Saates delta on täna külas Marge Pärnits, kes on Tartu luuletaja ja töötab Tartu mänguasjamuuseumis arendusjuhina. Meil on võimalus rääkida mõlemast teemast. Marge Pärnits, seal on just välja tulnud neljas luulekogu süda, me rahu ja mõte oli siis rääkida sellest kogust kuulatiselt mõnda luuletust rääkida üldse üldse elust ja tegelikult on plaan jõuda ka teemadega Tartu mänguasjamuuseumi üles kutseni osaleda ühes sotsiaalkampaanias, mille pealkiri on muuseum ühele teater ühele kultuur ühele inspireeritud praegusest olukorrast, kus kõik kultuur on suuresti kinni pandud, kuigi ega keegi ei keela meil kultuuri viljelemast. Aga pärased, sellised avalikud võimalused on praegu kinni. Nii et tere tulemast markebernics. Tere. Mõte oli selline, et kuulaks kõigepealt teie loetud esimest luuletust sellest kogust. Sest et see avab ka selle luulekogu pealkirja. Süda, rahu, jah. Sest et eks see südamerahu on selline asi, mida me tegelikult ju kõik igatseme või, või et väga huvitav on küll see, kui on mingisugused uued asjad tulemas või midagi väga närvekõditav juhtunud või või kui on selliseid asju, mida saab inimestele edasi rääkida, aga tegelikult see südamerahu seisund on see, milles on nagu hästi mõnus olla, hästi puhas olla. Ja hakkasin nendele luuletustele pealkirja otsima, siis, siis ma tegelikult seda juba paar aastat tagasi kirjutatud luuletust vaadates nägin, et, et ta on isegi ridade peale pandud juba valmis, nii et ta oli juba valmis raamatu pealkiri. Et võib-olla siis vaatamegi, et millistest ridadest võib sündida raamat. Läbi pimeda aia minnes mõtlesin, et kui nüüd tuleks rebane, see suur, kes siin ikka käib, kas ta siis kuulaks, kui ma ütleks, et mul on veel natuke makarone üle Üleeilsest või ajaks jalad harki ja hooguks mu peale pahaselt jonksataks väärikalt, lahkudes sabaga kelmu seinal näitab tema aega. Vaatan seda ja mõtlen. Mis üldse on püha süda. Me rahu, vaikus ja uni. Kui me enne sirvisime koossede kogu, siis siis te juhtisite tähelepanu, et iga luuletuse all on, on selle loomise kuupäev. Ja hakkasime siit järge ajama, et meil kisub kevade poole praegu. Et kas me leiame siit mingit mingit kevade kevadega seotud luulet. Kuupäevad on kuidagi jäänud mulle nende luuletuste juurde esimesest kogust saadik ja nad on tekitanud segadust ega ka põnevust inimestes. Ja on olnud ka juhtumeid, kui neid kuskil mujal avaldades on toimetajad, Need Kuubavad ära NUT, mõeldes, et nad on kogemata alla jäänud. Aga minu enda jaoks on nad hästi olulised. Sest need aitavad minul natukene meenutada seda situatsiooni, seda päeva, kui need on kirjutatud. Nii et tegelikult, kui ma olen neid ette lugenud, siis siis sageli ma olen ka tekkinud mõne loo juurde, et kui kui, kas mingi kindel koht või mingi kindel inimene on nende ridadega seotud olnud. Nii et ühtepidi nad on nagu päevik ja teistpidi nad on tegelikult ka selline ilus kujunduselement, et kes, kes nagu seda kuupäevasel ei avasta, siis siis nad on lihtsalt ilu pärast. Aga hea. Me leidsime küll tegelikult siin kahekesi, otsides selle selle märtsitunde üles. Ja, ja ma vaatasin ka, et, et siin siin on räägitud seina sisse kraabitud sõnumist ja, ja tõesti, see sõnum on siin tartus olemas ka ühe seina sisse kraabituna, nii et võib täitsa minna linna peale seda otsima kultuurkihtidest ja krahvitite vahelt. Aga lugu pärineb 14.-st märtsist kahe aasta tagusest ajast. Oi, nüüd siis juba kolme aasta tagusest ajast. Ja lugu on selline. Millised on need päevad, kui mõtetel pole mõtet hallid viiruga seljal nagu üle põllu jooksevad, hiired? Näljased päevad, närvilised päevad, teravate hammastega päevad, karvaste kõrvadega päevad, kiirete jalgadega päevad. Millised on need õhtut kui silmade nägemiseks pole silmi. Pimedad nagu koridor, õhtud, uks, nina ees kinni löödud õhtud, poripõrandal, õhtud, rohelise seina värvises kraabitud ots, pluss anna võrdub armastus, roppused, arusaamatused, valesti kirjutatud sõnad. Millised on need hommikud, kui? Millised on su silmad, kui mõte on ärkvel? Valged? Ma seda enam ei mäleta, et et miks see päev selline hall ja karvaste kõrvadega selline tusa nali, aga eks see, eks see ongi, nagu see märts meil meil praegu on, et ühel päeval vaatada just välja, et nüüd läheb nii ilusaks ja päike paistab ja teisel päeval sajab lörtsi. Seda saame veel siin võib-olla kuu aega näha, nii et samamoodi siin luulekogus ka tegelikult need tunded ja tundmused ja ja märkamised on samamoodi, ühel päeval on väga hea päev ja ühel päeval natukene vaiksem ja, ja oma ettehoidmise päev. Praegu on just täiskuu ja ja just kahanemas. Kas, kas te ise kogete ka mingisugust sellist kuu mõjutust oma elus? No ma viimasel ajal näen seda kuu mõjutust kõige rohkem oma väga noore koera pealt, kes on alles pooleteiseaastane vaevalt ja kellel nagu täiskuu saabub, siis kindlasti nüüd kõik astronoomid tõusevad tagajalgadele, et see ei mõjuta ja, ja küllap see ongi meie enda välja mõeldud, aga täiskuu ajal oli küll meil väga raske. Iga kahe tunni tagant äratas Lähme kuud. Mul endal on võib-olla kuuga seoses rohkem pigem see, et et ma märkan asju, võib-olla täiskuu valgustab nii palju, et ta toob asjad välja. Ja aitab jah, sellest sellest kuuvalguses võib-olla seda ilu näha või, või neid hetki näha või, või seda, kui esimesed pungad tulevad või, või kui sügisel esimesed lehed maha kukuvad. See on pigem selline täiend. Ja ma sain selle raamatuist enne, vahetult enne seda, kui ma rääkima hakkasime, nii et ma ei tea tegelikult, kas siin on, kuhu teemat sees ma võiksin võib-olla monopiks sealt mõne teise teema välja, aga võiks veel kuulata mõnda mõnda lugu sealt kus selle looga, mis selle luuletuse juurde käib. Ja aga siis ma võin, võib lugeda ühe loomise, mis ei ole kevadine lugu, aga mis oma iseloomult on võib-olla kevadine lugu. Et see on ühest õhtust, kui ma pidin ühe hea sõbraga kokku saama. Ja me pidime kohtuma Karlovas, oli juba natukene hämar ja ma hakkasin siis enda kodust minema tänavaid mööda ülespoole, niimoodi et väikesed Karlova majad olid minu paremal ja vasakul. Ei, ma nägin kaugemalt, et, et see sõber tuleb, mis mul oli selline tunne nagu tema oleks osa linnast, nagu, nagu linn kõnniks mulle vastu. Ja siis me olime väga hädas, sellepärast et mul ei olnud tegelikult taskus mitte midagi muud kui, kui rahakott. Ma ei leidnud sealt ühtegi tsekki ega mitte midagi. Ja siis siis ma käisin ja tammusin ja püüdsin neid neid lauseid meelde jätta, sellepärast et mul oli pool luuletest juba valmis selleks ajaks, kui me kokku saime. Seda ma ei mäleta, kas ma, kas ma tema käest mingisuguse paberitüki sain, aga ma arvan, et me jooksime esimese paberi, niisiis tõenäoliselt. Ja see lugu on selline. Kõnnin mööda õhtust tänavat. Ja minu linn kõnnib mulle vastu aina lähemale, veel lähemale tunnen ta pimesi ära, kellelgi teisel ei ole seda nägu. Puumajadega palistatud tänavate nägu, ootamatute üllatuste nägu hämaruses hõõguvate laternate nägu. Minu linn kõnnib mulle vastu, kui ma kohendan mantlit tahtlikult sammu aeglasemaks sättides. Kohtumine kestaks kauem. Ma tunnen ta ära ja suus on hõbelusikamaitse. Testi täitsa takt. Kas te olete terve elu Tartus elanud ja ma olen põlistartlane? Ma olengi elanud terve elu Tartus terve elu Karlovas ja, ja kuidagi see, see Karlova emotsioon ja see, see väikeste, selliste natukene nagu kokkupressitud, puumajade ja külg külje kõrval seisvate aedade tunne on minu jaoks hästi oluline. Mul on tunne, et, et need pisikesed puumajad ja üksteise kõrval seisvat need puukuurid, mis on natukene nagu räämas ja lohakad ja noh, mõned on uued ka, aga aga just need viltused ja viltused, aiad ja ja mingisugused ära kulmud, krohvitükid ja nendes on minu meelest nii suur ilu. Et iga kord, kui ma näen mõnda maja, mis on perfektselt korda tehtud, siis mul on natuke kahju. Loomulikult lähevad need majad ka vanaks. Nende küljest hakkab ka värvi kooruma. Aga nendes on nagu liiga korralik ilu minu jaoks. Et ma ikkagi õudselt naudin Karlovas ringi käies seda, seda emotsiooni, mis seal. Et tuleb ma ise tunnen, et mul hakkas nagu peas ketrama või nagu kogu aeg mõttel liigub nüüd, et mis tänase võis olla, et kas ta oli, kust, kust te tookord üles läksite, pargid ära ei ole. Seal. Läksin hoopis kaugemast servast. See see oli mingisugune saekoja Kalevi umbes umbes see kant. Jah, teinekord on nagu tore ka neid neid kohti juurde öelda, et kui näiteks inimene teab sedasama kohta või kui ta on ise tartlane või Tartus elanud või kunagi ülikooli ajal Tartus elanud siis temal võib hoopis mingisugune teine lugu selle kohaga tulla. Ja kui ta isegi ei ole Tartus elanud, siis võib-olla hoopiski mingi oma oma koht ja, ja oma linn ja ikkagi talle see teda kõnetab, aga mind lihtsalt tagasihoidlik ja ma ise olen ka Karlovas elanud, kui elan praegu ka. Et siis hakkab nagu peas ketrama, mis siit rahvast siit võib-olla võib-olla. Aga kust ta edasi pööras ja üks Karlova lugu on siin tegelikult tegelikult veel, mis on, mis on täpselt, mille kohta ma isegi. Eks Salme tänavanurk. Ma ilmselt ei leia seda praegu üles niimoodi rapsides. Et las ta läheb. Me võime mingisuguse teistsuguse teistsuguse loo võtta. Me võime tegelikult võtta ühe ühe riimidega loo. Sest et selles selles raamatus on nii riimilisi kui riimita luuletusi ja mulle endale tundub alati, et üksinda vaikselt lugedes omaette lugedes on nagu riimi lihtsam lugeda, et, et peas hakkab riim nagu natukene lihtsamalt tiksuma. Võib-olla see, et lihtsalt silmad hoomavad seda riimi siis, et nad näevad neid mingisuguseid lõpuga kokkulangevusi. Ja kõva häälega lugedes on, on võib-olla teinekord jälle jälle just see vabavärss natukene lihtsam, aga mulle endale tegelikult meeldivad riimid ja meeldivad isegi sellised noh, väga väga lihtsad riimid. Ja kunagi ühel esinemisel ka inimesed küsisid, et mis tingimustel ma kirjutan nagu see on naljakas väljend, et mis tingimustel, mis päeval sünnivad nagu riimiga luuletused ja mis päeval siis riimita ja siis ma ütlesin ka, et nendel päevadel, kui ma olen kas hästi õnnelik või hästi emotsionaalne, siis ma suudan nagu riimis luuletada. Pigem kui ma olen nagu natukene kurblik või pahur või või on selline natukene natuke nagu ebakindel, et võib-olla siis ma kirjutan Ilmariimite. Et riimid on natuke nagu muusika on minu meelest ikkagi helisevad või kõlavad kokku. Ja siin on tegelikult üks selline selline luuletus, mis, mis on kriimidega. Aga ma arvan, et ta täiesti kõlbaks ka kõva häälega ette lugeda. Oleme oma eluga täpselt kusagil nurga peal. Paremalt tuleksid trammid, kui oleks olemas puude all nende jaoks peatuste nimesid. Oleme oma paadis umbes kusagil serva peal. Vahel sõidame hooga, vahel plaanitult. Õhtuti sõidame kordamööda ja päris pimesi. Oleme oma mõtetes täpselt kusagil joone peal. Sirgete säärtega, tüdrukud kõnnivad, vihm peseb Ginge all õhku ja munakive ja tänavaid. Tule, ma räägin sulle, kuidas kasvavad sirelid. Jätab muud asjad homseks. Oleme oma eluga täpselt kusagil tänavaid. Oligi kuidagi, mul oli selline tunne, et, et vaadates, kuidas lihtsalt kolm neli tüdrukut läksid, sõbrannad kõrvuti niimoodi mööda pikka-pikka tänavat ja siis mul oli tunne, et tahaks võtta mingi markeri või musta silmapliiatsi või midagi ess joonistada neile sellised vanaaegsed triibud säärte peale niimoodi nagu kunagi daamid joonistasid, kui triibuga sukesid saada ei olnud. Et need olid nagu sellised head siledad jalad, mis oleks seda triipu tahtnud? Jah, sellised naljakad, naljakad asjad jäävad meelde. Kahju, et neid ei saa raamatusse sama emotsiooniga nagu kaasa panna, et tõenäoliselt ta ei. Ta ei jää nagu arusaadav või täieni nii tugeva sõnumiga kui, kui otse rääkides. Ja siin oli ka tänav. Ma mõtlesin, et äkki leiab selle Karlova luuletuse ülesse kui vaadata lihtsalt seda nimekirja. Ahaa, ma leidsin selle üles, ahah, lahe muidugi ma ei oleks seda pealkirja järgi leidnud, sest et ma olen, pealkirjad on ainult esimesed read pandud. Ja muidugi see on vaba ja Linda nurk. Ja seal on üks selline ilusti pügatud hekk. Selle heki peal olid hästi varajased tuled, kuigi oli tegelikult mingisugune oktoobrikuu vaevalt. Aga, aga siis inimesed olid heki ära kaunistanud. See nägi nii kuidagi, noh, nii. Nii loogiline ja tore välja, et ongi, mis ma panengi oktoobris oma tuled välja, mu hekk on ilus. Lugu, ise sai selline. Ja kui sa piisavalt kaua kõnnid ja lähed ja lähed ja lähed natuke veel ja siis äkki pöörad ühte tänavasse, kus pole mitte kedagi. Aga nii pagana hea on ikka olla, et pane või Sildsi ja vildaka aia peale, see on minu tänav. Isegi need vanad reeglid, need on ka minu omad südames. Ja kui sa siis sellelt uue sildiga vanalt tänavalt alla jõe poole pöörad Pole vajagi tagasi vaadata. Taskus on ainult kaks tammetõru, aga sa oled jõudnud kõik üles kirjutada südames. See oli siis ilmselt ka hetk, mul jälle paberit ei olnud järjekordselt. Ma olen ikkagi õppinud igasuguseid paberitükke ja telefoni üles kirjutama ja kõikvõimalikke selliseid moodsamaid meetodeid kasutama, aga et kui lähed niisama kõndima ja mitte midagi taskusse ei pane, siis, siis on üsna kindel, et tuleb paanika, et on vaja midagi üles kirjutada. Kas luulet tavaliselt tulebki kõndides? Väga palju ja tegelikult küll. Ma arvan, et seda tekitab võib-olla see, see kõndimise rütm ilmselt. Ja tegelikult aju hakkab tööle, kui inimene liigutab ennast. Ja, ja samas on nagu mingi vabadus mõelda, mida ise tahad. Peakski tegema kirjanike hulgas küsitluse, et et kui palju näite inspireerivad kõndima minemised, jääd, keda inspireerib see üksiolek toas kirjutamine? Jah, minul kindlasti väga-väga palju ringi kõndimine, jõe ääres jalutamine ja tänavatel ja tagahoovides ja siukene uitamine see hästi palju mõjutab. Ma lugesin, et te käisite ka selles koolis, mis seal Karlovas mis praegu on Forseliuse kool, vanasti oli kaheksas ja vanasti oli kaheksas keskkool ja siis ta oli vist ka vahepeal Forseliuse gümnaasium. Et kui mina lõpetasin, siis ta oli ikkagi gümnaasium. Et kui nüüd päris kaugele tagasi minna, siis, siis mina mäletan päris väikesest sellisest ikkagi alla kooliealisest. Et kuna minu onud olid ka käinud selles koolis, siis, siis meie kodus olid need kirjandusalmanahhi tipa-tapa, mida too, too aeg seal välja anti ja ja siis kõik ikkagi rääkisid nendest inimestest, kes seal koolis käisid, et Mati Undi klassis olid sellised ja sellised inimesed ja nii edasi, et igas klassis toodi siis välja mingisugune õpilane, kes kes oli siis saanud kas kirjanikuks või lauljaks või luuletajaks nendesse hästi palju räägiti, koolis oli väga selline huvitav väikese lapse jaoks ja ma mäletan, kuidas kuidas meil kodus räägiti legendi ja mu loomulikult seda ei võta enam kuskilt välja, et kas see legend nagu tõele vastab, et väidetavalt olla siis Mati Unt koolis teinud niimoodi, et kui ta mingisugust ainet ei teadnud, et siis ta läks ikkagi klassi, et teda ei olnud, et ma ei oska, et oleks ikkagi klassi ette ja hakkas lihtsalt latrama täiesti suvalisel teemal ja Vartrasematrase Vatras niikaua kuni siis õpetaja käratas hunt, mine kohale, kolm. Et noh, et pääseda sellest lõpetast vadast ja ma olen seda juba päris väiksena kuulnud ja siis ma hakkasin seda kohe katsetama, nagu mingi kooli lubati. Ja huvitav, huvitav see toimis. Et et see on nagu selline suguvõsas edasi antud lugu, mis ei pruugi üldse tõele vastata ja võib-olla juhtus ainult üks kord. Aga see oli väikese lapse jaoks nagunii nii oluline või nii huvitav fakt et praegu need, kes on veel alles Mati Undi lennust, satuvad kuulama, need võiksid siis tagasisidet anda, raadiosse, sihukeste lugu, päriselt ka juhtus. Niisugune lugu ise on hea lugu pärane ja ma kinnitan, et see meetod töötab suurepäraselt. Kui nagu päris viletsasti ei taha, et läheb siis kolme ikka välja. Ei, no tihtipeale onju raadios ka niimoodi, et et küsida ei ole vajagi. Et mõnel inimesel jutt, jutt on väga palju, et sa kunagi ei tea ette. Ja mõnda inimest peab pidurdama enesekes nagu raadio lõhki räägib ja kätest. Õpetaja, palun. Lubage ma ütlen. Kas meil luuletustega jõudsime ühele poole või me võtame äkki ühe veel selle toreda jutu peale. Aga me võime võtta ühe veel. Ja ma loen temaatilise luuletuse lõpuks. Et. Möödunud aastast ehk siis aastast 2020 on siin siin raamatus üsna vähe lugusid. Sellel on väga-väga proosaline põhjus, ma kirjutasin erakordselt vähe, sellepärast et, et see aasta põhjustas nii palju segadust ja ja on ümberarvestamist ja ümbermõtlemist. Et. Ma tundsin, et ma nagu halbu asju ei taha üles kirjutada, ka head ei olnud nagu midagi öelda. Ja siis ma mõtlesin, et, et vähemalt peaks siia panema selle märgina maha nagu sellise vahekokkuvõtte. Et rohkem nii ei tee. Ja see vahekokkuvõte kõlab nii. Aasta oleme jätnud vahele kirjutamises maalimises, armastamises, südamehoidmises jõuame hoida ainult iseennast, vaevu püsti, vahel ei jõua, ka. Aasta oleme jätnud vahele silmagi pilgutamata. Rohkem nii ei taha. Ilma ilmata ilma südamete. Pühime südamed tahmast. Anname tunnistusele allkirja, lõõrid on puhtad, siibrid on terved, kehtib viis aastat. Aga ainult siis, kui aasta aia vahele kirjutamises maalimises armastamises. Tunnistus ära mine ära enne seinale panekut pühime raamilt südamed Ahma. Detsember 2020 on siis, kui ma kokku panin seda kogu. Me rääkisime praegu Marge Pärnitsa ka luulekogust, süda Me rohu ja sealt kõlasid ka luuletused autori esituses. Ja me jõudsime rääkida natukene sellest Forseliuse kooli. Käimiseks aga te läksite hoopis õppima kunsti ja ma olen Tartu kunstikoolis õppinud lausa lausa mitu korda, et olen õppinud siis, kui see kunstikool oli lihtsalt Tartu Kunstikool ja olen õppinud ka siis, kui ta oli juba kõrgem Kunstikool. Et nüüd, kui ta kannab nime Pallas, need ma lihtsalt vaatan kadeduse ja armastusega selle kooli peale tagasi, et et ma tegelikult olen selle kooli vilistlane, aga ma ei saa öelda, et ma olen Pallase vilistlane. Ja, ja seal te õppisite alguses tekstiili ja siis pärast oli arvutigraafika on hea ja sealt arvutigraafika juurest ma läksingi tegelikult edasi mänguasjamuuseumis. See, see kool andis mulle hariduse, mida ma sain kohe kasutada, et tihtipeale tegelikult kunstikooli inimesed lähevad kuskile hoopis mingi muu eriala peale ma ei leia, et see oleks vale tegelikult sellepärast, et see on hea haridus ja ja seda saab igat moodi kasutada teda ära. Et kui sul on nagu mingi ilutunnetus ja kunstitunnetused, siis, siis ei ole ju oluline see just nimelt seda asja teeksid, mida sa õppisid, aga minul oli see õnn tegelikult algul, et kui ma läksin mänguasjamuuseumisse, siis ma läksingi arvuti graafikuks parasjagu. Muuseum uuendas oma ekspositsiooni ja siis oligi võimalus kõiki neid kõiki tarbegraafikat ja kõike, kõike, mis seal vähegi oli teha. Ja mänguasjamuuseum on nii nii kaunis koht. Kui mul lapsed olid väiksemad, siis me ka veetsime seal aega. Ma ei teagi, kas sinna, kas nüüd, kui lapsed ei ole enam nii väiksed, kas siis on ka põhjust minna? Aga siis oleks just väga hea tulla tegelikult et kui, kui lapsed on nii palju suured, et nad on nõus kaasa tulema siis on kindlasti hästi lahe see hetk, kui nad leiavad need enda lapsepõlveasjad üles. Sellepärast et ega meil on ju tänapäeva uuemad asjad ka väljas, muuseumis ja nii huvitav on, kuidas väikesed, sellised viie-kuueaastased lapsed ütlevad, et kui ma väike olin, et vaat siis ma mängisin näiteks sellise Pet Shopi mänguasjaga või midagi, et nad saavad aru küll, et et see oli juba nende mõistes vanasti ja siis me ekskursiooni tehes ka tegelikult räägime neile samamoodi, et et näed, et juba paar aastat vana asi on ajalugu. Et see nende jaoks alati hästi-hästi suur üllatus. Aga täiskasvanutele muidugi seda. Seda nostalgitsemist võimalust rohkem. Sellepärast et täiskasvanu mäletab muidugi enda lapsepõlve, aga ta võib ka mäletada neid lugusid, mida rääkisid talle ema, isa, vanaema, vanaisa, võib-olla veel vanavanavanemad, kuidas kellelgi, ja tema võib tegelikult üles leida ka selliseid asju, mis on mitme põlvetagused. See see on, see ongi tegelikult täiskasvanute muuseum, see on hästi varjatud saladus, et see, nii on ka praegu järgi mõtlema, et on võib-olla oli seal muuseumis nii huvitav et ma ei pannudki tähele, kas lastel oli sama huvitav on lapsed kindlasti leidsid endale ka tegevust, et nemad tegid siis neile neile suunatud tegevusi. Täiskasvanuna sa kui lapsed nagu toimetavad sel hetkel, kui ta korrakski laseb sul millessegi süveneda, siis siis süveneb. Ja, ja see oli tõesti hästi hästi põnev. Ja, või siis on see, et see hetk, kui ta jääb kuulama või, või kui temal ei ole mingit sellist nagu liiga suurt heas mõttes ärritajad, mis tema tähelepanu köidab, siis saab ju tegelikult rääkida selle mingisuguse loo, et tead, et kui enne oli väike et mul oli see asi või noh, need lood, mida hästi palju räägitakse meile. Isa pidi mulle ostma selle auto, aga ta ei ostnud ja et ma olen seda siiamaani igatsenud. Nüüd ma näen seda siin ja inimene on noh, ütleme 40 pluss mees ja näed, et tal on lombid silmades tegelikult, et et see on tema jaoks oluline mälestus, mis siiamaani ei olnud üles kerkinud. Võib-olla 35 aastat. Ja see tõesti on seal nagu ajamasin, praegu tuli meelde, kuidas ma jäin põrnitsema seda mingit kosmoseteemalist vitriini. Sellega tuleb ja kogu see aeg meelde kogu see kosmoseajastu ja et nende esemete kaudu sa lähed tõesti sinna ajamasinasse nagu sisse. Jah, et meil on veel selline mänguline ekspositsioon ka, et meil ei ole liiga palju silt, et on küll tubades viited asjadele, mis ajastust nad pärinevad ja on selliseid lisatekste, kes tahab hästi palju muuseumis aega veeta Ta ja juurde lugeda. Aga samas need, need väljapanekud on sellised mängulised, et tõesti, ta annab võimaluse vaatajale mõelda, et oi, et oh oleks mul selline lastetuba olnud, et oleks istunud seal päevi ja päevi ja päevi. Ja rong seal või seal isegi mitu rongi või ja seal on sellised rongid, mis sõidavad ja siis on ka sellised, mis on, mis on välja pandud rongid mis on lihtsalt klaasidega hetkel niimoodi ekspositsioonis, et igapäevaselt kasutada ei saa. Ta on mõlemaid ja, ja seal on uurimist palju. Aga kuidas seal muuseumis praegu meeleolud on? Et kui tulid need valitsuse ettekirjutused, kuidas asjad käivad, siis ma mäletan, et ma sellel reedel helistasin veel Eesti Rahva muuseumisse ja küsisin, et kuidas on, et kas muuseumid pannakse ka kinni ja me olime nii lootusrikkad, muuseumid jäävad lahti. Ja nüüd siiski tuli teade, et muuseumid ka suletakse, et see oli nagu ootamatu ja üllatav. No see oli ootamatu jah, sellepärast et et see külastajate hulk ei olnud nii suur ja, ja muuseumid on väga hoolikad olnud desinfitseerimise, inimeste hajutamise kõige kõige sellega, mis sinna juurde kuulus, aga, aga selge on see, et, et otsus, selline tuli ja, ja sellega ei ole hetkel midagi teha, sellepärast et need, need numbrid on sellised, nagu nad on. Aga siis me püüdsime taaskord, kes teab mitmendat korda juba välja mõelda, et et mis on siis nüüd need asjad, mida me saame teha selle asemel, mida me olime praegu planeerinud? Sellepärast et meie muuseumi juurde kuuluvas teatri kodus tuleb välja lastelavastus, mina kõige kõige pisematele nendele hästi väikestele teatrisõpradele, mis oleks pidanud, esietendub sellel nädalal. Aga, aga seda ei tule ja, ja eks me siis ootame ja vaatame, et kas me saame mais selle esietenduse teha, et eks see sõltub kõik ümbritsevast ja muuseumis sama moodi, et meil olid kõik juba näituste ja ürituste ja perepäevade plaanid olemas, samamoodi need plaanid koolivaheajaks. Aga kui need ära jäid, siis me loomulikult mõtlesime välja uued plaanid. Ja, ja praegu me mõtlesimegi siis välja sellise sotsiaalkampaania, millega me väga väga ootame liituma muuseumi töötajaid, teatritöötajaid, kinode, raamatukogude töötajaid, kes tegelikult on kõik samas seisus, ehk siis osad kohad on avatud veel raamatukogus on praegu võimalik käia, väga tore, saab käia laenutamas. Aga, aga need inimesed on kõik üsna samasuguses hapras seisus. Ehk siis. Meie tegime selle kampaania lahti fotoseeriaga, mis kannab pealkirja muuseumi ühele teater ühele kultuur ühele ja mis näitabki seda, mida teeb see inimene, kes töötab kultuuri vallas, kes tegelikult igapäevaselt mõtleb teiste peale, et kõik meie töö on seotud teistele millegi näitamise, tutvustamise, säilitamise, eksponeerimise ka. Ja et mida sa siis teed, kui, kui seal seisabki keset tühja muuseumi oma selle plakatiga. Ja sul ei ole seda mitte kuhugi panna, sest mitte keegi seda plakatit ei vaata. Ja et see kõik nüüd nii pööraselt kurvaks ei läheks, siis ma pean ütlema, et. Meil oli tegelikult selle, selle sotsiaalkampaania pilte tehes väga tore. Et kõik meie kollektiiv tuli sellega kaasa. Kõikidele tundus erakordsest põnev, erakordselt teistsugune. Just see, et igaühel oli see, see oma teema, et mida sina teed sel juhul, kui sa oled kassapidaja, kellele sa piletit müüd iseendale. Kui sa oled teatris administraator, kelle piletit kontrollida, kui sa oled, ütleme, teatriprogrammi juht ja sul ei jää enam mitte midagi muud üle, kui istuda ise tühjas saalis. Aga ega seda etendust ka ei ole, mida sa vaatad, et mis on need, mis on need emotsioonid, mis on need värvid, mis jäävad kõlama? Natukene keeruline teema, aga samas samas hästi vajalik, sellepärast et need, need inimesed, kes kultuuriga tegelevad, need ei kosta praegu üldse välja. Neid teie tehtud fotosid saab vaadata Tartu mänguasjamuuseumi Facebooki lehel ja muuseumi kodulehel on nad ka väljas samamoodi. Aga Facebooki lehel on nad nüüd kõikide nende allkirjadega. Et ma usun, et need Need tekstid hakkavad ka väga ilusti kaasa mängima sellega, et on näha, et mis on selle inimese amet mida ta teeb. Et kui nüüd vaadata sealt Facebooki lehelt neid pilte ja seal on muuseumi direktor, kes on tegelikult muuseumi ekspositsiooni põrandal, selili, ümber tema on ainult exceli tabelit, paberid, tohutus koguses erinevaid arvuteid, kõik on veebis, kõik on tabelites, raha on, raha ei ole, üritas, tuleb, üritest ei tule, on tühistatud. Ja nii edasi. Et see emotsioon, mis seal on ja, ja tegelikult tegelikult tahab ta ju inimestele öelda, et muuseum on inimeste jaoks muuseumi külastajate jaoks loodud. Et, et ma arvan, et sealt tulevad need ilusad hästi tugevat sõnumit tegelikult välja kõikide nende piltide juurest, mida me nendega mõtlesime. Ja te tegite üleskutse nagu teiega liituda. Aga mismoodi see liitumine peaks siis käima? Liitumine tegelikult võiks käia nii, et kui on muuseume, teatreid, kinosid või teisi kultuuriasutusi, kes leiavad, et see teema neid kõnetaks, nad võiksid selle meie teksti läbi lugeda, mis me oleme sinna üles pannud. Nad võiksid kaasa mõelda, et milline on nende töö, mida tema praegu teeb, kui ta on üksinda. Mida teeb kinonäitaja, kui ta on üksinda, kellele ta seda filmi näitab? Mida teeb raamatukogutöötaja, kui tal ei lubata lastegruppi sisse. Aga ta on ette valmistanud raamatukogu tunni, et kuidas ta seda läbi viib. Et just see ja tegelikult me muidugi ei tahaks seda asja nii tohutult kurvaks ja vihaseks ja pahaseks, sest et kelle peale sa vihastad, aeg on selline, eks ole. Aeg on lihtsalt liimist nii lahti. Et kui leiaks sealt selle selle iva üles, mis tegelikult nagu naerma ajab. Et me ise ka täna hommikul vaatasime neid pilte pikalt ja siis vaatasime, et teatrist kontrollitakse pileteid ja tegelikult need, kellel pileteid kontrollitakse, väikesed matrjoškad ja see on üksteise seest välja tulnud, neil on kõigil piletid, nad kavatsevad minna teatrisse. Aga pileti müüa piletikontrollija ei ulata ju nendeni, nii et ta tegelikult täies ulatuses ripub oma kassaluugist välja selleks, et kontrollida nende pileteid. Aga ta ei lase ennast häirida, vaid ta ütleb neile ikkagi rõõmsalt, olge lahked, minge saali, palun jätke välisalanenud garderoobi, teie kohad on esimeses reas või siis sünnipäeva läbi viia, et muuseumis saab pidada ka sünnipäevi, aga hetkel muidugi on see keeruline. Ja sünnipäevad tuleks pidada kodus oma pereringis ja sünnipäevade läbiviija on pannud endale tordi lauale süüdanud küünlad, pannud tahe väikese kolmnurkse mütsi, ütleb mul on endal täna sünnipäev. Ma kavatsen teha endale ka muuseumis ekskursioon ja pärast siia ära terve tordi. Et, et eks see selline natukene selline magusvalus huumor on või selline selline läbi pisarate huumor. Aga võib-olla on neid teatreid ja neid neid kultuuriasutusi, kes leiavad seal teravama iva. Nii et tehke pilte, tehke videomaterjale, riputage üles sotsiaalmeediasse ja kasutage neid teema tril hashtag muuseumi ühele kultuur ühele teater ühele ja, ja igaüks, kes tahab vaadata, leiab nende teema trellide järgi need ilusti üles, et me ei peagi neid kuhugi koondama ühe lehe peale kokku. Et need teematrellid aitavad neid nagunii koos hoida. Muidugi üks üks asi veel meelde, et ma lugesin, et teil on üks tore blogi ühest mänguasjamuuseumieksponaadid karu nässu. Ma ei tea, kas karu ise kirjutab või või temast on need lood. Karu ikka ise kirjutab jah. Et see on selline huvitav karu, kelle me saime mitu-mitu aastat tagasi kingituseks ja sellel karul oli enne juba päevik. Ta oli selline reisihimuline karu, pressis ennast igasuguste inimestega kaasa kogu aeg kirjutas päevikut, tegi pilte ja kui me saime, me saimegi ta siis sellise pärandusega, et talle meeldib pildistada ja kirjutada. Ja praeguseks on siis sellest Karus sündinud kaks lasteraamatut tohutult suurtes kogustes ploki kirjeid, sellel karul on oma Facebooki leht. Et võib-olla tõesti peaks ka karu tegema siis selle oma kirje Karu ühele kus ta seisab peegli ees ja ei ole mitte koos teiste karudega kuigi tõtt-öelda tegelikult, et noh, mängukarud ei ole väga tugevad viiruse levitajad, nii et me oleme ikkagi lubanud neil koos olla. Aitäh Marge, Pärnits tulemast Tartu stuudiosse. Tunni alguses kuulsime teie luulet ja siin lõpupoole rääkisime Tartu mänguasjamuuseumi sotsiaalkampaania teemadel. Ja loodame siis, et, et sellest kuust ajast on nii palju abi, et, et pärast saab jällegi kõike seda teha, millest me praegu puudust tunneme. Ja aitäh kutsumast ja ma väga loodan, et sellel aastal ei pea, et ma muuseumi sünnipäeva vahele. Sellepärast et meil ei ole mitte kunagi olnud sellist aastat, kui muuseumi tähista kõikide oma sõpradega. Tähendab kõikide inimestega, kes tahavad tänavalt sisse astuda, sünnipäeva, et sellist olukorda ei tohiks tekkida, see ei ole õige. Sünnipäevad peavad maailmas olemas olema. Millal see õige kuupäev on? Õige kuupäeva mai lõpus, et selleks ajaks siis proovime kõik terveks saada ja need, kes on terved, need terved püsida ja läheme rõõmsa südamega kevadele vastu, nii et kultuur saaks olla mitte ühele, vaid kultuur kõigile.