Tere päevast, head raadiokuulajad, raadio kahe saatekava on jälle jõudnud saateni röster ja nüüd pisut vähem kui tunni aja jooksul saame tuttavaks ühe Eesti tuntud kultuuritegelasega, räägime tema elust-olust natukene juttu uurima tema tegemiste kohta ja kuulame ka pisut muusikat, mida ta on meile siia saatesse valinud. Meil on siin igasugu põnevaid asju, näiteks lapsepõlvehitt ja salajane pahe ja kõik muu. Üks väike mäng tuleb ka küllalt, me selleni jõuame. Nüüd on mul ainult vaja ja öelda, et mina olen trant pere ja vaja öelda veel üks väga oluline asi, nimelt tänane saatekülaline selleks on lauljanna Inga tisler. Tere. Tere päevast. Tere päevast. Kuule, kuidas sul selle nimega on, et kas endiselt ajatakse natuke vahel sassi ka, et tisler või disla? Oi, just täna oli täiesti ilma naljata, ma viisin filmi ilmutusse ja ütleme siis nagu meiliaadress on ka sellist nimepõhine ja, ja siis noh, üldiselt on lastud ikkagi nagu, ütleme mul ära täita, aga vahepeal, kui ma näen, et inimene hakkab ise täitma, siis ma pean hästi niimoodi silma teritama ja ma näen juba okei, läks ketis. Ja siis, kui sa oled selle sama inimesega, on ka olnud seda mitu korda. Et vabandust, tsentislar ahah, okei, ja, ja noh, see kordub ja seda juhtub ja peabki kontrollima, sest et no ütleme, et mul on olnud seda hirmu küll, et, aga mis siis, kui nagu asjad ei jõuagi kohale ja, ja noh, ühesõnaga tuleb ette küll. Aga kas mingisuguseid pikantse maid, selliseid juhtumeid on ka olnud? Tead ei ole ikka nojah, selles mõttes tegelikult kui nüüd juba läksin pikantseks, asi on ja siis siis ütleme niimoodi, et ma olen enda elus tegelikult perekonnanime vahetanud juba ja enne seda oli mul kordades siis just täpselt pikantse perekonnanimi, millega oli siis ka vastavalt vastavalt siis selliseid huvitavamaid lugusid ka on täitsa öelda, see on selline üsna naljakas nimi on vene juurtega nimi ja see on Sabloonina. Ma räägin, sajab Lõuna-on parem kui teine. Ja sellega oligi niimoodi, et mitte keegi mitte kunagi ei osanud seda ei hääldada ega kirjutada, ütlen ausalt ka, endal oli ausalt öeldes isegi raskusi. Aga jah, see on mu isa nimi ja siis me tegelikult vanematega koos otsustasime lihtsalt, et et ütleme nii, et teeme elu lihtsamaks kõigil ja, ja siis ja siis ma sain endale siis perekonnanimeks ema, sünninime. Ja vot niimoodi ma olen siis nagu kulgenud, ma ütlen, ma olen õnnelikum, munudki, kergem, teistel on kergem, kuigi jah, tuleb ette seda tisleri, tisleri asja, aga see ei ole üldse nagunii suur probleem. See on nii tore, et sa selle juba ära rääkisin. Ma mõtlesin selle kohta küsida, aga miks sul see nimevahetus? Tuli vot ja see oli, ma olin seitsmendas klassis ja ikkagi inimesed küsis, et kas ma abiellusin, no ma saan aru, okei, see on kõige nagu loogilisem esimene arvamine, aga, aga ei, ma ei abiellunud kolmeteistaastaselt. Et jah, vanematega otsustasime ja ja noh, ütleme niimoodi, et nüüd on nagu minul mu emal ja mõisal kõigil kolmel erinev nimi. Aga, aga noh, tähendab, see ei ole nagu jällegi see ei ole mingisugune siuke jama või mure, et noh, me otsustasime üheskoos niimoodi ja kõik on rahul selle otsusega. Aga siis seitsmendas klassis, see on ikka päris hilja ju, ma mõtlen, et kuidas selline üleminekufaasis sai olla. Ja tead, noh, kuidagi juhtus võib-olla noh, ütleme, mul hakkas mingisugune mõistus pähe tekkima ja selline ja ma hakkasin tundma, et no ei viitsi, vaata lihtsalt, sest et tuli väga palju seda etet noh, kuidas nüüd ikkagi hääldada ja kirjutada ja, ja noh, tekitas segadust ja, ja kogu aeg tekitas segaduste, siis oli lihtsalt see, et kuulge, aga lahendame selle segaduse. No ma arvan, et siis on mõistlikult tehtud. Aga kui nüüd rääkida sinust ja su vanematest, kui ma lugesin, et meil on väga head suhted, et see oli ikka väga hea laps, vähemalt sisaldus Ja ütleme niimoodi, et mu vanemad olid, ütleme, keskmisest vanemad, kui nad minu said, minu ema oli 38 ja mõlemal siis teine laps. Aga ütleme siis antud abielus, esimene on ju? Ehk et jah, ma olen täitsa siuksed, ütleme, suured poolõde ja poolvend, aga aga kuidagi nagu jah, ma arvan, et see on see ka, et noh, ma kujutan ette, et kui sa saad sellises vanuses juba lapse, sest sa oled ikkagi üsna kahe jalaga maa peal ja sa nagu saad asjadest aru ja saad aru, mida sa tahad ise ja mida sa tahad, lapsele ma ei taha anda ja õpetada ja, ja siis jah, see kuidagi on, see on tõesti hea suhe ja eriti emaga, et ta on üks kõige lähedasemaid inimesi mulle endiselt ja kogu aeg. Me suhtleme kogu aeg, me helistame, räägime, kohtume. Ja, ja noh, ma olen väga õnnelik selle üle, et ma leian, et see on suur rikkus ja mul on väga kahju, kui kui inimestel ei ole sellist nagu võimalust või sellist suhet enda vanematega ja, ja noh, see on kindlasti midagi, mida ma tahaks ise kunagi edasi anda ja samasuguse suhtuma enda lastega luua. Need olid ütlesi sõja laps. Nojah, ma muidugi loomulikult oli, oli nagu oli selliseid, ütleme juhtumeid ja situatsioone, aga see on nagu okei, see peabki ilmselt olema osa osa sellest lapse kasvamisest. Et jah, väga üldiselt ütleme, et ma olin hea Võime võime niimoodi öelda, aga kui nüüd rääkida sinu sellest nii-öelda põhileivast ehk siis laulmisest natuke, siis lugesin ühe väga toreda seiga välja, kuidas sa enam-vähem esimest korda aru said, et sa tahaks laulda, et see oli kuskil lihtsalt mingi esinemine ja siis otsustasid, et sa tahaks ka esineda. Nojah, see umbes niimoodi käis ja, ja ma ei tea, ma arvan, et sa võisid lugeda ühest sellisest seigast, kus oligi konkreetselt ma mäletan seda, et me olime Narva ja siis vanematega tulime rannast, oli siuke, ma ei tea, suveõhtu oli, on ja mis seal toimus, mingisugune laste, selline kontsert niisugune vene lastelaulude mingisugune kontsert ja lapsed olid muidugi just sätitud ja ette valmistatud ja nii edasi, siis mina ütlesin isale nii, mina tahan siia lavale praegu. Ja siis ütleme nagu chill ka selles osas, et ta läkski kohe rääkima, et nad ei ole probleeme minna nagu rääkima ja küsida, et kas sul on võimalus, loomulikult vastati. Aga kuna mina ei jätnud teda rahule, siis ta läks, võttis kõrval kuskilt poest nii-öelda mingisuguse šampusepudeli kummikarbi uuesti tagasi ja ütleme, et see töötas. Ja siis ja noh, ütleme kui seal olid mingid klaverisaatjad ja, või mingid fonod, millega lapsed lauset siis ma lihtsalt läksin, lausi nakkab Belas nisuke liivast riietega, juuksed olid pool märjad selle laulu ära ja mul oli kõik hästi ja me läksime sealt minema. Ütleme, et, et nagu see on mul säilinud, et kui mul on mingisugune soov või eesmärk, siis see peab saama täidetud. Ja ja ühesõnaga, mul oli juba täiesti nagu väiksest east, selge, et minust saab laulja, minust saab muusik ja nagu teist varianti Te ei ole ja õnneks ma saan ütleme noh, nii-öelda rõõmustada selle üle, et ma tegelengi selles valdkonnas. Jumal tänatud. Aga noh, selles mõttes muidugi meeldib avastada ja õppida igasuguseid asju. Aga jah, see on minu jaoks kuidagi nagu alati olnud number üks ja, ja siin ma olen. Aga millal sa seda päriselt niimoodi välja julgesid öelda, et jah, ma tahan lauljaks saada ja saagu mis saab. Ma ikkagi nagu, nagu ma ütlesin, et ma laulsin väiksest east, kuigi ma mäletan, et oli niisugune periood jällegi puberteedi eas, kus hakkas nagu. Ma ei tea, mis vanus tegelikult võis olla, et ma mõtlen, et ma mäletan, kuidas ma käisin prantsuse lütseumis ja ütleme, minu klassikaaslased ikkagi mõtlesid meditsiini peale ja juura peale kõik käis kogu aeg ümberringi ütleme, eks muisa natukene mõtles ka, onju, et loomulikult, see on kindlam, ma saan aru. Ja siis sellest tulenevalt ma hakkasingi mõtlema. Issand, aga ma peangi vist välja mõtlema mingisuguse sellise eeskujuliku või veenva eriala, et ma saaksin nii-öelda elu elatud ja, ja ma ei tea, raha teenitud. Aga, aga ühel hetkel ma ikkagi jõudsin endas järeldusele. No see oli minu tähendab. Ma räägin alati tegelikult tahtsin, joonistasin lihtsalt hakkasin mõtlema nii-öelda väljapoole ja, ja nii-öelda ütlema teistelt, äkki peaks tegelema siis mingi muu asjaga, aga siis ühel hetkel ma ei kartnud enam väljendada või valjuhäälselt välja öelda, et ei, et ma tahan tegeleda muusikaga. Ma tahan saada lauljaks. Ja, ja siis, kui see oli, nagu, kui selles osas sai nagu selle välja öeldud, siis see oli nagu endale korraga nagu palju kergem. Ja ma hakkasin tugevamalt selle poole püüdlema ja nagu otsima, mis, mis variandid on, mis mingid õppevõimalused on. Sa saad nagu järjest läks ja, ja ma olen väga rahul selle valikuga. Kogu seda on näha ka õnneks. Aga korraks enne veel, kui me ühte toredat palaga kuulame, siis ma hakkasin mõtlema, et kuna sa tulid, ju läksid sinna, tähendab prantsuse lütseumis vist mitte päris esimesest klassist. Aitäh, ja ma läksin teisest klassist ja see oli selline aeg, kus vaetigi teise teise klass neid lapsi samamoodi ka minust, inglise kolledžis ja teistes koolides. Aga vot just sellel aastal, jah, kui ma siis teise läksin, oli see esimene aasta, kui hakati esimesse klassi võtma, aga sa võib-olla tahad küsida, et kus ma siis esimeses klassis käisin? Ei, ma vist tean, et sa käisid Lasnamäe, ma mõtlen just seda üleminekut, et kas sul oli kuidagi keeruline ka see või? Tõtt ei olnud. Et see oli ka selline, noh, ma just mainisin kaks kooli, et mu isa ütles nii, et me lähme nagu üle kuskile paremasse kohta. Et vali, kas inglise kolledž, prantsuse lütseumi ja siis mul oli lihtsalt teise klassi ja oligi, saad sa aru ja ta küsis ja ma mäletan seda, et minu jaoks tekitas sõna kollet siukse hästi hirmsa tunded, mingi hästi selline pedagoogiline, ma kujutasin ette, et seal on mingid suured siuksed sambad ja mingi ma ei tea, kust see tuli ja siis ma mõtlesin selle peale lihtsalt prantsuse lütseum ja sellepärast ma läksingi sinna. Aga ei olnud raske üleminek. Ma kuidagi nagu. Ma arvan, et ikkagi see vanus on ikkagi piisavalt väike, et lapsel on see kiire, noh, selline keskkonnavahetus ja sa saad kohe uued sõbrad ja noh, ütleme üks sõbranna oli, kes mul nii-öelda esimeses klassis oli ja lasteaias ka, et temaga ma jäin suhtlema, et ei ole probleemi, et need inimesed, kes on, ma ei tea, tähenduslikud, siis nad jäävad sinu ellu ja teised lähevad. Nii et Inga teeb juba suuri otsuseid alates teisest klassist ja see on ka ega, ja mängima siia ühe looga siis vahel ja selleks on see sinu kurikuulus lapsepõlvehitt ja see on vanilje, Anyntša klapp kungfu nomikse. Kusjuures sellega meenubki just just sealt esimesest klassist üks sündmus, mis oli kuristiku gümnaasiumis, oli siis selline vaba lavataoline asi ja ma mäletan väga hästi, kuidas, mis klassikaaslastega esitasime ühe mingi kava muusikalises klapp kungfu ja, ja ütleme, Vanilla Ninja on üldse olnud minu elus tähtsal kohal, ma olen olnud suur fänn, on olnud mitmeid kassette ja plaate, ütleme siis mütsi tänapäevaselt, onju. Ja, ja noh, ma ikka kuulasin fänna siin ja ja kuidagi see klapp, kong, fon just eriti selline, et kui ma mõtlen lapsepõlve peale, sest kõikidest nendest lugudest tuleb see lugu ja mul on olnud ka nüüd, nagu me oleme teinud sellist bändi, nagu ta why not koos siis sõpradega ja laulame seal koos Rahel Ollisaare ja Elerin Tiiduga ja meil on selline noh, ütleme sihuke Fanne repertuaar ja, ja seal on see lugu siis ka sellega on tekkinud nagu see, ütleme see lugu on mulle uuesti meelde tulnud ja, ja kuidagi ta nagu aktuaalne praeguses elus ka. Ja raadio kahe kuulaja röster jätkab ja see oli Inga islari lapsepõlvehitt. Hinga, ma saan aru siis, et nüüd sellel aastal võib su õnnetund tulla. Ja mille poolest see on minu jaoks väga põnev. Ma ei kujuta ette, kuidas on nagu teha kambaki, kui sa oled olnud nii suur artist selles mõttes, nad olid ikkagi ühed esimesed Eestist, kes, kes nii-öelda vallutasid maailma tollel ajal, praegu on muidugi lihtne sa mai tea, saadatki telefonist magamist, magamistoast enda nii öelda loo igale poole maailma nurka, aga tollel hetkel oli see täiesti teistmoodi. Ja noh, selles osas ongi respekt ja respekt, Renee Meriste, Lääne, kes nendega tegeles. Aga jah, ma olen, ma olen elevil, ma, ma tahaks väga kuulda tuleb ja kui nad annaksid mingi laivi ja loomulikult, kui meil oleks võimalus minna sellel aastal ma tõesti, ma loodan soojalt, et on siis, siis ma kindlasti lähen. Ja Inga on esireas ja, ja aga kui nüüd su enda sellest laulukarjäärist lauljaks saamise teest pisut rääkida, siis sa paned ikka, ütleme peale gümnaasiumit siis sellise täiskäigu edasi, et siin enam ei ole midagi. Ja jällegi, et oot, mul tuli meelde, et mul oli see mõte just ennem ka, aga vot nii palju mõtteid tuleb pähe, ununeb, on ju. Ühesõnaga see mõte oli siis see, et et kui ma siis kuskil seal kaheksandas klassis umbes nagu tegin kindlaks jajah, et või nagu ütlesin välja ka, et tahan saada ikkagi nagu muusikuks ja lauljaks siis mul jutus selles mõttes selline asi ka nagu koolis, et ütleme niimoodi, et pubekaiga ka, et mul oli see nii. Kui mina tegelen muusikaga, siis minul ei ole vaja neid reaalained, minule elektrokeemiat, füüsikat vaja mingi tobe suhtuda millelegi. Alguses ma arvasin, et ajutiselt, onju, aga siis ta nagu kestis ikka nagu ütleme gümnaasiumi lõpuni. Loomulikult ma või noh, ma õppisin või nagu tegin asjad ära, aga, aga selline noh, ütleme natukene nõme nagu selline element mul oli. Aga noh, vähemalt ütleme plusspunkt selle juures oli see, et mul oli lihtsalt mingi eesmärgi, ma teadsin, ma teadsin, et ma, ma hakkan tegelema selles valdkonnas ja miski ei peata mind. Ja nii ta kuidagi läksin, ma läksin ühel hetkel vahvi siis sealt. Ma läksin otsa kooli eelõppes, olles samal ajal veel siis gümnaasiumis lütseumis noh, ja siis põhiõppesse otsa kooli ja ja tõesti, see oli kuidagi minu jaoks ka nii elumuutev periood. Ma lihtsalt see, et kui ma saan hommikust õhtuni tegeleda sellega päriselt, mis mulle mulle, mis mulle meeldib olla nende inimestega, kellel on nii-öelda sama maailmavaade ja nagu arusaam asjadest sest see oli kuidagi selline nii värskendav ja, ja andis täitsa nagu uue hingamise ka elule. Ja, ja ma olen õnnelik. Ma kohtusin nende inimestega, nad on siiamaani mu parimad sõbrad, kõik, ma olen kohtunud ka tänu otsa koolile nende inimestega, kellega ma praegu koostööd teen. No põhimõtteliselt ütleme, ongi sõbrad ja kolleegid on kõik, kõik on nagu sama ja, ja ongi kõik ongi väga hästi, et ühesõnaga jah, lasin nagu otsekohe, siis ütleme peale kooli. Ma pean ikka ära mainima kaks konkursiga, kus sa oled osalenud vähemalt minu teada, vähemalt need kaks, eks ole. Esiteks alustame siis leevendas, taastame super. No ja. Peale selle ma jätsin ka veel mainimata, jah, seal ta kohe tuleb siis jää, superstar oli. Jaa, oota, aga kaks korda käisid, ei saanud edasi. Ja palju infot leidnud päästi ja, ja oligi, jah, kaks korda ja esimene esimesest korrast ma saan aru, see oli selline. Ma olingi, ütleme, niisugune liiga verinoor ja siukene natuke värske ja võib-olla natuke iseloomutu või nii, aga teinekord ma olin juba täiesti niisugune kindel, jälle, see oli natuke mäletan, ma olin vist 17 ja ja noh, siis ma olin sihuke noh, päris heal arvamusel endast nagu, kui, kui lauljast. Ja mul on niisugune üsna enesekindel ja et nagu ei ole meil küsimust ja siis tuli pauk ära minu jaoks. Et jah, et ma ei jõudnud isegi sinna stuudiovooru ja siis mul oli ka korraks sihuke nädal aega, olin natuke mingi nii okei, aga hakkame siis ikkagi mingit uut eriala otsima, ikka selle muusikaga tegelema, aga noh, see oli korraks, et see oli, ma ei pea seda selliseks suureks hetkeks elus, et ühesõnaga lõi korraks nagu ikkagi vaiba alt ära, selles mõttes. Aga jällegi praegu ma olen õnnelik, et niimoodi juhtus, sest et igalühel ongi oma nii-öelda teekond. Ja, ja ma olen tänulik nagu nende ka tundide eest, mis mulle on ette tulnud ja nende inimeste eest, kes mul on ette tulnud, nii et põhimõtteliselt ikkagi on hästi, läks nii, nagu läks. Mis mõtet selle nädala ajaga siis pähe tulid, et mis erialasid No vot ja vot siis ma mäletan, ma mõtlesin korraks psühholoogia peale, aga mulle selles mõttes meeldiv inimesi nii-öelda analüüsida, nendega suhelda ja nii, aga noh, see ei olnud ütleme juurega meditsiin ei ole ka nagu kõige kindlam eriala. Aga ma mäletan, et ma käisingi siis vahvis ja ma suhtlesin ka Kadri Koppeliga ehk Maikeniga temaga hullult toetas ja, ja siis me nagu jagasime neid emotsioone, et et ta küsis ka, et kuidas läks ja mul oli koheselt. No ei saanud edasi, aga pole hullu, tegelikult niimoodi olin hullud muserdunud ja siis ma mäletan, ta ütles, et Eino on külvad. Aga, aga selles mõttes, et ja, või noh ütleme Koppel on olnud ka minu elus selline noh, tähtsal kohal inimene. Et ma olen saanud, noh, päris suure boosti sain ikkagi vahvist ja pedagoogid, et ja, ja siis noh, ma räägin, et see oli selline, ma ei tea, 11 klass äkki või midagi sellist ka veel, et, et ma olin nii kindel, main, nii kindel, et, et nagu, et minust saab laulja, selles mõttes ka naiivselt olin kindel, et seal lahendus ongi siis see, et sa oled superstaari võidad selle ära, onju. Aga loomulikult ei ole alati nii, et pigem on see just kuidas sa ennast kasvatati, kuidas liigud asjade poole ja, ja noh, mis, mis nii-öelda takistused sinu eluteele satuvad. No kui kindlalt sa siis sinna Tallinna televisiooni toredasse talendisaatesse Okei, vot vot see oleks sihuke asi küll, et ma vahepeal mõtlen, nagu ma hullult tavaliselt ei muretse nii-öelda, ma ei tea, ma ei tea, naljakate videote või piltide pärast ja aga see nagu tuleb vahetevahel mulle pähe küll, et kas ma peaks laskma nagu kellelgi eemaldada need videod. Ja ise nüüd hullult räägin ka nendest mõni kohe läheb, vaatab Youtube, onju, aga ühesõnaga jah, see oli selline. No vot, seal ma olin ikka noorem on ja ma tean 14 15. Ja siis tegelikult mulle kirjutas üks mingisugune tüdruk küsis vist soovitust, et ta teadis, et ma laulan, et kuule, ma lähen sellisesse saatesse ja mis, mis sa soovitaksid, mis lugu ma, mis laul mul tekkis kohe, et oot, aga mis saatesse ja uurisin infovälja, lõppude lõpuks läksin ise sinna ka ja ei olnud täpselt nagunii kursis, mis seal oli lihtsalt mingi võistluse, davai, no tundub piisavalt põnev. Ühesõnaga, ja siis ma lihtsalt läksin ja, ja kuidagi nagu läksin edasi ja läks ja nii edasi ja seadma, selles mõttes tutvusin Laikre ta ka, ehk et Piret ja Tõnu Laikre, aga jällegi selles mõttes ma olen tänulik, et ma sattusin sinna, sest nemad aitasid või noh, nendega koos ma üldse tegin enda elu esimesed sellised lood või salvestused, et see on ka juba mingisugune kogemus. Ja nendelt ma sain selle impulsi. Mäletan, Tõnu Laikre ütles mulle, et tead, ennem kui sa superstaari lähedalt mine vahvi ja nii ma tegin ka mul oli, mul on vahepeal vajalikud see, et keegi nagu ütleb mulle konkreetselt, vaata, seal esimene sammas on teine, see on mul see aa okei, davai ja kohe läksingi vahvi, käisin seal aasta ära ja siis läksin siis ka superstaari võtta. Aga noh, ütleme nii, ladusalt seal ei läinud, aga selles mõttes vaata kõik, kõik need asjad juhtuvadki. Mingil põhjusel tekivad need nagu järgmised sammud ja mingid levelid elus ja, ja jällegi mingid inimesed, kes on sulle midagi andnud. Või siis nagu noh, impulsi nagu ma ütlesin. Ja, aga muidu jah, selline naljakas kogemus. Aga samas jällegi ütleme väga noorele inimesele mingisugune selline saata ja filmimise ja selline salvestuste kogemus ikkagi, et nagu, ega see mööda külgi maha ei jooksnud, aga, aga praegu tagasi vaadates on see väga naljakas. Kas selle suured salvestused olidki seal Solarise majas? Alguses oli, alguses olid täiesti seal Solarise seal kuskil üleval korrusel aga siis siis asi liikus, vaatan kuidas raha otsa. Laata ja no ma mäletan, üks haletsus oli Salme kultuurikeskuses, kus on niisugune noh, selline ütleme, kas ka Eesti nagu keskmine selline, kuhu minnakse, mingeid asju korraldama. Aga siis läks asi edasi. Noh, see on selline koht, mis on, ma ei tea, 100 korda nime vahetanud ja ütleme nagu siis omanikku vahetanud, aga antud hetkel on see vist suveterrass. Seal on mingisugune koht, ma mäletan, seal toimusid need võtted vot voo ja seal olid nagu ka sinna isegi kutsuti saate publikut, aga siis jälle umbes esimesel kahe saate jooksul saadi aru, et no vist ei ole point, et nii palju inimesi kokku saate, publikut ei olnud. Aga see selleks. Olgu, mängime siia ühe looga vahele. See on Joonas FK ja Ellit ja London päris Chicago võime juba tervitada Jonast. Ta teab, et sa selle siia valisid, ta oli, ütleme nii, et pehmelt öeldes, et hämmelduses ja väga õnnelik. Aga miks sa selle loo siia valisid? Tead, ma tõesti nii väga fännan seda lugu. Ma näe, minu minu silmis on see üks noh selles mõttes on väga palju professionaalset muusikat tänaseks päevaks ja inimeste oskused on nii kõrgele arenenud, aga, aga selles loos paistab kuidagi eriti seda just mingit mingit. Kuidas ma ütlen, sellist ongi, no professionaalsust ja sellist noh, inglise keeles tuleb selline sõna nagu Metšorgata silme ette siis et, et on, noh, need inimesed meeldivad mulle ka need on väga head muusikud mõlemad Pille ja Joonas, siis ma olen neile öelnud ka seda 100 korda. Et täiesti mulle see lugu meeldib ja no ma leian, et see lugu võiks küll noh, vallutada maailma ja sellepärast ma tahan ja ise ka siis ütleme seda natukene esile tõsta, et ma ma video ja kõik asjad, ühesõnaga minu jaoks on see nagu selline no kõrgeim klass. Ja raadio kahe kuulaja, see oli London päris Chicago Joonas FK jällikas Eli, hinga tisleri selline kaasa laulmas, mille ta meile siia saatesse valis. Aga läheme nüüd edasi väikese vahepõikena, teeme ühe kiire mängu. Lihtne mäng on, ma annan sulle järjest kaks vastuse varianti ja siis sa saad ühe valida seda põhjendada. Ja sain ühest välismaa äpist nii, et igasugu põnevat kraami, aga alustame siis kohe elaksid pigem naabri kõrval, kes on lärmakas või kes norskab. Appi, see on minu jaoks sama, aga, aga, aga äkki norskab, sest et ma olen pigem nagu hea unega. Et mind sellised asjad vist pigem ei häiri. Pidutsemine oleks hullemini? Ei. Ütleme siis nii, kas pigem oleksid ühe päeva him, karda asja, Kanye West. Moleksin piike, Kanye West, sest et ta on ütleme, minu silmis natuke ekstreemsem inimene, kui Kim, onju, ja siis lihtsalt, kui selline võimalus mul praegu laual oleks, siis, siis ma püüame, näeks seda elu, mida, mida tema elab ja nagu ütleme neid töid, mida tema mõtleb. Nii et jah, ma ei tea, kui paljud inimesed suudavad minna lavale ja, ja siis põhimõtteliselt võtta teise inimese auhind ära ja nagu midagi nagu halba öelda, et ütleme, ma ei austa seda, aga, aga see on selles mõttes, see nõuab ikkagi enesekindlust ja siukest kindlat arusaama ja seda oleks nagu huvitav näha või tunda. Saaksid presidendiks kandideerida, jah, just täpselt. No hallo, mida veerelt, mida veel. Nii, aga kas sa pigem suudaksid näha läbi ükskõik kui sügava vee või siis sa suudaksid pimedas suurepäraselt ta. Ma arvan, et pimedus kuigi ütleme nagu ega päris paljudele ei meeldi see, kui nad on vees ja nad päris täpselt ei tea, mis on nagu põhjas on ja nagu ja nii edasi, aga, aga mulle tundub pimeduses nägemine nagu kordades kasulikum suveni. Jah, selles mõttes ka, et ma nüüd enne siin väga palju neid protsente öelnud, vist, aga 79 protsenti ütleks ka nii, et pimedas nägemine oleks neile märksa meelepärasem. No näed nii, aga kas sa pigem ei suudaks kunagi emotsioone tunda või sa ei suudaks neid mitte kunagi välja? Okei, vot see on raske pähkel moes. Okei, eriti selles mõttes, et noh, esimese hoobiga ma arvaks veel, et nagu, pigem ma ei suudaks neid välja, et nad on, ma ei tea, tunda tundub nagu väga hirmutav, aga aga jällegi ütleme ma olen ütleme, kunsti valdkonnas meelelahutusvaldkonnas tegelev inimene, kes nagu loob kogu aeg ja, ja see looming käib ju jällegi emotsioonide põhjal, onju. Ja ma ei kujuta ette, kui ma jällegi ei saaks luua, aga no ütleme, kui ma peaks selle raske valiku tegema, siis ma pigem valiks, et, et ma ei saaks siis väljendada, aga vähemalt saaksin tunda. Jah, sa oled selles suuremas osas 66 protsenti ei arvaks täpselt samamoodi. Nii, aga kas sa pigem kannaksid samu asju iga päev ei kannaks kunagi sama asja kaks korda. Riideid siis vaenlane. Ja te olete esimene variant, mu sõbrad alati naeravad, et mul on nagu kui ma leian mingi hea outfit, mis on nagu muga ja samas ma arvan, et näeb näiteks kuul välja siis ma ei viitsigi tegeleda sellega, et ma hakkaks nagu iga päev uut asja nagu välja mõtlema, et mul on lihtsam võtta seesama otsite kanda, seda siis vahepeal ütleme kaks või kolm päeva vahepeal ma kannan nädal aega täiesti nagu süütundeta, selles mõttes, et ma, ma olen nagu piisavalt mugav inimene selles osas. No see on väga mõistlik, avara, et lihtsalt rohkem aega ja aga neid inimesi on vaid 32 protsenti, nii et olla selles väikses osas äge. Nii, aga kas sa pigem sööksid elu lõpuni ainult vett ja leiba või ei kasutaks mitte kunagi enam? Tähendab okei, no selles mõttes, nagu ma tahaks öelda, et et pigem ma valiks selle, et mul ei ole internetti vaja, noh, ütleme selles mõttes, et ma, ma nagu ideaalelus, ma olen mõelnud selle peale, tegelikult väsitab ikka vahepeal korralikult ära. Aga jällegi okei, see on praegu lihtsalt see, et praktiliselt iga inimese töö on seotud internetiga. Et, et see on möödapääsmatu. Ütleme, kui ma saaks teha sellise variandi, et et näiteks saab nagu paluda, et teised inimesed teevad ära minu meelest nagu ütleme, hästi-hästi vajalikud nagu asjad on ja et nad teeksid minu arust need ära, siis ma valiksin selle ilma internetita, et selles mõttes mulle ikka meeldib süüa. Ma ei saaks nagu päris leiva peal niimoodi ära elatud. Ma täitsa usun sind, jah, aga kusjuures selle interneti valiks 42 protsenti ainult, nii et suurem osa ikkagi tahaks võtta leiba ja internet. Nii, aga läheme siit selle ühe loo juurde nüüd, mis sulle üldse ei meeldi? Kohe üldse ei meeldi ma. Jah, noh, minu arvamus jäägu siis ma ei hakka seda siin välja ütlema, aga kuidas, kuidas või miks sulle see lugu siis ei meeldi seal Esposito. Ja tead, mul kusjuures on nagu. Ma ei taha negatiivne inimene olla, aga mul oli kaks lugu, mida ma lihtsalt ei salli ja siis ma mõtlesin pikalt, et mis ajas, mõtlesin, okei, no põhimõtteliselt nad lähevad võib-olla stiililiselt ka enam-vähem ühte auku. Jällegi, mul ei ole midagi latiino stiili vastu, kui see toimib nagu igat asja on võimalik, nagu niimoodi ütleme siis edastada, et see, et see on meeldiv inimesele. Aga lihtsalt tõesti. Ma ei saa aru, ma tõesti, ma ei saa aru, mis on selle loo nagu fenomen. Et kui võtta kõik need ülejäänud lood, mis neil on. Lihtsalt hullud muidugi. Sildistan, et panen kõik kõik lood ühte auku, aga ma ei taha üldse olla. Ise tegelen, ütleme muusikamaailmas, onju. Aga, aga ma, ma, ma ei näe seda erilisust seal absoluutselt ja, ja siis. Ja siis selline populaarsus, selline kuulsus ja noh, minu arust Nagu jaoks nende siiamaani tänase päevani arusaamatu. Ots röster. Kablaseerisist Esposito ja Ingaadislerile see lugu väga ei meeldi, aga näete ärada siit stuudiost pole veel läinud, nii et kõik on hästi ja jätkame siis tema nende elu-olu juttudega olid päris pikalt sellises koosseisus nagu la leidis, kuidas selleni jõudsid või kuidas see lugu oli. Kõigepealt, ma ütlen ette, et see on ka üks selline etapp minu elus, millele ma olen väga tänulik. Sest et enne kui ma läksin sinna bändi või bändi algusaegadel, siis ma olin ikkagi täiesti teine inimene. Et kui ma praegu niimoodi vabalt räägin, raadios olin ja siis see on ikkagi suuresti tänu sellele projektile, sest et tollal minust ei saanud mitte midagi välja, ma olin ikkagi selline hallhiir. Niimoodi vaikselt noogutas ja rääkisin ainult siis, kui nagu midagi hästi vajaliku. Et, et selles mõttes Diana ja keti pidid minuga nagu palju tegelema, et saada seda infot minust välja. Kuni ühel hetkel käis lihtsalt see klõps ära ja, ja kõik on nagu nüüd mulle meeldib rääkida. Aga, ja see juhtus niimoodi, et ma olin just astunud otsa kooli ehk siis see oli 2015 sügis ja, ja seal toimuski vist kuidagi nagu see liikme vahetus, et, et üks tüdruk enam väga ei tegelenud või tahtnud olla seal bändis ja siis nagu otsiti uut inimest. Ja mis tuliketi soovitanud mind taaniale, kui ma ei eksi jälle kuidagi vahvi kaudu, noh, väike Eesti ja kõik tunnevad 11, onju. Ja siis ma mäletan, et aa tead, mis mul tuli meelde või tegelikult esimest korda helistas mõõtaania siis, kui ma olin veel kaheteistkümnendas klassis, sest ühele esinemisele oli vaja, oligi vaja asendajat ühesõnaga. Ja siis ma mäletan, et ma tegin mingit bioloogia kodus tööd ja siis helistab võõras number kuskil mingipärast kaheksat, mõtlesin, kes helistab, on ja nii hilja, et no, aga võtsin vastu ja siis oligi minule suureks üllatuseks oli see Tanja, kes siis kutsus, kutsus esinema, aga siis aasta hiljem ma astusin nii-öelda sinna bändi. Ja, ja siis tulid kohe kuidagi see Eesti laul otsa, ühesõnaga asjad hakkasid kohe veerema ja, ja no väga palju esinemisi oli, et minu jaoks oli ka selline uus asi, et vao tongi iga nädalavahetus nagu mitu esinemist. Et see õpetas, see projekt õpetas mulle väga sellist nagu head nii-öelda tööeetikat ja nagu sellist head suhtumist töösse. Et sa teedki seda rõõmuga ja sa peadki valmis olema, sa pead mingid asjad nagu ohverdama, aga, aga see oli, see oli lahe minu jaoks selline. Eriti ongi, et ma ei pidanud seda üksivata läbi tegema, vaid mul oli olemas alati need kaks nii-öelda ma olen öelnud nende kohta nagu hüveni või koiott, kes olid sellised noh, nad on minust vanemad ja sellised, noh, enesekindlamad ja, ja teadjamad naised. Me siis ma nagu mul oli mugav nendega koos nii-öelda sinna ookeani hüpata. Ja siis kuidagi nagu noh, ma ei tea, kolm aastat umbes vist tegime seda, et et selle aja jooksul minust sirgus täiesti teine inimene, et me oleme väga palju reisinud erinevates kohtades, esinenud tongi, Liibanon, New York, ksid nii Dubai, et need sellised kogemused ja sellised elamused, mida, mida ei saa unustada ja, ja see on, see on meeletu. Selline ongi meeletu kogemus ja väga lahe aeg. Aga siis, kui sa hakkasid seda enda asja tegema alguses ristika küsisite veel koos ka mingit aega. Ja see on nagu lihtsalt selline asjade loomulik protsess, et ma tahtsin niikuinii teha mingit enda soolo nii-öelda projekti ja, ja no ma olin samal ajal otsa koolist ka aga siis kuidagi jah, asjad läksidki sinnamaale, kus kus ma olin just lasknud enda esimese singli välja. Siis ootamatult sattusin ka Eesti laulule ja päris paljud on arvanud, et me läksime sellepärast laiali ei läinud. Et me lihtsalt otsustasime nagu ise, et, et kuidagi noh, et on aeg, et on nagu hea minna, heas kohas nii-öelda laiali ja siis sellised kõik kuidagi piss alla minule nagu ajaliselt, et et asjad hakkasidki jooksma, siis tuligi see, milline päev on ju. Ja, ja noh, see töö jätkus aga lihtsalt nii-öelda üksinda. Kas see oligi selline aeg, kus ma olingi valmis üksinda jätkama, et ma mõtlengi, et et ma ei tea, olgu, me ennem rääkisime sellest superstaarist, et kui oleks superstaaris läinud paremini või mingid muud asjad, ma ei ole kindel, et ma oleksin ma tea, sama enesekindel või samas kohas, kus ma praegu olen, et et ühesõnaga asjad juhtuvad, sest nad peavad juhtuma. See, milline päev on vist endiselt niuke kõige mängitum lugu üldse. No ütleme, et kuidagi läks inimestele tõesti, ma ei tea, kordaja hinge ja jäi meelde mitte kunagi, sa ei tea, mis seal fenomen on? Ma ma ma ei saa isegi siiamaani aru, et kuidas vaata, seal ongi selles mõttes endale alati mingi teine perspektiiv, et, et siiamaani inimesed tulevad seda ütlema on ju. Ja, ja siis ma jäin mõtlema appi, aga vist tõesti nagu on nagu populaarne lugu või on olnud, et, et noh, siiamaani inimesed räägivad seda. Aga sa võtad lihtsalt noh, enda, ma räägin nagu vaatevinklist seda ja sul on hea meel selle üle sa tõesti rõõmustad ja nagu esitad seda. Aga, aga jah, et see on ka olnud väga selline noh, huvitav. Lüke, et see juhtus nii ootamatult. Ja sul on vist selles mõttes nagu päris palju neid kollektiive olnud, et võtad suhteliselt vabalt vastu, et kui pakkumine on hea ja pakkumine on tore, siis teeme ära. Ja vot see on mul küll, et, et kui mulle vähegi pakub siis projekt või inimene huvi, siis ma pigem ütlen alati jah, et ma praegu olen hakanud, seda ei rohkem kasutama, sest et minu jaoks on jällegi see, et iga inimene õpetab midagi uut, iga projekt õpetab midagi uut, et, et mul pigem olekski seda suuremat nagu kogemuste pagasit ja sellist nagu et mul oleks suurem ampluaa selles valdkonnas. Seepärast ma olen tahtnud vastu võtta neid asju, seepärast ma olen tahtnud pigem rohkem töötada ja, ja mul ongi see, et ütleme, ma olen hästi palju mingeid siukseid, Fighring projekte just sellepärast keegi pakuks, siis ma kuulan, siis võtan jah, davai, teeme jällegi davai, teeme. Ja seeläbi on, olen ma ka jällegi paljude inimestega tuttavaks saanud, on ju ja palju sõpru saanud ka samamoodi. Ehk et noh, selles mõttes ma alati soovitan inimestel Vigemata rohkem teha ja pärast kahetseda, onju. Aga noh, samas seal on omad miinused. Et inimesed, inimestel on raske, võib-olla, kui sa teed liiga palju erinevaid asju, siis kuulaja jällegi lõpuks aru, et okei, aga mis muusikat sa teed või mis keeles laulad, pigem või sellised asjad, aga, aga ma tean, et see on selline noh, niisugune väike miinuspool selle juures, aga mind sa nagu ei morjenda või takistada. Ma mõtlen võib-olla liiga palju nagu enda heaolule, et mul oleks huvitav, selles plaanis siis ja siis teedki palju erinevaid asju. Ja praegu siis kütate de luulugaja. Vot jah, ja praegu on, ütleme nagu esiplaanil minu elus ja selline kõige tähtsam projekt nonde luulu, et selles mõttes ma olen pannud nii-öelda Inga asjad nii palju kõrvale, et ma, et jällegi mingeid ringe teen, aga nii-öelda enda nime alt ise nagu ei ei rilises mingeid lugusid, aga ma toongi pigem enda asjad sinna projekti ja see on tõesti selline südameprojekt, mida ma olen alati tahtnud teha, et et kuidagi noh, selles mõttes nii palju kunstniku hinge minus on, et et noh, üsna alternatiivne muusika ja noh, päris palju on nagu valmis ka, mida ei ole veel mis ei ole veel avalik. Et kust me lasemegi kõik. Me ei sea endale mingeid piire. Me lasemegi kõik täpselt nagu niimoodi enda seest väljunud tuleb. Et ja mulle meeldibki selle projekti puhul see vabadus. Ja, ja selles mõttes noh, need inimesed ka Taavi ja Mairo, et nad on selles mõttes. Ma austan neid ikkagi ka tohutult, et vaatan alt üles ja noh, ongi Mairon olnud mu õpetaja ja Taavi on lihtsalt muusik, keda ma olen imetlenud ja juba see, et ma teen nendega igapäevaselt koostööd, tekitab minus sellise tunde, et vau, aga ma olen nagu tegelikult juba nagu tegelikult päris palju saavutanud. Kui mul on au olla koos nendega mingil antud hetkel stuudios näiteks. Meil on üks väga vabadust ütleme siis, andev lugu ka veel mängida sinu jaoks kindlasti see on üks sinu salajane pahe, eksis kilti, plaseri ja selleks on ei miski muu kui Two Quick Start ja nii kuum on tunne ja miks sa selle loo siis valisid? No ma arvan, et tekitab ka kuulajates päris kuumad. Ja tead üldiselt mõtlengi niimoodi, et ta on kindlasti selline kilti ple see, aga ma ei kuulaks üksi kodus, et selline küll olnud mingid situatsioon, et et noh, ütleme mingi kasse, retropidu või, või lihtsalt inimestel on see no paneme mingit nagu siukest nagu fänn ja asja ka siis ma nagu tavaliselt iga kord panen selle loo käima, sest et start on väga hea gruuviga, et ma austan selles mõttes neid ka, et nad on siiamaani legendid ja, ja no ei ole võimalik, et inimene kuulab nende mussi või, või siis on nende Livil ja see ei mõju kuidagi või noh, ei hakka sul puus liikuma või varvast tatsuma. Et, et neil on kuidagi see tõesti see hea siuke fancy Groovia selline popitunnetus, mis mõjub. Ja üldiselt ei ole ka nagu, ütleme. Ma ei tunne häbi mingite selliste, ütleme naljakamate lugude pärast, mida ma võin kuulata või keegi teine. Seetõttu on ka jah, see on nagu lahe vahepeal nagu lasta või lubada endale sellist mussi kuulata ja ja, ja, ja noh, ütleme nautida seda ka päriselt. Ma nõustun, et see on väga lahe asi, mida kuulata, aga meie jääme nüüd seda siia nautima, aga rahade restor saabki läbi. Jube kiirelt on see aeg kuidagi täna läinud ja väga tore on sinuga juttu olnud puhuda, aga nüüd siis jääb see, et fuck quick, start siia kõlama, mina olin Brent pere ja meil oli külas Rosteri saates Inga tisler, rääkisime siin tema elust-olust, suur tänu sulle ja jõudu jaksu siis tegemistes ja loodetavasti saab ikka varsti lavale ka. Aitäh sulle.