Mina olen võrsunud Lõuna-Eestist, Valga linna lähedusest minu vanemad ja kõik see sugukond on õieti päritud Karula kihelkonnast aga minu sünnikohaks kujunes Valga läheduses Pearni talu Lätimaal. See oli juhus, et vanimad olid oma elu algust alustanud seal ühes väikeses rendi talukeses. Aga nad ei olnud seal mitte kaua ja siirdusid sealt Antsla alevisse, aga mina jäin oma emakodusse kaagiagne valda ala uusi tallu. Seal kui ma ei eksitee oma vanaisa talus elades, teie hiljem olete jäädvustanud ka oma vanaisa kunstis. Ja kui ma juba olin omad õpingud lõpetanud ja siirdusin iseseisvale tööle, siis kahtlemata tema kuju oli ka minu elus väga tähtis, sellepärast et tema iseloom ja olemine mõjutas väga tugevasti ka minu. Too läks kaduma, kuid koopia on mul sellest siiski alles ja seontatu muuseumis. See on see rusi vana jah. Aga nüüd praegu siin Tallinna külje all vabaõhumuuseumis püstitatakse ühte sealtkandi talu samanimelist. Kas see on ka teie kodu? Puhas ja selle talu saatus oligi nõnda, et kui vabaõhumuuseumi komplekteeriti ka Lõuna-Eesti väiketalutüüpe, siis peeti sobivaks seda ala Rusi talu tuua ka vabaõhumuuseumi ja see on seal praegu kokku pantud ja lähemal ajal ta saab vist ka oma vastava sisustuse. Ma olen sellega väga kontaktis olnud ja nendele abiks olnud sellega sisekujunduse eeltööde juures. Kui te nüüd seal Kaagjärve kandis kasvasite, siis käisite kohalikus vallakoolis muidugi ja, ja sealt teie õpingud läksid siis edasi missugusesse kooli. Sealt ma siirdusin Kraavi kihelkonna kooli visiooni siis Antsla läheduses vene kiriku juures. Ja seal ma õppisin neli aastat. Missugused mulje teil sellest koolist on nii domineerima jäänud? Nii vallakool kui ka kraavi kihelkonna kool olid minu nooruses kahtlemata väga suure tähtsusega. Kaagjärve vallakoolis oli haruldaselt tore õpetaja Johannes luukin, kes oli ka suur seltskonnategelane ja lauluharrastaja, aga ka fotograaf ja seal ma tutvunesin ka juba fotograafiaga ja muidugi joonistusega kaal. Kihelkonna kool kraavil oli selles mõttes huvitav, et seal sai õpitud jaga vene keelt. Peale selle oli seal kaks suusada hallist õpetajat. Pakler, kes oli üks meie ühiskonna või niisuguse ühistegevuse rajajaks ja teine õpetaja, üks noormees nimega Saarmann, kes oli Tartu seminarist tulnud ja nii-ütelda, äratas meil huvi kirjanduse vastu ja siis ma hakkasin meie kirjandust lugema ja mind haaras peamiselt pildi. Ja kõik, mis seini oli Vildest ilmunud, selle ma lugesin kõik seal läbi, aga peale selle ka teisi, aga Vilde haaras mind kõige rohkem. Kas te ise seal koolisi katsetanud ka kirjutamisega natuke? Ja seda sai seal tehtud ja väga suure innuga, kuid ma pean ütlema, et minul sella hallal kahjuks suurt edu ei olnud, aga mõnel kaasõpilasel oli väga suur edu sel alal ja neid eesti keele tunnid kujunesid meil väga huvitavaks, kus vastastikku Loiti oma kirjatöid, et ja kavandati ka uusi Sealt ümbrusest on ju pärit ka Marie Heiberg, luuletaja Heiberg. Kas teil temaga oli ka nooruses kokkupuuteid? Ja oli küll, kuid tema ei käinud mitte kraavi, kuulis aga ühes teises koolis uhtjärve läheduses, aga ma tutvunesin temaga juba üsna varakult. Ja Me puutusime nii mõnigi koht, kokkumad, tean tema päritolu ja tean ka seda imelikku tema luulelendu, mis väga varakult algas ja mis minule nii nõu väga suurt imestust äratas. Pealegi, kus mul sel alal edu ei olnud? Kui siin mõni aasta tagasi Tallinna linnamuuseumi kodu-uurijad eesotsas seltsimees laane ja seltsimees Milleriga algatasid luuletaja Heibergile mälestusmärgi püstitamise temaga almule siis teie olite seal Khani Kaastegev. Ja muidugi ja sellepärast ma kujundasin selle kivi ja ma teadsin seda lugu tema traagilist saatust. Ma teadsin ja olin teadlik tema elukäigust kuni kuni nüüd surmani. Aga kas te nii kirjanduslike harrastuste kõrval juba kihelkonna päevil ka tõsisemalt joonistamisega tegelesite? Ja sellega ma olen tegelenud, võib-olla võiks ütelda isegi karjapoisipõlvest peale ja kooliajal kõik see aeg ja selleks õnneks oli mul ka võimaluysi, kuid nii teadlikum suhtumine sellesse tuli pisut hiljem. Kust teie õpingud jätkusid, pärast seda? Pärast seda ma läksin Valga linna kooli, see oli 1912. Ja kuidas seal joonistamise tase oli sellel ajal? Selles koolis oli ette nähtud ka joonistuse tunnid ja nendest sai ju väga Kinnukalt osa võitud ja seal leidis tolleaegne joonistuse õpetaja Aleksei Aleksejevi soolodov, et minust võib-olla saab ka ask ja, ja tema osutus mulle erilist tähelepanu ja mõnele teisele poisile ka veel kes joonistuse vastu huvi tundis ja ta võttis neid eriliselt oma hoole ja tähelepanu alla. Mina sain temaga õieti hiljem väga heaks sõbraks. Mis ettevalmistusõpetaja solvuda ühel endal oli? Tema oli lõpetanud pensa kunstikooli ja ta oli seal ju üks parimaid õpilasi olnud erialalt maalija kuid ta tundis ka huvi skulptuuri vastu. Nii et see teie edasi siirdumine kunsti alal, see tuleb panna vist siis suurest õpetajast Voludofi Jaanustuse arvele. Kahtlemata sellepärast, et tema nii-ütelda valgustas mulle tervet seda maailma ja see oli ka nüüd üheks oht nii suunajaks, pensa kunstikooli, kuna tol ajal oli pensa kunstikooli üks parimaid kunstikooli-Venemaale. Nii et teie Valgast siirdusitegi pensa õppima ja mis aastal 1514 te rääkisite. Teil oli Valgas veel joonistushuvilisi koolivendi, kas neid mõni kabenza kunstikooli kaasa tuli? Ja terve rühm võiks ütelda, see on kahtlemata meie kunsti arengus kah üks omaette nähe, et sellest väikesest linnast siirdus ometigi nii mitmeid mitmeid kunstiteele, nende hulgas olid Ole, Eduard Ole ja Eduard Ole siis rott pärg, pärast Roolaid siis siirak sisse ojakov hist. Johanson. Ja, ja siis Johanson tagastise nimega randil ka, nii et meid kujunes terneri kan, mõned läti poisid olid Valgast ja, ja lätimaalt, nii et nendegi me liitusime ja valmistasime end ette ja nii sai meist siis nii-ütelda Baltikumi ripp, sinna pensa kunstikooli. Kuidas seal see õpingute süsteem oli, kas te kohe algul kavatsesid siirduda skulptuuri erialale või tuli see kavatsudel hiljem? Tahtmine mul oli skulptuuri teed minna kõik see aeg, kui kujunes siiski nõnda, et ma algul töötasin maali alal, pealegi oldi väga pessimistlikke skulptuuri alal, et Venemaal ei ole skulptuuriga midagi teha. Ja tõepoolest, sajandi algul oli väga vähe skulptori, kes Venemaal töötasid, kuid kõige selle peale vaatamata oli siiski tahet ja julgust hiljem siirduda skulptuuri peale. Teie kord nagu vihjasite, et oli kaks Läti kunstinäitus tollal Moskvas, mis teid mõjutas, mis näitus see selline oli? Kahtlemata see näitus etendas minu nii julgustuse mõttes väga tähtsat osa, see oli 1900 16-l aastal kui esimese ilmasõja päevil väga paljud lätlased olid sunnitud Riiast lahkuma ja ka kunstnikud, aga nad olid ometigi nii agarad, et kõige selle sõjakeerise peale vaatamata tegid seal ühe suure kunstinäituse. Ja sellel kunstinäitusel nägin mina esimest korda ka sall, kaini töid, kelle 95 aasta juubelid alles hiljuti tähistati ja ka teiste Läti kunstnikud, et ei ja see oli niivõrd julgustav see näitus, et mina otsustasin siirduda ka skulptuuri peale tõsiselt. Te siin Läti kunstnikest praegu rääkisite, aga väga populaarne väike rahvakunstnik oli Tolga Surlioonis, leedulane Surlionis oli teie kaasõpilaste hulgas ka tema vastu huvi. Ja kahtlemata sellepärast jäitsiooni üks huvitav nähe tol korral kunstielus, kus tema olles muusika, mees ise siirdus hiljem kujutava kunstialale ja kujutas seda, mida ta tundis ja mida ta mõtles, muidu meie tavaliselt ikka ju algame õpinguid sellega, et me kujutame, mida meie näe, ime, aga kui me natike sügavamale läheme, siis tuleb huvi ja tahe ka, kujutate seda, mida meie tunneme ja mida meie mõtleme? Kes teie peamiseks õppejõuks oli skulptuuri alal pensas? Kuju klot, tema oli võrsunud nende kuulsate kunstnikud, perekonnast, kelle töid meie tunneme Leningradis Anisk sillal ja kahh Grelovi monumendi autorina ja paljude teiste tööde autoreid. Seclottide suguvõsa vist nii põlvneb Eestist ja ei eksi Rakvere lähedalt Kloodi mõisas. Ja ja, ja, ja NATO on siit võrsunud diatsioon segunenud küll prantslastega, küll sakslastega, aga vene kunstiajalukku on nad jätnud üsna suuri jälgi külmaalietteni, küll kujuritena. Ja näiteks Soome kuulsa maaliklassiku Eero järgnefiltemaaligamist sündinud Kloot ja samas suguvad jaka ka selles samas kohas ja millal teie oma õpingud pentsas lõpetasite? 1918-l aastal, siis tuli kodumaale. Kodumaal algul arvatavasti oli raske kunstist ära elada, kas ta algul töötasite pedagoogina ka või? Ja ma töötasin Tartus neli aastat pedagoogina, hiljem ma siirdusin. Tallinnas oli 1925 ja sellest ajast olen ma olnud Tallinnas ja Tallinnas, ma töötasin ka algul veel paar aastat pedagoogina, kuid peale selle olen ma olnud vabakutseline. No teil olid juba varakult mitmesugused huvid, kirjanduse huvi ja laste oma lemmikkirjanikke, mõningaid oletega modelleerinud. Ja ja kellelegi ma olen isiklikult kokku puutunud ja ka muidu nendeni tööde kaudu äratust saanud, neid ma olen modelleerinud näiteks tuuglast, Vildet, Kreutzwaldi, Koidulat, Lutsu. Vildet näiteks on teil kuskil ka jäädvustatud. Jaa, Vilded olen ma paaril korral nii avalikkuse ette toonud, see on üks lahendus oli Jõgeva Gümnaasiumi fassaadil, kuhu sai paigutatud neli kirjanikuportreed Vilde, Kreutzwald, Belinski ja Puškini. Ja siis Vilde lapsepõlvekodu tähistuse tahvelkarjakülas, seal on kabildepaatri peal. Ja Tuglas, te olete te ka vist paaril korral. Jah, Tuglasest on mul mitu varianti tehtud, on nõndanimetatud tema noorusaeg ehk see Tartu perioodist tehtud üks portree ja teine tema vanimast east, kellena teda viimastel aastatel tundsin siin neid on nii graniiti raiutud kui kassa motis ja mõnes teises materjalis ka, nii et mõned variandid, ma olen termast. Siis teil on üks selline teos kui merineitsi, kas selle aluseks on kah Tuglase novellist saadud motiive või? Jaa, väiksel viisil küll. On teil mingisuguseid kavatsusi olnud ka pärast rahvakirjaniku surma tema mälestuse jäädvustamiseks seoses? Mul on küll üks ettepanek ka selle kohta olnud ja kirjanikega. Ma olen Nadkiga nõu pidanud, teatavasti oli Tuglasel kavatsus oma koduaias nähe mõningaid kirjanikke kellelegi tema ise lähedalt. Koostööline on olnud ja panna aeda. No loomulik oleks, et ka Tuglase enda püst leiaks seal aseid ja mul oleks küll niisugune ettepanek, et ta peaks tingimata seal leiduma ja nüüd üsna nii silmapaistvalt väljendatud. Ma mäletan, kui paar aastat tagasi, mil peeti keelemehe akadeemik Wiedemanni juubelit õieti tema sõnaraamatu juubelit, siis kavandasid ühte monumenti ka tema auks. Kuhu teil see oli mõeldud? See oli mõeldud haapsalu, see küsimus on olnud seal päevakorra juba ammu ja kuna mul ka Haapsaluga on side olnud terve 50 aasta kestel, siis oli mul seal ette nähtud ka oma poolt esitada üks kavand Jon praegu kavandi järgus ja võib-olla, et see tuleb ka see küsimus kõne alla, koht on ka selleks ettenähtud temanimelise tänava lõpus mere ääres ja see vääriks kahtlemata tähistamist, kes laseb ennast sinna ka väga hästi lahendatud. See oleks siis tema sünnimajal üsna lähedal, seal üsna lähedal. Teie üheks eri harrastuseks on ju veel ka armastus muusika vastu. Olete kav praktiliselt oma elus mõnda instrumenti käsitlenud. Oma nooremas eas ma mängisin kooli orkestrites ja olin siis ka mõni aeg nõndanimetatud küla pillimees ja muusika vastu oli mul üsna suur huvi, aga kahjuks ajad olid niivõrd rahutud, et ikka sellele hiilima minna ei saanud, kuid kuni tänapäevani on mul muusika vastu kahtlemata väga suur lugupidamine ja ka siis terve rida komponnisti, kes nii-ütelda lemmik komponnistid on. Neid ma olen modelleerinud ja modelleerinud ka praegu, nii et mul saab nii-ütelda üks väike muusikameeste sari, no nende keskel on siis Muttika, nüüd need suured maailmaklassikud nagu Bethovin list kreegi sai kovski ja Sibeliuse ja siis meie muusikameestest on Ernesaks, Artuv Kap, Vetik. Kui meil viimati üldlaulupidu oli juubelilaulupidu, siis te Vanemuise reljeefiga tegelesite. Ja no ma tahtsin mingil moel ka reageerida selle suurel sündmuse puul ja modelleerisin siis panimuise reljeefi, visionäidi mõeldud laulud, meil lähevad selle sümboolika all sellega ühenduses oli juba siis, kui praegust laululava ehitati arhitekt Kotliga nõupidamine, et lauluväljak peaks leidma ka ühe skulptuur, see lahenduse ja mitte üksinda, et nii sümboolselt Vanemuise kuju sinna panna, vaid terve meie tore ja võimas muusikamaailm ja sellega tegutsevad isikud oleks pidanud leidma seal jäädvustamist skulptuuris. No aga siis oli see laululava ehitamini nii kiire, tempuline, et see tuli edaspidi ja loodame, et see ka edaspidi korra laheneb. Meie algasime oma vestlust õieti lätimaalt, tee sünnikohast seal Valga külje alt Luke vallast. Ja sellepärast ma nagu lõpuks küsiksin, et käisin hiljuti Riias Läti NSV rahvakunstniku akadeemik saun kaltsi 95. sünnipäeval, mida teie sellest pidustusest kahjutustaksite? No see oli üheks põnev kohtamine üle pika aja jälle näha vanu sõpru, mul neid lüües seal mitmeid. Ja see sündmus Saikalini 95. aasta juubelipidustused olid küll erakordselt suurejooneliselt ja huvitavalt ja väga väärikalt tehtud. Seal vist Moskva juhtivaid kunstitegelasi ka kohal ja. Ja peamiselt kunstide Akadeemia presiidium siis Leningradi kunstnikud, siis Leedu esindajad ja minul oli siis õnn nüüd meie Pont sinna minna ja see oli kah nii loogiline, sellepärast et ma olin Lätiga kokku puutunud ja tema on ka etendanud minu elus tähtsat osa, nii et sellepärast mulle see oli omamoodi ka väga meeldiv, aga oli ka huvitav tähele panna seda, kui hästi ja kui nii lugupidavalt läti rahvas oskas seda kõike hinnata, tal oli sel puhul väike näitus valik töödest tehtud Riia kunstimuuseumis ja see oli siis niisuguse diviisi ajal välja pandud saicalm Läti kunsti foonil. Nii et Läti kunsti ekspositsioon on muuseumis ja temale oli siis pantud keskmisele nii-ütelda galeriile välja tema töid. Küll siis väiksemamõõtmelised peamiselt nagu tal on, aga monumentidest olid pandud fotod väiksematest mõningatest töödest, mis seisavad kuskil platsidel, nendest olid ka pandud fotod välja. Muidugi joon selle juubelipidustusi üks huvitavaid momente ka see, et see kangelane, sajuka ise elab ja tunneb ennast veel päris hästi. Ja see on tõesti ime, et tema nii kõrgesikka on jõudnud ja nii-ütelda nagu osa võtnud kõigest sellest pidustusest ja ka ise nii-ütelda, võib nagu tagasi vaadata sellele suurele resultaadid, mida tema on etendanud Läti kunsti arendamisel eritis skulptuuris ja ta on andnud, kes selle joone siis see, mida meie praegu Läti kunsti all tunnen. Isiklikult oli aga tema isoleeritud sanatooriumi, mida nad olid väga õieti teinud, sest siiski ta iga ei võimalda mitte nii suure joonilistest pidustustest osa võtta, mis tundide viisi kestavad ja tauni kontaktis nii-ütelda kaudselt ja sümboolselt. Ja mina pidasin seda lahendust ja muidugi Riias ka ise Üheks väga õigeks mõtteks ja tema juures käisid ainult paaril korral Akadeemia presiidium ühel päeval teatamas, et ta on kõrge autasuga tähistatutsioon siis tööpunalipu ordeniga ja teine päev aktuse päeval käidi teda siis ka tervitamas ja need tervitused muidugi olid väga lühikesed ja siis öeldi meile kõikidele ja mees ja tagab nii, tundsime, et ta tunneb ennast seal väga hästi ja loodab varsti nüüd selles sanatooriumis Dalia tulla. Sel puhul oli Riias ka sama muuseumi alumisel korrusel näitus võitlus rahu eest, kuid see näitus oli korraldatud peamiselt üles ehitavad töö ainetel ja seal oli nii huvitavaid momente Te elust võetud ja väga hästi maalitud ja niisamuti ka skulptuuris lahendatud, nii et see näitus jättis väga hea mulje. Peale selle külastasime veel ühte huvitavat muuseumi, mis alles hiljuti valmis sai. See oli läti kütipolkude muuseum ühes suurepärase momendiga, mis selle muuseumi ette on pandud ja see on vana riia südamikus seal, kus vile dünal tuleb sild, nii et terve selle platsi lahendus ja selle muuseumi lahendus oli suurejooneliselt tehtud. Lõpuks selle üks traditsiooniline küsimus. Millal teil omal järjekordne näitus tuleb? No ma loodan, et tuleval aastal see oli mõeldud meil nõndanimetatud juubilari näitusena küll juba sel aastal, aga kahjuks siin tulid mul mõned takistused ette, ma ei jõudnud kõiki töid veel lõpetada ja see lükkub tuleva aasta sisse. Nii et siis kohtumiseni näitusel.