Ei vaibu. Marie Underilt. Ei vaibu, ei vaju tuhka loojale heidetud luuleread, kui ta ise põrmu ei pilla. Oma süttivat sulepead ikka pole ära tababer. Ikka pakub end paberiks baas. Tulekindel tahutud kivi, raud, kalju, räbune, räni ja mõõgateragi maas. Higi viis ole kõlapinda ega mõõgas midagi head. Seepärast me inimrinda. Looja kirjutas oma read. Betti Alver luges oma luuletuse. Nüüd on väljas aasta kõige pimedam aeg. Pimedas võib inimest toetada, kunst. Siin laual on luuleraamatud vandligarva tolm ja tuli 50 aastat tagasi ilmunud raamat, mille omanik olla on väheste õnn. Siis tähetund. Luuletuskogu, mille läbi 1966. aastal terve põlvkond sai astuda maailma, mille uksed vahepeal lukus olid. Selle kogu nimiluuletuse kohal Juhan Liivi luuleauhinna nimbus siis valgekaaneline Eluhelbed, ilmunud 1971. aastal. Ja edasi luulemeelsete eestlaste paks piibel, lendav linn, mille kohta luulet ilmumise eel on ütelnud üks koguni kirju ja kohmakas luulelind. Vahel kurb, vahel meeleheitlik, vahel reibas, rõõmus ja isegi ülemeelik raasukesi ta mu peos Teinoki. Lendav linn on pärjatud meie kõige kõrgema kirjanduspreemiaga. Kiitustega preemiaid pole kirjanik iial mõelnud, kui raudahjus põlesid puud. Ja ometi karda kiitust, on ühe luuletuse pealkiri selles kogus, mis luuletaja 80.-ks sünnipäevaks kindlasti meil käes on. Hellalt ja ootavalt avada korallid Emajões. Velda otsus. Ikka meenuvad minutid, millal külas vikerkaar üle vee. Me seisime raudselt sillal. Sinu ees oli raudne. Sinu ees oli raudne tei. Raudsillal viskasin vett tema punakorallidest kee. Kõik mu aegade aarded on hallid. Jumet pole ka jumala tõel. Veepõhjast vaid punakorallid vahel viravad Emajõel. Me saame täna kuulata Betti Alveri varasemaid luuletusi. Küll on raske valida selle rikkuse seest. Aga need on ju kõik meil olemas, raamatutes, südames, paljudel palju neist peas alati võtta toeks valu või ülekohtutunde hetkel. Või rõõmsal hetkel. Kuulakem täna siis luuletusi, mida aastate jooksul oleme oma saadetesse valinud mida mitmed näitlejad on raadios ette kandnud. Kui viivuks vaibub raske valu, vihm. Pime pilverõngas, varjab taeva laupa ja kurva kuristiku lillele. Päev naeratab altkulmu äkki kiirte kaupa. Siis loodusel on inimese nägu. Eks vaata ise. Õhu valguse ja vikervärvid kingib Sulev ainult Soomas ilma öine süsimust. Ning õnnekõrgusega mõõdab ainult su süda elu sügavust. Udustelt Tuibudelt hommiku sinas val. Kus see värtnad veereldes keriva tund? Aiad on üleni voogavasse Winas. Lehile libiseb keereldes lund. Koidiku jälgis arglikult, Säreleb lõpmatu, kutsuv, lõpmatu kaugeb peegeldus pungal. Avanenud õites punakalt väreleb lumele vastu otsekui rauge tungalkiirtega heideldes armunud taheldub hõbedast okstele helbet jahe, kallistab kirm. Õitel, ent sügaval südames vaheldub õhetav iha ja taevaselt mahehirm. Suudlusest looritud leebesse pilku sulavad kutsed kahest maailmast, mis kuskile nagu. Päike on palav. Ja piklike tilku variseb 100-st säravast silmast. Rohtu. See oli viis aastat tagasi tehtud helisalvestis luuleõhtult Rägavere mõisa saalis. Lugesid Kersti Kreismann ja Aarne Üksküla. Viimane luuletus lehekuu lumi pärineb 1940.-st aastast. Aga nüüd palume rääkida eesti kirjanduse professoril. Betti Alveri luule heal tundjal ja tõlgendajal Karl murul. Võib päris kindel olla, et Betti Alver on tänapäeva eesti lüürikutest kõige silmapaistvam austusväärsem ilmtingimata üks suurimaid eesti naislüürikuid. Tõenäoline, et praeguse hetke suurim lüürik Eestis üldse. Ja on peaaegu seletamatu, see võru jõudmiste luulel on. Miks lugejaid nii kestvalt on köitnud ja ilmselt köidab palju aega? Tõe näolicet? Selle kõige olulisemaks põhjuseks on see, et Betti Alver on olnud algusest peale kuni tänase päevani erakordselt kunstitruu luuletaja. Ta ei ole mitte iialgi sallinud järeleandmist kunstile selle tõearmastusele ja selle esteetilisele ülemusele. Tran oma loominguga teeninud elu. See on kõrge humanistlik kunst. See tema luule ja see inimese ja elu tingimusteta kaitsemis ta luule põhiliseks tunnusjooneks on mis ta lugejaskonnale nii armsaks ja oluliseks kirjanikuks teeb. Ja nüüd oleme ilmselt sealmaal, et meil, lugejatel on tõepoolest põhjust oodata Betti Alveri teoste võimalikult täielikku kogu. Ja on usutav, et see võiks alata nii nagu Betti Alveri endagi looming algas ta proosaeetikaga, sest 27. aastal tuli ta esiteks aprillikuu Loomingu numbris novelliga. Ja oktoobris sai ta romaan Tuulearmuke looduse romaanivõistlusel teise preemia. Omal ajal menukalt loetav romaan ja on teada, et ka tänapäeva noored on seda lugenud vägagi huvitatult, juhul, kui see haruldaseks muutunud teos üldse kätte on puutunud. Sellele järgnes teisi proosateoseid, tulid invaliidid, tuli, viletsuse komöödia ja siis kolme aastakümne tagant, 1967. aastal tuli eriti säravas stiilis kirjutatud lapsepõlve lugu kompa. Ja kõik see võiks nüüd moodustada siis Betti Alveri teoste esimese köite. Aga üsna peatselt tuli Betti Alveri teine kirjaniku debüüt. See oli 1931, kui ta avaldas pikka poeemi mida teatud tingimustel võiks isegi faš romaaniks pidada. See on lugu valgest varajasest mille Stiili sära sujuvalt voolav värs sädelev huumor ja iroonia haarasid lugejat. Ja sellele järgnes ridamisi Betti Alveri uusi glülo eepilise teoseid. Poeeme tuli kohe hulla. Tuli vahanukk ja tuli pirni buumisson, Betti Alveri, Nende iroonilise põhihoiakuga mitmesuguseid eetilisi probleeme puudutavatest poeemidest. Ilmselt kõige kunsti täiuslikum, kõige haaravam. Külma tuult märkis nahka köidet vihku leskproua kabjaraud, kes truult veel pidas päevikut. See komme, mis koopast homme tunahomme, jäi talle külge kooliajast. Ta vajas pidulikku stiiliat pihtida, kuis kiitis miili, kuis kapis keldrist kanna majast kõik aja jooksul kadus, kuhu tühja tuulde selga suhu aed kasvas rohtu, maja pekkis, kõhn ülese pajuk läks kui õhk, kuid vekslitega kurjalt vehkis nii tihti mõni rahad, õhk, et läheduses kõmas must kurjaendeline kõu. Kust leida taevas, aita nõu. Ma loobun sellest elust loiust. Lesk tihti kinnitas, täis põlgub paar päeva rääkis kokkuhoiust, siis aga tegi uusi võlgu. Kes võis küll teada tema iga täna ei, see on häbematult noor. Koketne kübar, pael või loor veel sobis talle. Ainus viga ehk seisnes selles, et ta majas kolm tütart lopsakat ja pika kõik olid jõudnud mõrsja ikka. Pirnipuu on niisiis Jüri järveti repertuaaris. Jaan Kross, kirjutanud kosmilist katedraal setest kõrgustest astus Alver provintslik pentsikusse väike linn ja kujutas sealseid tüüpe ning asju epateeriva hõlpsuse täpsuse ja irooniaga. Karl Muru jätkab. Ja seejärel algas muutus Betti Alveri poeemi stiilist tuli pähklikoor 37. aastal jõudis lugejani, kuhugi on 36 kirjutatud ja selles ühendata juba reaalelulise ja legendilise ühes ja samas teoses. Ja siis tuli see põhiliselt realistliku hoiakuga vägagi rahvakeelne mõranenud peegel, mis küll jäi paraku lõpetamata, aga on ilmtingimata nauditav ka sellisena. Ja selle järel juba raudsed roopadjaleid mõlemad 42.-st aastast, eriti sügava jälje on ta eesti poeemi lukku jätnud oma lüürilise poeemiga. Leib, mis rahvale nii raskel ajal kõneleb inimlikust eneseväärikusest, rahva püsimisest ja keskmisest. Ja on samas siis ka eriliselt regivärsilähedane. Betti Alveri hilisemat poeemid pärast pikka põuda ja eriti mustjalg on ütleksime täiesti moodsalt assotsiatiivsed stiili poeemid ja. Ka põuda ja vahest veel enam mustjalg on. Inimlikke suuri põhitõdesid kuulutav teos. See võiks olla siis teine köide. Ja 36. aastal võiksime ütelda, et toimus Betti Alveri kolmas kirjaniku debüüt. See on siis ta esimene lüürika kogu tolm ja tuli, kuigi kõige esimesed lüürilised luuletused avaldas ta siiski juba 1931. Ta on ja tuli, oli ilmtingimata oma ajajärgu kõige esile küündivam debüütteos. Mitte ainult selles 30.-te aastate noores luuletajaskonnas, kes kõik olid omamoodi silmapaistvat autorid vaid võib-olla on see kõige kunsti täiuslikum debüüt eesti luules üldse. Seda kasvõi sellepärast, et ta annab võrdlusvõimalusi tol samal 30.-te aastate keskel kõige autoriteetsema ja kõige kunstijõulisemate, kogenud lüürikute Marie Underi ja Johannes Semperi loominguga. See oli, võiksime ütelda. Kõrgstiilis väljapeetud teos. Tõepoolest pole kuigi raske saada väikeseks tanteks kattulliks kogudes yhtsalt niklit vaske või mängides kõik kirjaks kulliks. Minu jumal, igal poeedil on lauseid, kui liuglevad laevad on riknemis nagu trumpeerid väävelkollasest äikesetaevast. Aga hääl, mis sosistas siiralt samas võõrana vastu kajas. Kõik, mis kuidagi miskit piirab vajub laialiruumis ja ajas rütmi, helgivad nagu kilbid, sõnu kärinal kokku põrkub. Aga rütmid ja sõnad ja silbid kaovad hääletult varjude võrku. Ja Karl Muru aitab meid nüüd edasi Betti Alveri loomingu üle vaatlikul silme ette toomisel. Edasine areng kulges aga jätkuva lihtsustumise suunas. Kaasa haaras maailma suur sümfooniline mühin elu ise vahetut elupildid, need igapäevased inimesed ja nendes nähtud ja nende kaudu kogetud poeetiliselt väärtused. Ja nõnda jõudis Betti Alver 1942.-ks 43.-ks aastaks ääretult suure kunstilise lihtsuseni mis on kõrvutatav Juhan Liivi lihtsusega ühelt poolt ja regilaulu. Lihtsusega teiselt poolt seda oleks esindanud luuletuskogu elupuu. Kui see sõjatingimustes oleks trükki pääsenud. Sa ütlesid. Ela hästi. Ela hästi, ei midagi muud. Ela hästi. Toas oli nii jahe, raudahjus põlesid, puud. Ma heitsin su kirjad kõik tulle. Üksainus leheke jäi veel seisma leekide vahel. Kui nutia noruspäi siis tuhka läks tuline kiri. Ela hästi, ei midagi muud. Ela hästi. Leek ringutas käsi. Raudahjus põlesid puud. Pärast pikka pausi tuli Alver tegeval üürikuna uuesti tagasi 1965. aastal, nii nagu ta ise ütleb keset noort lille lärmi. Seda 60.-te aastate luule elevust siis ja siitpeale algata lüürika uus arengujärk, kolmas ja vahest kõige kandvama tähendusega selles mõttes, et siin on ta ainehaare kõige avaram. Siin on ta pidevalt olnud suurte omanistlike väärtuste, eetilise inimese ja elukaitsel ja on seda eriti jõuliselt ka nüüd 80. juubeliaasta künnisel ilmuvas luuletuskogus, korallid Emajões. Ja see oleks siis kujuteldavasti, Betti Alveri teoste kolmas köide, Betti Alveri Puškini tõlked võiksid moodustada neljanda köite. Mäletan lapsepõlvest seda tunnet, mis oli hoida põlvedel Puškini valitud luuletuste rohelise kaanega raamatut ja sealt lugeda ei vaikse au ja õnne ootus meid enam petta iganes. Mõtteni lapse aru ei jõudnud, oli paljalt luule kui muusika, luule kui saladus. Minule ja küllap mõnelegi algas Puškin Alverist. Nüüd räägib Tartu Ülikooli vene kirjanduse õppejõud Peeter Torop. Kui hakkad Tanneri tõlgetest rääkima nüüd hästi lühidalt, siis võib-olla võiks alustada. Selle ajaga, kui loodete masinad tõlkima hakkavad ja siis oli plaaniski luule tõlge kunagi teha masina abil. Järged esimene autor saab olema Majakovski üheluletajatest. See tähendab, et eelatajad vormiliselt väga raske luule on siiski kergemini tõlgita, sest vormis on mingisugune nähtav värina printsiip olemas. Aga teise äärmuse esindajad, niisugused hästi lihtsad, nii-öelda maagilised luuletajad nagu meil Juhan Liiv. Need on väga raskesti tõlgitavad, sellepärast tavaliselt ka tõlkelugu fikseerib selliseid fakte, et on väga vähe häid tõlkeid niisugustest luuletajatest. Ja muidugi on veel eriti raskeid luuletajaid kelle hulka kuulub ka ilmselt Puškin, luuletajad, kellel on ülimalt lihtne väliselt vähemastetata sellise mulje. Lihtne vorm, arusaadav, keel isegi 100 aastat hiljem aru saada. Ja samal ajal väga sügav sisu, väga palju igasuguseid ekskursi, oma aega, oma tutvusringkonda, oma lugemusse. Ja selgitan teile erakordselt raske tõlkida, sest sa pead arvestama korraga nii vormi lihtsust kui ka siis suurt sisu mahtu ja niisuguste tõlgete tegemisel. Paratamatult peab olema tõlkija mõnes mõttes erudid, ta peab ära tundma seda autorit. Ja muidugi peab olema surveta ja sellepärast Puškin on see autor, kelle puhul kõige enam räägitakse sellest, et on väga vähe häid tõlkeid maailma kirjanduses. Ja no nii suured tõlkijad nagu prantslased on alati imestanud, et miks peetakse Puškini suureks luuletajaks tõlgatesse mitte kuidagi välja ei paista. Ja Eesti kultuur on selles mõttes eelisolukorras, et meil on niisugune Puškin olemas tänu kahele inimesele, eelkõige August Sanga-le biti halverile mingil määral ka hilisemates tõlkidest, Paul-Eerik Rummo on päris huvitavalt proovinud trükkida kuskilt. Ja Betti Alver ka nende taustal on muidugi täiesti omaette suurus ja just sellepärast, et ta väga lähedale jõudnud Puškini ilmselt ei ole juhuslik, ta ei püüa paljusid autoreid tõlkida. Peaaegu ongi tähele meil kuskil tõlkijakse, tema Jevgeni on muutunud väga paljude küngaste lauaraamatuks, seda loetakse hiljem ülementerkidele palju, mida korduvalt kasutatakse ja mis ei vanane. Ja mis peamine, ilmselt tõlke õnnestumises on see oskus mis Aalto kindlasti luuletaja intuitiivne osalt teadlik oskus lähtuda kõige tähtsamast Peterburi ilmselt teadlik, sest võib ütelda nii, et purske tundjana on sind tema, Puur teadlikega luuletanuse paljuski muidugi loominguprotsessi saladus. Ja et tema on see, kes lähtub siis kõige tähtsamast tekstiks, tähendab, ta ei kaota kunagi teksti mõtet siis vormiluda, haara. Samal ajal me kõik oleme kiitnud värsside mänglevad kergus Puškini puhul Donalikekstroofiale muutunud kohmakaks. Betti Alver on see tõlkija, kes näeb dominanti autorliku dominant ja selle ümber, kuna ta on väga hea kuskilt Undiumiga, tõeline luuletaja. See informatsioon teksti kohta, see kõige tähtsam, ajalooline sisu, autoriks sisu saanud tõelise luulelise väljendus, poeetilise väljenduse. KÕIK vaimetu variseb viimaks hajahäälteks ja lendavaks liivaks mida pimesi pillub tuul mõttetus mängus kord siia, kord sinna ja lõputult, loobib kord alla, kord üles. Aga loojate töödes Rõnglevaid rütme, Pole turmad ja tormid surnud Sõmerakas muutnud. Nii on siiani suutnud ülem arude murru üle tuhkava tõkke jääda helides elavaks. Keegi loodus kõlasid uhkav ammu Pihkva lähedal puhkav etiooplased lapselaps. See oli luuletust tsüklist üle sõnade serva see tsükkel nagu kuuled, meetod on kirjutatud sõnaloomingust ja loojatest. Betti Alver, kes on nii kindlalt vältinud oma loomingu üleseletamist on lendava linna kogu puhul kord siiski niisugused mõtted sirbis ja vasaras lubanud avaldada. Kui palju on huvitavaid andekaid autoreid. Ja siiski siiski meenuvad alati kõigepealt ikkagi need vähesed, need hoopis haruldased kirjanikud, kes nagu murraksid välja puhtkirjandusele raamidest. Kõik need, kes on oma aja ning inimestega midagi teinud kes astuvad ka meie isiklikku ellu, pärivad meilt aru ja küsivad mõnikord asju, millest ehk raamatus parajasti räägitagi. Millised me oleksime, kui meil puuduksid näiteks Faehlmann ja Kreutzwald, Kristian Jaak Peterson, Juhan Liiv, Vilde, Tammsaare ja mõni teinegi veel? Sedalaadi meeleoludes olen kirjutanud kaks luuletust, tuulelapsed ja üle sõnade serva sügavas aukartuses. Püüdsin seal öelda kasvõi paargi abitut tänu sõna. Kuigi nemad need päris loojad ju tänu ei taha. Kõik see tundub olevat rohkem nagu iga rahva südameasi nimepidi olema neis luuletustes kedagi nimetanud isegi mitte etiooplased lapselast, keda kord ahastades ja õhinal tõlkisin, kuigi tõtt-öelda ise luua oleks vist olnud hoopis lihtsam. Kui pilved tähinnal käisid üle madala taevalae Tuli taseme tundis, hügis kaelas vihma, vettinud krae. Sügises, leiutas pööraseid pille ja olime sajandil vist kõige rahutum, kõige raskem, kõige sügavam komponnist. Kui ta kõrgel katuserendil Ö helinat esile tõi vastu vihmaveetoru maas köiejupiga lõi siis ta meeletu mühina mõjul kottpimedas õige peaulus korraga kogu elu kaasa, karjusid kiviseinad. Eks igaüks ise tea. Nüüd luges Andres Ots. Järgmisena astub mikrofoni ette hele Lõhmus, Tartu Ülikooli eesti kirjanduse kateedri õppejõud, kes juba noore teise kursuse üliõpilasena hakkas tegelema Betti Alveri luuleloominguga. Samal teemal oli ka tema diplomitöö. Ja nüid astute te üliõpilast Teie. Tahate nendega kõnelda sellest luulemaailmast? Viimati kirjutasite noortele noorest Betti Alver-ist. Mis puutub üldse noore Alveri luulesse, siis tegelikult just viimasel ajal ma jälle uuesti hakkasingi ise seda lugema. Ja ongi nii, et ikkagi, kui loed mingite aegade tagant ja just ka ütleme, luuletaja hilisema loominguga seoses või selle valgusel varasemaid asju, siis leiad nendes jälle midagi niisugust, mida sa varem võib-olla tähele pole pannud. Nüüd kui ma viimati lugesin tolmu tuld, siis leidsin ma sealt kaks niisugust noh, enda jaoks küllaltki huvitavat asja, mida ma võib-olla varem nii ei märganud ja mille üle ma ei mõelnud. Halveri, tolmu ja tule, luule on ju oma laadilt tõesti küllalt niisugune noh, ütleme üle järgi ja, ja seal on kunstile pühendatud väga kaunid luuletused. Aga seekordsel lugemisel ma avastasin selles tolmus ja tules. Kõigepealt noh, midagi väga kaasaegset selles mõttes. Et see maailm või see maailmapilt, mida luuletaja näeb, ei ole sugugi siiski nii isegi noore inimese jaoks nii kaunis ja nii nii ühene võiks öelda vaid isegi Alveri luule niisugused kujundid, nagu seesama kiikuv traat, millel inimene seisab või on tal luuletus, milles on inimest või meid kõiki võrreldud siis rohusarvega, mis, mis võib plahmad plahvatama minna, noh, need on juba oma laadilt lausa väga tänapäevased kujundid. Tähendab, no ma leidsin, et kuidagi luuletaja mure maailma pärast ja tema tundlikkus maailma pärast on vist küll igal ajal luuletajale omane ja ja ütleme isegi noorele luuletajale nagu Alver ja teine, mille ma sealt leidsin, oli see Noor noore luuletajana Alver siiski püüab või julgeb vaadata inimesse ka küllalt sügavalt halverit, vähemalt noor talverit me ei ole ikka nagu pidanud niisuguseks luuletajaks, kes kes väga ütleme sügavalt inimese ööpoolele tungib või tema inimene on ikka olnud ka kuidagi võib-olla kaunis ja kõrgusse pürgiv aga isegi tolmuse tules. Ma leidsin siiski ka seda, et et noor luuletaja täiesti ikkagi tunneb inimeses ka tõesti seda sügavust. Avastasin enda jaoks Betti Alveri luuletus, mis algab sõnadega, mitte viirastus, meelte bet, et see on siis luuletus tõesti, kus ta ennast või noh, inimest tunnetab kui üht suurt, väga keerulist, väga paljude tubade ja käikudega hotelli siis saabub pimedus, sinna tulevad võõrad reisijad. Kaasas valepassid, haljad, noad, tähendab, see on siis kujutlus, täiesti 20. sajandi kirjandusele omane kujutlus tõesti sellest, kui keeruline on inimene. Ja kui siis pärast niisugust tundmist, et siiski inimeses on palju keerulist salapärast, on ka niisugust tõesti, millega inimene kui ta tahab edasi minna või kui ta tahab parem olla, peab võitlust pidama. Noh, niisuguse inimese nägemine nagu annab minu meelest ka Alveri luulesügavusele küllalt palju juurde ja küllap see võimaldab jällegi ka tõmmata nagu silla, siis tema hilisemasse loomingusse kus tõesti need inimlikud probleemid ja kõik on üsna keerukad. Kord elas kaval kantsler, kes täristades piike ja petes pihuks-põrmuks, lõi kuningaid ja riike. Ta luuras kõigi vigu ja hoidis kõiki peos. Nii mitu vana sõpra, ta oli orjaks muutnud nii mitu sulas surmanud. Kuid tabada ei suutnud vaid oma kannupoissi ta mõnes halvas teos. Ja kantsler näris huuli ja kantsler plaane. Haudus ta oma kiskja meeles ju, nägi noormeest raudus. Poiss ütles ta su juurde, siit viiakse Mukap. See varjab imeaardeid, see varjab au ja hukku Savalva nagu tiiger. Kui ida Rabuutu lukku, kui elust sulle kallim on riigivõim ja vapp. Poiss lahkub kantsleraga, meel tulvil musta sapi kesköisel tunnil, laseb end lukustada kappi ja kanda poisi tuppa, kes juba haigutab. Käes võti, küünlapaistel noorsõdur kõnnib kaua siis unetõrjeks maha, ta paneb malelaua ja siia-sinna mõttes luust mehi paigutab. Ö kulub väljas juba, Koit riivab torni tippu. Poiss musta etturiga just ründab valget lippu. Kui tammeukse pihta hoop kapis, prahvatab ta ülem lämbunud häälel seal vabastamist, mangub truu valvur, avab ukse, suur isand välja, vangub ja hõõrub kangeid säärikuid. Sõdur kahvatab. Nii leebelt, lausub kantsler. Mind, vennas, ära sõitle. Saune, minu sõber mu kõrval vapralt. Võitle ja kuldset plaastrit, kandku sul iga haav ja muhk. Poiss pühib käega piisa, mis noorde näkku nõrgus ja kandu kokku lüües ta ütleb. Tänan, kõrgus. Kuid nuhi sõbraks olla võib ainuüksi nuhk. Eile Lõhmus, te olete Betti Alveri loomingut uurides nüüd keskendunud eriti ka nendele luuletustele, mis on võrsunud Betti Alveri vanematekodust pühastest. Jah, noh, õigupoolest võiks öelda, et pühaste on Betti Alveri nii-öelda kolmas kodukoht või selles mõttes, et et tema luule ja noh, tema enda elu on seotud olnud kõigepealt alguses Jõgevaga milles ta oma luuletustes on ka hiljem kirjutas, tänud siis muidugi Tartuga ikkagi põhilise osa ajast. Aga ühe küllalt olulise osa Betti Alveri loomingust moodustavad siis need luuletused, mis ta on kirjutanud Võrtsjärve äärses pühast külas kus ta elas sõja päevil mitte küll vahetpidamata, aga siiski põhilise osa ajast ja sellele külale ja nendele inimestele toetudes ja seda kõike siis oma luuletaja kujutluse ja oma stiiliga edasi andes on ta siis kirjutanudki need luuletused, mis võib-olla mõnes mõttes Betti Alveri isegi on kõige laiemalt tutvustanud, ma mõtlen siin tema suurepärast lühipoeemi leib või siis luuletust süda või siis luuletust puust palitu need on siis luuletused, mille kohta on ka tõepoolest öeldud, et et Alver on vahest siin kõige rahvalähedasem või rahvalaululähedasem. Ja sellel luulel on siis ka minu arvates võib-olla noh, ütleme kõige pidanuks olema vahest võib-olla veel kõige suurem auditoorium selles mõttes, et ta on tõesti kirjutatud kõigile inimestele. Seda muidugi Alveri looming tervikuna, aga noh, ma mõtlen niisugusele inimesele, kes sõja päevil kannatas, töötas jaa, maaga seotud oli. Ja Neid Alveri luuletusi, mis ta pühastes kirjutas, on veidi üle paarikümne. Nad esialgu moodustasid ühe või Ühe terve ja, ja siis veel osa osa järgnevast tsüklist. Alveri, selles luulekogus, mis jäi nagu ilmumata, ma mõtlen siin siis kogu elupuu, mille käsikiri ainult oli olemas ja hiljem on nad siis ilmunud tähetunnis ja edaspidi ka. Eile alles noor ja nõtke haljas tapuv äädikas. Täna kihisepsu õites viha valge äädikas. Homme tööriist meistri kätes, tulukas ja Tarblane tunahomme, õhustiirlev, kergemeelne varblane. Kord, kui vaene Vasknoveering lesenaise pihikus kord kui mustav salakiri, taevatundja vihikus, kortsud, peod, on ema hellad pilgud mere avarad. Ja su varjus punetavad küpsed Vaarik, Vabarad. Samas, ent sunniider, Maadon õietud ja marjatud. Kõik su kõrged koduhooned, kooliast ära varjatud. Ning sa keset lehe langust ahervartel võbised rõõmud, raagus pilgud, närtsinud mõtted, kollatõbised. Oled siis, kui vargaküünaltaud ja põua pikaldus nälja luider, kõlu, käsi, hädakell ja ikaldus. Läbi ahastuse udu. Ükski täht ei värele. Ebahinged, libakujud käivad vaid su järele. Aga äkki kääpa varjust kerkib noorkuu veerandik. Virmaliste valul paistab tuttav kalda keerandik. Vikervihmas huba lumes, igatsev janune. Oled jälle pakatava koidu pungavanune. Kõik su hirm ja kahtlus kukub nagu tolm su kannale. Ja armusiidi värten, kerib laevad rannale. Tume koobas, tulesammas haav ja selle parandus. Elukiirgav, lillevanik, imelamp ja varandus. See on kuum ja punavoogab. See on mure, mahutu. See on tuksu inimsüda. Igavesti rahutu. Alati on ikka üllatanud mind see luuletaja, noh, ütleme, avatud pilk maailmale või see, see, kuidas ta suudab jälle uusi asju maailmas näha ja ja uusi probleeme oma oma luulasena vahendusel esitada. Täiesti noh, nii läbi isikupärase mõtte. Kuidas ta ikkagi muretseb selle pärast, mis meie tänases maailmas muret tekitab ja ja mis inimestevahelistes suhetes muret tekitab? Lootus üht lootust ma vajan. Olen alati vajanud. Et iial ei alga julm, lobiseb sajand. Et iial ei alga must Marduse aasta. Et surutud südant leina teil aasta jätkabaynatud elu ei paadu, ei pleedi. Et me suuri surnuid ei kamanda. Keegi. Velda otsus laeb praegu Betti Alveri luuletusi kogust korallid Emajões. Kas siia saab tasa mu hingevõlg? Alul võitja, rammus sõba ja sõlg mu võlupeegel mu imelill mu hõbehäälega viles pill. Siis nõudja võttis ka jooma nõu, võttis ära mu rõõmu ja elujõu võttis minult mu kodulambi ja lee. Kuid võlga mu võlga, seda saiti. Kui lootsingi eile, siis täna ma tean, mida nõudja veel nõuab. Miks panti ma pean ka viimse valu ja silma v kuid võlga, muu võlga, seda sa ei tee? Unis tundub küll võimatu, võimalik. Mu oma siis äkki on igavik mu päralt, kõik õnned ja õiemaad, maailmamüntide müriaad, kõik laulud, lennud ja Linnutee. Kuid võlga mu võlgasid tasa ei tee. Karda kiitust. Püha puusliku sai palu hinge ülbust ümber ei hinda. Kiidukõrsi põllul ei põima. Eile sulle ju sosistas elu? Et sa oled homme siin Ühel veel ainult vaimetu vari. Kui su kõrval keegi ei naera, kui sind sõbergi enam ei sõima. Nii küdev kui ahi, nii külm nagu hang, nii rikas kui röövel, nii vaene kui vang. Nii tihke kui tina, nii sõre kui sõel, nii pehme kui vaha, nii terav kui nõel. Nii karge kui kaste. Nii tappev kui taud, nii lendav kui lootus, nii raske kui raud, nii umbne kui udu, nii viha kui ving. Nii hull nagu elu on inimhing. Ja nüüd lõpuks Tartu-Koidula tänav vaikne õhtu, soe lambi valgus. Betti Alver oli nõus lugema teile meile mõned uued luuletused. Arbu ja peaaegu üks teispool metsis teispool järvi, teispool rabasid lits roostevärvi teispool merd, kus murdub mõte tüür, kerkib müür, teispool müüri, mitte keegi meile laternat ei süüta üle müüri mitte iial, neid ei hüüta müüri taha ükski värav, neid ei, sinna sinna lendab luule läbi öö ja ärkab üles musta ummikmüüri unest. Uue looja süles. Arboiate aegu katk. Miks tundub susata nii salalik? Miks patab sind poodnik ja Parisnik? Miks löödi su laubale häbimärk? Miks taevasele sära Su hullusärk? Miks paistad sinika pillav, poeet? Nii äri, nii häiriv, kuid komeet nii jultunud vahel kui valguskiir. Miks puudub sul pidurdav silmapiir, kas ei selgu iial su rännuplaan? Oh jutusta, jumalik huligaan. Miks hulgud nihu Ki? Miks hoiad Janjaad oma imeohtlikku sulepead? Missugune on kõige viimane tooletas, kõige viimane luuletus on üks pisikene asjake, need kõnehäire. Kui sa kadunuid kohtamas kaugel une hämaral ääremaal käid siis nemad ütlevad välja kõik sinugi, hellad sõnad, mis kunagi kurku kinni siin ilmsi ikka jäid.