Head kuulajad täna räägime jälle sõjaväeteemal. Kõigepealt Eesti naisliidu egiidi all toimunud üritusest Tallinna Raua tänava koolimajas 28. jaanuaril, kui arutasime nõukogude armee ehitusvägedes teenivate noormeeste olukorda. Koostasime siis pöördumise valitsusele, selles oli neli nõudmist ning lisaks aadressid sõdurpoistelt kellede elu meile teadaolevatel andmetel on otseses ohus. Deklaratsiooni me ei avalda ei raadios ega ka ajakirjanduses, et sõdurpoiste elu mitte ohtu seada. Möödunud nädalavahetusel tulid Lõuna-Eesti sõdurpoiste vanemad Valgas kokku ja seda nõupidamist juhatas Mai kolossova. Mis nüüd edasi saab? Mul on teie käest hea võimalus praegu mai kuulus suva küsida. Mis siiski edasi saab. Kes garanteerib, et see pöördumine valitsusele? Ta mitte paberil ei, eks see pöördumine paberile ei saa sellepärast jääda, et meil on sisuliselt taga praegu nii palju organisatsioone, kes selle pöördumisele alla on kirjutanud. Liite liikumisi ei saa paberile jääda ka sellepärast, et nii palju inimesi nõuab iga päev oma poiste saatuse kohta teavet. Järelikult peab valitsus midagi ette võtma. Missugused on need koridorid, missugused on need teed valitsuseni et me saame kontrollida, kas teie kui ülemnõukogu saadik või on kellelgi näiteks arstide liidul, võib Punase Risti seltsil või ka, ütleme minul, raadioajakirjanikuna on mul õigus seda valitsuselt nõuda või kuidas see õigus käib? Nüüd minu arusaamise järgi on meil kõigil õigus. Aga nüüd on veel üks mure, ma tean, et arstide liit, aga ka raadio on saanud kirju, kus öeldakse, et ma vihkan naisliikumisi, sellepärast et tänu nendele on meie poegade olukord sõjaväes muutunud hullemaks kui nüüd. Ta kõik need aadressid, mida lastevanemad meile usaldasid ja neid ma usun, on ligemale 400. Kuidas me saaksime maha rahustada need lastevanemad, kes usaldasid meile oma poegade andmed? Kas meie saame vastutada selle eest, et nende poegadega midagi hullemat ei sünnisõjaväes kuseni? Meil kevadel, kui need suured aktsioonid olid, siis kasutas seda ära väga mitu vastas liikumist. Ja ma ei süüdistaks siin neid naisliikumisi, kes probleemi üles tõstide sellest võitlesid. Aga kui me viime need Nõukogude Liidu Ministrite nõukokku need aadressid, siis sellega koos kaasneb protsess. Kuid selle protsessis on ka tagasiside kohe olemas, nii nagu kusagilt mingi signaal tuleb, on võimalik sõjaväeprokuratuuri kohe asi edasi anda. Nii et see on nagu tagatiseks. Ja kui nad on neil ametkondlikuks kasutamiseks, siis õiglase asjaajamise juures seda ei tohi olla. Nagu selgus, läheb ka meie ülemnõukogu presiidiumi esimees analoogiliste probleemidega Liidu ülemnõukokku ja kindralstaapi. Ja sellepärast tekkiski mõte anda kõik need nõudmised kaasa temale, see on üks tee, kuid teine tee on ametlik, meie valitsus, seal Ministrite nõukogu peab taotlema liidu Ministrite nõukogult analoogiliselt nende asjade lahendamist. Iga valitsus peab looma garantii kõikide oma kodanike õigusliku julgeoleku üle. Ja vaat see on tema püha kohus, milliseid meetodeid ta selleks kasutab? Seal on juba valitsuse aparaadi oma otsustada. Sest et ei pea ju meie seda valitsusele ette ütlema. Ja meil on õigus valitsuselt küsida, kui kaugel asjaajamine on ja lugupeetud ehitusvägedes teenivate sõdurpoiste vanemad. Me informeerime teid asjade käigust oma saadete kaudu ka edaspidi. Paljud inimesed arvavad, et kui meie noormehed saaksid aega teenida Balti sõjaväeringkonnas, oleks neile palju kergem ja parem. Kahjuks seda nii kindlalt väita ei saa. Noormehega, kes hetkel teenib aega balti sõjaväeringkonnas sai juhuslikult jutule ain pajume. Ain pajumäe on Tšernobõli komitee esimehe asetäitja. Ta andis mulle helikillu sellest jutuajamisest ja kuulake ka teie seda lindistus on tehtud bussis. Me vabandame helilõigu halva kvaliteedi pärast. Kuu aega tagasi oli minul näiteks selline värkat võtta nööriad, Ramroogsed, mitmes aasta on? Kuule, pool aastat olen täpselt teeninud kõige raskem aeg ja see on hea, kui selle välja kannatab, siis ikka ma arvan, et kevade poole läheb, mis põhipõhjus on? Kuule põhipõhjus on bardakk veel, seal ei ole mingit korda, lihtsalt. See on hõivata üks kõige hullemaid kohti ja kõige hullemaid kohti ja mul oli seal muud väljapääsu joale munalise kihutasin koju tulgajalise külla ja midagi, rääkige ema tulise külla, see üksinda ei saanud hakkama musta, need on lihtsalt harjumatu rauas nende lihtsalt teade moodu, nemad on põhiliselt kestaga, kiusavad ja, ja need on kõige hullem väravas. Mispärast nad põhimõtteliselt seal on kiusatud, mille pärast vot kurat teab, metsas püütud ei ole, tead siis nagu kultuurset elu näinud ja mingit ei anna lihtsalt niivõrd palju seal neid koos ja muud ma ei oska lihtsalt öelda ja aga mingit niux vaenu otseselt eestlaste vastu ei ole, eestlased on sõjas fašistid ja selline värka. Eestlane on kurat, nagu öeldakse, nimelt ja. Ütlen ausalt öeldes esimest korda, kui sajab ja läksin, on veel seal eesti poissi. Kuule Eesti, võitsin seal praegu umbes, oota. Praegu on viis tükki, üks on poolslast, teenid, saab kevadel koju ja neli tükki üks Eesti passi maha ei lasknud, lihtsalt ei lastud. Ja kaks tükki on praegu haiglas ja haiglas haiglas, millega. Kuule õel ma ei tea midagi jalgadega viga ja üks on prillidega, saatis koju. Omal mingit võimalust tõvega pääseda. Kuule, mina ei tea, ma käisin, ikka rääkisin ja ma mul on närvid täitsa läbi, töötas rahvusvaheliselt enne sõja ajal oli niimoodi, et noh, raske töö oli ja käädiva täitsa värises sööklas söömas ei käinud, kui tööl käisin nüüd Vene sõjaväkke, selline pinge iga päev ja täitsa narrid olid nii läbi. Kuidas nüüd on, kas vanematele ikka julged kirjutada, kuidas asi on? Kuule alguses ma vaikisin, kui selline värk oli, mul see, tema ise haiged ja tema äkivad ütelda seda ülesse, tead siis lõpuks oli niimoodi, et enam ei kannatanud välja ei saa ju kirjutada, tead, endal selline ise nutad ja selline värk. Ta ei ole isa, ei ole kellelegi, ei peaks nüüd kindlasti kirjutama, kuidas seal asi on, eks ole? Oleme kuulnud, et Baltikumist pärinevate ajateenijate nii ei jõua, vanemate kirjad jaga sõdurpoistekirjade jõua latti kodudesse. Veel on meieni jõudnud andmed, et vanemate külastuspäevadel ei ante Baltikumist pärinevatele ajateenijatele linnaluba. Palume kuulajaid teatada, kas ka teil on takistusi kirjade, aga ka kokkusaamisega, kui ei ole, kas ei oleks vajalik teada? Mõned kirjad siiski jõuavad pärale isegi Bakuust. Noormees, kes teenib aega õhudessantvägedes, paneme talle nimeks Peeter saatis juba teise kirja Bakuust. Kiri on kirjutatud 26. jaanuaril. Loen sellest mõned kohad ette. Tere. Ma olen ikka veel Bakuus, olen elus ja terve. Olukord on väga keeruline, kui kaua see veel kestab, ei oska öelda. Meie valvame oma staapi väljastpoolt. Kuna staap asus elumajade vahel, siis arvasid elanikud, et valvame neid, nad tõid meile süüa. Kõik see kestis seni, kuni jõudis kätte õhtu, kui kohalikud pidid võimu rahvarindele üle andma. Võimu üleandmist ei toimunud. Kõikidele sõjaväelastele anti luba tulistada, kui keegi ei täida käsku. Tegelikult ei ole ma ühtegi kuuli lasknud, kuigi oleksin võinud. Ka sellel öösel seisis seal tohutu rahvahulk. Valjuhääldajad, test anti käsk laiali minna, aga rahvas sellele ei reageerinud. Siis tulistati üle inimeste peade. Trasleritega. Need on kuulid, mis lennates põlevad nagu raketid kase hirmutanud rahvast, siis sõitis välja tank ja hakkas bussi eest ära lükkama, aga tanki mootor suri välja. Tanki juurde sõitis kaks ka massi, üks ette, teine taha, et seda ei saaks ära vedada. Tanki peale hakkas sõitma bensiinitsistern, et seda põlema panna, aga üheksandast ruudust üks vanem seersant tappis ühe lasuga, selle juhi ja bensiinitsistern jäi seisma. Pärast seda läks lahinguks. Paljud inimesed said surma paljude tankide alla, paljusid lasti lihtsalt maha. Kõik see kestis kuni varahommikuni. Pilt oli kohutav. Ühest videosalongist, mis asus hospidali lähedal, ei jäänud suurt midagi järele, kuna selle tagant tulistati seitsmendat ruudu. Sõjavägi vastas raskekuulipilduja valangutega. Tulistamine käis järgmise päeva õhtuni, siis keskis liidu kaitseminister laskmise lõpetada. Lastel lubati ainult enesekaitseks. Meie ruudust sai haavata roodu komandör ja mehaanik. Meie polgu luure rood käis paar päeva tagasi jälle operatsioonil. Nad vallutasid rahvarinde staabi. Seal sai üks ohvitser surma. Kui palju rahvarindelasi surma sai, seda ei tea. Täna sõidab üheksas rood kuhugi operatsioonile, mis sellest välja tuleb, ka ei tea. Meie kontrollime öösel linnalube päeval oleme niisama, vaatame, mis edasi saab. Ma loodan, et teil seal tehakse kõike rahulikul teel, sest sõjaväe vastu ei saa. Tervitusi kõigile. Niisuguse kirja saatis Bakuust üks Eestimaa poeg. 31. jaanuaril sai perekond siis küla, kes elab Kiviõlis ja kelle poeg teenib aega Saksa TV-s järgmise sisuga Telegrami Teie poeg Margus Hiis küla suri 31. jaanuaril 1990. aastal mürgistuse tagajärjel. Väliposti number ülemuse allkiri. Ma vestlesin vargus ema ja isaga juba järgmisel päeval. Aga nad mõlemad olid šokis ja seepärast vaid mõned lauset, olles kliendistusest. Ma ei usu, et mu poeg niimoodi surma on saanud. Mis mürgitusse võib-olla, aga mida kindral Põder teile ütles, kuidas tema teab teie poja surmast? Imestas ka, et mis mürkets nema, nendel oli samuti öeldud, et on mürgitus, aga, aga täpsemad andmed arstliku komisjoni otsus tuleb koos. Margusega. Kas teil oli ainuke poeg, ainuke poeg ja tütar? Nad on need arskel saadud, kas tal oli mõni eesti sõber? Lainel poiss, kui kavandi poeg teeninud juba 28. sai 14 kood, nii et oleks siis saanud kivisel sügisel välja, ju tal on tüdruk ootab teda. Marguse surma ümber on väga palju mõistatuslikku. Marguse sõbra kiri, perekond, siis külale on suur mõista kas see on ikkagi tema kiri või on see lihtsalt ümber kirjutatud. Vestlesin pikemalt Margus emaga, kuid meie tänane saate aeg ei võimalda sellel teemal pikemalt peatuda. Pühendame sellele terve saate siis, kui ekspertiisi tulemused on Magdiburgist Moskvast ja ka Tallinnast juba meil käes. Mõistetuslikust süvendab üks telefonikõne Marguse neiule, 31. jaanuari päeval. Ka mind häirib veel üks asi, kas oli 31., sorry, gold päev, ma olin tööl. Peale lõunat mul helises telefon, võtsin keegi võõras noormees oli seal otsas. Ta küsis minu käest, mis ma teen. Marsin seal keegi meie, võib-olla sealt töö juures mõni noormees helistas, ma rääkisin ära kõik ilusti, mida ma teen. Ma kirjutasin kutseid. Ta küsis minu käest, kas sa täna õhtu peole ei lähe, ma küsisin, kuhu peole? Kiviõlis? Ma ütlesin, et ei. Et ma ei taha, et mul on kodus parem. Ma tulen sulle järgi. Ta ütles mulle selle auto numbri. See oli 11 48. Ma läksin üleni märjaks, mu käed olid kõik märjad. Ma ehmatasin. Ma mõtlesin alguses naljana, aga hilja õhtul kodus naistasin aknal ma ootasin kogu aeg maksin töökaaslaste käest. Tuli välja, et see oli Marguse ema, isa, auto number. Anud tagurpidi. Mulle öeldi, et 11 48 kuni 48 11 on tegelikult terve õhtu, istusin, kudusin seal argusele risti. Ootasin seda autot ja lõpuks auto tuli maakas Margus ema-isaga. Teated. Maa, kus on surnud. Maiken, kes võis olla ei tea. Kas on kokkusattumus või mis? Ma mõtlesin, et keegi meie poisid, võib-olla seal lollitasid. Ma käisin teises töökojas vaatamas, seal kedagi olnud, helistasime Soonum osakond ja seal ka keegi telefoni võtnud. See keegi meie omadest seal ei saanud, et keegi oleks Nalja teendiumis ka, ma ei tea, mind siiamaani häirib see, ma tahaks näha seda inimest, kes mulle niimoodi helistas, ütles. Oli see eesti keeles ja see oli eesti keeles eesti võõra seal kunagi seda kuulnud. Avardanud siiamaani veel, et võib-olla veel kunagi helistab. Kardan alati nüüd telefoni võtta. Läks meelest ära, ta helistas. Kui ma ütlesin, et tuleb järgi. Sest et oma küsisin, mitu korda. Palun ütle mulle oma nimi, ma tahan teada, kellega ma räägin, siis ta ütles, et ma olen nipitiri. Kõige lõpuks ta ütles mulle. Aga sa ei saa aru, et te ikka kodus siis. Õhtul ootas nii mõtlesingi, et võib-olla ta puhkusele lastud, aga ei tulnud. Armsad Markkuse vanemad õde ja Marguse neiu. Jagame teiega suurt valu ja kaotust. Nõukogude armees aega teenides hukkus veel üks eestimaa poeg. Kui palju veel?