Head kuulajad nüüd aga vanasõnade juurde ja tänane vanasõna kõlab sedasi, et hundid söönud, lambad terved. Ja folklorist Piret Voolaid olengi kena, räägi sellest vanasõnast nii vana, nagu ta on ja nii tänapäevane, nagu ta on. Ütlust hundid söönud, lambad terved, kuuleme tõesti ja kasutame tänapäeval rohkelt. Põhiliselt ikka neis olukordades, kus kahe või mitme osapoole kokkupõrkes leitakse siis lahendus millega kõik osapooled rahule jäävad. Ehk kellelegi ei tehtud liiga. Teatavasti on ju inimsuhted keerulised ja, ja tihti nõuab eri vaadete ja maailmapiltide juures kompromissi tamine või siis ka kiriku keset küla ehitamine tõelist kavalust, kust Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivis leidub selle väljendi hundid söönud lambad terved kohta. Ükskõik kas peame seda siis vanasõnaks või kõne käänuks umbkaudu 30 40 kirjapanekut ja meie suures akadeemilises väljaandes Eesti vanasõnad kannab see ütlus tüübinumbrit 10812. Ja esineb siis siin hoopis Lõuna-Eesti murdes. Soe olgu söönu, lamba olgu alale ja selle vanasõna varasemad üleskirjutused leiame ikka meie rahvaluule kogumise algusaegadest 19. sajandi lõpust suurkogujate Jakob Hurda ja Matthias Johann Eiseni kogudest. Ja need varasemad kirjapanekud pärinevad jäägitult siis Lõuna-Eestist mistõttu mungiga murdelises sõnastuses näiteks 1894. aastal on juba Rõugest üleskirjutused soe, olgu söönu. Ja Lampa olgu alale hunt on meil teatavasti võru keeles siis susi. Ja meil on ka variant susi, olgu söödet kari, olgu Hoiet. Ja arhiivis leidub ka samatähenduslik, klišee, jänesed, söönud ja kapsad alles. Nüüd, see ütlus on tuntud ka meie hõimlastel näiteks karjala, vadja ja liivi keeles. Samas huvitaval kombel puudub soomlastel vene keeles ja teistel slaavi rahvastel on ütlus levinud Ivolkis. Jah, et see ei ole ja seda saadab ka põnev pärimuslugu, mille järgi 19. sajandil valetasid karjused, kes suvel siis mõisnike lambaid karjatasid, lammaste arvu väiksemaks, kui see tegelikult oli. Karjusid siis, teadsid, et suve jooksul langeb karja hulgas nii mõnigi lambatall karjast hundi saagiks. Ja sügisel lambakarjaga tagasi tulles olid aga mõisnikud rahul, sest lambaid oli sama palju või isegi vahepeal sündinute võrra rohkem. Nii et tõesti, kõik jäid rahule ja kõige rõõmsamad olid võib-olla hundid. Nüüd vaatame siis ka, mida Eesti rahvaluulekogujad selle ütluse seletuseks on kirjutanud, näiteks 1960.-te lõpustan Hanilast kirjapanek. Hundid söönud ja lambad terved. Hundid lambud, tahavad just süüa, nüüd peab sedasi säädma ja toimitama, et mõlemad rahul seoiks, vigurdamine ja väänmine, kolhoosi autojuht oli juua täis, lubad aga tähelo, traktoristi, lubatkua ja tee pikka kolhoositööd edasi ikka masina peal autot küll ei juhi, juhib traktori Põllal. Et selline kaval lugu või 1960.-test aastatest on veelgi, on eesti asundustest Krasnodari krais lisandus. Hundid on söönud, aga lambad on terved, seda üteldi altkäemaksmise puhul või Ani last 1969. aastal. Liberaalitsemine see on üks keerdinimene, kes edasi läbi saab, et hundid söönud ja lambad alles. Seos edasi, et kurjad inimesed omajagu saan, aga ohvrist põle kedagi antud. Nüüd teadagi toitumisahela hundid murravad lambaid ja see on inimeste jaoks olnud pidevalt ka probleem ja tänapäeval on käinud ka pidevad loomateadlaste arutelud, kuidas lambad oleksid võimalikult terved, ent hundid ometi edendaksid ökosüsteemis oma võimalikult looduslikku rolli. Ja neid ei peaks üleliia küttima. Aga meie rahvaluules on see huntide ja lammaste vastandus otseselt või, või siis allegooriliselt olemas tohututes, variantides. Osa neist on käibesse jõudnud näiteks piibli vahendusel, kus siis esineb mitmeid Hunti lammast, oponeerivaid metafoore, tänapäeval väga levinud ütlus hunt lambanahas, mille rahvusvaheline folkloor, käive on ju tohutu. Seda öeldakse oma kurje kavatsusi varjava inimese kohta. Või kindlasti tuleb tuttav ette ka mõistujutt kadunud lambast ja rõõmustama leidmise puhul. Ingliskeelses maailmas on vodka ütlus. Käitu lambana ja hundid söövad su ära. Ja tänase vanasõnaga seoses meenub mulle ka üks paljude rahvaste traditsioonist tuntud nuputamisülesanne mehest, kes peab üle jõe viima hundi, kitse ja kapsa. Ja konks on siis selles, et mehe käsutuses ampaat, millesse mahub peale tema ainult et üks kaaslane, mees peab siis tegutsema, nii et samal ajal, kui ta ise paadiga jõel on, ei sööks hunt ära kitse ega kits, kapsapead objektid ongi siis hunt, mõne rahvafolklooris ka lõvi ja šaakal. Kits ka lammas, oinas, jänes ning kapsapea jällegi mõnel rahval on kapsapea asemel ka heinakuhi või kõrvits, oleneb skulptuurist ja need tegelased kokku, siis moodustavad ühtekokku toitumisahela ja sellele ülesandele on mitu lahendust. Näiteks mees ja kitse üle jõe. Seejärel viib hundi üle jõe ja toob kitse tagasi. Aga mees võib viia kitse üle jõe, seejärel viib kapsa üle ja toob kitse tagasi. Siis viib hundi üle jõe ja tuleb kõige lõpuks kitsale järele. Nii mõnigi kord sobivad vanasõnad kanaliad vaatamiseks. Ja just see saatus on tabanud ka meie tänast vanasõna. Näiteks ühes Juku anekdoodis, kus õpetaja klassis küsib. Mis te, lapsed, arvate, mida tähendab väljend hundid söönud ja lambad terved. Väike poiss Juku tõstab käe ja vastab. See on siis, kui hundid sõid, ära karju, sõjakoera ja samasugune idee vaatab meile vastu ka selle ütluse edasiarenduses. Hundid söönud ja lambad terved, aga karjasele või Kalamburile. Igavene mälestus. Lõpetuseks tulebki öelda, et eks selliseid ütlusi. Osavus, paradoks side kohta on meil vanasõnade hulgas veelgi. Näiteks keeda putru, küpseta karaskit, aga jahu olgu alles või kasukat pese aga märjaks ära tee. Inimesed on taiplikud ja elus tuleb igas olukorras lahendus leida. Ja ikka nii, et hundid söönud ja lambad terved oleks.