Kalendrilehel aasta 1930 oktoober. Töölisagulis kuskil kalamaja kandis pimedus, tuuleiilid längu vajunud, hooviväravate käeksumine, nägu torgivad, teravad vihmapiisad, harvad tule silmad siin-seal ei valgusta, teed ümber porilompide üksikud inimkogud kummargil, kuhugi tõttamas, koerailm ei, see ilm ei ole jahutamiseks, kellel vähegi soe toanurk, see ruutaku sinna. Aga tema ei rutta, see hallis sügismantlis ja soniga, noormees. Temale on just tarvis seda pimedat tänavat, seda tuulist ja vihmast koera ilma, mis kõike elavat ulu alla peletab. On käike, mida ükski silm ei pea nägema ja jutuajamisi, mida ükski kõrv ei tohi kuulata. Mihkel on nüüd siis Tallinnas ja täna seisab ees esimene kohtumine seltsimehega kes aitab kontaktid luua kommunistliku põrandaalusega. Miks küll tema? Mihkel valiti nii vastutusrikkaks, tööks, olla partei illegaalse büroo sekretär, kogu põrandaaluse parteiorganisatsiooni juht? Ta on seda endalt korduvalt küsinud. Ja mitte ainult endalt, vaid ka keskkomiteelt. Mitu korda pöördus ta seltsimeeste poole sooviga, et saadetaks keegi teine kogenum sellise vastutava töö peale? Ei, mitte sellepärast, et ta kardaks põrandaaluse töö raskusi. Igal juhul oli ta valmis põranda alla tulema, aga esialgu võib-olla mõnda kitsamasse lõiku. Pimedal tänaval jalutab noormees muigab endamisi. Jah, 24 eluaastat. Seda pole kuigi palju selleks, et olla juht. Kuigi jah, kahe aasta tosina sisse mahub ka üsna palju tema omasse, mis sinna mahub. 15 aastaselt tööle, 16, aastaselt, kommunistliku noorsooühingusse seitsmeteistaastaselt parteisse ja üsna varsti kohtupinki vanglaelu. Siis üle piiri Nõukogude maale õppima. Need aastad Lääne vähemusrahvuste kommunistlikus ülikoolis ja Lenini koolis andsid palju, et üles kaaluda noorusest tingitud elukogemuste vähesust. Ja nüüd siis on siin, kus tuleb unustada, et teda hüütakse Osvald tuul. Nüüd on ta Mihkel seltsimees Mihkel. Olukord siin on teada. Märtsikuus arreteeriti paljud parteiaktivistid partei Tallinna organisaator Johannes Jurna mõrvati, arreteerimisel suleti Eestimaatööliste partei, ametiühingute kesknõukogu tööliste klubi. See, mis kodandlusele õnnestus purustada, tuleb nüüd taastada. Kas ta suudab praegu täidia endale vastata, kuid nii või teisiti peab suutma, võitlus jätkub, jätkub kõigi raskuste kiuste. Pimeduses kostavad sammud teistpoolt, tänavat tuleb keegi mees, kellel pole samuti kiirustada. Kohtumine parool. Taas sõlmub side Keskkomitee ja põrandaaluste parteiorganisatsioonide vahel. Kalendrilehel aasta 1931 aprillikuu algus. Mida see tähendab jälle trükivad need neetud punased oma kommunisti ei mingisugusel primitiivselt paljundamis vahendil, vaid päris trükikojas. Kus on teie silmad ja kõrvad, disinternaatpalka peame maksma kümnetele nuhkidele ja keelekandjatele, aga tolku pole mingisugust. Meie kõikide silmade all teevad kommunistid rahulikult oma ajale. Nii see on härra poliitilise politseiülem Sooman. 31. märtsil 1931. aastal ilmus kommunist taas põranda all. Kuigi just nimelt teie olete korduvalt deklareerinud, et kommunistlik põrandaalune on lõplikult hävitatud. Aga ometi seesama 31. aasta ei jäta teie kinnitustest kivi kivi peale. Tuletame meelde, kümned tuhanded inimesed kannatavad kriisi läbi, töötute liikumine muutub järjest massilisemaks. Teie nõuandel ja toetusel püüavad sotsid seda liikumist muuta tavaliseks palvekirjade aktsiooniks. Kuid see neil ei õnnestu. Kolmandal ja neljandal veebruaril tuleb kokku töötute esimene kongress. Teie politsei ei tea, et enne seda on koos kommunistidest delegaatide illegaalne nõupidamine. Otsustatakse hääletamiseks esitada revolutsioonilised resolutsioonid. Kongress kiidab need rõhuenamusega heaks. Seda ei suuda takistada hirm teie politsei ees. Härra Sooman. Ruttame pisut ajast ette. 1938. aasta alguses TTT ühes ajaleheintervjuus, kokkuvõte kodanliku politsei 20-st aastast. Eesti politseid on ikka kiidetud, tema organisatsiooni koosseis ühe distsipliini pärast. Lühikese ajaga alustasime ju iseseisvuse alguspäevil täiesti tühjalt kohalt on meie ametkond jõudnud tasemeni, mida mõnel pool võrreldakse näiteks Saksamaa omaga, kus politseil on kauaaegsed traditsioonid. See võrdlus on tunnustuseks tehtud suurele tööle. Teile meeldis teie prefekt, komissari assistent, konstaableid ja nuhke võrreldi Saksamaa politseiga. Mis siis ikka, eks igaüks tea, mille või kelle järgi mõõtu võtta. Eks teil, kodanliku terrorirezhiimi kaitsjal ja teostajal oli tõepoolest õppida preisi junkurluse, jesuiitlikult traditsioonidel põhineva fašistliku gestaapo kogemustest. Eks uhkustamiseks oli põhjust ka siis, kui teie patronaaži all ilmuv politseileht 1937. aasta oktoobris kiitles, et vähemalt ühel alal on Eestimaailmas esikohal nimelt vanglates ja sunnitöölaagrites kinnipeetavate arvu poolest. 275 vangi iga 100000 elaniku kohta. Sellest jäid tublisti maha teisel ja kolmandal kohal olnud Paraguay ja Soome. Aga ühtede küll luiskasite, teie politsei ei tekkinud tühjale kohale. Tsaari Ogranca ja valge kaartliku salaluureametimehed leidsid algusest peale tööd kodanliku Eesti politseiaparaadis. Sellega polnud soovitav uhkustada. Seda te tunnistasite 1940. aasta septembris, kui pidite rahva võimule oma mustadest ja veristest tegudest hakkame aru andma. Kord jõuame ka selleni. Kommunisti tiraaž on suur saavutus. Seltsimehed imestavad, kuidas Mihkel küll nii asjaliku sisseseade muretses. Eks juhus tuli appi. Ajalehes kuulutati, et trükikoda müüa, mis siis ikka, ostame ära Paide tööstuskooli pähe, see põrandaalustele maha müüdigi. Suur risk oli siin muidugi olemas, sest ega illegaalse büroo sekretär oleks isiklikult tohtinud selle asjaga tegeleda. Aga eks julge pealehakkamine on paljusid võiduni viinud. Peaasi, ajaleht ilmub jälle ja tegutsevad ka parteikollektiivid ettevõtetes. Tallinna linnaorganisatsioonide, kommunistlike noorteorganisatsioon. Kõik need seltsimehed, kes ei karda rasket organiseerimistööd terrori tingimustes juhinduvad Eestimaa Kommunistliku partei 1929. aasta jaanuari konverentsil vastu võetud uuest programmist ja põhikirjast. Nendes dokumentides on täielikult silmas peetud kommunistliku internatsionaali kuuendal kongressil kinnitatud Kominterni programmi sätetest. Meenutame partei uues programmis rõhutatud põhimõtteid. Iseseisvas Eestis on kapitalismi hävitamine paratamatu. Seda kinnitab tema majanduse allakäik, mida ei saa peatada kodanliku valitsuse rahvavaenulik poliitika. Järeldus sellest tuleb aktiviseerida võitlust, sest prolentaarne revolutsioon Eestis on vältimatu. Võitlus proletariaadi diktatuuri kehtestamise eest on kõigi kommunistide peaülesanne. Järeldus sellest peaülesandest peavad lähtuma kommunistide võitlusstrateegia ja taktika. Proletariaadi diktatuuri esimene aste on kapitalismil sotsialismi-ile üleminekuajajärk. Järeldus sellest tuleb luua sotsialismi materiaalne baas, suurtööstuse, pankade, transpordivahendite, suur maaomanduse natsionaliseerimisega ja selle kuulutamisega üldrahvuslikuks omandiks. Kuid need viimased ülesanded on veel tulevikuülesanded. Praegu on kõige tähtsam organiseerida võitlust. Kas illegaalne büroo tegi vea, kui soovitas legaalse töö korraldamise tõsiseid raskusi ületada sel teel et pahempoolsed Ametiühingud astuksid pärast ametiühingute kesknõukogu sulgemist? Sotside juhitavas Eestimaa töölisühingute keskliitu eesmärk oli optimistlik sel teel suurendada revolutsioonilisi jõudusid keskliidus. Seega see otsus ei olnud viga. Viga oli hoopis poliitbüroo otsus see samm ära muuta, kuna sotside mõju olevat keskliidus liiga tugev. Ja seetõttu võivad pahempoolsed ametiühingud oma revolutsioonilisuse minetada. Kuid ränga valge terrori tingimustes ei tulnud kõne allagi uue pahempoolse ametiühingute kesknõukogu moodustamine. Parteil aga tekkisid tugevad sidemed transporditööliste Q tööliste, raudteelaste, ehitustööliste, trami, töötajate, nahatööliste ja rätsepatööliste ametiühingutega. Kõigis neis moodustusid kommunistlikud fraktsioonid, mis võitluse jätkumise seisukohalt oli eriti tähtis. Kaebealune Osvald tuul, Teie tulite illegaalselt, seega seadusevastaselt Nõukogude Venemaalt Eestisse, et organiseerida siin keelatud põrandaaluse organisatsiooni kaasabiga seaduslikku võimu kukutamist maksma nuhtlusseaduse paragrahv number 102 lõige üks alusel on kohtul õigus teid karistada kuni 12 aastase sunnitööga. Karistada ja seda klassi kohus teebki. Kuid ega hirm karistuse ees kommunisti suud ära andmiseks avam. Reetur depihcase metsa abiga õnnestus nuhkidele avastada salatrükikojad ka selle suure, mis sai organiseeritud järve jaama lähedal ja kus trükiti kommunisti. Ainult neli numbrit jõuti trükkida ja mida annab kodandlusele see 34 protsess. Osvald tuul, Alvine Puusepp, Osvald kivisson ja teised põrandaaluse parteiorganisatsiooni juhid mõistetakse muidugi sunnitööle. Aga kas võitlus sellega lõppeb? Uued inimesed astuvad kinnimõistetute asemele. Ja ka sunnitööl jätkavad kommunistid. Igatsus igatsus, mereline, rahutus, suur mulda, järeletõmbeni jalge all kõikumist, kärsitu tukslemist, üldsumist, seal on mul rahu seal armas paik, mässamas meri, mu süda siis vait, igatsus, igatsus merele, lapse ja kaaslase järgi. Siis ta jutustas võitudest tundmata kaugusse sõitudest. Tundmatud olid siis võitluse teed. Aegade möödudes selgusid need igatsus iga. Sus merele, võitluse enese järele mässamas rahvaste vaesem kiht, sinna ma kuulun, meil ühine Sist loosungeid punaseid uhkeme, hõik, elagu vabadus. Töörahva riik. Need värsid pärandas meile eluks ajaks sunnitööle mõistetud Leena laid hilisema nimega Parker. Loomulik inimlik igatsus avarusse ei tekita rasketes tingimustes pessimismi, vaid liitub murdumatu võitlusvaimuga võitlusi jätkub ka trellide taga. Parteiveteranid Hendrik Allik ja Olga Lauristin meenutavad Ikka kaks kolm kommunisse koos on seal juba organisatsioon. Ja nii oli ka vanglas tegutses kogu aeg kommunistlike poliitvangide organisatsioon. Organisatsioonilised vormid muutusid muidugi mitmetelgi pikkade vangla-aastate jooksul kuid kogu aeg olis olevas, konkreetselt sel ajal, kui mina, paljud teised istusime vanglas, oli seal niiviisi korraldatud. Igas kongis moodustati nõndanimetatud kambri büroo Kaagvere, kui oli suurem jaoskond sisele mõnel pool olemas. Kad jaoskonna Jabe nagu nimetati ja kogu vangla peale oli üldine vanglabüroo. Vaabee tähendab kõik poliitvangid ära. Omavahel ja side ja vaatamata selle peale, et nüüd vangla administratsioon kõigiti püüdis sidet takistada üksikute kongide vahel seltside püsis läheks võib-olla vast pikale nüüd jutustada kõigist neist võtetest, mida sidepidamiseks kasutati. Kuid mõnda võib mainida vangimaja telegraaf tähendab vööbutamine kasutades siis kas seinu Radiaatori torusid peale seal oli kirjalikside. Ka kasutati kõige mitmekesisemaid vahendeid kõigepealt muidugi neid kohtasid, kus vangid ühiselt kasutasid nagu välja käigukohad, aunad, jalutusruumid. Läbi akna anti neile edasi, siis need edasi ka läbi kanalisatsioonitorud anti nädalas, ühesõnaga need moodused on väga ja väga palju seda välismaailmaga. See sündis kõigi meetmete mööda. Kasutasime kriminaalvangide abi, kes puutusid rohkem välisilmaga kokku, nimelt käies tööl väljas. Olid mõned vangivalvurid, kes meid aitasid selles sidemes patareis andasime pikemat aega välja järjekindlalt vangla ajaleht. Vangima ja kiirnoh, see, et oli kirjutatud mais paberi peale ilmus ühesainsas eksemplaris, aga käis läbi kõik, ongi muidugi salaja. Peale selle ilmus meil patareis ka rea aastate jooksul teoreetiline ajakiri. Punane viisnurk, see oli juba suure, kujutas harilikult kaustikud võrdlemisi paksu kaustiku, kus avaldati siis juba pikemaid artikleid mitmesugustel teoreetiliste küsimustega. Meil nei ajakirjanduse, seal meil oli väga raske, kui saime, saime väga vana siis patareis meil pikemat aega, vistlike, ma ütleks, kolm aastat oli ka raadioaparaat salaja see, see oli neil kõige primitiivsem detektor aparaat, õieti ühe ainsa kõrvaklapiga nootelt, Hector aparaadil ei ole palju vaja. Metallist oli niisugune varru üleval lae all, mille külge olid kinnitatud narrid. Maa ühenduseks oli põranda laua alla aetud üks suur raudpolt ja olgugi et nüüd teda otsiti muidugi, kuid vangla administratsioon teda siiski üles ei leidnud. Ja need ligemalt kolme aasta jooksul saime ikka neid Tallinnast päevauudised alati sellega vastu võtta. Null üheksa kuud annuse katse, nüüd nõuta nii-öelda vangema surnud majaks oli muidugi ette määratud nurjumisele ja nii nagu kommunist väljaski kogu aeg on pidevas sõjas, kodanusega niisama see muidugi on vangimajas ja võiks isegi öelda, et vangemas vas võitlus, isegi teravam, sellepärast et seal sa oled ju kogu aeg neid silm silma vend venna vastu, selle valitsuse võimuga koos muidugi poliitvangide võitlus, sündinud ju nii-öelda eraldatuna muust töölisklassivõitlusest ja kommunistliku partei võitlusest. Meie vanglaorganisatsioon töötas kogu aeg käsikäes kommunistliku parteiga ja oli otsekohe juhitud partei keskkomitee poolt. Üles ülestööline, tõsta käsi kõrgele rusikas, mis rakk saab rauda? See ei karda orjahauda. Hoia vaenlane meest, põgene. Veidi enne arreteerimist kohtus Mihkel Paldiski maanteel pikati korteris Osvald kivissoni ja Johannes Lauristiniga. Keskkomitee oli divisjoni lähetanud kommunistlike noorte organisaatoriks. Lauristin oli äsja vanglast vabanenud. Kuna karistusaeg sai läbi. Arutada oli palju, sest tegemist oli palju. Lauristinile tegi Mihkel muidugi kooskõlas keskkomiteega ettepaneku Eestist lahkumiseks, kuna kodanlus võis alustada uut protsessi. Aga kuidas lahkuda võitluskeerisest? Protsess muidugi tuli ja Lauristinist sai teist korda noor vang. Teist korda pidi vangileiba sööma minema ka Mihkel Osvald tuul. Kaebealune tuul, miks te ei räägi kohtule sellest, kui palju raha andis teile kommintern, et inimesi ära osta? Ärge arvake, et vabariigi sõjakohus usub muinasjutte ideelistest kommunistidest raha ainult raha paneb teid mässama, mitte ei räägi sellest. Laimu leivast. Vaata, mis mõtted ongi, vastutas soperdistele, mille klopsisid kokku poliitilise politsei, tegelinskid Eensalu, Eiskop, Kapsta ja kompanii ja kuidas seletadagi kohtu eesistujale Nikolai tsist, Jakov helgile leitnandiks kindraliks tõusnud papi pojale, kelle ainuke teene vabariigi ees on see, et ta Konstantin Pätsi venna, ülempreester Nikolai Pätsi naise vend, kuidas seletada talle, et põrandaalune on alatises rahahädas? Tööliste korjandused aitavad, aga kui palju on töölistel ära anda endal näljased suud kodus. Aga ta ikka annab, sest parteid tuleb toetada. Miks te kaebealune, räägi Moskva rahast? Jälle aga mis parata, kui kogu Aulik vabariigikohus mõistab õigust ainult rahameeste huvides ainult raha, so kodanluse kohusi, õigus, eks sellega ostetakse ka provokaatoreid, keda sokutatakse partei ridadesse. Vaat siin on äraostmine, siin on juudaseeklit, mitte meie, vaid teie ajate oma asju võõraste rahadega. Meie võitlus on aus, puhas eesmärgikindel. Provokatsioonid, ükskõik missuguse lõigu me Eestimaa kommunistliku partei ajaloost võtame, olete alati Pulunud meie jaoks lõkse nii maal kui ka linnas. Mäletate aulikud politsei ja kohtuhärrad, kuidas te omale ajal provotseerisid nõndanimetatud Viljandimaa punastes valdades eriti vana karistes, kus pikka aega vallavõim kuulus maa töörahvaühingule, seega kommunistliku parteipoliitika teostajad telesee, millest räägib nüüd selle valla endine aktivisti Jaan Pärn on teile tuntud lugu. Mäletan ühte niisugust juhust, kus me suvel pidasime ühte oma koosolekut ja kui meil seal seal pärast oobial siis viidi läbi sealt puraviku politsei poolt provokatsioon. Astus üles üks tundmata mees ja kutsub ülesse kohaliku korra vastu nii alustava mässu viivitamatult, et mis me kannatame, me ootame, meil on elu raske, hakkame peale ja politsei, kohalik konstaabel ja seal veel keegi lähvad kallale ja hakkas teda arreteerima ja mees karjumit, seltsimees seltsimees, tulge appi, mis minuga tehakse nüüd v oleks midagigi vahelisega, hüppasin koheselt kõnepuldi peale, seltsimehed rahu, et kui politsei tahab meil siin etendust anda oma agentide arreteerimise näol, et siis vaatame seda rahulikult ära, kõik said aru, milles seisab asi ja mingisugust mingisugust vaheinstants ei juhtunud midagi vat asi välja kutsuda. Sadade omanäoliste hulgas oli see lugu üks süütumaid laim, pettus, võltsinguid. See oli vürtspüssi ja kumminuiapoliitikale. Kalendrilehelt loeme 1940. September. Per rahva võim nõuab teilt kauaaegne poliitilise politseiülem kurnejate esimene verine käsilane, seletust, millega te oma musti tegusid alustasite. Kõigepealt suurendasin politseiaparaadi kaudu töölisorganisatsioonide järelevalvet. Seejärel koostasime materjalid kommunistlike riigikogu liikmete ja töölistegelaste arreteerimiseks. Selleks kasutasime peamiselt töölisühingute ja kompartei valimiseelseid lendlehti ning loosungeid. Samuti kommunistlike riigikogu liikmete ja töölisühingute tegelaste kõnesid ning ajaleheartikleid. Kõrvutasime need dokumendid Kominterni programmiliste dokumentidega, samuti Kaitsepolitsei uurimisagentuur materjalidega. See võimaldas meil teha määruse aresti kohaldamiseks kommunistlike riigikogu liikmete ning komparteiga seotud töölisühingute tegelaste suhtes mis seaduste alusel tee oma musti tegusid sooritasite. Eesti vabariigi ajutine valitsus kuulutas 1918. aastal kehtivaks 1845. aasta nuhtlusseaduse 1864. aasta rahukohtunuhtlusseaduse sõjaväeseaduste kogu, mis muide koosnes 24-st köitest balti eraseaduse. Valitsus täiendas neid korduvalt. Peale selle olid veel 1918. aastal kehtestatud sõjaseadus määrus sõjakohtute asutamise kohta ja määrus number 47 välikohtute kohta. Tore olukord demokraatliku vabariigi tingimustes ise valitsusaegsetest vägivalla seadustest ei piisanud. Neid tuli täiendada ja lisada veel oma verised seadused. Nagu nüüd näete, härra ülempolitseinik, oli see täiesti tuluta. Töörahvas võitis ohvritest hoolimata. See on ajalooline seaduspärasus, mida ei saa keegi väärata. Võitlus jätkus, kanda tuli veel suuri kaotusi, kuid eesmärg innustas. Andis jõudu ja suurendas energiat.