Minu meelest kõige pikem. Vaatab korra, ring, läheb jälle edasi. Algantiik. Siis vaatas veel korra, siis tuli minu juurde. Mis hakkas nutma, pois riided, kõik lühikesed, riided selga topitud. Pool üheksa saime poissi, linnaloa, saime korteri võistleks pikali. Mõtlesin ITd, mis sul viga on? Ei ütle midagi, muidugi, pojad, räägi, mis sul siis ütlesin, ma ei taha enam mitte midagi elada. Mul on kõigest kõrini. Lõualuu katki, viisime talle süüa, lõputa natuke sõi iidoli lõualuu tuli uuesti paigast lahti. Läks paistesse kõik terve ööõliga üleval magada ei saanud. Kuna poiss oli sellises seisundis, siis me lihtsalt võtsime poissi. Vägisi ta muidugi tulla ei tahtnud, ütles, et ma teen teistele eesti postile halba ja tõime ta ära. Ja muidugi kohe esmaspäeva hommikul olime siin Tallinnas. Sõja raadis need vastu võtta ei tahetud, sest põtra ei olnud, siis ikka leiti kedagi. Siis öeldi, et hospidali tulime sealt välja, buss vajus kokku. Viisime ta kiirabihaiglas kiirabihaiglas väga mõist, vorst tuli lõualuuosakonna, selle juhataja võttis ta kohe sisse. Jutuajamine tiitlan emaga oli vahetult pärast seda, kui Tiit sai teile doktor Hans Stein üle antud, mis Tiiduga oli ja mis temaga nüüd siis on ja mis teda ees ootab? Lääne pöördus esmakordselt 22. jaanuaril hommikupoole Tallinna kiirabi haiglasse valudega lõualuu piirkonnas ja ilmse lõualuumurruga. Lõug oli paistes, ta ei saanud süüa. Noh, mina kui selle eriala spetsialist leidsin, et tal on tegemist lõualuumurruga ja võtsin noormehe haiglasse. Edasistele täpsematel uuringutel selgus, et talle esinevad ka peavalud ja väga tõsised peavalud, talli kuidagi pidurdatud. Ta oli depressioonis ja nagu meie kohus on, peame me ka selgitama, millega kõik tegemist on ja selgub, et noormees oli Moskva lähistel tööpataljonis, kus ta viimaste kuude jooksul oli tema enda sõnade järgi saanud peksa ja küllalt tõsiselt peksa. Põhiliselt vastu pead vähemalt 10 korda. Ja ta ütles, et alates jaanuarikuust oli tal enesetunne väga halb, tal olid pidevalt peavalud, taliuimane, ta ei suutnud enam õieti tööl käia, aga teda siiski sunniti väga raskele füüsilisele tööle. Ja viimane kord oli üheksas jaanuar, kus tema sõnade järgi lausa seersant ei olnud temaga rahule, ta tööle ei lähe ja peksis teda ka vastu lõuga. Pärast läksid appi tema vanemad ja tõid ta peaaegu omavoliliselt koju Eestisse ja pöördusid lihtsalt nagu ikka abi saamiseks esimesse haiglasse ja see oli kiirabihaigla. Noormees sai detailsemalt uuritud meie teiste spetsialistide poolt, neurokirurgid said tehtud spetsiaalsed röntgeni loogilised aju-uuringud ja selgus, et tegemist oli juba aju koljusisese vere valumiga, mida me loeme väga tõsiseks asjaks. Väga paljudel juhtudel vajab operatiivset ravi. Ja väga paljudel juhtudel võib see täiesti traagiliselt lõppeda. Surmaga. Noormees muidugi noor organism suutis sellega võidelda ja tänu sellele ta siiski ei olnud see kõige halvem lõpp. Ja noormees sai meie haiglas ja väga põhjalikult ravi tali lamamisrežiimile, ta sai rahustid, ühesõnaga meditsiiniline ravi vastavalt sellele kõik, mis vaja oli. Võttis päris kaua aega, et Tiit oleks saanud temaks endaks sest ta oli kõigele lisaks ka veel väga depressioonis, pessimistlik, ta kartis väga seda fakti, et võib-olla peab ta sinna tagasi minema ja mis saab siis edasi? Käesolevaks ajaks Tiidu seisund on paranenud, tan muutunud rõõmsamaks, tan nagu kontaktsem, ta räägib parema meelega. Lõualuud on paranenud ja ka peavalud, pisut on vähenenud. Meie neuro kirurgid ütlevad, et peavalude osas võivad need jääda ka mõneks ajaks veel, ta peab jääma arstide kontrolli alla ja ta peab ühtlasi vältima väga raskeid füüsilisi pingutusi. Nüüd peab mainima seda, Tiit oli nõndanimetatud tööpataljonis ja selleks on ka teatud põhjust, ta ei olnud päris terve poiss juba. Sõjaväkke minnes. Ja leidsime, et selle kõrgenenud vererõhu tagajärjel olid tal juba muutused ka südamesse, tähendab see noormees ei olnud tõesti päris terve ja võib-olla ei olnud ka nii õige niisugune väga raske füüsiline Ühes sellistes ülirasketes tingimustes, et võib-olla ei olnud see otsus isegi sellisesse kohta teda saata juba esmaselt riike. Ja te ütlesite väga õigesti, et meil on võetud haigeid noori sõjaväe ja ongi praegu küsimus, kes just sunnib niimoodi arstidel käituma, et haigeid noormehi siiski sõjaväkke võetakse. Kas teil on, kui arstide liidu liikmel on teada Eesti arstide Liidu seisukoht selles asjas, kas meie võtaks üle kontrollida veel kõik need noormehed, keda on sügisel vastu võetud jäätmesiiski, saaksime need noormehed tagasi Etka arstide liidu poolt oleks see toetus olemas peale selle üleskutse, millega nüüd Eesti arstide liit koos Eesti naisliiduga väljastus ahvate. Ja ma arvan, et ka need omakorda need eeskirjad. Ma ei kuulnud, ma pean ütlema ka seda, et meie kõikide arvamus on, et see sõjaväemeditsiin on eluvõõras, ta on elust maha jäänud, sest ta praktiliselt töötab kõikide vanade eeskirjadega. Aga meie elu, meie keskkond on juba nii palju muutunud, et meie ka meie noored ei ole enam nii terved ja ei vasta nende eeskirjade nõuetele. Meie ühiskond on juba haige ümberringi ja me peaksime kindlasti. Ja ma arvan, et arstide liidus põhilisi esmaseid ülesandeid on kaasa lüüa uute eeskirjade väljatöötamisel, et vältida selliste tõesti piiriväärtustel olevate haigete noormeeste kuhugi nii-ütelda, halvemates tingimustesse saatmisele. Selleks on meil kõik jõud olemas ja ma arvan, et see on üks meie lähemaid tööülesandeid. Suur tänu teile ta kehastil. Nii, doktor Tulmin, te juba teate, miks ma teie juurde tulin, Me leppisime telefoni teel kokku, et me räägime nendest noormeestest, kes on teie haiglasse sattunud ja need noormehed on nii-öelda kuidas, ma ei teagi, kuidas neid nimetada jooksikuteks või põgenikeks või või mida teie veel ütlete nende kohta. Nii, ametlikult võib tõepoolest öelda, et need on armeest deserteerunud noored sõdurid, kes on ilma armee juhtkonna nõusolekuta sealt omavoliliselt lahkunud, kes põgenesid armeest seal valitseva, meile väljakannatamatu olukorra tõttu koju ja põhjuseks on see, et need noormehed on olnud suitsiid, ohtlikud, ehk enesetapuohtlikud. Ja see on psühhiaatrile kõige niisugune kriitilisem moment, kus tavaliselt meeris kiiri vastu võtmata jätta seda noormeest. Kui on niisugune enesetapuvõimalus, aga need poisid ennem sõjaväeminekud ei olnud neil mingit pistmist, siis seadustega tähendab olukord sõjaväes on ikkagi sedavõrd hull, et inimene on viidud sellisesse seisundisse, ta läheb endale lõpu tegema. Jah, kahtlemata, ega keegi sealt niisama ilma põhjuseta või mõne tühise eriti tõttu ära ei jookse, ikka need poisid, kes on sealt ära jooksnud ja kes on siia jõudnud, need on ikka endast täiesti väljas olnud, nutavad sügavas depressioonis, mõni on proovinud end juba tappa ja ja kategooriliselt, vähemalt esimesed paar nädalat keelduvad nemad tagasi minemast sõjaväkke, aga mis nüüd nendest nõudmistest saaks teie juures on olnud siin juba ja meil on väeossa juhtkonnaga kokkulepe, et me ravime neid, nad helistavad meile ja kui nad on juba nii meie jaoks päris kenas seisundis suudavad juba ise asjalikult asjade käigust aru saada ja neid lahendusi lahenduse võimaluseni objektiivselt hinnata. Saadame nemad need, kes on siin balti ringkonnas Riia sõjaväepsühhiaatriaosakonda, seal hinnatakse siis juba nende seisund sellest aspektist. Äge depressioon, möödas, neurootiline reaktsioon, variatiivne seisund on möödas. Kas nemad oma isiksuse iseloomu iseärasuste tõttu on nemad võimelised üldse sõjaväes teenima või need lihtsalt deegumisioneeritakse? Mulle isiklikult tundub antud noormeeste suhtes niimoodi, et nad on põlevast majast päästetud terveks ravitud, need tema põletushaavad ja nüüd pannakse nad põlevasse majja tagasi või kuidas? Kui nemad samasse väeossa tagasi lähevad, siis sealt muidugi midagi head loota ei ole ja siis tavaliselt on, tehakse uus suitsiidkatse või nad uuesti põgenevad. Ja siis nad juba haiglasse ei tule, sest nad näevad, et haigla ei suuda ka neid aidata ja siis nad tõenäoliselt varjavad ennast või kätte saadakse, lähevad nad tribunali alla, hakkavad karistust kandma ja pooled nendest on tõepoolest psühhopaatilised poisid, kes ei oleks üldse pidanudki armeesse minema, aga kuna meie maja maine omaste silmis ei ole eriti kõrge, keegi ei taha oma last tuua siia, kui vähegi ei ole seal häda, karjuv ei taheta panna arvele siia saatesse ja võib-olla ei usute, et asi on nii hulluks läinud armees aga asi on läinud hulluks ja kuidas teile tundub, olete nüüd rohkem nendega kontaktis nende haigetega olnud, kas see nüüd viimase poole aasta või aasta jooksul, kuidas see pilt on nüüd kujunenud selliseks? No vot, niisugust massilist ärajooksmist armeest kui praegu niisugust pole enne näinud. Lugupeetud kindral. Eesti kongressil sai välja öeldud mõte, et kõikide seaduste üle on olemas ema seadus. Kuidas te vastaksite nendele 200-le emale, et nende poegi mõnitatakse, pekstakse, ähvardada, võetakse, lüüakse surnuks. Me oleme kolm poega, Muhammad, ütelge, palun, kas on olemas niisugune seadus, mis annab emale tema poja tagasi, kui tema on armeele oma terve oja andnud kes garanteerib, et tema poeg elusalt tagasi tuleb armeest või kui ta ei tule, siis missugune on see armee? Ja see on väga, väga suur ja pikk küsimus ja kui inimene ma sain 200-st emast arugi lapsi, on seal neid mõnitati niimoodi. Ja ma tulen appi, olen appi tulnud. Aga praegusel momendil on niimoodi, et kõigepealt peame panema kohale kõikama seadusid, praegustel kehtivad need suured Vene seadused ja siit mitte kuhugi praegust ei pääse. Aga öelge, kallis kindral, missugune seadus kaitseb Nõukogude armeed, et meie mees on niisugune olukord tekkinud. Vot see on see kõige huvitavam küsimus ja see on kõige valusam küsimus minu jaoks ja seda küsimust ma olen edasi andnud Moskva ministrile saadikutele. Nii et teie neid, meie poegi, kes praegu on represseerimise õhus, ei saa mitte kuidagi aidata. Kas jumal hoidku, ma olen ju neid aidanud? Väga palju ja praegust käitumine ma juba rääkisin ja olen rääkinud, et need faktid, mida emad mulle siin naisteliit ja mõtlen nende vajab väga tänulik nende naiste Eestimaa naiste aktiivsusele. Kõik need faktid, mis on minu kätte. Me oleme saatnud kohe sõjaväeringkonnaprokurörile oleme saatnud sõjaväeringkonna poliitvalitsusele ja oleme saatnud Moskvasse ka ajalehte Krasnaseida ja teist korda. Väga harva tuleb ema uuesti minu juurde või tulete teiegi ühe ja sama poisi suhtes. Aga kuus poissi seal palažisas Moskva all, see, kus teie saatsite kirja ja kohalikud kindralid panid või, või kes nad seal on, panid üles selle teie kirja ja nüüd poissi represseeritakse, veel rohkem pekstakse veel rohkem, tähendab, kuidas seda mõista. Kui teie pöördute selle kohaliku võimu juurde, siis on ikkagi represseerimine veelgi tugevam. Nojaa, aga ütelge, palun, Miss armees ja meil on. Armee on meil normaalne, ma räägin nagu spetsialist ja Eestimaa peal praegust eesti keelt räägivad sõjaväelist spetsialisti peale minu ei ole olemas asjalugu niimoodi, et kõik need üleskutsed ja meie valitsuse otsused, mis on vastu võetud, meie peame siis teda tegema, kui me tagame ja meil on jõud olemas, et selle poisi äratuleku, et ta siin ei hakata. Sellepärast sõjaväeprokuratuur hakkab seda otsima. Siin on teie käed ja minu käed ja eesti rahva käed on kõik lühikesed. Nüüd on selline asi see vabaduse headus Eesti vabaks praeguses momendis, kus meil rahvas on, noh, niimoodi selle mõttega läinud kaasa ja toeta seda mõtet. Seltsimees Rüütel teeb Moskvas tööd ja Leedu, Leedu rahvas ja nii edasi. Praegusel momendil kriitilisel mina pöördun kõigi Eestimaa rahvaste poole, kes siin elavad. Ootame veel vaatajaile oleme rahulikud. Kallis kindral, et ei ole võimalik ühel emal rohkem taluda neid alandusi selle pärast mingit garantiid tema poja peale mitte keegi ei anna. Ei, Rein Põder ei asub ega keegi teine, järelikult emad peavad ise appi tulema. Kui see niinimetatud võimas armee ei suuda meie poegi selliselt välja õpetada, nagu ta on oma eeskirjades ette näinud, siis mina arvan, et tulevad emad seekord kevadel ja ütlevad, et teie ei saa meie poegi. Kindral, öelge, kas emal on selleks õigus. Pühavad siin maailmas ei ole, kui ema on. No iga ema kasvatab ka oma pojast ju meest. Mitte niisuguse armeesse, kus teda pekstakse, mõnitatakse, alandatakse, mis sealt tuleb. Need poisid, kes polnud praeguste hädas ja kes tõesti vajavad meie abi neile veovetesse appi minema. Praeguses poliitilises olukorras, mis meil on siin Eestimaa peal me ei ole ju vaba sõltumatut Me oleme praegustele. Isegi vaadake, konstitutsioonid on muutmata, seadused on muutmata, kõiki kutsutakse üles. Meid on niivõrd vähe praegustes Eestimaa peal. Et meie ei tohi seda asja. Kuidas teile öelda rinnutsi minna vastu ma ütlesin juba, et mitte korrata aserbaidžaani juhtumit. Ei, aga ma ei tea mind absoluutselt, see hirmuta Aserbaidžaanis meie ei ela, elame Eestis ja meil on mõistus, Eesti inimene ei lähe kunagi tänavale kedagi peksma ega tapma. Kui siis teeb seda armee. Need on praegustel juurest ära, kui te vaatasite Aktuaalset Kaamerat seal. Seltsimees liivanõmm, võttis vist ligatšovi kestel intervjuu Vilniuses ja Jegor ligatšov ütles, et terv tera etankisid tankisid Leetu tänavale. Heido. Aga öelge, mis, mis liit on, mis sõbralik pere meil on, kui meie tapame teineteist? Tähendab, siin on vaja juba aru saada, et on vaja teisiti poliitikat juhtida ja viia ellu sellepärast, et niimoodi edasi elada. Et me hakkame teineteist tapma, ei saa. Olmetingimused armees töökohtadel elus, puhkeajal turvaliseks, esimese saaksid siin kirik kaasa aitama, ligimest peab armastama, seda tööd me praegu teeme ja annaks jõudu ja tervist ja mõistust Eestimaa rahvale, et ülemnõukogu praegu valitaks täiesti need mehed, kes suudavad kohale panna kõik need seadused ja luua nii et olmetingimused. Ja muidugi meie põhieesmärgiks on eestimaa vabaks.