Nüüd ma tunnen tõesti, et on kevadsoe päike tänavu eriti varakult puhkenud loodus, linnud. Mitmes kevadise minu elus on? Ei, ma ei loe kõiki kevadeid. Kui palju neid sai vaetud vanglamüüride vahele. Aga eks sealgi oli oma kevadeid. Pikenevast päevast saime meiegi aimu. Ja kui silm jõudis läbi patarei trellide piiluda, nägime ka meie, kuidas laht vabanes jääst kuidas maarjamäeküngas lõi haljendama. Need olid siiski vaid killud tõelisest kevadest tõelisest füüsiliselt jah, võib tunnetada, et on tõeline kevad. Aga inimeste elus, kas see kevade erineb millegagi eelmisest üle-eelmisest? Kas on tööinimese elus ajaratta uus ring midagi paremaks muutnud? Ilusasti mängib see seal avatud akna taga, peab päris virtuoos olema. Külma kahetsesin noorpõlves, et ma mingit pilli tinistada ei oska. Kas või külapoiste lihtsat moodi. Ikkagi tehtud mees, kes pilliga oskab ümber käia jääks vanglakambris, mõnel videvikutunnil sai samuti unistatud. Kui oleks mõni pill, laulaks sele saatelt muidugi tasa, sest vangil laulu luba ju ei ole. Kuhu ma nüüd jäin? Ah jaa. Mis on siis tööinimese elus muutunud? Ikka seesama kasarmu korter, kuigi neid olla hulganisti juurde tulnud. Pelgulinna Lilleküla Nõmmegi olevat mitu korda suuremaks kasvanud. Ikka seesama soolasilk. Tänavu pidi tursapoeg silgule kõva konkurentsi pakkuma neid üle hulga ajavõrkudes nii palju, et hinnad odavad. Tööinimesele olgu veel luu karmits, peaasi et leiva kõrvale odav oleks. Mis see siis on, sellest aknast kostab jälle seesama lugu. Jälle, kui hästi mängib. Tuleb välja, et pillimehi on igas majas. Vaat see on alles üllatus. Tallinn ja Tartu päevauudised. Eile pärastlõunal kirjutas vabariigi president Konstantin Päts alla dekreidile, millega jõustus riigikogu mõlema koja poolt kinnitatud amnestiaseadus. Täna hommikul algas ammesteeritute vabastamine vanglast. Keskvangla väravate taga ootas juba varakult rahvahulk, kelle hulgas oli vastu tulnud omaste hulgas ka uudishimulike. Iga natukese aja järel avanes värav ja laskis tänavale järjekordse vabastatu oma kimpsude kompsudega. Vabastatud lapsi ootasid nurga taga eraautod ja selleks palgatud taksod. Pikka aega kinnistunute juures torkas silma nende eriline kurnatus. Ahhaa, vaat mida teeb aeg, kui sa temast oled sunnitud maha jääma. Raadio muidugi, raadio, see moodne tehnika. Kurat. Ja mina mõtlesin, et igas majas on kõvad pillimehed. Ahhaa ei noh, tuleb vist hakata paljuga harjuma. Paljuga vabastatud kommunistidel olid vastasrist, nende mõttekaaslased väljast? Paljudel igatahes tuttavaid ei tundunud olevat. Vanglaväravaid kaua ei peatutud, kohe seati sammud linna poole ootamata Ta uute Anvesteeritute väljumist. Nagu kuulda, siirdusid mõned neist kohe Tartu ja Narva rongile. Mõttekaaslased muidugi olid vastas. Paljudel pole Tallinnas üldse tuttavaid. Kui kunagi oligi, siis nelja 15 vangla-aastaga on jõutud teab kuhu pudeneda. Ja kui palju seltsimehi on nende aastatega tapetud. Esimesele detsembrile järgnenud veresaun. Tulistamised selja tagant tänavatel. Seltsimehed Kreuks, leiner Jurna ja veel mitmed teised läksid seda teed. Keskvanglaülem teatas, et umbes kümmekond kommunisti jääb edasi karistust kandma. Nende hinge peale on relvastatud vastuhakkamine võimudele ja riigireetmine. Sotsiaalministeeriumi ringkonnast teatatakse etaministega vabanenuid valitsus tööga ei kindlusta. Töö ja elatise leidmine jäävad igaühe oma asjaks. Oma asi muidugi oma asi, millal härrasriik enne töörahva leiva eest hoolitsenud elamine ja suremine, need on alati olnud meie oma asi. Aga ikkagi kevadel ümberringi, kas ma ei tohi siis korraks sügavalt sisse hingata neid imeilusaid lõhnu? Kas ma ei tohi siis imetleda töökad, pääsu lindu, kes just praegu hakkas pesa ehitamisega peale? Elame veel? Me vabastasime rohkem kui 100 kommunisti. Paljud neist olid eluks ajaks kinni mõistetud. Võib arvata, et esialgu nad kohanevad oludega ega hakka õõnestustööd tegema. Meie peame neid kogu aeg silmas pidama. Kuigi nad on väsinud ja kurnatud, võib neilt kõike oodata. Isegi vanglas ei unustanud oma mõttetut riigivastast tegevust. Kelle jaoks ja mille jaoks seda õige ristiinimene mõista. Ma ütlen veel kord, et nendel tuleb kogu aeg silm peal hoida. Mina kui politseivalitsuse direktor tean väga hästi, et karta pole meil midagi. Vabariik on tugevam kui kunagi varem. Läheks tarvis suurt jõudu, et midagi muuta. Sellest hoolimata ei tohi unustada minevikku ega tohi lubada härrad prefektid. Et täna korduks jälle see, mis meile eile palju peavalu tegi. See vist ei ole teie võimuses, härrad veerumaaja Sooman ja ärge mõelge, et arvame härraseid politseijuhte tabas mingi inimlikkuse rabandus, et nad äkki vangla uksed meie ees lahti tegid. Niisugust mõtet ei saa kunagi tekkidagi, sest kodanlus õigemini fašistlik kodanlus ja inimlikkus, need on antipoodid. Ja me ütleme kohe, miks te meid vabastasite. No tekkis niisugune olukord, et fašistlikud füürerit Eestis tähtsud Laidoneri id olid oma asja juba ühele poole viinud. Tähendab, uus põhiseadus oli maksma pandud terve rida erakorralisi ja, ja muid seadusi oli kehtestatud ja nendel kahel olu kvartali ja vaikiv voolu korterimaal ja võimutäius oli koondunud nende kahe inimese käte, eeskätt muidugi president pätsu kätte, oli tarvis näidata ühenduses sellega oma riigi killust, vägevust ja nii edasi suurem ja mitte ainult oma rahvale, vaid ka välismaale. Ma mõtlen siin amnestiat, amnestiaseaduse väljaandmist, esiteks, teiseks oli tarvis Vakse vangimajast välja last, kuid nendel olid samasugused poliitilised paragrahvid nagu meekindrali käsu tagaks meil käsnad. Kuidas sa näitad nii-ütelda rahvale, et voodet vabastame nii et amnestia põhjal samal ajal ütelda, kommunistid teatakse vangimas, edasi vabastame poliitilised vangid, need olid poliitilised vangid. Ja oligi siis on mõni aasta ja me oleme poliitilised vangid, olime istunud 15 aastat, nii et see oleks rahva Est täiesti paljastanud nende. Nii et aga siiski fašistliku iseloomu, nii et kõigil nendel põhjustatud oma ütelda, suurt hiilgust, võitu pühitseda, ütelda, mõtteosalisi vapsi vabastada. Vot selle amnestiaseaduse riiekese peale sattusime ka meie kommunistidele. Õige, seltsimehed Aleksander resev ja Olga Lauristin, kodanlik ladvik oli väga õrn kriitika suhtes, eriti Skandinaaviamaade ajakirjandus oli neid tugevalt sakutada, tanud diktatuur ja fašism Eestis see teema ei tahtnud kaduda sealsete ajalehtede veergudelt. Nüüd oli hea vastu põrakas anda. Mis diktatuur pealegi fašistlik saab see olla, kui kommunistid vanglast valla päästetakse. Vaikselt muidugi loodeti, et oleme täiesti ruineeritud. Me oleme küll vanglast väljas, aga kas me oleme vabad? Mis puutub meisse poliitvangidesse, siis meil ei olnud isegi neid õiguseid, missugused olid harilikel kodanikel, neilt oli võetud õigus osa võtta Ta töölisorganisatsioonide, ametiühingute või nagu tol ajal nimetati kutseühingute tööst. Meil oli keelatud Ta ja lasta ennast valida töölisorganisatsioonide juhatusse ja nii edasi. Ühesõnaga, meil oli võimatuks tehtud legaalselt osa võtta tolleaegses töölisliikumisest selle tõttu meie tegevus pidi olema valjult konspireeritud. Et mitte anda võimalus enda uueks arreteerimiseks. Jälle tuttav põrandaalune tegevus. Juba teisel päeval pärast vabanemist tuli Kaarli puiestee pingil kokku Eestimaa Kommunistliku partei illegaalne büroo, kelle koosseis määrati kindlaks juba vanglas. Hendrik Allik, Johannes Lauristin ja Peeter P Trae asusid partei etteotsa ja nende kanda jäid põrandaaluse keskkomitee funktsioonid. Meeldejääv oli endiste poliitvangide kokkutulek üheksandal mail. Tallinna töölisvõi. Las alles kaks päeva vabaduses ja juba konverentsi pidamas. Kurat küll. Kus olid teie silmad, härrad politseinikud, mis kohaga teie küll mõtlete? Oli instruktsioon mitte lasta silmist ühtki vabanenud kommunisti. Teile oli see nagu hane selga vesi ja nüüd on tagajärg käes. Kommunistid käisid koos oma plaane hauduma siia varsti torgatakse meile jälle püssitoru ribide vahele kurradi kurat. Kosmeenia aboride arreteerisite. Nad väidavad, et nad pole midagi keelatut teinud. Et kas kaua vangis istunud, tulla korraks kokku, ühiselt teed jooma või teed jooma. Teadagi mis tee, see on seal mürk. Kommunistlik mürk, mis uuesti käärima pandi. Seekord härra politseiülem, palju ei eksinud. Teed jooma või niisama poleks tulnud, kui poleks olnud tähtsamaid asju. Illegaalse büroo koosseis tuli lõplikult kinnitada ja demokraatlikul teel tuli kooskõlastada. Esialgne tegevus. Tuli kokku leppida, kes kohtadel hakkavad tööd organiseerima. Seda politseiülem muidugi ei teadnud, et Tallinna parteikomitee etteotsa asusid b Trae arbol ja Leimann, et Tartu komitee juhtideksaide keerdu sassi ja Veimer, et illegaalne büroo määras oma volinikud Pärnu, Narva, Valka, Paidesse, Rakverre, Viljandisse ja mujale. Kommunistid sõitsid laiali, et algaks uus tõus Eesti Töörahva revolutsioonilises võitluses. Kas meie alles vanglast vabanenud olime ajast maha jäänud, kas pikad vangla-aastad ei vääranud meie kujutlust tegelikkusest? Vastaksin ühteaegu nii ja kui ka ei, muidugi täit ülevaadet sellest, mis Eesti ühiskonnas toimus, meil ei saanudki olla. Kuid nii hermeetiline kodanlik vangla ka ei olnud, et midagi poleks meieni jõudnud. Olukorra hinnang kujunes õigesti välja. Hoolimata fašistliku diktatuuripidupäevadest ei ole lahenenud ükski terav sotsiaalne probleem. Majandusliku olukorra mõningane stabiliseerumine on nagu habras udusulg, mis tugevama puhangu korral kohe minema lendab. Töötava rahva hulgas on kogunemas uued plahvatuslikud jõud mida tuleb õigesti suunata ja ära kasutada. Toda jätkab Dimitri, kus minna partei Tallinna organisatsiooni omaaegne juhte Komparteil oli kogu vahe, on väga suur mõju töölisklassile edasi kodanlus muidu kogu aeg jälginud ei püüdnud mustata komparteid, et luua sarnast õhkkonda temasse suhtumist, vaid vastupidi, töölisklass rohkem rohkem usaldas komparteid eriti peale kommunistlik kujundanud sonaali, seitsmendad kongressi 35. aastal toimus juulis-augustis Moskvas, töölisliikumine muutis oma taktikat. Eesti kompartei siis pahempoolsete sotsialistide vahel jõuti esmakordselt kokkuleppele töölisklassi ühisrinde küsimuses. Vabanesin vanglast 36. aastal, märtsi lõpp. Tegelikult kokkulepe ühis väärinde küsimuses oli olemas, aga ellu seda ei rakendatud. Ja mina vabanesin siis Richartiirlis kaistus kinni ja oli vabanenud enne mind tegi mulle ettepanekuid sõita tema ema juurde vai versioon üks kohakene, noh, paarkümmend kilomeetrit Tallinnast eemal mõmmi varustasime siis ennast vastava taskukohase toidumoonaga, ostsime seal looma Kointe Tallinna tapamajast majja palgikoorma otsas, siis jõudsime vailta seal, temal oli juba muretsenud kommendil seitsmenda kongressi otsused Matheriel Timi Trovi kõnema, Lovienski piigi tol jäeti ja mina siis uurisin neid materjale seal ja pärast seda juba Tallinnas. Teatud hulk poliitvange oli juba enne vabanenud, kuid nad igaüks eraldi nii midagit tegid. Niisugust löödi võimsat parteiorganisatsiooni, kui ta võib-olla ei oleks nii väga suurearvuline suudaksid oma ümber koondada. Rohkem rohkem nii aktiivi ei olnud, aga neid otsuseid ellu viia oli tarvis. Parteiorganisatsiooni tuli sellest alata peale. Võib-olla siin vahemärkusena veel öelda, et EKP organisatsiooni on olukord oli siis võrdlemisi raske. 35. aastal oli siin Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee tee vastutav organisaator, keskkomitee liige, tuubi riik 35. aastal teda arreteerida D ja temaga ühes ka teatud arv aktiivi, praegu aga vees väärinna mõõteküsimus nõudis, et töölisklass astuks konkreetsetes küsimustes ühiselt välja tuli igalühel vastavalt oma töökoha järgi minna Medühingutusse ja seal juba siis tegutseda ja leida aktiviste mina ise. Kõigepealt võtsin ühendust Dolina ühisuste Tarvitajate ühisus, see oli 19.-st aastast säilinud kogu aeg siis nii oih. Et siis kes kas vabaneb või nii pahempoolsed tegelased, nad saivad sealt tööd ja siitkaudu sai ta poliitvange ka Ni aabistata. Medicin, see Tallinna töölis ühingute keskliidus seadmatult venesin seltsimees roodiga, kes oli rauani tööliste nõukogu esimees, ta oli keskliidu siis liige ja muldi Dixtiidid eesti tekstiili tööliste ametiühingu esimees Erich Kadakas töötas vabrikus vennatofferid. Tema oli juba nii teatud kogemusi saanud inimene, pärasclot, nii raskelt, ühel alguses taastus sotside parteis, aga siis kohe tal ei klappinud seal ja taastus välja. Hakkas otsimagi ikke vasakpoolseid põranda pus töölisliikumise kontakti ja meil oli väga tore jutuajamine taoline sihukese aruka hoiakuga inimene ei tormanud ka alus, paljud olid siis tahaks kommunisti näha, vot tahaks vaadata, missugused nad on, ütlesin otsekohe välja, et ma olen vabanenud vanglast ja, ja mul oli sama lugu Eesti töölisühingute keskliidu, isegi seal taheti mind kohe välja pukseerida, kui ma ütlesin, et ma tulin nüüd vanglast ja mul on ettepanek vatt. Ühisrinnet võib organiseerida teatavas ühes küsimuses, mis on vastuvõetav nii-ütelda töölislaiadele töölishulkadele nurgas Molaabiane kooli hea kontakt. Oota aga siis seal teised olid kohe nii, et mis te tahate, et tahate minna jälle uuesti trellide taha ja no lõppes siis sellega jutt, ma tulin tulema kadakaga, 60 saime juba tekstiili tekstiiliühingus. Siis meil hargnes tõsine jõud. Muidugi härrassotsidel, kes on ennast töölisühingute keskliidus mugavalt sisse seadnud on tõesti hirmus mõelda, et võiksid sattuda trellide taha. Sellepärast ongi nende põhimõte, et jumala pärast mitte mingisugust poliitikat ametiühingu töös. Aga kas saab siis olla ametiühinguid väljaspool poliitikat? Kas ei ole ka palgavõitluspoliitika, kas see ei ole samuti poliitika kui kodanlus tembeldab iga majanduslikke muutusi taotleva streigi jala vaid poliitiliseks väljaastumiseks ja esitab tööliste vastu oma politseijõud? Ei härrassotsid meie ülesanne? Veelgi, õigem on öelda meie püha kohus on liita töölisklass ühtseks löögirusikaks, mis, kui tuleb aeg lööb põrmuks kodanluse diktaat. Muidugi ükski partei ei saa luua revolutsioonilist situatsiooni. Revolutsiooniline situatsioon võib tekkida ja tekib ajaloolise arenemise käigus oma seaduspärasuse järele. Hendrik-Allikul on sulaõigus, aga kas illegaalne büroo on kunagi arvanud, et ta on suuteline seda situatsiooni looma? Me hindame õigesti, et kogu aeg pärast Pätsi Laidoneri fašistliku diktatuuri sisseseadmist on rahva hulgas rahulolematus kasvanud. Sellele rahulolematu sele tuleb anda õige revolutsiooniline sihitus. Ainuõige tee selleks oli jätkata ja süvendada ühisrindetaktikat, luua elav sideametiühingu aktivistidega, saada ametiühingud kindlalt partei mõju alla. Aastatega on peale kasvanud uus põlvkond töölisaktiviste, kes orienteeruvad õigesti ega taha alluda sotside Töörahvavaenulikule poliitikale. Need on meie partei reserv, meie elav side töörahva laiade hulkadega. Kas me peame nad kohe partei ridadesse kaasa tõmbama? Arvame, et ei pea. Parteil on palju kurbi kogemusi minevikust, kus me ei suutnud ennast. Parteitöö edukuse esimeseks eeltingimuseks on range konspiratsiooni, seepärast esialgu ärgu olgu meie ülesandeks partei liikmete massiline juurdetulek. Meie väikesearvulist parteiorganisatsiooni ümbritseb arvukas parteitu aktiiv, kes viib ellu partei ülesandeid, ilma et oleks temaga organisatsiooniliselt seotud. Uusi partei liikmeid võtame vastu erakordsetel juhtudel ja üksnes illegaalse büroo otsusega. Nüüd veel, miks meil on alust arvata, et revolutsiooniline situatsioon süveneb seoses rahva rahulolematuse kasvuga? Võtkem asjaolud. 12. märtsil isehakanud võimumees Konstantin Päts on saanud vahepeal tema enda poolt maksma pandud põhiseaduse järele seaduslikuks presidendiks kuid ometi kestab rahva tahet ja õigusi vägistav kaitseseisukord koos politseirežiimiga edasi. See näitab, et päts oma käsi lastega hästi teab, et tema selja taga rahva usaldust ei ole. Temal põhjust on vabasid arvustusi karta. Eesti õlitoodang on ette müüdud Saksamaale, et see saaks oma sõjamasina kiiremini käima. On kuuldusi, et Saksamaaga on sõlmitud salajane leping, mille järgi Eesti kohustub sõja korral saksa sõjaväeteesid laskma läbi oma maa ning ka oma väed andma saksa ülemjuhatuse käsutusse. Meie ajalehed ei või ei Saksamaast ega muust välismaast midagi kirjutada, mida sakslased ei kontrolliks. Kõik valitsuse teod toimuvad suure saladuskatte all. Uue trükiseaduse tsensuur on hullem, kuid sarismi ajal ühingud, liidud, koosolekud on kõik keelatud, isegi parlamendi vastasrinnal ei ole lubatud neid pidada. Siin on hulk põhjusi, miks rahulolematus süveneb ka mitte prolentaarsetes ringkondades. Paratamatult toob see juba lähitulevikus kaasa üldrahvaliku kriisi, mis loobki revolutsioonilise situatsiooni. Kuigi seda varjatakse, teab üldsus ometi, missugused on valitseva kliki mahhinatsioonid. Krediitpanga osa aktsiaid, mis kuulusid riigile, müüdi maha valitud aktsionäridele võlgu, nii et aktsiate väärtus tasutakse õige pika aja jooksul dividendiga, kui neid üldse saab. Sellega on riigi varandus jumalamuidu antud üle oma klikile ja ühes sellega ka peremehe õigused. Riikliku metsatööstuse aktsiatest on pool samadel tingimustel antud aktsionäridele ja sellele lisaks veel direktorite kohad. Kindral Laidoneri mitme miljoni suurused võlad võttis riik enda kanda. Sulfaattselluloosivabriku sisseseade pealt sai lepingu sõlme ja majandusminister Selter 10 protsenti. See on 78 miljonit senti. See mees on tohutute altkäemaksude võtja uusi aktsiaseltse registreerinud mitte üksnes siis, kui saab lõviosa aktsiatest endale. Suuri summasid on ta teeninud Pätsi dünastiale oru lossi ehitamise ajal, kus üksainus tuba nii palju maksma läheb nagu riiklik haigla. Peab aga valitsev klikk oma võimu allasurutud rahvast pimedaks pidama, kui ta oma mahhinatsioone nagu kass oma mustust ei varja. Ja pimedana ta oma rahvast hoida tahab, seda kinnitavad uued kooliseadused. Nüüd läheb küll kaamel enne läbi nõelasilma, kui vaene töölislaps haridusele detele pääseb. Kas saab ükski mõtlev aus inimene kõige sellega leppida? Ainuke järeldus on, ei saa. See riisujate klik tuleb kukutada ja asemele panna demokraatlik rahva valitsus. Mis see on, härrased, ma küsin, mis see on? Lendleht ja kelle vastu suunatud meie auväärse vabariigi presidendi, meie auväärse sõjavägede ülemjuhataja, meie lugupeetud vabariigi valitsuse kõigi tõsimeelsete eestlaste vastu selle vastu, et meie demokraatlikus vabariigis valitseb vaba eraettevõtlus ja õilmitseb püha eraomandus meie valitsuse ja võimukindel alus. Ja kes on selle lendlehe koostanud, trükkinud ja seda levitanud. Tuleb välja, et meie auväärse riigivolikogu liige Aleksander Aaben tema kuritegu on mitmekordne see, et ta meie demokraatlikku riigikorda pühaks pea on üks asi. Aga ta ei pea pühaks ka härra vabariigi presidendi üllast soovi, et rahvaesindus peab igal sammul teda toetama ta riigi valitsus like kavade elluviimisel ja mitte selle vastu töötama. Kas saab olla veel suuremat kuritegu? Vabariigi nimel nõuannet, kõik politseijõud astuksid viivitamatult võitlusse punaste assitajatega. Kaitsku neid kasvõi rahvasaadiku isikupuutumatuse kirja täht halastamatu karmus riigivastaste elementide vastu. See olgu meie seadus ja käsk. Arvate, et suudate sellega peatada rahva rahulolematust, härra ülempolitseinik, arvate, et suudate edasi lükata ajalooseaduspärasuse kui saatus ette määratud tundi, kus tehakse lõpp fašistlikule kliki võimule. Müürdmis hakanud pragunema peab kord ära lagunema kodanliku riigivõimumüür on nii pehkinud, et seisab püsti ainult teie tääkide Luutide varal tuleb tundja töörahvas, väärab käest kõik teie relvad. See tund tuleb. Kevadtore on tunda, kuidas värskus tungib kopsudesse. Inimene jääb inimeseks, täidab looduse osaks, kelles kevade just nagu hakataks uued mahlad käärima. Kuidas ütles skandinaavia varasele kevadel tahab Aia tee vaski Haiendava hakata. Ja miks ta ei taha. See, et v administega vabanesime ei tähenda otsest murrangut ühiskondlikes protsessides. Kuid eks hulga karastatud inimeste taasastumine võitlejate rivisse ole nagu värske pärmilisavine niigi käärima hakanud rahulolematusse. Tee on teada. Revolutsiooniline liikumine elab läbi uue võimsa tõusu ja sellele paneme meie kõik käed külge. Näeme kord äraga tõelisest tõelisema kevade.