Aga nüüd siis jätkame delta saatega ja meil on külas Eesti kunstimuuseumi juht Sirje Helme, tere päevast. Tere kõigile. Räägime sellisest asjast, millest me tegelikult hea ju jätkuvalt mitte midagi, mis saama hakkab, vähemalt lähiajal, aga aga mingid plaanid või noh, nagu kuskil maal Me ju omadega oleme. Et ma hakkaks sellest pihta, et eelmisel nädalal tegid kultuurivaldkonnad üheskoos avalduse, kus ta siis palusite kultuuriministeeriumilt, et võiks minna edasi selliselt, et kui te alustuseks käisite need punktid läbi, mida te soovisite ja, ja siis sinna kõrvale kohe seda, et kuhu selle nädalaga jõutuda. Ja see oli tõesti täiesti minu meelest väga märkimisväärne väärne avaldus, sellepärast et minu teada vähemalt ma olen ju hästi kaua töötanud ja olnud kultuurivaldkonnas ikkagi pärast 80 kaheksandat aastat vist oli sisse pleenum. Loomeliitude ühispleenum ei ole selliste seljad kokkupanemise tunnet olnud, sest tavaliselt on ikka nii, et kui film küsib raha, siis talle öeldakse, et vaat siis me võtame sealt valdkonnast ära ja ja nii edasi, aga seekord me tõesti uskumatu, aga olime kõik ühte meelt. Kui sellest ühisavaldusest rääkida, siis see tekkis ka täiesti sellisel spontaanselt vabatahtlikkuse printsiibil ju, et kes nüüd selle kokku kirjutab ja, ja mõned inimesed tõepoolest olid väga konstruktiivsed ja väga tublid ja mina olin ka seal nii-öelda väiksemas meeskonnas, aga mul seal midagi üle, kui lihtsalt nendega nõus olla, siis kõik tuli nii kähku. Aga see avaldus algas tõepoolest võib-olla natuke isegi mingist teisest aspektist algusest ei rääkinudki nii palju rahast. Me lõpetasime rahaga muidugi. Ja üldse hakkama saamisega, aga meil olid sellised sellised suured moraalsed küsimused, et kuidas siis skulptuur on see esimene, kes satub löögi alla, samas on kultuur ikkagi Eesti põhiseaduslik imperatiiv. Arutaks ikka seda kultuuriinimestega, mis on see, mida ma pole teinud, mida nad paremini saaksime teha. Muuseumid pakkusid ka sellise variandi välja, et meil on korraga suurtes muuseumites 100 inimest, ruumides teete kumu, 100 inimest korraga, seal polegi polegi õieti midagi ja igasuguseid võimalusi ja isegi ju saame väga hästi aru, et see selline hästi maha võetud ja väikeste numbritega külastatavus, mis peaks hoidma või vähemalt kuidagi kaitsma külastajat ja meie oma töötajaid ka, et see anna väga palju meie tulu juurde, aga see oli rohkem selline emotsionaalne, moraalne küsimus, et inimesed, kes niigi on suures surutises ja seda, neid vaimseid probleeme, meie kuuleme üha rohkem ja rohkem ja neil on vähemalt võimalus tulla kuhugile, kus olla teistmoodi teises ruumis. Nii et see oli kindlasti üks selline asi, mis meid ka väga kõiki ühendas, sellepärast, et noh, kes käib kontserdi, kuulab muusikat ja kes tahab näitusele tulla, see on mingisugune selline kaitsepuhver, selle igapäevase väljaminek, sellest väljaminek ja täpselt, et sellest me nagu alustasime, aga tegelikult lõpetasime ikkagi selle konkreetsete ettepanekutega. Et mis siis nüüd saab, kui me oleme kinni, ega me keegi ei arvanud, et me oleme ainult märtsi kinni, oli ette näha, et see kumuleerub kogu aeg, et see läheb hullemaks. Eriti need asutused, kus sellist püsiriikliku tegevustoetust ei ole, et kõik need MTÜd ja noh, eriti puudutab see kontserditegevust muidugi. Ja et nad satuvad ikka sellise hoobi alla, et nad ei taastu, nad on nagu nad ise nüüd on mitmed kord öelnud, et kõik see nii-öelda vana rasv on ära kulutatud ja nad lihtsalt ei taastu, et see ei ole nii, et kultuur tuleb nipsti. Tänan kinni, homme tuleb välja, ta ei tule niimoodi. Et need inimesed tõepoolest, ka muusikud otsivad mujal tööd, teistsugust tööd ja noh, see, mis ma ütleksin, et eesti kultuuri väri on ikkagi viimastel aastatel olnud väga tugev ja väga tihe ja väga intensiivne noh, öeldakse, et ei jõua ära käia igal pool, siis see kipub lagunema ja see on väga tõenäoline, et ta laguneb, nii et see oli meie mure kõige lõpus. Nii nädalaga on juhtunud midagi. No nädalaga ütleme, me oleme üritanud, tähendab, me tegeleme selles suunas, et hea meelega kohtuks, me oleme valmis kohtuma valitsusega peregi endast, aga noh, kindlasti mõned inimesed meie hulgast oleme nõus kõigepealt kohtuma meie oma ministriga ja siis ka võib-olla selgitama veel kord seda kultuuril oli laiemalt, et me tõesti ei ole need, kes raha küsivad, skulptuuriga kannab ka meie, ütleme loo majandussektorina on ta väga tugev ja need rahad, mis liiguvad, ei ole sadades tuhandetes, vaid ikkagi väga suurtes miljonites. Ma võib-olla sadades miljonites, eksju, ma ei mäleta seda, summatas oli pööraselt suur, igatahes see toodi välja nii-öelda käive. Ja teine asi on ka see, et kultuur nagu sul ei ole mingi asi iseenesest, et ta on seotud niivõrd paljude muude majandussektoritega noh, meil endalgi kuma muuseumis vaatan kõiki neid nii-öelda lepinguid, kes meie jaoks tööd teevad, neid on ju sadu. Nii et ja see on kõik niimoodi rääkinud filmist rääkimine, kontserdis kõik need üüris tehnilised tööd, IT valdkond ja nii edasi. Nii et see on ikka väga suur, puudutab väga palju ka majandust ja teisi majandusvaldkondi. Et me üritaks nagu sa seletada. Küsimus on ju selles, et millisena tuleb kogu see valdkond välja kriisist, et esimesest kriisist Me taastasime siiski ei ole olnud kerge ja ega päriselt ei taastutudki, sest inimesed ikkagi ei kippunud. Noh, ma võin nüüd muuseumite kohta öelda, Nad ei kippunud ütleme nendel esimestel kuudel ju kohe muuseumi ukse taha, et ta niisugune hirm, ma arvan, et oli selline, aga väga hästi läks suvel jälle väiksematel muuseumidel ja ta pikkamööda tuli see publik tagasi. Aga ikkagi me saime hakkama, sellepärast et me teadsime, et me saame toetust ja see toetus aitas. Meil see summa oli 25 miljonit, siis valdkonna peale. No praegu on selles mõttes asi hullem, et, et väga paljud tõesti on päris põhjas juba oma finantsidega, et on tõepoolest suuremaid, noh, ütleme niimoodi, et võib-olla suuremal muuseumil on kergem sellepärast et me oleme nii suur asutus ja nii paljude erinevate finantseerimisskeemidega. Et ma ei räägi jälle oma muuseumis, et see ei ole kindlasti esimene muuseum. Öeldes kumu põhja ei lähe. Nojah, ma räägin eesti kunstimuuseumis tervikuna ja, aga meil on omad probleemid, noh näiteks selles mõttes, et möödunud suvel ikkagi me taipasime, et nii Niguliste kui Kadriorg elavad ju sisuliselt turismi peal. Nii et mida nüüd teha edasi ja muidugi möödunud aasta suvest alates me oleme seda arutanud ja mõelnud, aga asjaolud on muutuvad nii kiiresti. Tegelikult tegelikult tuleb ümber mõelda. Ja noh, kuna me oleme seotud nende välismaiste lepingutega ja meie noh, eriti KuMul, aga nüüd ka teistel muuseumid, Kadriorul, Nigulistes ka Adamson, Eriku tegelikult on ju oluline, et oleks rahvusvaheline mõõde täidetud, aga no kus see mõõde siis on, kui sa ei pääse reisima, kui keegi pääse reisima ja see ümbertõstmine ja sättimine ja et kontaktid ja kõik, ühesõnaga seal on nagu omad väga tõsised probleemid, kui me räägime, tulevik. Aga kas tulevikku, kuidas ma ütlen, päästab ainult raha, mingi summa raha, mis tuleb kassasse, mis aitab puudujäägi ja siis? Jäädakse päästab nii palju, ta päästab nii palju, et see kogu see infrastruktuuri kuku kokku. Sellepärast et veel kord, et kui ütleme siin noh, teatrid ja muuseumid, et me, me küll teame umbes 50 protsenti elame oma tulust, see on sihtasutustena, kõik, see on selge, kes rohkem, kes vähem ütleme siis Kenda nagu maksimum mida ma oskan öelda, ega ma kõiki muuseumid ei oska ka öelda, aga ja ühesõnaga see emale see kogud jäävad alles ja teatud inimesed jäävad alles ja ühesõnaga see tegevustoetus hoiab, seda kõike elus ei saa teha ilmselgelt, kui me ise ei teeni, me ei saa teha väga paljusid asju kirjastatud, teha, uusi näitasid ja nii edasi siis on kõik omatulu peal. Aga noh, selles mõttes ta päästab seda. Aga, aga kogu see suurem infrastruktuur, kui me oleme nüüd arutanud Eesti oma vahel nii muusikutega filmiga ka rahvakultuuriga, muide väga mures on koorid ju, et koolid lagunevad ja ma ei ütleks, et see raha on see, mis tulevikus meid täiesti päästab. Aga ta aitab ehk sellel infrastruktuuril ellu jääda. Sellepärast, et siin praegu sellel kinniolekul ju tekivad ka muud probleemid, nagu tõepoolest see hajumine inimesed kaotavad teatava võime sünergiliselt töötada ja see on kultuurivallas hästi oluline. Et see ei ole niimoodi, et istume seal, vaatame naeratamine üksteisele Tinzis ja mõtleme välja suuri asju, see tegelikult ei toimi niimoodi. Suuri asju mõeldakse välja täiesti osava ja ootamatutel hetkedel, ootamatutes kooslustes, seda ei saa ette planeerida ja see on nagu selles mõttes küll rõhume, et me oleme loo majanduse osa, aga me toimine või ühesõnaga need ideed toimivad natuke teisiti. Ma arvan, et ka ütleme, suures majandusvaldkonnas võib see niimoodi olla. No ma ei tunne seda valdkonda. Aga ja jah, suured ideed ei teki tiimsis, ma kardan. Nii et see on suur oht. Ja suur oht on ka see, et see motivatsioon või see, ütleme sünergia kuidagi hajub ja laguneb ja see on minu mure, seda me oleme oma muuseumis rääkinud väga palju kordi. Ja me üritame siiski kuidagiviisi kas või kahekaupa kokku saada, et mul on Ismuisumit kolm direktorit, et väga olulised inimesed ka ütlemisele, admini juhtkonnas, et niimoodi kahekaupa kokku istuda ja arutada puhtfüüsiliselt, et võib-olla sama kaugel nagu meie praegu siin teiega. Aga see on oluline, füüsiline kontakt on siiski oluline, sest nagu ma ütlesin, teate või ideed tekivad teistmoodi, kui tinghi koosolekutel. Kui see eelmise kevade jama läbi sai ja tuli suvi ja kõik läks lahti ja korda tagasi ja me olime õnnelikud ja, ja kõik oli ilus, siis kas tabasite, et inimesed on kuidagi eriliselt motiveerinud tuut varasemast rohkem, et, et nüüd on seda õhinat nii palju, et elasime üle Raska ja nüüd siis paugutama, et äkki tuleb nüüd samamoodi, et inimesed nagu koguvad endasse midagi ja siis tuleb suvi ja siis nüüd hakkab loome lendama. Ma ei usu seda, et see kordub ja asi on selles, et inimestel oli, ma mäletan, kui me tegime, 18. mail oli vist oma muuseumi lahti, kui rõõmuga inimesed tööle tulid, seal tasid kodunt välja mitte pahandada, pärast on ju tore olla oma lasteaiaperega kodus, aga see oli suur asi, me tulime välja ja siis sisuliselt puhkused peale. Aga augus siis ma järsku tajusin seda, et väga omamoodi oli mõnus kodus olla. Ja, ja siis ma taipasin esimest korda, kui tõsine on see sünergia osa kultuuris, kultuuri vallas ja uute ideede ja mõtete vallasest, seda kogu aeg tulid ju ka teated meie rahvusvahelised partnerid, me ei saa seda teha, mis sel kuupäeval sa teha, meil on see lahtine, et sa kogu aeg tegelikult taipad, mis nüüd hakkab alles ees ootama, et see esimene nii-öelda ootamatu kinnimine ja, ja sellest väljatulek, see oli ainult üks pisike osa sellest. Ja noh, keegi ei kujutanud ette, et see teine laine nii ränk siiski meile tuleb. Aga Me tuleme sellest tõenäoliselt loodetavasti välja kevade poole. Aga need tulemid või noh, need ütleme, see tagajärjed, need on palju sügavamad ja palju keerulisemad. Nii et ma nagu sellist. Hei hopsti, Me oleme tagasi, ma seda ei usu. Siiski kahjuks. Kas selle nädalaga, teie noh, võtame muuseumivaldkonnas midagi muutus ka, et kui nädal tagasi tegite selle ühisavalduse, siis sellest riigilukku minekust nagu riivamisi räägiti, aga noh, see oli ikkagi noh, lihtsalt sellisel jutu tasandil, nüüd on teada, et Ülehomsest on noh, nagu kõik kinni, aga teie olite juba niikuinii kinni, et tuleb teil siin mingi muutus. No nagu ma ütlesin, tegelikult meil muutust juurde ei tule, et meil oli ka eraldi muuseumi nõukogu avaldus, kus me arutasime, aga noh, selleks kultuuriministrile põhimõtteliselt nagu üritasime seletada, segamuuseumivaldkonda on oma sisemuses ka omamoodi sama kirev nagu kogu siin on väiksed muuseumid, suured muuseumid, sihtasutused, riigimuuseumid, seal on maakonnas suured ja väiksed muuseumid ja nii edasi ja kõigil on nagu omad probleemid. Menüüd. Reedel kohtume ja katsume joonistada välja mingisuguse suurema pildi, räägime ka rahas kahtlemata sellepärast et et sihtasutused ju oma, ütleme, selleks programmilise tegevuseks vajavad raha. Kui seda ei ole, siis on muuseumi tulu ei too ja seda ei saa kärmis näitust teha või ütleme, ühtegi raamatut välja ja anda või noh, midagi sellist. Nii et need on need probleemid, mis on kultuurivaldkonnas üldiselt, aga muuseumidel eraldi. Nii et mida tegelikult me kõik rääkisime omavahel, aga Me ei tahtnud olla positsioonis, et me oleme kinni. Vaata nüüd, teie peate ka kinni, olen, ma ei tahtnud seda sõnumit öelda. Me tahtsime seda öelda, et mida varem on need karmid nõudmised, seda kiiremini saame meie avaneda. Et selles mõttes ma ei tahtnud kedagi rünnata. Aga me ei loe. Meil oli selge, et nendest ei piisa kultuurivaldkonna, see kuulus r on niivõrd väikene, et see ei päästa mitte kedagi. Et hiljem tõepoolest jah. Meie ei ole sellele täielikule sulgemisele vastust, me väga loodame, et see aitab meil kõige kiiremini välja tuua ja võib-olla oleks pidanud olema kõik koos. Meie sõnum oli ka selline, et me oleme väga nõus nende piirangutega, me saame sellest aru ja siin ei ole teisi variante. Aga me tahaks olla linna nii-öelda ainsad, kelle kaudu see lõpeb. Kõik see ei lõpe meie kaudu. Nii et selles mõttes tuli olla väga delikaatne kogu selle nii-öelda ühiskonna toimimise suhtes, aga samas oli meile ikkagi selgelt meie sulgemisest. Tõesti ei aita. Kas te midagi põhimõtteliselt teha saate, praegu ma natuke võib-olla laiendada oma küsimust, et tavainimese jaoks muuseum on see koht, kuhu mina tulen maale vaatama või kujusid vaatama. Muuseumil on teadustegevus, on kirjastustegevus. No mida me tegelikult me saame hästi palju teha, sellepärast et tõesti näitus on see tegevus, mis paistab välja, aga tegelikult muuseum on ju palju suurem kui näitused. Et meil käib kõikides osakondades töö, käime graafikuga nii palju kui võimalik, aga me oleme otsustanud, et need näitused, mida me planeerisime avada ka juba märtsis aprillis-mais kaks tükki. Me teeme nad kõik valmis. Sellega tegelevad kõik osakonnad, konserveerimisosakond, kogude osakond, näituste osakond, kommunikatsiooniosakond ja nii edasi ja nii edasi. Need töö käib kogu aeg, lihtsalt me teeme nad valmis, avame siis, kui on võimalik avada. Sellepärast et ma lihtsalt nagu väga-väga loodan, et need rahvusvahelised suured, väga olulised näitused just nimelt see Belgiast tulev memm lingis Rubelsini, mis on ette valmistatud välja mitu aastat ja mis on tõesti haruldane. Noh, kui tuuakse siia Memling vandaiku Rubens ehtsad originaalid, tippteosed on, ta ikka oli vist isegi Chase esimese kogus. Nii et, et me saame ta siiski ühel hetkel lahti teha, aga ühesõnaga on lepingud on nii karmid, et või noh, mis karmid seal ei olegi võimalik seda enam edasi lükata ja me oleme kõik edasi lükanud. Märtsis avatama pidav reivinäitus muidugi jääbki avamata. Ükskord kui muuseumid lahti lähevad, eks me siis avame, et noh, muuseumitele on ju see, et need plaanide ette tegemised on nii pikad, et väga raske on need ümber muuta. Terve möödunud kevadel muudkui muutsime neid ja nüüd on raske neid uuesti muuta, sellepärast et laenud on juba ka mujale lubatud ja ja mõned muuseumid ju avanevad juba ja on 22, oodatakse töid ja ühesõnaga see on hästi keeruline selline pusle kokku panemine, aga e-muuseumis käib kõva töö. Mis ajaks mingisugust noh, nagu konkreetset vastust ootate, sest te olete oma ettepanekud teinud, olukord on ääretult segane, keegi midagi ei tea, mis saab. Aga noh, eluga on vaja edasi minna, et mida teile praegu konkreetselt vastata, isegi mitte rahasumma poolest, aga sellel kuupäeval juhtub nii. Konkreetsus on olnud kogu aeg natukene puudu. Et noh, ma mäletan, kui kinni läksime, kõigepealt me pidime minema kinni kuidas siis nüüd oli jah, et pühapäeval viimane päev ja kuna ka muuseumitele on omad kontserdiprogrammid, siis me hästi kiiresti panime kõik lukku, siis selgus, kas oli päeval õppi järgmine päev, et oi, hoidke ikkagi esmaspäev, teisipäev lahti. No siis oli uued telefonikonna tee, noh näiteks kumu auditoorium, tulge ikka esinegi siin, meil kõik on olemas. Ja noh, see segadus oli ebamäärane, sama ebamäärane oli siiski ka see töötukassa mõõde. Sellepärast et ma ise oli väga kriitiline selle suhtes, et me saime aru, nagu töötukassa kodulehelt võis ka lugeda algul, et me saime aru, et seal noh, tavaline koondad kedagi või sa teatad, et ta palk väheneb ja nii edasi, seal on teatud protseduurid. Üritasime töötukassalt mitu korda helistades, paludes küsides, kuidas see toimub kusagil keskpäevaks. Me saime aru. Me istusime kogu aeg oma selle seltskonnaga koos ja isegi ühisavaldust, et siiski jah, tegelikult võib küsida. Ühesõnaga, teie ees on palju vabam, eks ole. Aga selleks ajaks oli juba noh, ma olin oma inimestele öelnud, et pidime kiiresti reageerima, märts jooksis juba, et äkki võiksite ta seal mingeid puhkuseid võib-olla tasustatud, loomulikult mitte palgata puhkusel veel. Nii et ühesõnaga see sõnum, kui ta on ära otsustatud, võiks olla konkreetne. Nii et, nüüdne kuulame raadiost ju ka ja sõnumitest ja sotsiaalmeediast. Et ikkagi võib-olla me räägime aprillil toetusest, eks ole. Et riik võib-olla teeb lisaeelarve, et aga alustada lisa Eller keelduti tegemas, nagu ma aru sain, esemed sõnumid on nagu vastuolulised, aga meie peame toimima. Kui on öeldud, et ei tea täpselt, siis ma pean selle ise välja mõtlema, kuidas see täpselt peaks olema. Ja selles mõttes niisugune jah, kui tuleb teade, nüüd on kõik kinni, siis ma paluksin ka, tuleb läbiministeeriumis ja teada, nüüd on kõik kinni tüsedaid tehad sellel kuupäeval võite esitada töötukassa taotlused. Tuleb see mõõde veel? Ärge muretsege, tuleb ka aprillis mõõde ja me mõtleme praegu ka tegevustoetuste peale, sest tegelikult kogu see kultuurivaldkonna sõnum oli ka see, et töötukassa meid nii väga võib-olla muuseumi täidab, jälle mõtlen, et kui on riigi toetus ütleme mingisuguses protsendist noh, 50 protsenti taga, siis see töötukassa mõõdeme kindlasti aitama. Ma ei taha midagi öelda. Aga, aga just sellised ütleme, need meie kõik käsunduslepinguga töötajad, väga paljud inimesed, kes meil ei tööta, meil ei olnud ka üle 200 lepingu neisse ei aita. Kindlasti ei aita ja kogu kultuurivaldkonnas, noh, ma arvan, et need, kes on püsipalgad, Ma olen, neid on vähem kui neid, kes ei ole pisipalgal projektipõhiselt ja nii edasi, nii et sellepärast me ütlesime, et töötukassa mõõde tegelikult ei aita, et ma ei saagi aru, miks omal ajal sotsiaalministeerium ja minister suhtus nii vaenulikult sellesse töötukassa mõõde ei puuduta neid käsunduslepingu inimesi, siis me kasutame neid kohutavalt palju. Meie kaaslased. Me oleme tegelikult ka möödunud kriisis ju osadele inimestele siiski omaenda vahenditest maksnud seda toetust, sellepärast et noh, nad on meile väga vajalikud inimesed. Aga et just see oli see probleem, et noh, et see on vaja hoida, neid pesasid alles see, kus uuesti energia lahti läheb. Ma vaatasin ka, noh, see nimekiri, see kultuurivaldkondade nimekiri, kes avalduse tegijaid seal oli tõesti noh, nagu Eesti Kunstimuuseum oli ja nagu suure, et organisatsioonid ja siis olid ka sellised noh, mitte ühe mehe bändid, aga noh, põhimõtteliselt ühe muusiku projekti, et need probleemid on tegelikult ikka väga, väga erinevad, et kas mingil hetkel tuleb ka see, kui noh, nagu see üldine lahendus kõiki ei rahulda ja see noh, nagu ühtsus läheb jällegi laiali. No, ega seal ongi väga erinevaid lahendusi, et jah, et see on suur lõhe, et tõesti need ühe-kahe mehe naise organisatsioonid, et neid töötukassa mude aitab palju vähem, et peaks mõtlema ka ikkagi nendele nii-öelda vabakutselistele, millele, nagu ma saan aru, on ka kuidagiviisi mõeldud läbi loomeliitude. Aga et seeläbi loome liituda nüüd üks mõõde, aga noh, Ma kujutan ette, et kui mul oleks mingisugune üritus, mida ma siin aastaid vean siis mul on väga oluline, et need inimesed, kes minuga koos töötanud saaksid minu käest sõnumi, et ma aitan ja hoian teid. Et sellepärast ma tahan väga kokku saadeta, teatavad leidsitiivsused on vaja ja vaadata seda asja erinevate nurkade all. Me tõesti loodame, et me ei lähe omavahel kaklema, teie saite rohkem raha, kui meie, see oleks, see oleks kõige lollim, mis juhtuda võib, et praegustel õnneks juhtunud ei ole, et me üritame nagu siiski hoida seda ühtsust, sellepärast et kultuurivaldkond on siiski see, et kui ta hakkab lagunema, siis on nagu noh, see ongi suurem lagunemine, et kõige rohkem, mida meie tahame hoida, seda just nimelt seda niisugust, seda baasi ja seda neid pesasid. Ma ei oskagi teist sõna nagu öelda, et selles pesas kasvab uuesti välja uusi energia, on koht, kuhu kokku tulla. Et ega seesama puudutab ju ka muuseumi väike ja muuseumimaailma, nagu ma ütlesin, see teatav hajumine ja sünergia vähenemine. Et see on ka meile väga oluline, et mõned probleemid on, ütleme sellel emotsionaalsel ja ka moraalsed ja eetilised tasemel väga sarnased, aga need, ütleme protsessi, kuidas need toimivad, need on ka kahtlemata erinevad. Kas te selle olete suutnud, noh, nagu otsustajatele selgeks teha, et kultuur on ikkagi oluline, mida tuleb hoida või öeldakse teile jätkuvalt, et noh, aga ei juhtu ju midagi, kui kinni on ja ei juhtu midagi, kui teater ei saa minna, aga peaasi, business toimub. Ja tema ei ole selles kindel, ma ei ole selles kindel, sellepärast et sain ka aru, et raha ei saa ju kogu aeg kõigile anda jätkuvalt. Nii et. Ma kardan, et see mingisugune hoiak kultuuri suhtes. Ta ei ole väga palju muutunud sellest ajast, kui me saime aru, et see on niisugune jätku virin aga see ei ole nii, kultuur on ikkagi väga võimsaks argumendiks ka Eesti väliskuvandile muutunud. Ja see toob väga palju sellist positiivset, mõõdeti Eestile kui väikeriigile juurde, sest et noh, ma ise ka imetlen, kui ma nüüd vaatasin kõiki neid asju, mis ja kõiki neid allakirjutajaid ja ja kogu seda jõudu, mis seal tegelikult taga on, mis on eeskätt ikkagi ise just nimelt see mõttejõud ja seda tuleb hoida ja noh, meil on see endale väga selge, et ühele meeldib rohkem teatris käia, teisele kontserdi vahet ei ole, eks ole. Et see on ikkagi üks ja sama platvormi ja nagu ma veel kord kordan, see on põhjus, keel ja kultuur ning see Eesti riik üldse olemas on. Et see on nii tobe seda kogu aeg korrata. Aga no kui seda ei ole või seda ei toetu, seda, seda ei ole siis noh, ma arvan, Eesti oleks tervikuna päris edukas firma ju ega siis on ju selge, eestlased on töökad ja korralikud töötegijad ja inimesed. Aga selleks nüüd küll riiki vaja ei ole, et me oleksime üks firma. Mis ajani teie arvate, et elu meil seisab? Ma ei oska öelda, mis seal seisab, võib-olla mais midagi hakatakse lahti tegema, ma loodan, ma ei tea, vaatame, kuidas need numbrid on, et eks keegi ei oska ennustada, et nad ikkagi on niivõrd käest lastud ja seda levikut Te vist ei ole võimalik piirata enam, aga noh, ma ei, ma ei tea, ma ei saa olla tõesti teadlane või doktor, kes siin võitleb igapäevaselt. Aga üks asi on avamine. Aga tõesti kuidagiviisi ma nägin, kui ta esimest korda avasime, kui, kui kohutavalt rõõmsad olid muusikud, kes tulid Nigulistes musitseerima ja et see võimalus avanes ja see on nagu selline ikkagi värske õhk ja meile ja ka muuseumitele kuva muuseumites räägin ikkagi ka selline taaskäivitunud ju finantstegevus, eks ole ju, et me saaksime oma inimesi palgal hoida ja mitte ainult, et me saaksime mõelda uute näituste peale. Aga need tagajärjed ja kuidas see kõik toimima hakkab, me praegu oma muuseumis arutame sind väikese seltskonnaga direktoritega, me räägime ikkagi aastast 83. Kui sa võiks uuesti kuidagi jalule tulla. Kuna praegu peaksid olema täiesti selgelt 22. aastanäitused lepingud vähemalt kokku leppida eelkokkulepped et neid ei tehta niimoodi obsi, siis osa on osay, oleme praegu, tegeleme sellega siis noh, võib-olla 23, äkki optimistlikult rääkides. Arusaadav aitäh teile, Sirje Helme, Eesti kunstimuuseumi juhataja ja loodame, et kõik läheb hästi pingutamisi. Loodame muidugi, ega seda keegi nuta nurgas, ma usun, kõik teevad oma parima tõsiselt ja nagu tänapäeval on kombeks öelda, et jääge terveks ja olge ettevaatlikud, aitäh teile, aitäh.