Nõukogude Liidu kommunistliku partei keskkomitee juuni pleenum ja sellel vastuvõetud otsused on viimasel ajal olnud peamiseks kõneaineks nii koosolekutel kui ka igapäevastes vestlustes. Minul kui pleenumist osavõtjal on tulnud vastata, ma tõesti ei tea, kas sadadele või isegi tuhandetele küsimustele. Selline elav huvi on ju mõistetav, kuna ideoloogiline tööinimese kasvatamine, võitlus inimese eest, see haarab kõiki juba pleenumi ajal veel rohkem, aga pärast seda toimus otsekui kõnelus iseendaga ja arutlus selle üle missugustes küsimustes on sul endal asjad üsna korras mida tuleb veel korda seada ja mitte ainult iseendal, vaid kasu lähematel kaaslastel üldse kõik selles töölõigus, kus sa antud momendil just töötada. Ma näiteks tean, et üks mu tuttavatest inimene, kes töötab tehases, tegi enda jaoks põhilise järelduse, et ta peab tulevikus karmimalt võitlema töö luuside vastu. Teine muututavaistaga murrab pead selle üle, kuidas muuta efektiivsemaks teadlaste tööd. Kolmas aga mõtleb usuvastasest propagandast ning antud juhul pole selline subjektivism jutumärkides muidugi pleenumi materjalidele lähenemisel sugugi hukkamõistetav. Mõningaid kirjandus probleeme käsitledes tõstaksin üles vaid mõned probleemid ja küsimused, mis isiklikult mulle tunduvad eriti tähtsatena. Selleks oleks eelkõige küsimus meie kirjanduse ja kunstiolukorrast üldse kõige üldisemalt. Viimasel ajal on ju ajakirjanduse veergudel olnud võrdlemisi palju juttu abstraktsionism ist, kujutavas kunstis, formalismist kirjanduses, mõnede noorema põlve kirjanike ebaväärikast käitumisest välismaal, siis kodanikutunde puudumisest, mõne kirjaniku teostes Edasi, isikukultuseperioodi väärast käsitlusest, meie kaasajanägemisest ainult läbi mustade prillide ja nii edasi. Ühesõnaga palju juttu on olnud negatiivsetest nähtustest meie kirjanduse ja kunstielus. Ja inimesele, kes pole eriti kursis meie kirjanduse ja kunsti üldise olukorraga ja kellel pole ülevaadet suurema osa meie kirjanike ja kunstnike seisukohtadest ja nende tööst võib jääda mulje, nagu oleks meie kirjanduse ja kunstirindel asjad päris halvad. Nii mõnigi mu maal asuvatest tuttavatest, keda ma kuidagi ei saa süüdistada selles et nad tahaksid näha lahkhelisid kirjanike kunstnike hulgas, nad on siiski paari viimase kuu jooksul esitanud küsimuse, ütle nüüd ikka ausalt, mis teil seal kirjanike ja kunstnike seas lahti olla. Ja samuti kui varem vastaksin ka täna kõigile taolistele küsimustele, et mitte midagi ei ole lahti. Ja ka Keskkomitee pleenum ei toimunud sellepärast, et midagi lahti oleks ideoloogilises töös. Sest partei on ju alati võidelnud ja võitleb ka edaspidi igasuguste meile, võõraste nähtuste vastu, kirjanduses ja kunstis. Ja on alati teravdanud meie ideoloogilise võitluse relvi. Paar-kolm poisikese likult käitunud Moskva noorema põlve kirjanikku, kelle ümber mõned kriitikud, tõsi küll, püüdsid luua mingit erilist oreooli, see ei ole ju veel kogu nõukogude, mitte 1000 liikmeline kirjanikkond või jällegi paar ebaõnnestunud draamateost meie vabariigis, mille kohta on öeldud kriitilisi sõnu. See pole ka veel Eesti nõukogude kirjandus. Ja kui mõni kasvõi meie vabariigis kritiseeritu ei taha ka praegu oma vigadest aru saada, no mis siis ikkagi keegi ei pea nende teoseid meie kirjanduselu versta postideks. Nendeks jäävad ja saavad ikkagi Smuuli sirge Semperi hindi Vaarandi ja paljude teiste Meie lugejate ja vaatajate poolt armastatud kirjanike teosed. Muidugi eelpool öelduga ma ei taha kedagi endaga rahul ollus uigutada, see on lihtsalt vastus nendele seltsimeestele, kes kas teadmatusest või sensatsioonijanust innustatuna esitavad küsimuse, mis teil seal lahti olla. Midagi pole lahti, kuigi seda väga sooviksid, mõned meie piiritagused vaenlased ja küsimus on vaid selles, kuidas veel paremini kui seni täita neid ülesandeid, mida meie kirjanduse ja kunstiette seab partei rahvas. Ning ühenduses sellega kerkibki teine pleenumi materjalide põhjal täiesti selgeks saanud küsimus meie kirjanduse peateest. Meie kirjanduse peamisest kangelasest. Küsimus kaasaja kujutamisest kaasa ja inimese kujutamisest pole ju esmakordselt arutlusobjektiks. Isikukultuseperioodil seati mõnigi kord eeskujuks või otse mõõdupuuks kaasaja kujutamisel selliseid teoseid nagu kuldtähe kavaler, nagu mäletad, selles peategelasel tasub vaid tulla kolhoosi ehitada üles elektrijaam ja kõik läheb nagu lepase reega. Filmikunstis aga oli omamoodi isikukultuseaegseks Se töövriks Kubanni kaasakat oma kihutava pulmarongiga ja peolauaga, mis oleks teinud vist au ükskõik missuguse vürsti õukonnale. Umbes taolisi jutte ja jutukesi, kus kõik üleöö muutus ilusaks ilmusi. Meilgi oli samuti selge, et isikukultuse vigade likvideerimisega kirjanduses ja kunstis hakati võitlema selliste pealiskaudsete teoste vastu. Tagantjärgi õieti ei mäletagi täpselt, mis aastal või kelle poolt läks just käibele termin Lakeerimine ja Lakeerijad. Kuid häda oli selles, et elu ilustamise vastu võitlemise sildi all hakati la kirja silti külge kleepima kõigile neile kirjanikele, kes oma teostes näitasid seda kaunist ja positiivset, mis meie elus tõepoolest leidub. Ja läks moodi ja seda ka meie vabariigis eelkõige elu, varjukülgede näitamine. Meie vabariigi jooksva kirjanduselu kõige paremaks peegliks on muidugi meie oma kirjanikke ajakiri Looming. Huvi pärast ma sirvisin mõni aeg tagasi läbi mõned viimased aastakäigud. Ja kui võtta üksikult üht või teist seal ilmunud teost, siis ei saa muidugi midagi öelda. Kui aga kõike summeerida, siis jõuad järeldusele, et domineerima jääb bürokraat ju administreerija karjerist või mõni muu sellesugune loomingut muide, ma ei toonud näiteks mitte sellepärast, et tahaksin toimetust süüdistada mingis tahtlikus meie kaasaja mustades värvides näitamises. Kuid antud juhul peegeldab ajakiri vaid nii-öelda ajutist moehaigust. Mõne osa meie kirjanike hulgas. Ja sellepärast tuleb rõõmustavat pleenumil pühendati võrdlemisi palju tähelepanu elutõepärasele kujutamisele etanti otsustav hoop neile, kes Lakeeria sildi külge kleepimisega suunasid meie kirjanike eelkõige elu varjukülgede näitamisele. Ja samal ajal nende käsitööliste kurvastuseks, kes võib-olla lootsid, et nüüd võib jälle hakata Vortima teosed Kubani kasakate vormis öeldi samuti pleenumil selgelt, et partei pole nõudnud ega lõua kunagi elu ilustamist. Mis mulle aga isiklikult tundus, eriti tähtsana oli see, et seltsimees Šussakovi sõnavõtus anti vastus nendele, kes meie kaasaja positiivset kujutamist näevad eelkõige selles, et inimesed oleksid piduriides. Sellise mulgariseeritud arusaamisega positiivsest on mul tulnud päris palju kokku puutuda. Pleenumil tuletas seltsimees frussow meelde suurepärast dokumentaalfilmi vene ime milles fašistide armee on tõepoolest palju paremas riietuses kui meie armee. Kuid mitte kellelgi ei tule pähe süüdistada filmi autoreid. Selles etno Blackeerisid fašistide armeed ja mustasid Nõukogude armeed näidata meie kaasaegset kommunismiehitajad, näidata positiivset meie elust. See ei tähenda, et peaksime kaasaegse panema piduriidesse. Asetama ta kõige moodsama mööbli keskele. Ei tähenda ka seda, et näitame teda ainult hõiskavana ühelt võidud teisele sammuvana. Meil on vaja näidata inimest, kes elab kaunilt, kes võitleb. Mis sellest, et tal mõnikord on isegi üle pääsmatuna tunduvad raskused või kui ta elus on mõnikord isegi tragöödiaid sest nagunii varem või hiljem ta suudab kõrvaldada takistava ja astub edasi. Niisugune on juba meie elu seadus. Elu tuleb näidata sellisena, nagu ta on. Ja antud juhul ma ei kasuta seda lauset mitte kirjanduslik kunstilise terminina, sest see viiks naturalismini tedramatiseerimiseni. Ma tahaks vaid tähelepanu juhtida, et tuleb osata näha meie elus head ja halba, pole vaja Emmustata ega Lakeerida. Sest keegi ei eita, et meie elus on veel palju puudusi ja neid on vaja paljastada. Kuid seejuures tahaks, et igal juhul esitaks endale küsimuse, kas ta teos aitab puudusi likvideerida. Paljastamisel paljastamise enda pärast ei ole mingit mõtet ja kõrvalt vaata viriseja ei vääri tõepoolest nõukogude kirjaniku nime. Mulle tundub, et ka need ebaõnnestumised, millest viimasel ajal on meie vabariigis juttu olnud ongi eelkõige tingitud sellest, et autorid pole endale päris selgeks teinud eesmärki, mille nimel nad paljastavad või mille nimel kujutavad. Ja selle tagajärjel loomulikult jäi puudu teoste, kodaniku paatosest, elu, jaatusest. Mul on viimasel ajal võrdlemisi palju tulnud sõita ringi meie vabariigis muidugi maantee ja 100 kilomeetrit sõidukiirust pole eriti sobivad elu tundmaõppimiseks kuid vaadake kasvõi ainult maanteelt meie küla ja te näete, missugused muudatused seal on toimunud. Maanteelt nähtuna võib ära märkida otsekui kolm ajastut eesti külaelus pärast sõda. Esimest ma nimetaksin hallide ja katkiste katuste ajastuks. Need olid aastad pärast sõda, kui kulaku oma katust enam ei parandanud. Uus maasaajale aga polnud jõudu seda teha. Ja siis järgnev aeg, kui üldiselt hallidesse katustesse hakkasid tekkima esimesed heledad laigud, kui inimestesse, tekkis kindlus, kui hakati kohendama eluasemeid mitte enam homseks ja ülehomseks, vaid aastateks. Ja tol ajal rõõmustas päris tõsiselt silma lapitud katus või vundamendi peale raiutud värsked seinapalgid. Aga kui täna vaadata, siis ma arvan, et see pole ilustamine kui ütlen, et meie küla tänast päeva võiks nimetada uute ja valgete majade ajastuks. Ja meie ülesanne ongi siis näidata, kuidas selleni jõuti mitte üleöö ega mingi võlukepi abil vaid raskusi võites. Ja veel küsimus, millele tahaksin tähelepanu pöörata. See on põhjus, millest minu arvates on tingitud elu ühekülgne kujutamine ühe või teise kirjaniku poolt. See jutt on jällegi vaid isiklike kogemuste põhjal tekkinud kokkupuudetest ja mõnikord isegi kokkupõrgetes oma töökaaslastega kirjanikega. Kas pole kurja juur sageli selles ja kahjuks mitme kirjaniku hulgas üsna levinud nähtuses, et oma isiklik subjektiivne elu nägemine kuulutatakse absoluutseks elu tõeks? Ka siin on nähtavasti tegemist ühest äärmusest teise langemisega. Me ju teame, et pärast isikukultuse iganditel, likvideerimist kirjanduses ja kunstis oli teretulnud, et me hakkasime ja täiesti õigustatult valjul häälel rääkima kunstniku omapärast individuaalsust ja nii edasi. Tõstsime üles teravamalt kui kunagi varem nõude kirjutada vaid sellest, mida hästi tuntakse. Praegu aga võib mõnigi kord kuulda umbes järgmist arutlust. Et ma kirjutasin sellest, mida ma nägin näiteks sõja ajal ma viibisin kahes kolhoosis, seal olid ainult kaabakad ja sellest ma kirjutan. Kui püütakse selgeks teha, et kümnetes sadades ja tuhandetes kolhoosidesse nii ei olnud, et iseloomustamaks oli hoopis tagalatöö sangerlust, siis järgneb jälle tuntud väide, et kirjutada saab vaid sellest, mida ise on nähtud. Sel puhul võiks muidugi jutle jätkata elutundmisest laiemas ulatuses kirjaniku vaate, mätast ja muust seesugusest. Kuid see on juba omaette küsimus. Ühenduses kunsti ja kirjandusega oleks muidugi veel lõpmatult palju probleeme. Kõnelus nii iseenda kui ka teistega kirjanduse ja kunstiinimeste hulgas, ma arvan, et see jätkub. Omaette probleemi moodustab näiteks formalismi nii-öelda teine külg. Kui vormile üldse mingit tähelepanu ei pöörata ja ainult vajaliku teemaga püütakse läbi ajada. See aga tähendab, et formaalselt on tähtsat probleemi kirjandusteoses käsitletud inimese kasvatamisel, aga pole sellisest teosest vähematki abi sest ta lihtsalt ei jõua lugeja südameni, ei eruta teda ega panega mõtlema. Pleenumi otsused on meie ideoloogilise töö, sealhulgas ka kunstiloomingu aluseks paljudeks aastateks. Ja kindlasti me pöördume ikka ja jälle tagasi juuni pleenumi materjalide juurde. Ja küllap mitte enam nii üldiselt kõige laiemas laastus nagu tänane jutuajamine vaid juba palju konkreetsemalt ühest või teisest küsimusest üksikasjalikumalt rääkides.