Vikerraadio stuudios on ajakirjanik Heimar Lenk. Eetris kõlab tema autorisaade iidrände vu. Tere, tere, lugupeetud Kuldranud kuulajad on alanud meie ühine 83. saade ja kohega tantsima Saksas laager aastast 1939 last, Unzdansel on loo nimeks ja huvitav, et tolleaegsete plaatide etikettidel on esikohal ja suurelt ära toodud kõigepealt orkestri nimi siis dirigent muidugi ja alles allpool tuleb laulusolist. Tänapäeval on enam-vähem vastupidi. Igal juhul meie plaadi peal on kirjas orkester Ottosten juhatusel ja solistan Wilfried Sommer ja on veel lisatud. Tantsida tuleb suvingi. No nii me siis nüüd teemegi. Lastunstantsen ja Ottostensel orkester ning Wilfried, Sommer ja tulemas on song aastast 1939. Samal 1939. aastal lõi Eestis laineid Artur Rinne esituses helilooja Plyczerski polka paar kannu õlut. No meie ei populariseerinud õlle joomist, meie kuulame vana muusikat, see laul on juba tehtud 39. aastal eelmisel sajandil paar kannu õlut ja siis nagu ma ütlesin, Poola helilooja bridžovski ja esitab Artur Rinne. Kesler on veel akord, plaadifirma oma ja plaat ise ongi stantsitud või tehtud Riias möll, akord, elektrostuudios ja ka nende vabrikus siis muidugi ja aasta on 1939 paar kannu õlut, pakub meile Artur Rinne. Järgmise inglise laulja kohta võiks öelda, et Eestis tundmatu maailmas unustamatu tema nimi on neoon. Piirs elas 1908 kuni 1973. Esimene BBC raadiosaade oli tal juba detsembris 1927 koos Londoni suurem raadiod tantsuorkestriga ja üks laule, mida ta laulis selles esimeses saates oli kena romantilise pealkirjaga varjulises kohas vuliseva oja kaldal. Umbes niimoodi võiks eesti keeles seda pealkirja tõlkida Šeini nõuk, väävling, pruu. On ta siis originaalis. Ja sellest sai tema, selle laulja Donald piirsi unustamata meistriteos imeilusate sõnadega. Varjulises kohas oja kaldal veedan pikki tunde ja meenutan aega, mil sina olid siin. Kui kevadel küsivad kannikesed minu käest, et kuhu ma suveks lähen, siis vastan, et jään siia siia, kus oli kord minu kallim. No umbes selline sisu on sellel laulul, mille pealkiri muide, varjulise oja kaldal on kuldsete tähtedega kirjutatud ka laulja Donald Pirsi hauaplaadile. Ines Šeininug, Perling prog, Donald Peeerrst. Loonal piirsi saatus tegi kummalisi keerdkäike. 1960.-te aastate võidukäigu ajal vajus piir nagu varju, elas kaugel Austraalias ja Euroopas teati temast vähe. Ja järsku, 1968. aastal tuli suurmeister välja ootamatu plaadiga ja tõusis looga ära, palun mine pliis nõunud Ko taas populaarsemate tähtede taevasse. Ta kasutas vana tuntud Jacques ohvenbachi kuulsat barca rooliteemat ja see meeldis publikule nii. Võrn. Lonalt piirs kirjutati taas kuldsete tähtedega. Moodsa muusika ajalugu. Palun äramine Donald Piers. Aasta on 1968. Elu on karm ja ka suured tähed peavad kord lahkuma. Meie saate staažikam kuulajaskond mäletab kindlasti 1961. aastal stuudios Lenfilm valminud ulmeromantismi žanrifilm. Nõnda teda nimetati ulmeromantismifilm, amfiibinimene, mis muutus Nõukogude liidus tõeliseks kultusfilmiks, mida käis vaatamas, mis küll koguse potentsiaalne kinopublik, mis tol ajal olemas oli. Ja film purustas kõik varasemad kino, brokaati või siis filmilaenutuse rekordid. Lugu rääkis noormehest ihtü andrist, kellele teadlasest isa siirdas kala lõpused, nii et poeg saaks elada ka vee alla. Ja nii ta seal vee all elas ja käis ka maismaal muidugi väljas. Ja see noormees päästis ühel päeval merre kukkunud neiu kuti Jeere ja armus temasse. Filmis mängivad peaosades Anastasija vertinskaja ja Vladimir Corenniew. Viimane oli ebatavaliselt ilus noormees, suur suurte siniste silmadega, kui mehe kohta selliseid kiidusõnu öelda, üldse võima. Ja selle aasta jaanuarikuu keskel tuli teade, et Stanislavski, teatri näitleja korjenja suri koroonasse. Venemaal tähistati tema lahkumist suure kaastundega ja väga kõrgel tasemel. Corenier ise filmis ei laulnud, kuid helilooja Andrei Petrovi poolde filmile kirjutatud muusika sai N liidus kohe ülipopulaarseks ja eri Joanna Suhhaa lavaesituses laul, merikurat või merekurat. Marskoin Jaaval, kus lauldakse siis meremees, kes on liiga kaua jäänud merele sõitma mööda maailmamaid ja rahvaid käima ja on unustanud oma pruudi ja niimoodi läks, lahkus armastuse lugu. Marskon Jaaval ja film on siis amfiibinimene esinemine Joanna Suhanova ja aasta, mil film välja tuli, oli 1961. Ja nüüd on tulemas meie kuulajate seas populaarne rubriik ehk teiste sõnadega tulema saanud kuld Randevu kirjakast. Oma soovi avaldas proua Laine. Heino Otto oli omal ajal väga populaarne. Meeleldi kuulaks ühte madruse laulu, mille nime ma ei mäleta, seda lauldi igal juhul laeva peal. Arvatavasti pidas soovija silmas Heino Otto laulu vestlus. See on helilooja Salavioosse toi kirjutanud teatud lugu Eesti raadio estraadiorkestrit juhatas Rostislav Kuulov ja lindistus on tehtud siis Eesti raadios ja praegu on ta rahvusringhäälingu arhiivis ja peal on siis aasta 1960. Nii et proua laine, nüüd tuleb teie soovilaul. Heino Otto ja vestlusaasta on 1960. Laene. Laene. Sku? O. Detsembrikuus meenutasime meie kuulaja Jaan rikkeri soovitusel 50 aastat tagasi valminud filmi armastuse lugu laagrist toored ja mängisime ka Marju koodi esituses linateose tunnuslaulu. Härra Jaan kirjutas veel juurde oma esimesele soovile. Peale tunnusmeloodia on filmist teinegi ilus laul Holmartiino poolt esitatud sügavmõttelise tekstiga lugu. Vaadake ringi ja leiate mind sealt. Vaadake ringi ja ka teie leiate kellegi, kes vajab teid. Niimoodi kirjutas härra Jaan ja nüüd me ka seda laulu siis filmis lav stoori, armastuse lugu kuulame. Ja Lucraundan juu illufaynmy näär on loo nimeks inglise keeles ja esitajaks Martiino kuulus-kuulus, tolleaegne laulja. Meie alaline kuulaja Leo leibokele soovitas mängida Ivo Linna unustatud laulu koerterakend. See on tõepoolest harva esitatav lugu, vähemalt mina pole viimasel ajal kuulnud teda raadioeetris kullafondi seerias ilmus mõni aeg tagasi kolmikplaadi album, tundmatu Ivo Linna ja selle albumi koostas rahvusringhäälinguarhiivide juhataja Heli Pikk. Ja siin on hulk linna laule, mida igapäevaigas päeval just raadiost ei kuule. Ja nende hulgas ka härra Leo poolt nimetatud koer. Rakend kuulame siis koerterakend ja Ivo Linna. Saad näha vaatarra, seda meilegi meeldid. Anretzi alleksi andurri ja vurri üks püüa siin võita. Ann nurka, anduksi alla ikka ja karva saada. Köige valla tulla. Öine on tonn, aga poole veel on, heidab ka vaatud. On kuuga lausa Tiige erand küll. Anretzi alleksi andurri jahurri üks püüa siin võita. Ann nurka anduksi alla ikka ja tarva saama kõige Evalla. Tundra onlaiilumiigiga. Ja tegin ainult. Ann retsi Avlexi andurri jahurri üks tühi ja siin võita. Ann murda andukti alla ikka ja karva saava külge vallatu. Hauguvad tarva seda meilegi. Tuntud estraadidžässmuusik, Eesti raadio, meeskvarteti, omaaegne laulja ja kunagi ka Mustamäe Elviseks hüütud nõmme, basseini kohvikud, suur solist Vello marken saatis ühe tema poolt raadiost salvestatud loo, mille esitajad Ta ei tea. Arvas, et kui Kuldar andev uus lugu ette mängida ehk siis keegi oskab öelda, kes on laulusolist. Lugu ise on tuntud Raimond Valgre laul, õige valik inglise keeles. Aga kuulame nüüd Snow Fleixon, siis inglise keelne originaalpealkiri. Kuulame kõigepealt, mida ütles meile Vello markel ja pärast seda tuleb siis laul Snow Leiks. Raimond Valgre kirjutatud lugu. Kui ma ise esines muusika, aga noh, ma pidin laulma ja siis jõulude ajal ma selle repertuaari järjest niimoodi. Ja kuna mulle meeldis laulda ainult inglise keeles, siis sobis hästi sellepärast et on ka ingliskeeles talb ja nagu ma olen, küll ta kirjutaski oma lood algselt inglise keeles. Aga kas kuskilt on kuulda olnud ka Valgre selle nii-öelda talvelauluks laulis, algul tegi selle talvele oluks rohkem. Ja mitte midagi sellest, et ma mäletan mul arhiivis on ja pika otsimise peale leidsin siiski ülesse. Ja selle loo tähendab ja kes seda laulda ei tea ja pole aimugi ja kuigi võib-olla peaks ära, ma ei oska öelda jah. Ja võib-olla kuulajad kuulavad. Aga igal juhul see lugu tuli siis raadios, kuulsite teie seda vä? Raadistiku. Millal see umbes võis olla palju aastaid tagasi? See oli siis katke Raimond Valgre inglise keelses laulus lumehelbed slov Fleiks, jälle üks raadioeetris vähem mängitud lugu. Me ei oskanud öelda, mina ka ei tundunud ära, kes täpselt siin praegu laulis. Aga ajalugu isenesest, selle laulul on huvitav nimed. Viimased sõjaeelsed suved veetis Valgre Pärnus mängides sealses rannasalongis. Ja 1939. aasta suvel tutvusta Aliis Frey iega kellega tekkinud suhe, nagu siin kroonikud kirjutavad, oli midagi enamat kui lihtsalt suveromaal. Seal oli ikkagi suur armastus kahe noore inimese vahel. Aliis oli iludus, kellele vaadati tänaval järele väga ilusa lauluhäälega. Ja Aliis oli sündinud Moskvas, kus tema isa George Fay töötas sealses Prantsusmaa saatkonnas. Ja neiu Aliis. Jeen kirjutaski inglisekeelset vanad Valgre lauludele, muinaslugu muusikas ja õige valik või Snow Leiks. Et need olidki laulud, olidki inglisekeelsete sõnadega nii-öelda sündinud eesti keelde pani Snow lõiksi sõnad ümber Otto Roots ja sõjasuvel. 1941 mobiliseeriti Valgre Punak. Ja ta ei näinud oma kodumaad enne, kui 1944. aasta sügisel ja saksa okupatsiooni ajal Pärnus elanud Aliis Fejee abiellus 1944. aasta mais Illar lips soniga ja elas temaga kuni surmani Kanadas 1983. aastani. Vot selline lugulauluga õige valik eesti keeles või rahvas püüab ka seda laulu lihtsalt süda, aga originaaltekst oli inglisekeelne ja pealkirjaga lumehelbed Snowleiks Raimond Valgre 1900. Seda soovin, et suvaline oleks valinud kaalu, keda neidudest kallimaks Äradi vaid mõtlematult seda. Suured tulekerad, tulepallid, krainboolsofaya maailma rokiklassikasse kuuluv lugu on nüüd ka meie saates 1957. aasta populaarne laul, mille rokitäht erili Louis salvestas ja müügile paiskas. Ja lugu müüdi USA esimese 10 päeva jooksul miljon plari ja kokku müüdi üle viie miljoni eksemplari seda plaati tehes sellest ühe enimmüüdud singli Ameerika Ühendriikides ja ka seda kogu maailmas. Üks tõeline rekord oli sündinud ja sõnad umbes sellised. Sa raputad mu närve ja ragistas mu ajus. Liiga suur armastus ajab hulluks, sa murdsid minu, aga headus ja armastus on nagu suured tulepallid, mis mehe võivad põletada ära. No tulemus on maailmas üks tuntumaid, rokklugusid kuulakem, kindlasti ka klaverisaadet, mille teem lauljaliseerili Louis ise ja siis rokklugu aastast 1957. Kreinboolsofaye ja Cheri oli Louis. Nüüd sel aastal saime ka meie õiget talve näha ja samad sõnad on tall, langem laia lund kõlavad ka järgmises prantsusekeelses laulus. 1972. aasta prantsuse menuplaat, kus Talvest laulab Salvatore Adamo. Lumevaip on veel maas, aga Heidy Tamme unistab juba kevadisest rohelisest murust. Ja ega Heidi vist ainukene meie seas ei ole. Kevad ja soojus mõlguvad juba nii mõnegi kuulaja mõtteis. Aga pisut kannatust, jaanuarikuu on juba lõppemas, kevad enam kaugel ei ole ja nagu Heidy Tamme laulab, lumelind lendab ära. Aitäh, et meid kuulasite, kui saatus lubab, kohtume järgmisel nädalal jälle laupäeval 17 null viis. Minu telefoni number on 52 76 ja seitse kaheksa kaks meiliaadress Heimar punkte Lenk ät Gmail punkt com ja tavalise kirja võib saata aadressil Tallinn, Kreutzwaldi tänav 14 Eesti rahvusringhääling. Lõpulugu nagu ikka, instrumentaalne heliplaadilt, õnnelik Berliin. Paul kuuni orkester ja tuntud vana lugu, Berliini õhk, Merliiner luht. Aga plaat on värskem ja lugu ise on pärit kolmekümnendaist aastaist, eelmisel sajandil. Aga heliplaat õnnelik Berliin on aastast 1972. Lugupeetud kuulajad, kõike head neile kõigile.