Vikerraadio stuudios on ajakirjanik Heimar Lenk. Eetris kõlab tema autorisaade õlg. Rände vu. Tere, tere, lugupeetud Kuldranud kuulajad, on alanud meie ühine 79. saade meie saatetegijate poolt kõigile kuulajaile, head uut, 2020 esimest aastat. Kohe kõlab ka muusikaline tervitus sel puhul head uut aastat polka. Vot on ka niisugune laul olemas maailmas äpinjoyer, polka muusika, Cayman Music layer esineb meile ja head uut aastat polkaga. Võtame oma saates kuld Randevu uue aasta väärikalt vastu. Et meil on raadionostalgiasaade, siis hetkeks ka ajalugu. Kuidas kõlas näiteks 1954. uusaasta raadiosaade ameerika stuudios Siimi-s, kus jätkus 31. detsembri uusaastaöö raadioshow? Kuulame, kuidas diktor saadab ära 1950 kolmandat aastat loeb siis sekundeid, millised on jäänud uue 1954. aasta saabumiseni ja siis käib kohe ka väike plahvatuskärakas ja uusaasta ongi saabunud. Edasi õnnitlused, palju õnne, palju tervist, head uut aastat, head uut, 1950 neljandat aastat nagu rõhutab raadiodiktor ja siis kutsutakse kõik kõiki kuulajaid oma kodudes laulma. Igihaljast aastavahetuse laulu, ammused ajad, filmistu, Moorterlos, sild, kuulame siis hetkeks seal, mingem siis hetkeks tagasi aastasse 1954 ja kuulame, kuidas Ameerika raadiojaama CBS ühes stuudios uut aastat vastu võeti. Kuulame nüüd ka ühte aastavahetusel raadiosaadet, ma mõtlen, no laia maailma raadiosaadete kohustuslikuks muusikaks saanud laulu head uut aastat, seda ikka enamik raadiojaamu aastavahetusel alati mängib. Lumi toob pisaraid minu aknale, tuul puhub, mälestusi dub. Ma olen uusaastaööl üksi. Ma armastan päevi, milliseid. Me veetsime sinuga koos, enne kui vana ja uusaasta sära. Meie jaoks kadus. Soovin teile minu kallim, kes sa oled kaugel, kaugel, head uut aastat. Ja meil esineb nüüd maheda käheda häälega lätt, kin Gol, head uut aastat kallim. Ja nüüd on tulemas meil jälle populaarne rubriik meie saates, mida kuulajad väga armastavad, sest nad kirjutavad siia palju kirju ja helistavad. Tulemas on kuld, Randevu kirja, kas. Enne aastavahetust ajasime telefonitsi juttu tuntud maaeluajakirjaniku, kauaaegse Maalehe reporteri ja omaaegse kuulsa Eesti televisiooni maaelusaate viljaveski autori Mati Narusk iga. Ja me jõudsime koos tõdemuseni, et paljude lustakate maa laulude autorist Heldur Jõgiojast on vähe räägitud. Tema oli kui nüüd tagasi vaadata, tõeline mees, nagu orkester lõi laule, oli maaparandaja, oli ju ristklubijuhad Ta ja maamõõtja, pianist, kombainer, televisiooni ja raadiosaadete juhtkütja, kultuurimaja direktor, ajalehe reporter, kirjanik ja nii edasi ja kirjanikuna tulevad meelde kraavi sassi lood, ma arvan kuulajatele rahvameditsiini ravisoovitused pealkirja all Kaika lainest vangani paljudel kodus. See raamat on olemas. Ja veel nüüd uuemal ajal ilmunud raamat Himmleri Tartust pärit ihuarst Felix Kersten, no ja mitmed teised. Ja lisaks lõi Heldur Jõgioja laialt kaasa ka eesti ruh seltsi töös rukkiseltsi töös siis ja ajakirjanik Mati Narusk nüüd seda aega, mil nad koos olid ja, ja nii-öelda ühist loomingut tegid ja koos karuke seltsis siis tegutsesid Mati Narusk seda aega pisut meenutab. Ja pärast mati telefonivestlust kuulame Heldur Jõgioja. No minu meelest vähe mängitud laulu pealkirjaga kündjad. See laul on heliplaadilt eesti rukis, eesti leib, nüüd aga siis Mati Narusk. Ma olin ju sellel ajal väga palju Maal tekkinud viljaveskit, kui toimusid Heldur Jõgioja suveniirikontserdid. Ja ma kirjutasin sellest pikemalt ka oma raamatus ja siin on üks niisugune lõik, mida ma praegu võiksin ette lugeda. Tulles tagasi ammendamatu empaatiamaardla Heldur Jõgioja juurde ja meenutades tema lugematute kontsertelamuste mulje on jäänud alatiseks mällu tema võrratu muusika ja meloodiad. Suveniirikontserdid olid mõeldud lastest kuni kurssu kimpudesse, memmekesteni hoomanud endasse hellust ja armastust inimeste ja looduse vastu. Kandusse muusikaline tundmuste sülem üle ka tema lauludesse. Need olid nagu aasalt õhku tõusnud linnud, mida iga Eestimaa laps oli kodukoplites kohanud. Elu on nagu liblika habras tiivalöök ja kestab vaid viivu. On jäänud kõlama heldurid, saatnud mõte tema lähedaste meenutustest ja sellised laulud nagu rukkiseltsi, laulja, põldude valss ja rukkikuningamarss ja viljakas august ja rukkilill ja leib ja emapeod ja nendest võib rääkida pikalt, pikalt, kuidas nad sündisid, aga ta oli erakordselt andekas ja ja erakordselt empaatiline mees. Ja minu raamatus on siis niisugune tema üks niisugune väljend, kui seda on öelnud, ma loen selle ette lubada ja, ja see on niimoodi, ta on tabavalt siis öelnud. Igaühel meist on oma lootuste maailm, oma unistuste riik. Palju siin ilmas on enda teha väga palju, sõltub juhusest. Elu on valguse triip kahe lõputu olematuse vahel. Neist jäävad varjud, mis helisevad sahisevad tuules rabisevat ilmas lõhnavad tärkamas rohus. Nad kõlavad laulus nende igatsevates meloodiates pida. Haldjad saadavad vahel maa peale inimesi lohutada. Need on nüüd Elduri sõnad, mida ta kirja pani. Ja see. Ei ole. Kui Rein käige loodab, et ei pea Ta oli ta nii. Olla. Tulitaalne kuude mulla. Pikki. Ja pea peale. Jäätme staatus meil ja peale. Aastavahetusel tähistas ajakirjanik Mati Narusk oma kaheksakümnendat sünnipäeva ja ühes juubeliintervjuus, ütles ta. Tema rikkuseks ongi tema elatud aastad. Minule jälle meenus kohe gruusia suure laulumeistri suure muusikuvaht tange kikka Miinse laul. Minu aastad on minu rikkus Maingana maju pagatsestuva kuulus juubilari laul, kus vanaks saamises lauldakse nagu lõunarahvastele kohane. Suure uhkusega. Tervitame selle lauluga kõiki, kes eelmisel, 2020. aastal oma väärikat juubelit tähistasid. Minu aastad on minu rikkus vahtang gigabiilse. On üpris kaasuv levida. Eelmises saates meenutas keraamik Georg magatkin oma ema Valli Lember Bogatkinat, kes armastas laulu, lillebukett, võililled Nizzast on kahe pealkirjaga eesti keeles. Kui eelmises saates esitas selle loo meisterlikult meile 1956. aasta nõukogude suur estraaditäht Allas oli ainult koova siis nüüd ma pakuks välja kuulata selle laulu originaali ja seda esitust otse filmist. Ja see on Austria film, lillebukett Nizzast. Ja see on ungari helilooja teenes munday laul. Ja siis Austria 1936. aasta helifilmis Ein Lauenstraus, aus Nizza. Ja esineb 1936. ja üldse 30.-te aastate kuulus koloratuur sopran erilise häälega laulja ehk nagu tal oli sõbralik hüüdnimi Saksama ööbi, esineb meile Erna Sakk. Kirjutab proua loo otsides ja meenutades vanu laule avastan mälus mõned laulud, mis tunud kadujate hulka. Minu jaoks on ka see laulse kadunud laul pealkirjaga üksainus õis, mis oli minu isa Jaani lemmiklaul, mida ta isegi töö juures laulis. Ta oli trükitööline Viljandis oma maa trükikojas. Võib-olla ehk leiad, et Eesti rahvusringhäälingu arhiivist seda laulu minule meenutakse isa ja lapsepõlve, sest praeguseks olen saanud üheksakümneaastaseks. Nii kirjutas proual loo meile, noh, ma vastan, et loomulikult arhiivis, no on ikka palju huvitavat ja on ka olemas see kuulus laul, üksainus õis ja me oleme varem seda lauluga saates mänginud, aga tänama kolm selle loo harjuvad tari esitusest, laulja harioot, tari. Tema sündis 1918. aastal Pärnumaal ja lahkus meist 1992. aastal Torontos, Kanadas. Nüüd siis üksainus õis ja Harjotari laulab meile ja me tervitame proua lood, kes nüüd kuuleb oma isa. Ja nüüd head kuulajad. Plaksutage käsi, tõuske üles ja minge tantsima, Twisti. Nii nagu me tegime seda päikesepaistelisel päeval suvel suvel 1961. No nõnda umbes laulab meile Kristi kuningas Chavičeker. 1961. aasta sub perloos Let võiste geen ja mäletan, kuidas seda lugu mängisid vis köik tollase Eesti koolipidude orkestrid. Meenub, kuidas Tallinna 10. keskkooli aulas vehkisid turisti tantsida kaks kuulsat nõmmelast. Need olid Voldemar Panso ja tema õpilane ning nüüd tuntud näitleja Mari Lill. Olin ka selles saalis, tantsisin kaasa ja oli Hruštšovi sula ja kõik oli lubatud. Kar tuisk oli lubatud. Ajaloos on aastavahetusel toimunud hulk sündmusi, milles mõned otseselt seotud ka meie tänase päevaga ja meie Eestiga. Näiteks 1945. aasta 31. detsembril pidas Adolf Hitler oma viimase raadiokõne milles kutsus ikka veel saksa rahvast valitud teed jätkama. Pärast seda kõne ta avalikkuse ette enam ei ilmunud. 1999. aasta 1999 siis selle aasta 31. detsembril aastavahetusel jälle astus Morizi Jeltsin tagasi Venemaa presidendi ametikohalt. Presidendi ametikohuseid asus Jeltsini soovitusel täitma Vladimir Putin. Ja huvitav, et kaheksa aastat enne Jeltsini tagasiastumist ja umbes samadel päevadel siis 1991. aasta detsembrikuus astus tagasi veel üks president, kelle asemele tuligi Boriss Jeltsin. Nimelt 1991. aasta 25. detsembril kutsuti ootamatult kremlisse kokku kogu Moskvasse akrediteeritud ajakirjanike korpus pidi tulema tähtis teade. Ostanudki õhtu seal siis televisioonistuudio, suur Venemaa oma nõukogude liidu oma tol ajal Ostancy uudiste saatel noreemia, pearezhissöör, kalleerijaki, Slova või Kislava meenutab, et isegi tema kui väga hästi informeeritud inimene ei teadnud, mis neid Mihhail Gorbatšovi juures ees ootab. Taastus Gorbatšovi kabinetti natukese enne selle esinemisalgust ja nägijad. Riigipeal tunduvad ärritunud, kuid samal ajal kõvasti enesesse keskendunud kaleerija Kislava Ostankino saate preemia pearežissöör. Mida siis NSV Liidu president rahvale öelda soovis, keegi sellest midagi enne esinemist ei teadnud. Gorbatšov küsis telemeeste käest vaided, kuhu ta vaatama peab ja kelle märguande peale ta alustada võib. Ja see, mis järgnes, ehmatas kõik. Täpselt. Kell 19. Null null algas otsesaade, mis läks üle Nõukogude Liidu ja ka paljudesse välismaa telejaamadesse ja siis selles saates või selles otse esinemises. Gorbatšov teatas oma tagasiastumisest Nõukogude Liidu presidendi ametikohalt. Ta ütles, lugupeetud kaasmaalased, kaaskodanikud, kaaskodakondlased seoses väljakujunenud olukorraga, kui on loodud sõltumatute riikide Ühendus, s öö. Ma lõpetan oma tegevuse Nõukogude Liidu presidendi ametikohal. Võtsin selle otsuse vastu, lähtudes põhimõttest tõelistest arusaamadest. Seega lõpetas Nõukogude sotsialistlike vabariikide liit lõpp plikud oma eksisteerimise just nimelt aastavahetuse pühade ajal 25. detsembril 1991, kui Gorbatšov oma ameti maha pani. Aga huvitav on see, et enne lubatšov oma ettekande lõpetada jõudis, tõmmati Kremlis üles Venemaa revolutsioonieelne valge-sinipunane lipp. Ja pärast on Gorbatšova mälestustes öelnud intervjuus, et Boriss jutt on siis Jeltsini, kes tema asemele tuli, ei läbenud oodata Gorbatšovi esinemisele puu otse-eetris, vaid tõmbas selle, andis käsu selle lipu kohe üles tõmmata. Nii käib nende üleminekutega alati. Ja ühe hetkega kaotas oma säraga nüüd meie saate teema nii-öelda NSV liidus ansambel, samad Svjete poolt esitatud Ülipopulaarne helilooja David tuhmanovi laul, moi aadrieszavietskis saius. Minu aadress ei ole mitte maja aega tänav minu aadress on lihtsalt nõukogude liit aga seda liitu enam 25. detsembri hilisõhtul olemas ei olnud. Valgete hangedega, jõulupühadest ja aastavahetusest lumerohkest on ikka ja jälle unistatud. Muusikat jah, laule tehtud. Ka helilooja Villem Kapp tegi sellise lastelaulu, tulid näärid tuisanud teega. Sõnad kirjutas Vladimir Beekman. Kindlasti on seda laulu paljud meie kuulajad ise kooli Ta vahetuse pidudel laulnud või laulukooris laulnud, seda laulutundides. Meie kuulame nüüd seda lugu. Rahvusringhäälingu arhiivist on see ülesvõte ja seal laulavad Ülenurme muusikakooli õpilased ehk siis Ülenurme muusikakooli. Džäss poplauluansambel ja nemad esitavad Villem Kapi ja Vladimir Beekmanni lastelaulu tuli näärituisanud teega. Nüüd üks vähe mängitud Raimond Valgre lugu aasta uus ja esineb ka vähe nii-öelda esinenud, võiks öelda raadios Bran Anne-Liis Poll. Akordionil mängib Tiit kalluste kitarri ain Varts ja kontrabassil Taavo Remmel ja jälle see helisalvestis on pärit rahvusringhäälingu arhiivist ja nimelt aastast 1990 niisiis Anne-Liis Poll sopran esineb meile ja laulu nimeks on aasta uus autoriks Raimond Valgre. Aitäh, et meid kuulasite, kui saatus lubab, kohtume järgmisel nädalal jälle laupäeval 17 null viis. Lõpulugu nagu ikka instrumentaalne ja mis võib paremini uut aastat sisse juhatada kui igihaljas Johann Straussi ilusal sinisel laul. Lugupeetud kuulajad, kõike head meile kõigile.