Vikerraadio stuudios on ajakirjanik Heimar Lenk. Eetris kõlab tema autorisaade rände vu. Tere, tere, lugupeetud Kuldrande, mu kuulajad on alanud, meie ühine 85. saade. Läheme aastasse 1941 saksa laager räägib meile preili veeerroonikast, kes armastab väga muusikat ja mängib seda ise akordionil. Adalwert, luteri orkester ja solist on Erik hell Carr, Bach Veronika Šbiil harmoonid ka aastal 1941. Priit veebel Ivals sõnad Otto Roots esitab Ants Eskola meesansambli saatel ja dirigent free vint ära. Masters voiss kuulus Ameerika firma Riia stuudio poolt välja antud stantsitud heliplaat aastast 1938 ja nagu tol ajal oli kom näiteks on ilusasti kirjutatud plaadi peale ka see tants, mida me võiksime tantsida, kui me seda muusikat kuulame ja sinna trükitud ilusasti mustade tähtedega punasele etiketile on valmis. Nii et siis Ants Eskola, ma nägin und vais. 1900 viiekümnendail aastail hakkas rock ja kantrimuusikasse tulema rohkem ka õrnema soo esindajaid. Näiteks võiks tuua julge ameeriklanna Theresa preemeri, kes võttis päts loominult. Lohvets loomine oli tol ajal juba New Orleansi kuulus lavatäht rokklaulja ja siis Theresa Brewer tuli ja võttis päts noominud ülemlaulu muu v vil, milles ta laulis tütarlapsest, kes kadus kodunt ära. Iga päev läks hommikul minema ja käis ringi maameeste ehk kantrilaule laulmas, käis mööda külasid, kitarr kaasas ja laulis. Aga väike tüdruk, ema oli mures, kus on mu Movil, kus on mu Veevial, aga tüdruk muudkui laulis ja laulis. Ja 1956. aasta veebruaris tõusis laul USA edetabelites kohale number viis move veel ja teoreesa pree vära. Aasta on 1956. Ja nüüd lugupeetud kuulajad, arendagem pisut oma mälu kohe kuulettensioon tale, nii tuntud lugu sina ja sinu peegel eestikeelses esituses pealkirja all või pealkirjaga pilvede alla. Ja meil on küsimus, kes laulab seda lugu. Viiteid ma ei annaks peale ühe, et see on hästi tuntud eesti lavategelane, aga hääl ei pruugi teda reeta. Ta ja kuulame nüüd laulu ja püüame ära arvata, kes siis mikrofoni ees seisab ja meile seda laulu esitada. Minule helistada pole tarvis, püüame lihtsalt oma pereringis meenutada ja oma mälu ning loogikat kasutada, et ära arvata, kes nüüd laulab laulu pealkirjaks eesti keeles olnud pilvede all. Kuid minu kured ei kuule. Ja armas ja see osa sinu vastu hakata. No veel paarkümmend sekundit aega arvamiseks ja mina võin omalt poolt lisada veel ühe viite anda juurde, et kahjuks selle laulu esitajad seda solisti meie hulgas enam pole. Ta lahkus mitte väga ammu. Ja õige vastus kõlab nüüd mõne hetke pärast ja pean ütlema, et ega see kerge mõistatus ei ole, sest selle hääle järgi ei olegi nii väga lihtne seda esitajad ära arvata. Ja nüüd siis veel viis sekundit on aega mõelda ja siis ma ütlen õige vastuse. Tulemas on siis viis, neli, kolm, kaks, üks ja null. Laulu eestikeelse pealkirjaga pilvede all esitas tuntud näitleja ja lavategelane üks kaks, kolm. Ja me kuuleksime nüüd seda laulu pilvede all, mis oli eesti keeles pealkirjaks pandud, kuulame seda lauluga nüüd originaalis. Joe Allen esineb meile ja tema siis loo pealkirjaks või originaali pealkirjaks on sina ja sinu peegelsõnadega. Ära istu peegli ees ja ära värvi ennast, sest sa oled niigi imeilus. See on 1970. aasta menulugu kogu Euroopas ju anud. Luking lääs Journal on aasta on 1970. Tulemas on rubriik, meie saate siiamaani ainuke rubriik, aga väga populaarne rubriik sest siia saab nii-öelda oma soove sisse sokutada ja kuulata neid ja nõu, anda meile ühesõnaga kirjavahetuse rubriik, mille pealkirjaks on meil pandud kuld Randevu kirjakast. Meie alaline kuulaja Jõgevalt muusika ja orkestrimees Lembit tuletab meelde, et inglise laulja engle pöördHamper think on meil ära unustatud. Ja härra Lembitu on õigus, mitte ainult meil pole unustatud, aga tõepoolest Euroopas ja maailma raadiojaamades on vanameister pisut kõrvale jäänud. Ta on nüüd 84 aastane ja väga palju enam ei laula. Kuigi 2012. aastal esindas ta veel Suurbritanniat Eurovisiooni lauluvõistlusel kuus. Kahjux kogus kunagine superlaulja võistlusel vaid 12 punkti ja jäi 25.-le kohale, nii et päris lõpp puu. Kuid kui ta loor oli kui aasta oli 1967 kutsus endale kõiki tantsima tema kümnek kitarri saada ise tantsida koos oma armsama kaunima neiuga ringi keskel ja ümberringi 10 kitarriga orkester, ten, Kitaar on inglise laulja Endla hambel ringi 1967. aasta populaarne laul. See oli tema singli üks esimesi plaate, muide mis tal tuli pliis Rowiliismi. Mäletate seda laulu, see oli väga populaarne pliisraewiliismi plaadi teine pool. Huvitav on siia lisada, et laul on eriti tuntud Uus-Meremaal, kus sellest on saanud armastatud juba peaaegu rahvalaul ja mõned peavad seda lugu ka Uus-Meremaa ametlikuks riigihümniks. Vot kuidas võib mõne lauluga juhtuda, jääbki igavesti populaarseks. 10 kitarri ja hamberding aasta 1967. Kirjutab meile proua Maret Ida-Virumaalt Tamsalust ja kirjutab siis niimoodi, oma üllatuseks leidsin internetist eestikeelse laulja Ell Taburi. Minu palve oleks Teile järjekordsete saadete loomisel, et ehk te annaksite rohkem l taburist meile teada ja et ka teised vikerraadio kuulajad saaksid tema laule kuulata. Ette tänades ja tervist ning jõudu soovides Maret Tamsalust. Me täname proua Maret teie kirja eest, sellepärast et see on sisukas. Tõepoolest on selline laulja Ell Tabur tema eesnimi e l l ja siis e-jagaks selli ja siis perekonnanimi, on Tabur. Tema olin Eesti muusik ja laulja ja laulja. Tabur sündis Tallinnas 1943. aastal ja lahkus meist aastal 2020 New Yorgist. Ta suri. 1944. aastal põgenes ta koos vanematega Saksamaale ja 1949. aasta kevadel asus perekond pikale merereisile ja sõitis elama Ameerika ühendriikidesse. Jaa, ta salvestas aastatel 1000 965973 K3 siis sooloplaati eestikeelsete lauludega, need olid siis suured vinüülplaadid ja muidugi oli ta väliseesti seltskonnas väga populaarne esineja. Tegi loomingulist koostööd või kaastööd ka väliseesti luuletaja Jüri korgiga, Jüri Kork. Ja ellu on tegelenud ka Kaidlusega, neesisin noorte juhtimisega ning tantsinud New Yorg'i rahvatantsurühmas Saare vikat. No eesti rahvatantsurühm ja veerunud tema kohta kirjutatud nii palju, et ta oli ka New Yorgi Eesti haridusseltsi liige ning töötas New Yorgi Eesti Maja büroo juhatajana mõnda aega. Ja akadeemiliselt kuulus ta korporatsiooni korp. Indlasse. Ja ise on ühes ajakirjas Ell Tabur enda kohta öelnud, et kui ta oleks elanud Eestis, oleks ta laulnud kindlasti ansamblist Kukerpillid sesse. Kukerpillide muusika on temale kõige südamelähedasem. Me kuulame nüüd katked Ell Taburi intervjuust Eesti raadiosaatele Vikerkäär, mida juhtisid isa ja poeg Jaak Ojakäär. Ja see saade oli eetris 2001. aasta augustikuus. Ja siis tuleb ka Tabori esituses üks laul tema enda kitarri saatel. See on vene romanss Narva linna ju, mille Euroopas laulis kuulsaks, nagu me teame, näri Hopkins pealkirja, kaal, nõusu, väed teis ja Ell Taburi plaadi peal on selle laulu nimeks pantud. Nüüd siis Ell Taburi intervjuu Eesti raadiole ja siis tuleb ka laul viimne randpuu. Aga nüüd, minnes muusika juurde, kuidas laulmine alguse sai? No see lihtsalt on nii, et nagu vanemad ju alati kiidavad naba lapsi, et minu kohta minu vanemad olevat ütlenud, et laulis ennem kui rääkis. Aga mul ema ja isa mõlemad Need olid väga musikaalsed, isa oli sellepärast, et isa suri, kui ma olin kolmeteistaastane. Aga ema elab mul nüüd 83 aastane, me elame koos. Kahjuks me väga palju koos ei laula, ema ikka väidab, et hääl kähiseb, aga ma ikka kuulen, vahest kui ta ümise bet laulan ikka alati meie peres olnud väga tähtis. Ma ei oska nüüd päris ühte laulu ütelda, aga täna oli väga kena siin hommikul, kui ma ärkasin, aken oli lahti, ilus ilm oli ja ma kuulsin mingit nii väikest kohinat ja minul tuli see mõte, et tasakase kohin meile jutustab, et selle laulu õieti pinud oma ema käest ja ikka oma isa käest neid. Või olid peod. Ma kasvasin talus üles ja me olime ühed esimesed pagulased, kes olid ostnud väljaspool suuremat linnakohani, et nädalalõpud oli ikka nii, et vahest isanägijat auto tulijates vastlamööda. Ta juba eitas, aga tore oli ja oli väga huvitav ja väga palju ikka kuidagimoodi ükskõik, oli need sünnipäevad või niisamuti aias istudes või midagi, ema mängis akordioni, natukene oli ka nagu ise pin, minule oli tema natukene õpetanud ja meil oligi kaks akordioni siis ja ja hiljem nooremal ma ikka tahtsin kitarri mängida ja ehk nii umbes 13 14 aastaselt mund kingiti kitarre, et vaid muusika on ikka kogu aeg olnud meil peres. Õnneks ma ei ole suur laulja, ma ei tunne, et ma kunagi ma armastan väga laulu ja olgu, et ma praegu ei tegutse sama, nii palju, ütleme kui vanasti, aga ikka kui mul. No ei tea, võib-olla ma pean ikka tunnistama, et kui vahest on see õige võimalus ja teade, et õiged inimesed võib-olla kuulavad ja tunned, et see feeling tuleb. Et eks, eks ma siis ikka laulan. Mitmed kuulajad on palunud meenutada saksa filmistuudio, uue spaa või ufo 1959. aasta populaarsed ekraaniteost 12 tütarlast ja üks noormees, see jooksis ka meil väga palju, rahvas käis seda vaatamas, ta oli selline hästi populaarne lõbus film. Ja nimelt selle filmimuusikat soovitakse kuulda. No kohe me paneme selle muusika peale, saamegi kuulata. Ma ütlen veel juurde, et peaosa mängis 1956. aasta taliolümpiamängude Taalomi kangelane, tänaseni veel tuntud tonni Sailer Donizayler. Ja ta oli võimas sportlane, aga laulis ka väga hästi. Film ise on romantiline, lõbus film maalilises suusalaagris pides kaunis loodus, päike paistab, kirevad kostüümid, imeilusad tüdrukud, paljus suusatamist. No ja muidugi ka armulugu. Toni, Skyler ise siis nagu ma ütlesin, ka, laulis selles filmis ja on ka üks lugu, oo su laika sulaika, siis tüdruku nimi, poosu, laika, mis sai pärast ekraaniteost ka populaarseks estraadilauluks, nii Saksamaal kui mitmes mitmel pool mujal Euroopas, pas Meie kuulamegi seda laulu osu laika ja meie salvestis otse filmist. Nüüd siis osu laika ja esineb olümpiavõitja slaalomis toni Saile aasta on 1959. Mõni saade tagasi jaanuari alguses meenutasime 1991. aasta riigipööret Moskvas kui võeti maha NSV Liidu esimene ja ainuke president Mihhail Gorbatšov ja tema asemele tuli Morris Jeltsin. Ja sellega seoses kirjutas meile selle saatega seoses siis kirjutas meile härra Jaanus Märjamaalt kui saates sai räägitud vene vabariigi sünniaegadest, võiks võimaluse korral ka esitada Gorbatšovi ja Jeltsini lemmikmuusikat. Ette tänades Jaanus Märjamaalt. Me täname muidugi härra Jaanus kirja eest ja niukse huvitava soovi eest ja ka heade soovide eest meie saatele. Emil, mida ta kirjutas ja kuulsate poliitikute muusikalist maitset on muidugi huvitav uurida ja seda teada saada. Mis nüüd puutub Mihhail Gorbatšovi ja tema kultuurimaailma nii-öelda siis võiks võiks mainida, et see on väga rikas, läbinisti intelligentne ja hea hariduse saanud mees. Ta on palju kirjutanud, mänginud teatri lavalise ja laulnud. Ja hääl, nagu kohe kuuleme, on tal haruldane isegi heliplaat On Gorbatšovile koos ansambli Mashina Vremeni kuulsa muusiku Andrei Makarjevitši kitarrisaatega ilmunud. Ja pealkiri on sellel plaadil laulud raisale. Seitse laul on seal peal, need kõik on pühendatud tema suurele armastusele. Kuid kahjuks on varalahkunud abikaasale raisale üks on eriti südamlik laul pealkirjaga vanad kirjad. Ja selle sisu on selline, et pole kunagi mõtet vanu kolletunud kirju uuesti lugema hakata ja möödunud aegu tagasi tuua. Nendes on liiga palju ilusat ja justkui sina oleksid jälle minuga. Aga sind ju ei ole. Ja tuleb öelda siia juurde veel, et Mihhail Gorbatšov armastas oma naist raisad üliväga ja neil oli väga õnnelik abielu ja nad abiellusid juba ülikoolis. Koos õppimise ajal laulab president Mihhail Gorbatšov vanad kirjad mida pole mõtet lugeda. Meie ainus Koorile viis. Tom Johns ja Tanja tracker kahekesi koos selline laulu tuua. Laulusõnad Ma jätan kõik sinu otsustada, sina otsustad, mida sa teed, kas sa tahad minu armastust jagada või on see jäädavalt meie vahel läbi? Vaat nii kõva häälega Tomissioon Sütleb ja Tanja, trahv, Mihkel laulab kaasa ja suur menulugu omal ajal. Laul ise on sisse laulnud seitsmekümnendatel kuskil, aga ta oli sündis juba 1956. aastal. Et siis selline killamehe sõnaga laule, et otsustada, kas sa jääd minuga või ei jää. Ajem Living it Abd või ju nii on selle plaadi pealkirjaks ja laulavad meile Downjovs ja Danny atakk ära. Saksa muusikat ka ikka mälestused häinelbergist ja kus pakkus, on laulja. See on üks väheseid ameeriklasi, kes hakkas laulma saksa keeles ja tegi seda väga hästi ja sai väga populaarseks. Meil oli tema laul, üks laul väga popule Aarne ja selle nimeks oli viimane Mohikaanlane omal ajal ka eesti keeles lauldi aga mängitriga, kus pakkuse originaalesitus siis raadios ja kus pakkus, elas aastail 1937 kuni 2019 ja nüüd siis tuleb mälestused Hainelbergist ja kus pakkus aasta 1971 memory is of Heidelberg. Saemeestele Jäneda. Memm. Selles teemas. Mälestused mälestused, mälestused ammustest tantsusaalidest või öisest restoranist kui mängist tango ja ümberringi noorepõlvesõbrad ja sõbratarid. Kuid lõpuks tuleb minna ikka koju. Takso juba out. Neisse aegadesse viib meid nüüd tagasi omaaegne näitleja, baleriin, laulja, tantsupedagoog ja varietee täht Ülle kulla. Koos Eesti rahvusringhäälingu arhiivis hoitud lauludega tangomaks ja eks mingid on ju igas mehes siis kaks laulu teineteise järel tangomaks ja teine laul, eks mingid onju igas mehes ja astugem nüüd siis 1970.-te aastate punases valguses varieteesaali laval on sädelev täht Ülle hulla. Kuid jaotada ja, ja ma arvan et see saaks või mõni teine paat. Mind ei lõhuta ideed, lääts. Näen siin härra ränk seni kui läheks ja ühe tantsu teekski. Sellisel klaas vanale inimine veidralt. Ei, ma ei, ma pole veel, pole läinud, ma ei, see on, see on tõesti Lene säiline korda mulle ka naastud Muubik, noor noomen, Rex leevextroseid. Nüüd teie kätelink. Ta on meiega tõepoolest vaata, kui saaks kõik muutuks. Naer ala elus olla, räägiks arvule. Nendes kahes keele prooviks tuleb. Aitäh, et meid kuulasite, kui saatus lubab, kohtume järgmisel nädalal jälle lõpulugu, nagu ikka instrumentaalne väikeses päikesepaistelisel Hispaania linnas. No selline miljöö on selles orkestripalas, seda lauldakse ka sõnadega, aga täna me kuulame seda huugos trasseri orkestri esituses ja loo nimeks originaalis on inliidus bänist Taul ja huugo Strasseri orkester. Lugupeetud kuulajad, kõike head meile kõigile.