Tere hilisõhtust hea kuulaja. Vähem kui tunni aja pärast algab uus päev, algab raadio sünnipäeva. Eesti Raadio saab 64 aastaseks. Muretseme ja mõtleme nii nagu vanas lauluski. Kuid seekord raadio tänase ja homse pärast. Sünnipäevalapse ajaloojutud lähevad läbi uue päeva alguse öise saate pausini välja. Meenutame täna aega osa ühisuses, raadioringhääling 60 aastat tagasi. Riigi ringhäälingu 50 aastat tagasi Nõukogude Eesti raadiot 40 aastat tagasi ja rameeto sündi 25 aastat tagasi. Raadioveteranide mõtet jutud ja arhiivimuusika panid järjekorda Vello Mikk ja kõneleja Hubert Veldermann. Kuulete üheteistkümnendat saadet, raadio mäleta ennast. Praegu teadaolevail andmeil on Vardo Holm ainus raadioinimene, kes teab nii-öelda ringhäälingust 60 aastat tagasi. Vardo Holm tuli raadioringhäälingusse juba enne 1900 kolmekümnendat aastat esialgu raamatupidajana, ent õige pea leidis ta tee mikrofoni ette ja jäi sinna kuni ringhäälingutöö lõpuni. 1945. aastal kõrvuti muusikajuhi ametiga. Täna meenutab veteran Vardo Holm üht suuremat muudatust saatekavas. 1930. aastal. Minu mälestuste järgi oli just see, et 1930. aasta tähendab 60 aastat käesolevast aastast tagasi. See aasta oli ringhäälingus mitmete üsna tõhusate kas siis vähemate või suuremate uuenduste ja muudatuste aasta. Nagu teada, hakkas Eesti ringhääling oma saateid levitama 18. detsembril 1926. aastal Koplis asuva telefonifirma õige nõrga 0,75 kilovatilise antenni võimsusega saatja kaudu. 1929. aastal hakkas tööle Lasnamäel juba viie kilovatilise antenni võimsusega saatejaam. Muide, see oli Nõukogude Vene saatejaam oli sealt ostetud just seetõttu, et sai odavalt isegi romantiline ja no seda ma ei tea. Väga kena, et te täiendate seda. Nüüd lubage, et ma loetlen, need uuendused, mis toimusid 1930. aastal, milleks ma üldse neid mälestusi hakkasin koguma? Esiteks, 1930. aastal suurendati Lasnamäe saatja võimsust 10 kilovatini. Teiseks sama aasta alul viidi Kopli saatja üle Tartusse, kus varem oli üsna nõrga võimsusega saatja. Tartu saatejaama juhatajaks ja vajaduse korral ühtlasi ka teadustajaks oli insener Evald Mägi. Tartu saatja andis edasi põhiliselt Tallinna saatekava. Lõuna-Eesti kuulajaile just kuhu Tallinna saatja kuuldavus ei ulatunud. Kolmandaks alustas tööd suur saatekavakomitee. Esimeheks oli haridusministeeriumi teaduse ja kunstiosakonna juhataja kott Lipp. Nii. Liikmed olid teedeministri abi, Jürgenson. Kuna osaühisus Raadio Ringhääling allus sel ajal otseteedeministeeriumile, sellepärast siis teedeministeeriumi esindaja ministri abi näol võttis osa saatekava komitee tööst siis konservatooriumi direktor, professor Jaan Tamm, mina õppisin tema ajal ka konservatooriumis ja lõpetasingisele. Ajakirjandusliidu esindaja, Haridusliidu esindaja, raadioringhäälingu juhatuse esimees Kalev Reiman. Siis teadustaja ja sõnalise osa juhataja Felix Moor ja muusikadirektor Arkadi Krull. Tol ajal nimetati orkestri dirigenti muusikadirektoriks vist saksa raadio eeskujul. Kuigi see orkester oli ainult 12 liikmeline, aga nimi oli kõla seljale reani. Enne selle suure saatega komitee moodustamist oli raadio Ringhäälingu juhatus ise hoolitsenud, saatekava koostamise eest aga omavahel öeldud. Tegelikult olin selle saatekava koostaja peamiselt Felix Moor ühes isikus. Ma juhiksin võib-olla tähelepanusaatega komiteele, mis tol ajal moodustati. Iseloomulik on siin see, et põhirõhk oli ikkagi haridusel, teadusel ja kultuuril. Tähendab, siit alates võime kindlalt öelda, et ringhääling oli kultuurikandja suunitlusega. Ja sellepärast, et haridusministeeriumi teaduse ja kunstiosakonna juhataja oli saatekomitee esimees. Ja seal on teil õigus. Neljandaks juhatuse liikme kõva asemele sai raadioringhäälingu kolmandaks juhatuse liikmeks tuntud raadiospetsialist insener Friedrich Olbri. Hakkas ilmuma ajakiri raadio, mille toimetajaks oli doktor Hjalmar Mäe. Seda nime ei ole kuigi meeldiv nimetada. Muide, see on seesama mees, kes kunagi saksa ajal oli Eesti omavalitsuse juht. Just sama Myanmar mäe seesama mees oli ja muuseas Tartu saatja juhataja eemalt nägi, oli tema vend. Vähe on meil sellest mehest arhiivis alles, aga mõni katkend on ikkagi Landessenda rõivali ajast, kus ta kõnet peab Tartu Ülikooli aulas ja jälle väikese kõrvalpõikena. Kuna olin tol ajal noormees, siis sama doktor Hjalmar Mäe, kes oli ajakirja raadiotoimetaja, kutsus mind sinna selle ajalehe juure keeleliseks korrektoriks ja mõnda aega ma tahtsingi neid ülesandeid seal. Mis ajakiri see oli siis ajakiri Radio avaldas peale saatekava ka artikleid raadiotehnika vallast ning mitmesuguseid teateid raadiosaatekava ja kuulajate kohta kogu laiast maailmast. Kuuendaks oli esimene saksakeelse jumalateenistuse ülekanne Niguliste kirikust, praegusest muuseumist. Kuidas nimetatakse muuseum muuseum-kontsertsaal kontserdi seal? Jah, ei ületa meil ikkagi nimetada seda veel, et toimub kontsert üleval Niguliste kirikust vaid muuseum-kontserdisaalist. Riia nimetab juba ammu oma muusikaülekannete kohta kohanimena toomkirikut. Samal aastal, muuseas, ka Tartu saatja andis oma esimese jumalateenistuse üle Tartu Peetri kirikust. Ja seitsmendaks eetrisse ilmus Felix Moore'i hääle kõrvale raadioringhäälingu teise teadustaja Vardo Holmi hääl. See on võib-olla rohkem küll minu isikliku elu suur muudatus aga küllap ta mingil määral oli ka ringhäälingus mingi muudatus, et äkki on kaks häält kuulda ühe asemel. Kuidas te ise sellesse muudatusse suhtusid? Meeldis, meeldib siiamaani, usud ja, aga enam ei ole mul seda võimalust antud. Võib-olla minu vanadus takistuseks selles. Niisiis 1930. aastal algas minu töö teadustajana ja kestis kuni 1940. aastani. Üldse olen aga Eesti Raadio teenistuses olnud 15 aastat. Midagi uut pole siin päikese all juba 60 aastat tagasi. Isegi ringhäälingu sünnist alates tehti raadioringhäälingus igal aastal kuulajate küsitlusi. Nüüd ütleme, et need olid sotsioloogilised uuringud. 1930. aastal, millest meil täna on jutt, oli see juba Neljas kord. Igal aastal saadeti välja ümmarguselt 10000 ankeetlehte, niipalju kui oli kartoteegi kuulajaid. Ja vastuseid saadi aastate järgi järgmiselt. 1000 927. aastal 673000 928. aastal 3000 67000 929. aastal 1000 656000 930. aastal 1463. Võtame viimase 1930. aasta vastustest selgus, et üldiselt ollakse rahul saatekavaga ja ka saateaegadega. Oli küll mõningaid soove, mõned tahtsid, et saatekava algaks ja lõpeks varem mõned teised aga jälle, et algaks ja lõpeks hiljem. Muuseas mitmed tahtsid kuulata ka saateid välismaa eeskujul ennelõunal. Aga see suu teostus alles riigi ringhäälinguajal pärast 1930 neljandat aastat. 1900 30. aasta lõpul ilmunud ajakirja raadio esimeses numbris Deep Karl Rein man kokkuvõte Ringhäälingutegevusest nelja aasta jooksul. Selle aja vältel on Tallinna saatja kaudu levitatud kava ümmarguselt 6800 tundi keskmiselt siis neli ja pool tundi päevas. Tartu saatja on selle ajani töötanud üle 2000 tunni. Missugust muusikat mängiti eetris 60 aastat tagasi? Muusikasaadetes igal esmaspäeva õhtul oli klassikalise muusika õhtu Ülekanne Jaani kirikust esines niinimetatud kolleegium muusikum. See koosnes professor August Stockmanni oreliklassi õpilastest kes esinesid nii orelisolistidena kui ka kammerkoorina. Ja vastavaid selgitusi andis alati professor tockmannise. Igal nädalal esines ka väike ansambel, mille nimi oli Kirillovi mandulinistide kvintett mille juhiks oligi Kirillov ja laulusolistiks Viktor Gurjev. Hilisem Estonia ooperi esitenor. Sealt saigi alguse tema laulukarjäär, kui võiks nii-öelda vana tantsumuusikat mängis ka peaaegu igal nädalal Roovert salongi trio mille koosseisus olid, kui ma mäletan, Roovert salong oli akordionimängija siis pensiot ja viiulit mängis vist oja ja kitarrid Kärt Kerdi nimeline mees. Raadioringhäälingu algaastail. Seega ka 1930. aastal soovisid kuulajad väga palju kuulda vana tantsumuusikat. Võlamuusikat ning selle soovi rahuldamiseks anti laupäeviti ja pühapäeviti ka sageli küla, pillimeeste, lõõtspilli ja kandlemängijate esinemisi. Stuudios esinesid ka mitmed orkestrid, kaitseliidu puhkpilliorkester, Eesti mandolinistide orkester mitte ära vahetada. Kirillovi oli mandoniste kvintett, aga see oli Eesti mandoliste orkester, üsna suur orkester, paar-kolmkümmend mängijat, siis Tallinna garnisoni puhkpilliorkester tol ajal leitnant reederi juhatusel. Puhkpilliorkestrite esinemisel oli stuudios muidugi detsibelle tugevasti üle normi. Kuna stuudio oli liiga väike, madal ka peale selle veel, näete, kui kõrge teie stuudio praegu siin on? Olukordne ringhäälingu raadioringhäälingu suur stuudio oli peaaegu poole madalam siin. Ja selle tõttu, et stuudio oli nii väike, ei olnud sobiv suure ansambli või suure orkestri eriti puhkpilliorkestrikontsertide esitamiseks, siis julgen arvata, et see helikvaliteet kuigi kõrge ei olnud tol korral. Aga kuna muid võimalusi ei olnud, siiski kasutati ära, et kava vaheldusrikkamaks muuta ja vahel ka siis puhkpilliorkestri kontserte anda. Stuudiost. Kui tohib vahepalana siin öelda, et mina teenisin oma sundaega pärast konservatooriumi lõpetamist 1900 37. aastal Tallinnaga Kristjani puhkpilliorkestris, siis oli orkestri juhiks kapten luhari. Minuga koos teenis tund aega ka viiulikunstnik Hubert Aumere. Meie mängisime siis marsi Rovkadel niinimetatud kordamööda suurt trummi ja Vabaduse väljakul paraadide puhul ka siis kordamööda. Ta mängis tema suurt trummi ja mina taldrikuid ja teinekord jälle vastupidi, mina suurt trummi ja, ja Hubert Anton või Aumere mängis taldrikuid. Aga vajaduse korral see vajadusel peaaegu igal nädalal igal laupäeval ohvitseride kasiinos mängisime tantsuorkestris tantsumuusikat, tema viiuliamine klaveril. Muuseas ohvitsete kasiino, teate, kus oli raekoja platsil, kus praegu on Õpetajate maja. Nii et sõjaväeteenistuse ajal olema seal igal laupäeva õhtul. Mänginud pilli ja Eesti tolleaegset ohvitserkond on rõõmustanud. On juba räägitud, et grammofonimuusikat anti väga palju. Huvitav on see, et sel korral Antiga tervet ooperit grammofonid siis pikemaid ja lühemaid klassikalise muusika teoseid samuti muidugi ka kerget ajaviitemuusikat ning ka vana ja moodsat tantsumuusikat. Endastmõistetavalt esines muusikalises osas raadioringhäälingu oma orkester kuus korda nädalas ja iga kord kahetunnise kontserdiga muidugi orkester mänginud kaks tundi järjest, vaid seda kahetunnilist kontserdiaega aitasid täita ja sisustada ka paar solisti, nii oma orkestri mängijad kui ka väljastpoolt solistid. Olgu siinkohal allakriipsutatud, et kõik raadioringhäälinguorkestri liikmed olid võimelised aga ka kohustatud esinema solistina. Ja seda ilma eritasuta. 1000 930. aastal oli seal 12 mängijat. Rudolf Palm, esimene viiul, kauaaegne kontsertmeister, tuli alles hiljuti, vist käesoleva aasta veebruarikuus. Hubert Anton, esimene viiul, hiljem Hubert Aumere? Ma ei ole kuulnud küll, arvatavasti ta kuskil välismaal Ameerikas vist vist tänabel. August Mil teine viiul, August Karjus tšello, pooliast laabukatsenski kontrabass, Arnold Sepp flööt, Mihhail Prokofjevi oboe, Karl Kukk klarnet, Julius Vaks trompet, Eduard Tigane bariton, Christian vestershtein löökriistad hiljem Christian pestre, Friedrich Nikolai klaver, hiljem Priit Nigula, hiljem oli temaga meie orkestri juht. Võib-olla nüüd läheb igavaks nende nimede nimetamine, aga ma mõtlen, et praeguse tänapäeva orkestrantide muusikud, Nendel on siiski huvitav teada, kes tol ajal mängisid seal ja Pub olla mitmetel mäletavad, neid nimesid ma selle pärast siiski julgesin nimetada. Kõiki. Orkestri juht oli Arkadi Krull keda nimetati saksa raadio eeskujul muusikadirektoriks. Muuseas, igal teisipäeval juhatas raadio Ringhäälingu orkestri niinimetatud kergesisulist kontserti orkestri liige Mihhail Kohjad. Ja igal pühapäeva õhtul oli raadioringhäälinguorkestri kontsert pealkirjaga möödunud nädala kaunimaid palu. Meenutame praegu Ringhäälingu algusaastatest Raimond kulli popuriid fantaasiat eesti viisidest riiulil Hugo Süts, tšellol August Karjus ja klaveril Thekla kohanimed, keda ka praegu varga Holm meenub. Me teame, et riigi ringhääling tegutses 1934.-st aastast Pill osaühisus, Raadio Ringhääling riigistati, mis tegutses kuni 1940. aastani. Riigi ringhäälinguveterane on meil praegu väga vähe. Üks neist on Aliide Halliste, kes võeti tööle septembris 1937. aastal. Esialgu asja ajajana, siis noodikogusse noodikirjutajana ja hiljem ka plaadikoguhoidjana. Proua Aliide Halliste. Kui me telefoni teel kokku leppisime selleks jutuajamiseks siis te ütlesite, et need teie eluaastat, mis olid ringhäälinguga seotud, et need olid kuidagi hästi meelde, jäävad. Jah, see on tõsi küll, need olid isegi Mulleni õnnelikud aastad, ma õppisin konservatooriumis ja ooperiklassis olin ja meie juhendaja oli Hanno Kompus daaliga Estonias, lavastaja. Ühel päeval ta siis mulle ütles, et kas teie tahaksite ringhäälingusse tööle tulla? Ma jäin siis nii nagu Kuhkunukesed. Ja siis ta ütles ja ringhääling vajab ühte musikaalsed daami nootide kirjutamise masinale. No muidugi ma siis tahtsin. No rõõm oli suur, ta ütles, et ma pean siis direktor Olbri jutule minema. Muidugi, mul oli siis väga suur niisugune ka erutus ja ja kripeldus, et ei tea, missugune ta on ja kuidas mind vastu võtab, aga siis kui ma sisenesin tema kabinetis, ma vaatasin, ta nii lahkelt naeratas ja ja see siis mind rahustas ka. No ja siis ta ütles jah, et meil on tarvis ühte inimest ja ma tean, et õpiti konservatooriumisse, tol korral oli nii moes ka, et kui sa tahtsid teenistust saada, et siis öeldi ka, et ma töötan kolm kuud ilma palgata, noh, siis mina siis ütlesin, vennad, mul lubasid, et nendele rääkisin ka, et vaat, et võib-olla ma saan ringhäälingutööle. Ja vennad siis ütlesid, et meie sind siis ütleme majanduslikult üks, kolm kuud. No ja mina ütlesin talle seda, siis tema siis oli kohe kategooriline ja ütles, et see ei tule kõne allagi. Et mis see siis nüüd on, iga noor daam vajab siidisukki ja. No ja see raha peab ikka saama, siis oligi nii, et mind võeti tööle ja. Mina olin siis 27 aastane, siis oli niimoodi, et nähtavasti see nootide kirjutusmasinat ei olnud veel tulnud, siis ma sain direktor Prei ooteruum, eesruum, aga suurte ruum oli väga kitsas ja eksaken oli seal akna all oli laud ja kirjutusmasinale tavalisele kirjutusmasinale oli siis ruumi ja nii et kui sa kirjutasid masinal, siis muidugi seljaga selle poole tuli saatsin siis ka neid tulijaid direktori jutule. No ja siis ma töötasin aastani, aga siis mind viidi üles, ma ei tea, kas kolmas või neljas korda, mina sain siis akna alla omale siis selle kuulsa masina, siis kus ma hakkasin siis nooti kirjutama. See oli huvitav tali, niisama suur, peaaegu nagu kirjutusmasin tavaline, aga ta oli natukene siiski suurem ja seal oli seda klahvid. Klahvide peal olid nagu ma nüüd mäletan, tähed noh, sellepärast, et noodi peale tuleb kirjutada ju ka seal moderaatolex, Allecretu ja nii edasi. Ja see oli huvitav, et seal olid kangid ehk tähendab, toovad ja need olid paralleelselt ja need olid siis selle töötaja poole. Ja nüüd, kui sa tahtsid, tähendab, lõid ära siis selle noodi joonestiku alguses puni nähtavasti oli ja nii ma mäletasin, et kas ma jupiga lõin seda noodi joonestiku tähendab viit joonud, aga ma joonistasin tema, lõin lõpuni ja siis tõmbasin masina tagasi ja siis hakkas sinodi võtme sisse, tuli tähendab lüüa ühe kangiga ja siis, kui ma tahtsin, siis näiteks helistiku leia, ütleme seal vees siis Soll Mašova kolmgi s-i, siis ma selle kandiga pidin ruttu-ruttu-ruttu-ruttu-ruttu selle kangi saama selle Faidis juurde. Ja siis jälle teise kangiga ruttu siis selle kolmanda ja neljanda joone vahele panema siis seal ruttu-ruttu-ruttu tagasi ja siis seal jälle kangiga siis tähendab selle viienda noodi peale, nii et kogu aeg üks selline manipuleerimine oli, kogu aeg oli ja siis muidugi alunud selleks aega möödunud pärast muidugi tuli kiirus, aga nii, et need märgid muidugi tulid siis kõik, näiteks seal on ju resendodigressenduja need märgid kõik tulid panna sinna kohale ja kõik nende kangide abil ja ka nende klahvide abil, nii et see oli tõesti üks niisugune mustkunstnik või muidugi ma sain pärast kiiruse muidugi see töö, kui ta valmis sai, ta oli tõesti nagu trükitud noot. Ta oli ilus, väga kena oli. Orkestris oli, miks mees kontrabassimängija see tema nimi oli, kui ma ei eksi? Voles lav Potsenski, siis tema oli sil orkestri nootide peal seal ja tema siis võttis selle mul minult vastu ja siis andis selle mulle uue töö. Ja niimoodi siis ma tegin ja tööaeg oli mul seal kella 15-ni laupäeval kella 13-ni mõelgimisega, tore tööaeg oli, ma õppisin konservatooriumis ja mul oli siis aega kas seal käia. Ja siis oli veel see ruume nii selle jaoks ka, et iga päev toodi sinna piim kõige parema lehmapiim, see oli punase lehmapiim ja netoodisesed pudelid, sinna oli see laud kuskil seal eemal ja siis kellaajal teatud. No tavaline kellaaeg nii enam-vähem kõigil oli ühine, aga nii tuli igaüks, kuidas ta sai, millisel kellaajal, no tähendab ikka sel ajal enam-vähem selle einetamisel ajal. Kas see piim oli siis kohe ringhäälingut? Selle loeti siis tervistkahjustav tööks. Kõik käisid, aga võib-olla, et üldiselt ringhäälingut siis loeti, ma ei oska öelda. Kas teie kokku puutusid ka näiteks ringhäälingu saatekava tegijatega ja nende inimestega? Seal oli kolm lauda, esimese laua taga istus siis Vardo Holm ja siis oli ka raamatupidamine, ka toimetajad, nad olid juba seal ammu-ammu olnud, nad nendel oli see plaatide sisu ja selle ühesõnaga see muusika oli teil kõik täitsa selge. Nad ise valisid plaadid ja ja tegid oma kava. Nii et selle koha pealt minuga ei ole olnud rääkimist. Ma tegelesin plaadikoguga võrdlemisi lühikest aega, ei, rohkem oli ikka see kartoteek mul olid kas siis seal oma lemmikut ma näiteks mängisin ikka väga armastasin mängida, lasta tähendab plaati meditsa korjuse varum, see mulle väga meeldis ja noh, see on niisugune natukene kerge kaotada on väga meloodiline ja niisugune väga siiski väga ilusa ilusa meloodiaga. Ja siis muidugi see ikkagi ma seda mängisin, seal ma jäin peal töö vahel ja mul oli, ega natukene siis Olav Roots, kuidas siis suhteliselt läbimine. Ah jälle varru. Miks varu teil on? Ma ütlesin, et nad hakkavad elus on ju väga palju see küsimus, et miks, miks? No vot, kõige suurem oli see ooteruum siis, kus meil ja vanas ta tähendab, kui ma sinna läksin, siis vana-aasta õhtul siis kutsus direktor Albrei kõik, kes sel korral töötasid sel ajal ja kes said muidugi kutsusina ooteruumi ja siis muidugi oli see sompus ja kõikidega, siis ta käis ringi, olime ringi ja tema käis siis iga igaühe juures ja siis kõlksutas ilusasti oma klaasi, siis selle töötajaga. See oli väga ilus, mulle väga meeldis see, see niisugune väga sõbralik, tal üldse väga sõbralik. Kuulakem nende meenutuste juurde katkendit maailmakuulsast filmist suur Vals peaosas miilitsakorjus. Kuidas sündis suur valss hommikul peolt tulles? Ajas oleme nüüd viiekümnendates aastates Hans Kivilo. Sina tulid ringhäälingusse just sel ajal, ta tahab seda asendada 950 ja nii-öelda seebile ja saabastele võeti kaheksandal aprillil, aga noh, ma alustasin tükk maad varem päris aasta algus pealtvaatamiseks. Võib-olla inimesed ei tea, seal tulid kohe teadvustajana tööle ja teadustajaks. Olin aastat, see oli puht juhus, et ma kohtasin nüüd juba kadunud mees Silvia rannikut, kes oli nüri mees kunagi, kuigi põlvpükstes, kui me tema vennaga veel ühes laulukooris laulsime, kuulasime vana laulumees, meil on uusi mehi vaja. Alguses oli muidugi päris hirmus. Ma käisin nii-öelda sepa viu moodi ametitega temas pealt vaatamas, õhtuti, kuidas asi käib ja ja üsna varsti juhtus üks niisugune päris õnnetu lugu. Elfriede Ilves, tollase nimega haljas, nüüd kadunud meie kauaaegne pea, diktor, pidi lugema loomingu ülevaadet kellelegi näitlejaga, keda ma ei mäleta, kes see oli kes jäi tulemata ja siis tõmmati mind äkki seitsmendasse stuudiosse väikesse. Et tule neil vaja minuga koos ära esimest korda eetris. Ma ei jõudnud seda teisel eksemplarid soditud parandustega teksti üldse läbigi vaadata ja küll see oli hirmus lugemine ja ma usun, et lihtsalt kuulata ka tol ajal linti eriti loetud. Tõepoolest, minu mälust ei olnud seal mingisuguseid lindisaateid veel hulk aega siis hiljemgi, 50.-te keskpaigani käisid mehed kõik stuudiotes otse ka külaliselt. Mäletan, kuidas ärni järvsoo oli oma sihtTallinna lähistel mehaanikuga hädassesse, tahtis rääkida kampanjoorid ja nii edasi. Aga välja ta kuidagi tuli. Higistasin mõlemad. Kui palju õppida oli vaja, enne kui sa tundsid, et teadustaja töö on, kuidas öelda, et sel alal juba oskad midagi? Seda vist ei saanudki selgeks. Aga nelja-viie aasta pärast võiks niimoodi ütelda. Tulise Ranina tunne selles mõttes, et külm nagu koera nina, mikrofon, mind ei häirinud enam. Sellega ühenduses tuleb meelde, et kadunud Helmut Vaag ütles alati kui tal oli vaja siis hiljem juba lindistama minna, eks mingem siis kuriteo paigale. Seda ka hirmsaks tööks. Ma mäletan veel, missugune hirmus lugulise minusuguse tudengiloengutega ka ära rikutud käekirjaga mees pidi kirjutama päevikut. Ma tean, et praegu teadvustavad, annavad saate peale allkirja, et see on eetrisse läinud ja kogu lugu, ehk siis ka algus lõpu kellaajad juures on kõik. Me pidime ükshaaval kirja panema, saate päevikusse võib protokolliraamatusse nagu veel enne sõda, teda nimetati, kõik terve selle saate käigu ja algusest lõpuni kellaaegadest ei maksa rääkida üksibeni saadete nimed ja kui oli mehhaaniline kontsert, nagu me seda nimetame, tähendab see heliplaatidelt või või isegi helifilmilt, mis meil oli ja, ja noh natukene hiljem ka magnetofonilintide ka kõik kõik täpset pikkused ja esinejad ja inventarinumber ka see tähendab oli täita ja veel mingi aruanne teha. Kuu lõpus, mis ei tahtnud, olge klappida sõdadega teinekord poole ööni siin teha, sa küsisid siin, kuidas on selle tsensuuri ka, mäletan et ma hakkasin juba aasta hiljem 51.-st tegema väikesel viisil reportaaže, sest siis juba magnetofonid tulid ja ja mismoodi tuli teha, mul siiamaani meeles veel. Käisime ühes kalevibiskviidi või küpsisetsehhis seal vana Rotermanni kandis seal patarei kandis väikene lookeana sellest, kuidas seda teha tuleb, siis tuli ära käia meeste juures, rääkida läbi tulla raadiomajja kirjutatud tekst. Küsimused vastused täpselt üles trükkida, masinal ära siis ilusasti lasta see kinnitada ette juba minna siis tagasi koos selle suure aparatuuriga, suured pikatelefondadeni mikrofonid üles venitada sinna kaablitega ja ja siis kõrvuti mehega maha istuda sellel taustal, mis seal parajasti kostis ja nad ükshaaval maha lugeda. Mäletan hirmusesti härraloog, nüüdne vanahärra oli siis noorem mees küll tema vähemasti oskas nii teha, see on mul sellepärast meelde jäänud mõni mõne nahhi nokia jahi vahele ja venitas mõne koha peal tuli täiesti normaalne vestlus välja, kuidas sisu kooli, kui sisu oli paberile juba pandud, kas need esinejad hiljem selle vastu ei protesteeri, nad, see on selge, et kindel suunitlus oli viseeritud paberil. Ja, aga noh, see oli juba ette teada ja mina võiks ütelda, ei teinudki niisuguseid asju, mis nõudsid erilist suurt suunitlust, sest minu käest küsis Uusman, kui ma tulin esimesele vestluses temaga muuhulgas ka seda, kas ma olen harmoniseeritud. Viisakalt ütlesin jaan, muidugi ametiühingus jäi sellega rahule ja kuna me ametiühingus olin kuni ametliku raadide lõpuni rohkemat, siis ma püüdsin hoiduda nendest asjadest natuke kaugemale, ka sinu ala ei või oli rohkem tööstuse poole pealt. No ja ma selle kandi tudengi olin kunagi ikkagi ehitusteaduskonda sisse astunud, kuigi hiljem üle läinud arhitektuuri. Aga ikkagi sealtkandist, nii ta sellega jäi. Ja ma mäletan, esimene raadioga kokkupuutumine, ilma teadmatult ma siia üldse tulen, olin paar-kolm aastat varem, kui tervet seda maja alles ehitati ja töö käis keldris raadiotöö ja saksa sõjavangid, kaks kompaniid ehitasid alles teda siin. See karp oli ju teatavasti valmis, aga aga kõik see sisemised viimistlustööd ja siis me olime siin kolme arhitektuuri tudengiga. Olime siin suvel terve suve läbi praktikal. Tants, meeldik, praegunegi arhitekt ja kadunud Arvo Ratassepp, kes siis veel õppis arhitektuuri ja silmi, siis nägime neid asju pealt ega seda, kuidas sellele samale, kuuendale, seitsmendale stuudiole pandi peale talasid, enne valamist sängitati siis need tala otsad sentimeetri, väldib paksemasse, siidvilti valgesse lumivalgesse puhtasse viltimis, tomati tõrvaga bituumeni ka üle andis paika. Et heli läbi kostuks olid üks neid väheseid teadvustajaid, kes tegi ka reporteritööd. Tavaliselt on välja kujunenud nii, et teadustaja jääb rohkem oma ameti juurde. Üks eelis on teadustajal olemas, tal on juba hääle koolja sõnaga ringi käimise oskus ja ja see on suur eelis ja see peab reporteril tahes-tahtmata olema. Esimene ots läks lahti lastes, ütles nii veider, kui see ka ei ole. Käisime Valkla pioneerilaagris seal ma proovisin siis esimest korda niisugust häält olnud nii palju enam minu teha, aga noh, taheti tingimata, et keegi oleks meestest hulgas ja siis ma nende näpunäidete järgi. Hiljem läks edasi aina siis niimoodi ja kuni esimene päeva kajagi oli mitte üksinda teadvustada, võid mu lüpsi lõigukenegi sees oma teadustaja töös, aga võib-olla hiljem ka toimetuse töös oled sa kokku, puutud kadunud? Väga paljude meie kultuuritegelastega, nagu mäletan üht pisikest episoodi, näiteks Hugo Lauriga. Me oleme juba tuttavadki ja ja ma ikka imestasin, et ta tuleb varakult kohale, miks ta istub minu kõrvale just nimelt laua taha, ometi oli meil nurgas pehme diivan olemas, seal mine sinna. Miks sa siis siin ootad aega veel paarkümmend minutit? Ei, ma ei lähe Estonia päevist meeles, et seal oli ka niisugune võimalus ja ma läksin sinna ja ma jäin magama, hakkasin norskama ja Felix Moor viskas mind kirjapressiga, sest ta oli parajasti lugemine. Ei, ma enam ei lähe siin. Niimoodi, see läks kui esimese honorari. Raadiost sain ma hoopis vara enne veel seda, kui meil siin raadiomaja peal praktikal käisid. Tallina polütehnilises instituudis oli niisugune komme varakult juba tehti oma loomingu olümpiaadi ja mina vana laulumees. Tegin seal ka kaasa ja sain seal kohti ja niimoodi, ja kui meil oli kord moduma kutsut saade niisugune oli siis oli terve see saade TPIst ja mind bändiga laulma. Andsime oma vanast repertuaarist kolm pala, panime nad sisse ja siis kuu aega varem sai need ette küll öeldud. Aga kui lindistamiseks läks, muide, see oli praeguses merekoolis teisel korrusel, tean kohe päris nurgaruumis. Weber oli helitehnik, sättis mu sinnapaika ja ma pidin laulma, siis üksainus õis tammeveski. Ja tean, et selle Heljo hiljem hilisem kolleeg, kes tuli suure jooksuga proovi ajal sinna, et oi ei, seda ei saa ju laulda, tammeveski läks ju ära. Siis Ewald A pikerlastest Olavi aaria jälle tuleb suure jooksu, ütleb, et issand jumal, meil on ju kodumaa, kutsub saade, aga see algab ju niiet hoobiga kaunim hoobiga kallim ja nii edasi. Unusta koduma kodupaik, kõik, no kuidas me sinna saatesse saamiseta panna. Ja ma ütlesin siis, et jätame selle kolmanda ka ära, selle hea tehe aaria Wagneri. Tan asjadest, et see on ju vahetneroni, Hitleri lemmikhelilooja ei, see siiski läks. Kuu aega hiljem. Siis kutsuti mind Pärnumaa maantee sinna, kus kirjastuste maja on draamateatri vastas, et tuleb võtta oma honorar välja. Kui tulla hilisemasse aega, siis vahepeal tegid sõidutoimetuse või toimetajatööd olid teadustaja edasi. Ja ka siis hiljem, kui sa teadustaja ametist ära tulid ja puhtalt toimetuse poole peale üle tulid, tegid see ikkagi veel teadustaja tööd, sest on teada saladused. Hans Kivilo oli üks otsitumaid teadustajaid meie ringhäälingus. Ja mõnel aastal läks ikka nii edasi, et kui oli tarvis, siis ma astusin ametisse. Vahepeal oli niisugune põud kuidagiviisi jätkunud ja kutsuti ikkagi tule paariks tunniks 22 aastat toimetuse töö poole peale. Ja keerasin oma sabaotsa äratööstuse pealt hoopis kalameeste hulk ja hoog sees ja ma ei kujuta hästi ette. 40 aastat tänavu ikkagi juba täis ja üle selle. Ei tahaks, kuni jalg käib ja veel natukene häält ja hambaid. Ta on ikka veel midagi teha. Mis võiks olla see muusikapala, mis praegu sinu ja kuulaja auks praegu kõlada võiks? Kord nimetasin siin, et ma ise sain oma esimese honorari hea tehaaridest, jama. Tullakse ta Georg Otsa ettekandes küll hea meelega. Ja seal. On ka Ki.