Lugu, mis äsja kõlas, oli ansambli progress. Lugu keskmaa ja meil on rõõm tervitada siin stuudios ansambli progress kõiki liikmeid. Tere, tere. Tere, tere, teeme jälle hääleproovi. Me räägime laulja saksa fonisti, Ragnar gaasikuga. Rist. Matias kupart, sina mängid kitarri, ma saan aru. Tervist, just. Tervist. Kristen Kütner, muidu mängid Klaskatega, täna siis meil stuudio. Loo teed, sa sõrmitseb kitarri, tervist, ei, seal terist. Mattis Kirsipuu tao trumme. Tervist, jah, kui need trummid siia stuudiosse ei mahu, siis ma olen täna kahjuks pillitumi. No ei tea midagi, tegelikult mahuks küll, et kas seal sihuke laisk inimene, et mõtlesid, et järsku ei lähe vaja või on sul trummid kaasas ka ikkagi? Trummid on tegelikult igaks juhuks olemas, keegi oleksin öelnud, et ta üles jällegi tšehhi jättis ütlemata, aga pole hullu, tähendab, ega siis ei ole veel see maailm nii täiuslik, et külmel Annabel tuunida seda veel mõnda aega, aga igatahes tore. Progress on siin peaaegu täiskoosseisus olemas, üks basskitarrist on vist puudu. Johan Nestor ise on, jah, ta on Tartus praegu kahjuks. Okei, ütleme, et Tartu pole ju kõige hullem kadu, et küllap küllatas sealt millalgi välja tuleks tagasi veel reedeks ja reedel on ja mis tähtis päev? Reedel ongi noortebändide finaalkontsert, kus siis selgub see bänd, kes selle ma ei tea, on seal mingi auhinnakarikas ikka või antakse, pannakse medalid kaela või kuidas? Selles karikas kuluks küll ära kannatuste karikas, progress on saanud finaali, poisid, kuidas te hindate siis seda saavutust, mis teil tegelikult juba on siis kirjas, et võib-olla laulja Ragnar alustab, seda saavutasime, hindame väga kõrgelt, ma, ma arvan, et seda kõrgemalt, et meil ju pärast eelvooru nii-öelda edasi hääletatud ja me ei saanud mitte kuidagi edasi. Aga tänu siis teatud laulu saatele läks üks bänd kaduma ja meid võeti sinna asemele kohe. Saatuse sõrm sekkus, ütleme niimoodi, aga mulle tundub, et see on mingi hea enne, sest et mulle meenub, et näiteks Eesti laulu konkursil on ju korduvalt need bändid, kes on saanud niimoodi joppamisi kellegi teise nagu süü tõttu, kui on, on mingi bänd eest ära kadunud, on saanud sinna võistlusele sisse ja on kinni pannud. Kõrgemad jõud on sekkunud missa matis nii-öelda ilma trummid, et ta siis praegu selle koha pealt arvad, kas mingi maagia on nüüd tulnud korrigeerima teie nii-öelda karjääri? A meie bändi ümber on alati nutetud maagia ehk siis mis see tähendab natuke. Me oleme selles ise süüdi selle pärast, et me oleme kõik väga-väga erinevaid inimesi, tegeleme erinevate asjadega, et sealt tekib niisugune omapärane maagia. Ja teiseks, ma arvan, et üldiselt me teeme eesti keeles kõike südamega. See on tõesti vaata Laura, tore, et üle pika aja emakeelt kuuleb ja kuskil hingesopis isegi midagi kajab vastu või sulgema. Ja see hakkas kohe niimoodi kõrvu eest, et siiamaani kõik noortebändid, kes meil on siin käinud, on ikkagi inglise keeles eelistanud laulda. Võib-olla siit peakski uurima, et miks te eesti keele kasuks olete otsustanud sellega ju nagu mööda laia ilma rändama ei lähe. Ragnareki. Ainult eelkõige eesti keeleks. Hakkasime siis laulma, laule kirjutama, et tänu sellele, et eeskujud olid suured Ruja eelkõige ja ja ka põhja konn. Kindlasti tasub mainimist, et tänu neile kindlasti ka hakkasime eesti keeles laule kirjutama. No tore, mis on siis, mis te ise arvate, mis teie trumbid on, et finaalis siis võib-olla ka teistele koht kätte näidata, et kestis nagu need teie trumpässad, nüüd? Kaardid need kõige kõvemad need lauale. Meil siin laupäev No ma ei ütleks, et päris nii-öelda, et me tahame nöörid, trumpe, ladude näod, et kõige tähtsam muidugi on meil see, et, et me saaksime promo juurde, eks ju ja saaksime inimesi, saaksime teavitatud inimestele, et me teeme, sest bändi üldse. Et saaksid teada, ütles, et proge ei ole veel surnud noorte jaoks ja ainukene Trumpist ma ütleksin tegelikult oleks nagu see eesti keel, mis. Vot see ongi huvitav asi, et, et noored üks asi, mis me oleme täheldanud siin Lauraga kõvasti, oleme siin vaaginud ja kaalunud neid bände ka ja et noored on nagu leidnud sellise testi pillimängu oskuse vajaduse nagu hallata, vallata neid täiesti traditsioonilisi instrumente, et kus teil see huvi on tundnud, et tahaks ikkagi tõesti mitte ainult siis noh, arvutiklaviatuuri näppida vaid miks mitte ka päris pilli distist siis kõneleb. Christian, sina vist suisa mängid orelit. Ja nii see on, jah, aga tegelikult ma alustasin seitsme aastaselt, kuna kitarri mängimist üldse, kuna mu kõige vanem vend Sander ostis endale sünnipäevaks, sai õigemini sünnipäevaks endale kitarri ja siis ma hakkasin vaikselt kinnistama seda. No ja siis niimoodi arenes edasi ja siis nüüd ma olen juba diaoma 14 staffi kitarri õppinud ja see minu peamine pill tegelikult. Aga kuna kuna meeldiksid, väikesed lahkhelid eelmise klappimine, aga siis ma mõtlesin, et mul oli kodus kaanike väike klahvpilli, ma arvestasin sellega ja siis mõtlesin, et miks mitte proovida. Oota, millest need lahkhelid nagu, nagu tekivad, et tema tahtis minaarsed, sina mosoorsed muusikat või mis, mis seal nagu on või siis isikuliselt mingisuguseid erimeelsused või mis, mis seal on tavaliselt? Ei, lihtsalt, et see oli niimoodi, ütlesite progressi, ei toimunud temaga tema noh, suhteliselt nadi raske bändi teha. Jõuame tugev progress on tegelikult päris hea nimi ja ütleme niimoodi, vanematel inimestel ütleb, see võib olla palju. Nõukogude ajal oli kõik asjad pidid olema progressiivsed, et kuidas te selle nime leidsite, kes selle nime teile soovitas või? Nii naljakas kui see ka ei ole, siis tegelikult see nimi sündis minu ja siis selle eelmise klappimine, kellega lahkhelid tekkisid. Et ilmselt Ruja fännid teavad sellist laulu Rujalt nagu laul näidendist protsess, rannad, kirjutaski selle protsessi näidendile ja siis mina ütlesin, et paneks bändi nimeks protsess ja siis eelmine klapime staadion, natuke mõtlesin, et vahetaks mõned tähed rätmeks progress. Siis see meile kohe kõigile väga hästi. See oleks sobinud bändi nimeks väga hästi ka õnn õndsa Brežnevi ajal, kui keegi, kui keegi teab teist üldse noortest, kes oli see siis tugevate kulmudega mees neid neid kulme hakkame meie teises tunnis nii-öelda välja kitkuma, aga praegu siis jätame kõik nii, nagu on. Igatahes, kust te pärit olete, kust te tegutsete? No me oleme kõik pärit Tallinnast ja kus me tegutseme, mõelda need siis küsimus on prooviruumi kohta või midagi sellist. Me tegutseme sellises prooviruumis nagu korter 13 asub Kotka tänaval. Seal raudtee kõrval. Kui kaua ansambel progress on üldse koos niimoodi mänginud? No kui ütleme niimoodi, et me alustasime neli nelja aasta tagasi koos matise trummariga alustasime niimoodi, tegime lihtsalt kahekesi, täitsa õpin klaverit koolis põhikooli ajal ja siis niimoodi areneski edasi, et mõtlesin, et võiks võtta liikmeid juurde, Pille ja ja siis leidsime juhuse tahtel. Ragnari, kes leidsite, Sis Ragnari, Ragnar Ragnarile on käes tõesti see ilus pill. Kuldne Alts, saksofon on vist? Ei aita. Et kust te siis leidsite, kas oligi pill säras nii toredasti peos? Mõtteliselt küll. Et kus selliseid tüüpe nagu liigub, siis kellel on selline kuldne kuldne sarv käes? Kogemata leidsime tänavat. Ei, tegelikult olime meie sõbra sõber, et temaga saime tuttavaks temaga. No Ragnar, kus sa siis selle ilusa pilli leidsid ja ma ei tea, kas see ei ole ju päris tavaline, et tänapäeval inimene käib, käib ja õpib saksi selgeks. No eelkõige sellepärast läks saksofoni peale mängimine, et et kuna alustatud sai plokkflöödid ja see ei osutunud kõige populaarsemaks pilliks Tüdrukute sõjaliselt, et siis kõige lihtsam filmida sinna juurde õppides. Saksofon, tundes mul. Ja pärast seda, kui saksofoni kätte võtsid, läks niimoodi. Menukaks muutusid tüdrukute hulgas, ma kujutan ette. Laura, kuidas tundub? Ilus pill, ilus poisina sexapiilia saksa piileks täpselt täpselt vist ongi nii. Ma arvan, et see oli hea valik plokkflööti saksofoni vastu välja. Kuidas te, kas ta sihukse lõkse lavalisele, noh, ma tean niisugusele olemisele ka või imidžile tähelepanu pöörata. Et meil nagu korduvalt olen siin ka öelnud, et teises tunnis on meil mingi tundja. Et kas te laval olemiseks kuidagi tuunite ennast panete, mingid uhked ülikonnad selga, platvormiga mingisugused kingad. Kissi maalingut peale. Seal see värk see lavalise olemise puhul on. No kostüümid on meil tegelikult küll laval kokku lepitud, et me oleme alati mustas punases ja viimased kontserdid, oleme siis niimoodi olnud, et mina ja Kristjan, kui vanemad liikmed oleme, must särk, punased püksid ja ülejäänud poisid, siis mehed, vabandust, andis punane särki, mustad püksid. Aga selle lavalise oleku koha pealt pigem ma arvan, meie plussiks on see, et me oleme juba päris kaua sõbrad olnud, meil on suhteliselt sarnased maailmavaated, mis hakkab muidugi muusikalistest eelistustest. Ja tänu sellele, et me nii hästi läbi saame, siis on seal laval ka nagu hästi, hästi mõnus fiiling meil omavahel olla. Arvan, et see on meie kui siin vastata isegi selle leidmisel trumbi küsimus on, et see on meie bändi puhul päris kõva trump. Teil on sarnased maailmavaated, sa mainisid küll eelkõige seda muusikalist aspekti, aga kas te näiteks prooviruumis arutate ka siis selliseid ma ei tea maailma ühiskonnaelu küsimusi. Eesti vabariigi võib olla valupunkte. Noh, seda arutama, ütleme pigem pärast proovi hella pargid, õllepurgid, aga. Et siis läheb libedamalt, nii-öelda mõtete mõtted tulevad kuidagi ja vastused nii-öelda valupunktidele kuidagi lihtsamini kõigele muidugi rohkem mõelda, siis. Keegi siis ei pea vähemalt kuulama seda, eks ole. On muudki tegevust. Aga lähme nüüd sihukse põhitegevuse juurde vaikselt. Ja nii nagu kõik teisedki bändid, ootame teilt sellist väikest live esinemist. Mis lugu te täna meile siin mängite? Eestimaa kartmatult, pojad. See on nüüd vabadussõjale pühendatud või kuidas sellega on? No selle looga on sihuke naljakas, sündis võõrkeelses keskkonnas, nimelt keskas saksa keele tunni ajal 11 klass. See andis mulle sihukse kõva isamaalisuse Puustisel saksa keelt kuulates, et tahaks kirjutada midagi võimsat ja lähemalt seni oli, kõlab päris, tegelikult ta räägib jah, siuke eestlaste raskest võitlusest ja orjapõlvest, aga aga ma küll ei pidanud silmas neid möödunud sajandi sündmusi ega ka vabadussõda, vaid pigem muistset vabadusvõitlust. Ongi nii, et mul oli silme ees ikka sihuke mehine Saaremaa viiking, kui ma seda kirjutasin. Näge sellistlikest, väikeste roilist siis staffi ka, mida ilmselt ma ei tea, kas te olete nõus, et võib-olla siis ka tänasesse päeva saab tuua, et ega siis Eesti meeste, miks mitte ka naiste, selline ramm, vaimne ja füüsiline ei, vajab ju toetust. Kuidas teile tundub, kas selle looga saab sellist jõudu kuidagi siis pumbata inimestesse nüüd praegu läheneva kaamos ajal? Ma usun, et kui mina neid sõnu esimest korda lugesin, just kujutan enam-vähem ette, kuidas nad sinna meloodia peale siis harmoonia peale lähevad, siis mina sain küll kerge sihukese isamaalisuse jõulisuse tunde. Aga mis seal ikka, et paneme siis paneme valmis ja ärge laske siis sellel Rammul raisku minna, et avage meeled. Meil esineb ansambel, progress. Nii suurepärane lugu, tõesti, mis poisid siis paljud ei ole üldse materjali, on, et kui pika kontsertide maha saaksite nüüd pidada oma loominguga. Praegu on umbes, ütleme, et 10 lugu või nii, et meil tuleb veel lugusid, praegu tegutseme seal praegu tegemisel. Aga meil praegu siiani kõik kontserdid on umbes kestnud mingi 45 minutit umbes. Et põhimõtteliselt on võimalik niisugune nagu kauamängiv juba põhimõtteliselt vormistada vaikselt, nokitsenud kallale või, või no mis te nüüd siit kui meie teie meediaid nagu vabaks laseme siit, kas te lähete kooli või tööle, kus te, mis te tegutsete üldse, kuidas te nii-öelda oma igapäevast leiba tellite? Põhimõtteliselt kõik me käime peaaegu ülikoolis, ainult üks meil siin on abiturient gümnaasiumist. Ja tema siis rahastati projekte. Aga jah, kõik praegu jõudsime ülikooliga. Bändi. Sel reedel näeteid noortebändide finaalis, aga on teil juba selliseid veel kontserte plaanis on see noortebändide konkurss teile kuidagi sellise hoo sisse lükanud, et teid on kutsutud veel esinema? Kusjuures päris palju pakkumisi on, tundub juba järgmine. Järgmine nädal pärast finaali siis 29. on Von Krahlis Liisümpaav, kus me esineme koos tooniga näiteks kes on ka noortebändis väga palju siin esinenud. Ja siis seal on veel üks bänd nagu floks, kes minule ka väga suur eeskuju Eesti Eesti maas ja. Ja siis rohkem praegu me oleme kõik teised pakkumised ära ainult kuna me lihtsalt ei taha praegu liiga tihedalt teha, kuna siis hakkab lihtsalt inimestelt üle viskama see samasugune see kava ja ei jõua nii palju nagu vahetada neid lugudega. Ega teil ei ole ju otseselt selliseid lugusid, mis, mis võib-olla kohe ära kulub, kuluks, et teil on niisuguse ikkagi natukene mitmekesi ütleme struktuurilt nagu keerulisemaid lugusid ei ole päris ühehiti bändjasta. Ei, no seda võib öelda küll mingis mõttes jah, aga ütleme, et no kui sa iga nädal niimoodi teed ühe kontserdi, siis meil ei ole nagu nii-öelda nii suur fännbaas, ütleme, et nad kõik juba teavad meie lugusid ka, nii et et lihtsalt see nagu oleks liiga liiga tihedalt minu jaoks. Pigem ütleksin, et võib-olla isegi viskab endale ka see lava, mängime ära, räägi kogu aeg teed nagu neid samu lugusid ja isegi sätiti, vaheta luude järjekorda. Et siis võib-olla tekib teatav tülpimus ja pigem oleks jah, võib-olla vaja aega rohkem prooviruumis, et neid lugusid, noh, kuna me ju teeme proge, siis siis see maa, kus me võime minna, on lõppenud laie kauget, et kõiki neid lugusid ainult täiustada, teistmoodi lähed kõigele sellele keskenduda ja võib-olla pigem teha siis ütleme, kuus pooleteist kuu peale korra üks laiv. Ja see jube hästi, nii et endal on ka hästi tunne. Eks te peate sellega arvestama, et sellised kõvemad bändid teevad 50 aastat sama lugu, iga kontsert. Nii ta on, tahtsingi küsida, et on teil vaikselt mõlgub ka mingisugune siht, kuhu jõuda maailma, leida seal nagu kuulajaid juurde, teete selle nimel ka tööd. Jah, no maailma muidugi jõuda noh, see takistus on para paratamatult see eesti keel, eks ole. Aga no loomulikult näiteks mina näiteks väga palju Itaalia proge bände, kes laulavad itaalia keeles ja noh, see siiski ei ole võimatu, kindlasti mitte. Aga Eestis Eestis mingi siht on ikka jõuda väga kaugele. Eestisse jõuda väga kaugele, ehk siis noh kellelegi, mis, mis, kuidas seda mõõta Eestis jõuda kaugele? Kui kaugele, kas te Veuro lauluks või eesti lauluks olete mõelnud, et midagi nihukest mõnusat nagu inimestele pakkuda? Aega vist on veel natukene? Jah, sest meil on aega mõeldagi. Sellepärast selle peale nüüd andsime teile nüüd kõvasti mõtlemisainet, aga igatahes suur aitäh, ansamblit, progress, et saite tulla meile külla ja tõesti, on teil nüüd mingi sõnum veel fännidele? Et see toetus ikkagi leiaks aset õigel ajal õiges kohas, räägime reedest päevast. Mis sõnum siis oleks? Nautige ikka proge, tulge meid reedel kindlasti laat on, meil on väga huvitav üllatus teile, andsin, võtad trummitaasiaski. Ma tulen trummidega. Aitäh teile.