Head kuulajad täna mikrofoni sõdurpoiss Margus Hiis külavanemad. Margus Hiis küla hukkus armees käesoleva aasta 31. jaanuaril, teenides aega Saksa demokraatlikus vabariigis. Meie jutt algab sealt, kui Marguse vanemad sõitsid Leningradi poja kirstule järele. Me läksime Leningradi vastu, võtsime Leningradis maha ja siis nägime neid ohvitsere, kes saadav saatsid, näiteks siis ma küsisin, et mis seal siis juhtus. Võib-olla hakati jooma viimasel ajal või midagi, et ei, et mitte midagi sellist ei olnud. Küsisin, kui ta läbisaamine olid väga hästi, kõik austasid teda. Ja tema selle hästi läbina. Aga teie, Margus, ema käisite ju veel vaatamas oma poega Saksa TV-s ja ja kuidas siis seal olukord oli? Ema sõnade kohaselt ma ütlen mind võeti väga hästi vastu ja nagu naisterahva pilguga taga puhtus ja kord seal oli, käisime seal kodus ja vot selles Tarssina sõnad, mis jäävad emale tõesti praegu veel meelde, et. Ma püüan nendel olla isa eest, ma ütlesin, teate kui liigutavad need on, sellepärast et nende poistele on isaga praegu nii hädasti vaja, et siis mis ta veel kiitis, eriti kiitis just trainer'it ja Margus, et ma alati nagu margusse eriti korjan enda kätesse, Margus viimased sõnad olid mulle laskaja ootavad mind tema neiu ja tema neiu sõnad viimased et on lootust kevadel puhkusele tulla ja ma juba ootasin Margus puhkusele. Siin on teie poja sõbra Rainer Kasenurmekiri mis on kirjutatud väga puhtalt. Ja ma olen väga paljude sõdurpoiste kirju näinud, aga no niisugust kirja ma ei ole veel näinud, see on näha kohe, et mingisuguse teise teksti järgi on lihtsalt ümber kirjutatud. Ega mõtlemisprotsessi ei ole olnud siin lihtsalt siili stiil ei ole, standron, ei ole lainer pidi ka tulema ju saatma Marguse kirstu, aga Ta ei tulnud, ta ei tulnud miks, ühesõnaga ülemus ütles, et ta nagu ei suudagi kõike, et raske tulla. Ja Jõgeva poiss ütles, et teda ei lastud. Tähendab see teine noormees tuli Raineri asemel üles, et teda teda ei lastud. Smargusel juuksed maas täitsa täitsa paljaks aetud noogamist ülenematud flix temaga koos Margusega pildi peale ei olnud seal kolm, neli. Neli vene poiss siis, kui Margus oli juba kirstus, siis olid noormehed, kes seisid kirstu juures valves ja Rainerit seal ei olnud. Olete Rainerit vastust saanud, ei ole. See Postimees, kes nendele on, see selle nimele on kätte saadud, aga mitte Rainer ei saa kätte, seda kirja pole saanud. Vaata ka üks segane lugu on veel siin selles, et te ütlesite, et Margus remontis ühte ruumi ja tegi muud tööd, aga ometi ta on, on kuidagi sigallaga seadus. Jah, ja need kaks viimast kirjamist olid nendes, ta ei maini absoluutselt sigala tööst midagit, endiselt teen. Puude Uudeid käin ringi, seal midagi nokitsen, vähe on, aga sellest sulle jutamine. Peale Saksamaa reisima nummerdasime enda kirjad kõik ära. Paljudes kirjades ma kirjutasin, et kas sa oled kellegile ülemusele öelnud, et sa kirju kätte ei saa, eriti tütarlapse keerad, mis temani ei jõudnud, üldsegi. Peale selle, kui käis Saksamaal. Peale selle ei hakanud tütarlaps kiirelt kohale minema. 20. veebruaril käis Saksamaalt, ühesõnaga tema väeosast uurija, meil kodus see tundi suvi, margusse, kirjad seevastu, aga temal oli trükitud leht, mille järgi ta küsis algusest, noh, et kuidas Margus elulugu üldse on olnud, mitmenda lapsena sündis, millal rääkima, millal kõndima hakkas öösel, kuidas ta koolis õppis, kuidas ta üldse kuidas käitus? Minu arust on ta vend, kastan miilits, aga oli tegelikult mõtlesin, et kunagi midagi niisugust asja ei olnud, et et meie peres nihukest asja ma ei teadnud, aga mis nüüd kogu sellele loole paneb kriipsu peale. Sõjaväeprokuröri vastus. Ja vastus on, on hoopis teistsugune kui see, mis algul räägiti, jooletati. Ja nüüd loen katkendi sõjaväeprokuröri kirjast 29. jaanuaril 1990. aastal Margus Hiis küla saades kuma sõbra Raivo Kase nurmega tegi viimasele ettepaneku põgeneda sõjaväeosast deserteeruda minna üle Saksa föderatiivses vabariiki, et seal varjupaika paluda. Margus tegi ettepaneku sõita Raivo Kasenurme autoga, millega sõduri iga päev sai väljaspool väeosa sõita. Raivo Kasenurm keeldus ja hakkas koguni margust ümber veenma. Tõmbus too iseendasse, ei suhelnud enam kellegagi, isegi mitte Raivo Kase normega. Tunnistajate ütlustele tuginedes oli Margus depressiivses seisundis ja sooritas enesetapu. Mürgitades end antifreesiga. Siia otsa loen paar katkendit Raivo Kasenurmekirjast, Marguse vanematele. Ööl vastu kolmekümnendat jaanuari lahkus Margus oma töökohast. Ta töökohaks oli polgu sigala, kuhu ta ise ennast tööle küsis. Elasid nad seal kahekesi ühe vene poisiga, temaga olid tal suhted head. Toast väljudes ütles Margus, et tulen kohe tagasi. Poole tunni pärast läks teda otsima terve meie rood, sest ta polnud veel tagasi tulnud. 10 minutit hiljem leiti ta maja sektsiooni trepil, kus ta lamas teadvuseta. Operatiivselt toimetasime ta arsti juurde ja teine katkenud. Lugupeetud Marguse vanemad. Ma väga palun, et usuksite seda, mis ma paberile suutsin panna, sest oma parima sõbra kohta sellist kirja kirjutada on väga raske. Ning lõpetuseks ütlen teile, et Marguse tervis oli hea ning kõikide ohvitseride ja sõduritega olid tal vahekorrad väga head. Nii palju me oma poega tunne on, ükskõik kust, aga oli alati, ta tahtis koju tagasi. Tal ei olnud niisugust mõtte iialgi, ma seda ei usu, sellepärast et nende ruudus või seal oli üks väeosas oli eesti poisiga, poiss ja kes tahtsid jooksu panna, ühel poisil ei olnud vanemaid, tal lõppes just teenistusaeg, nii et oleks pidanud juba hakkama koju saama, tal olid lastekodulaps ja ühesõnaga saadida kusagilt piiri pealt kätte, talle ei antud mingisugust karistust, ei mitte midagi, seda rääkis poeg siis, kui ma ise seal olin ja Margus ütles selle kohta kirjutas ka veel selle kohta ütlesin rumal tükk üldse, aga et noh, et tal nagu ei olnud, kes kodustada ootab, kuidas siiski sõjavägi niimoodi oskab teha, talul annab kaastundeavalduse, kiidab üles ja siis mõtlevad välja legendid, inimene tahtis välismaale põgeneda. Nojah, see nimi, väga imelik. See ongi sellesse konks minu meelest kogu aeg uksest tuli nagu pauk selgest taevast kogu aeg oli ja, ja, ja siis äkitselt kõik siin peab midagi olema, siis. Aga lugupeetud Marguse vanemad, kas te olete asja kohtusse ise andnud? Ei ole andnud kogu aeg, lootsime, et nad on nii ausad inimesed ja teatavad vanematele me nagu ise ei ole kunagi tahtnud kedagi petta ja loodan, et nagu peaks olema tegelikult ilma elu. Niimoodi tahaks tõde teada saada eelmisel reedel. Me käisime isaga mõlemad Kohtla-Järve sõjakomissariaadis leebeediliga kohtumas. Mõtlesime ilusti inimlikult, palusin teda, et kuna ta oli nagu Kohtla-Järve rajooni poiss, et võtke, palun see asi enda peale, kas on see teie võimuses, et saata sinna väeosa enda poolt veel niisugune järelpärimine, et võib-olla tuleb teile see tõe vastus, kuidas oli, ta lubas. Aga mingisugust teadet ei tule. Ja põdraasetäitja Tallinnas tema andis ka sõna, käisin temaga veel hiljem kodus, ütles, et ükskõik kui kaugele läheb aegamööda aga selle tõe jalule seome. Need on tema sõnad ja ma usun siiamaani, ma lootsin, missuguste paragrahvidega suudab sõjavägi ennast õigeks rääkida, et tema niimoodi meie poegadega käitub ja meie kannata, meie ei anna kohtusse. Minu meelest me lihtsalt oleme valesti käitunud. Te peate ka Moskvasse kirjutanud, te peate Gorbatšovile, ütleme teie peate meie rahva nimel seda tegema pärast teie poeg on veel neli ohvrit tulnud ja kui te kuulasite meie ülemnõukogus esinenud aktsiinini Tema õigustas kõiki neid, kes on armees hukkunud. Kuidas teile loomulik kadu pidi olema selle kahe ja poole kuu jooksul viis noormeest 341 mõnitatud kaheksanda Tallinna hullumajast ära jooksnud 80. metsa ärapagenud mõnituste eest ja see on loomulik. See pidavat loomulik olema, poisid ise süüdi, miks ei treeni ennast ja miks ei karastada ennast enne sõjaväge? Nagu meie poja kohta saaks öelda, sellepärast ta spordiga tegeles ja ühesõnaga noh ta ei olnud nii kammitseda seal, kus. Aga nagu teil pudragalüsaada puder, ütles ka ju, nõukogude armee on täitsa normaalne armee. Tähendab, et laipu tuleb ju liialt lähek. Ajutiselt ei tea, palju see norm on, kui juba loetakse, mitte normaalseks, mitu laipa peaks siis kuus tulemas, et vot seda tahaks teada. Ma täna käin veel sõjakomissariaadis ja mis nad meile veel vastad? Ei tea. Ja siis, kui ta oleks ise tahtnud lõpu teha, no milleks ta jooksis sinna ohvitseri elumaja trepikotta, et sinna ta kukkus, ma, kuidas ta sai, esiteks sealt nendest säravatest välja, kui see maja jäi sinna väravatest välja, tal tuli minna nii õhtusel ajal. See ei ole ju võimalik. Tehke mulle puust ette, et ma usuksin seda, ma ei usu seda. Teadvuseta leiti ta maja trepikoja koridorist, sealtpoolt, kus Tarssina elas. Sealt ma käisin ise sinna, noh ja see on väljaspool tema väeosa väljaspool tema väeosa. No siin on väga palju segast, kui sõjaväelased tõid minu poja kirstu Leningradi, oleksid nad momentselt öelnud, et vot niisugune fakt oled. Markus üritas üle piiri minna ja kutsus teist kaaslast kaasa, aga see ei võtnud nagu noh, vedu jah, ja vot võib-olla ma siis oleksin uskunud, et kui nende suhted ülemustega läksid lõpp, ütleme seal nädala jooksul halvaks või niimoodi oleksid nad sel päeval momentselt öelnud. Vaat siis ma oleks seda uskunud, aga praegu tagantjärgi nii kaua on mööda läinud. Aga iialgi seda ei usu iialgi. Ja see jäägu nende südametunnistuse peale, kui nad seda meile väljast väljastada. Kas Rainer kinnitab seda, mida nüüd sõjaväeprokurör oma kirjas? Ei, ei, me ei saa Raineri-vastaselt, kas teda ei lasta vastata või me ei saanud temalt mingit teadet, nagu ta tõotab, et pühalikult tõotan, et kohe teadvustangu midagi teab, aga mingit teadet ei ole tulnud. Mees võib-olla teda tõesti lastega meedias. Doktorikool, teie olete vabariikliku kohtumeditsiini peaekspert. Ma tean, et Margus siis külavanemad pöördusid abi saamiseks ka teie poole. Öelge, palun, kas te saite neid aidata? Aitäh Marko, siis külavanemad pöördusid vabariikliku prokuratuuri abiga minu poole, kuna nende poeg oli Ida-Saksamaal, siis nõukogude armeevägedes, teenides seal nendele täiesti ootamatult surnud. Nendele saadeti telegramm teatega, et on mürgitatud tundmatu ainega. Lase tundmatu aine on nüüd tuntuks saanud, jah, Jonaatifilisi kahtlus oli see, noh, minu arust sõjaväeosades on üks kõige sagedasem aute esinevaid mürgistusi. 150 grammi loetakse juba täiesti surmavaks annusteks, 50 grammi puhul juba tekivad mürgituse tunnused. Kergem mürgistus. Nii et Margus pidi siis sisse saama vähemalt 150 grammi antifriisi. 100 150 150 loodetakse kindlat surmavaks juba ja sõjaväes esineb siiski enesetapujuhte? Küllaltki palju. Ilmselt on see elu seal võis situatsioon või selline, mis igaühele võib-olla üldse ei sobi reziimi järgi siis tõesti võib mõnikord ka. Inimene sellise tee valida sellised situatsioone, nagu nüüd ajakirjandusest lugeda on ja, ja raadiost kuuleb ja nagu seal toimub see võiks juba vahest imestada, et ei ole mõnda vastutusele võetud enesetapule viimise pärast. Ja kas Margus, siis kelle vanematel on õigus asi kohtusse anda? Mina mõtlen seda ka ja just need vanemad täpselt samuti, kelle pojad on veel elus, aga keda represseeriti võetakse, keda väga kohe kirjade põhjal on näha ja Siim Tiit Laane, kes on praegu kiirabihaiglas doktor Siiri Hansteine juures ravil välja tulnud, uuesti sisse läinud. Need vanemad kõik vaikivad, me väga kannatlikult ootama, võtame ja, ja loodame millelegi. Aga minu meelest minu arusaamist pidi on see niimoodi, et kui me kohtusse ei anna, järelikult me nõustume sellega, et niisugune olukord on. Me peame siiski looma pretsedendi, c. Et niisama lihtsalt ei lähe ja nendel on see jah, praegu lihtsalt seal noormees sooritas enesetapu, võttis endalt elu ja nendesse kellelegi seal ringkonda nagu ei puutugi, aga seal muidugi täiesti noh, sellised objektiivsed asjaolud juba, kus enne pekstud on seal piinatud ja sind möödunud aastal käis ka umbes samasugust situatsioonist õnneks elus poiss veel kah, kes oli sõjaväest ära jooksnud keda oli seal siis piinatud ja tal oli lõikehaavu muidugi paranenud pindmisi, seljal, kätel täiesti kindla kujuga mõõtmetega ja suurusega triikrauapõletusjälg kõhul ja vot sellistel juhtudel, kui nüüd see poiss oleks nüüd enesetapu sooritanud, siin oleks juba minu arust täiesti täielik alus. Aga kui ta praegu elus on ja kui praegu anda kohtusse, aga selliste kehavigastust tekitamisel pärast muidugi see on kehavigastuste liik, määratakse kindlast, vastavalt sellele on kriminaalkoodeksis paragrahv, mille järgi siis see, kes sellel teavi kassast tekitanud peab saama oma karistuse.