Stuudiokülaline on Tallinna prantsuse lütseumi juht Peeter peda kes kutsub keele ja muusikahuvilisi osalema laulude tõlkes kursil. Prantsuse lütseum tähistab sügisel sajandat aastapäeva ja pidulikku sündmust ilmestab prantsuse laulude kogumiku väljaandmine. Räägime Peeter Pedakiga nii konkursi tingimustest ja prantsuse lauludest kui ka laiemalt praegusest koolikorraldusest. Samuti mõtiskleme, kuidas mõjub kultuurilukku keeramine inimestele, kes on harjunud seda väga agarasti nautima? Mul on suur au tervitada klassikaraadio stuudios Tallinna prantsuse lütseumi juhti. Tere, Peter Pedak. Tere päevast. Tallinna prantsuse lütseum tähistab esimesel oktoobril sajandat aastapäeva. Sel puhul antakse välja prantsuse laulude kogumik. Kutsutakse kõiki keele ja muusikahuvilisi osa võtma prantsuse laulude tõlkekonkursist. Tähtaeg pole enam kaugel, see on esimene aprill. Vete Pedavad, palun rääkige konkursist ja selle tingimustes lähemalt. Tõepoolest, kool saab sellel aastal sajaaastaseks peaaegu nagu Eesti vabariik, jagame riigi elu ja ajalugu. Aga selleks, et kooliseinte vahelt jõuda, ka avalikkuseni, anda mingi panus Eesti võib-olla kultuurielu elavdamisse siis oleme mõelnud, et anname tõesti välja 100-st laulust koosneva kogumiku mis tähendab siis mitte ainult tekste, vaid ka noodid ja laulutekstid prantsuse keeles ja nii palju, kui neid on olemas, siis ka eesti keeles. Sellepärast et tore oleks, kui need laulud jõuaksid ka näiteks teistesse Eesti koolides ja, ja miks mitte ka mõne eesti laulja repertuaari. Aga mis need konkursi tingimused siis on? Konkursi tingimused on te kõik võivad osaleda nii noored kui ka täiskasvanud, kahes kategoorias anname välja ka auhinnad. Nüüd on rahalised preemiad. Üks kategooria õpilased, teine kategooria täiskasvanud. Kooli kodulehel on üleval nende prantsuse laulude tekstid, originaalid, mida palume tõlkida. Tõlked palume saata esimeseks aprilliks meie prantsuse keele õpetaja aadressile, see aadress on ka seal kodulehel üleval. Rahel kardan tema nimi ja žürii, mis koosneb siis prantsuse keele, eesti keele ja muusikaõpetajatest hindab selle tõlke, poeetilisust ja lauldavust. Kõige olulisem on võib-olla just see lauldavus, et ega me ei oota ju loomulikult sõnasõnalist tõlget, et see on suur, selline väljakutse ja ja väga põnev ülesanne. Sest ma tean, et kui laulutekste tõlgitakse, siis professionaalid üldiselt püüavad ju jälgida ka seda, et samad häälikud satuksid samadele kohtadele nii palju kui võimalik. Aga räägime prantsuse laulust prantsusekeelne sõna shansoon tähendab laulu, mis on seal tsoonide ajalugu ja, ja selle muusikažanri iseärasused. Tõepoolest kui me ütleme šansoone siis me ennekõike mõtleme siis eelmise sajandi 20. sajandi keskpaiga selliseid kuulsaid prantsuse šansoone lauljaid, kes jõudsid ka Eesti raadiokuulajate kõrvusse Edid pea, Jacques preli, Montaan šarlas nagu Juliet Greco. Aga see sõna šansoone iseenesest tõepoolest tähendab prantsuse keeles lihtsalt laulu ja isegi prantsuse rahvuseepos. Johnson laam. Rolandi laul on juba keskajast pärit. Teos. Aga kas võiks öelda, et prantsuse laulul, et kuhu see rõhuasetus läheb, on see pigem meloodia või ongi see pigem tekstile või on kuidagi seal see väga kena tasakaal? Kindlasti on nad kenasti tasakaalus, nii nagu kammerlaul, kui me mõtleme, mis tegelikult saksa kultuuriruumist sündis poeetide ja heliloojate koostöös ja prantsuse šansoone, sellist Klassikalist Johnsoni kaasa arvatud neid samuti ahvi ja Montaani ja teiste laule iseloomustabki just nimelt sisukas tekst. Et seal on tihtipeale midagi sellist, sügavat elutunnetust, ka traagikat, et või, või iga mõnikord sellist koomilist Espriid. On teil ka omi lemmikuid, mida me võiks näiteks siinkohal meie raadiokuulajatele mängida? Ma mõtlesin praegu Piafi tuntud laulu, no Ženja Fokin. Ei, ma ei kahetse midagi selle peale. Sellepärast et aeg on selline, et inimesed võib-olla vajavad midagi natukene häiroilisemat, toetavamad. Et sellisel kriisi ajal ma arvan, et väga nukrad, väga argised palad võib-olla ei jõua inimestele nii väga südamesse, vajame toetust. Kõlas Edit Beachi esituses. Ei, ma ei kahetse mitte midagi. Klassikaraadio stuudios on Tallinna prantsuse lütseumi juht Peeter Pedak. Peab ära mainima, et täna on Eesti e-riigil teatud määral nagu väike sünnipäev. Sellepärast et täpselt siis täna aega tagasi oli esimene üle-eestiline koolilaste e-õppe päev. Kõik, mis tol päeval juhtus, me kõik mäletame, mis uudistes kõlas. Vanemad olid kuidagi sellest uuest kodukorraldusest nõutud tud tulijate tehnilisi viperusi. Kriitikat sai valitsus oma otsuste pärast. Mis emotsioonide ja mõtetega vaatate teie nüüd kogu sellele aastale tagasi, kuhu me oleme jõudnud selle aasta veel? Dell ma arvan, kõige olulisem märksõna on see, et me oleme väga palju õppinud ja me oleme õppinud leplikkust ja paindlikust ootamatustega hakkamasaamist, vigade tunnistamist, nendest omakorda järelduste tegemist. Et ma arvan, et kogu selle tehnilise pagasiga oleme me nüüd enam-vähem kursis. Et õpetajad suudavad väga hästi anda video tundenud, oskavad iseseisva tööülesandeid kirja panna. Ainus, mis on siiamaani, võib olla raske, on see, et kuidas saaks laps tagasisidet selle kohta, et ta tõesti on midagi ära õppinud. Küsimus ei ole kontrollis, küsimus ei ole selles, et tingimata panna häid või halbu hindeid aga just nimelt selles, et tõeliselt ta saaks näidata õpetajale siis nii-öelda tagasi anda seda, mida ta on õppinud, et õpetaja saaks omakorda anda tagasisidet, et mis on kohale jõudnud. Nii et see on üks asi, millest õpetajad omavahel praegu räägivad. Teie saite nii-öelda normaalsed õppetööd nautida ka vaid kuskil poolteist aastat ja siis ütlege silmitsi olukorraga, mida mitte keegi ei osanud ette näha. Mil moel nõustasitaja pakkusite tuge teie oma kooli õpilastele ja õpetajatele ja muidugi õpilaste vanematele. Ma arvan, et see ongi koolijuhi kõige olulisem ülesanne tegelikult hoida meeleolu üleval ja töötada süsteem välja. Ma arvan, et nüüdseks on enam-vähem välja töötatud, aga nüüd sellel kevadel ma peangi kõige olulisemaks seda meeleolu ülevalhoidmist ja kuidas me seda teha saame ikkagi nendesamade videokohtumiste kaudu, kust tõsi, inimese energia ei tule läbi, silmsidet ei teki, see on see, mida psühholoogid räägivad, mis on ju peamine puudus kogu selle kaugõppe või kaugtöö juures. Aga Ta on ikka parem kui mitte midagi. Et ei ole kedagi päris oma Koju nurka unustatud. Aga kui nüüd üldiselt vaadata, et kuidas siis lapsed on teid omaks võtnud selle ajaga ja kas teie juurde tullakse julgelt oma murede ja rõõmudega? Jah, ma julgen küll seda väita, et, et see rõõmustabki mind kõige rohkem, et et lastega on väga hea side ja. Ma olen uhke nende üle ja ise ma kõige lähemalt olen kokku puutunud 12. klassiga lõpuklassiga. Õpetan neile ühiskonnaõpetust. Aga ma saan aru, et nad ei ole kujunenud ju praegu minu käe all vaid kõik need 12 aastat on õpetajad nendega töötanud. Nende pered on neid kujundanud juba enne kooliaega. Ja sellised inimesed, nagu on meie lõpetajad Nad, rõõmustavad mind väga, mina väidan küll, et nad on targemad, eetilisemalt ja ja ilusamad, kui meie olime omal ajal paarkümmend aastat tagasi. No sellesama küsimuse ja teema vaimus küsiks ka veel, et aga et kes on hea õpetaja ja mis teeb ühe koolijuhi direktori heaks? Ma arvan, et siin on kaks asja, üks asi on suhtumine ja teine on selline, siis sisuline oskus hakkama saamine, pädevus suhtumine tähendab kõigepealt, et kui me töötame inimesega, siis esimene nõue on, et sa austad teda sõltumata siis vanusest ja sellest, milline on teievaheline hierarhiline suhe. Ja teine asi, see sisuline pool tähendab ettevalmistust. Et inimene kasvab, kultuurikultuuril ei ole DNAd, see ei sünni üleöö ja iseenesest me peame kogu aeg ise õppima lugema, tahtma, teada, saada, vigu, tunnistama, infot juurde hankima. Et põhiküsimus, ma arvan, õpetaja jaoks ongi ju see, et kust ammutada tarkust. Ja neid allikaid on, on palju, on kogu klassikaline kultuur ja on targad inimesed, kes Eesti ühiskonnas ja ja kogu maailmas meie kõrval elavad. Nagu meie vestluse alguse sai juba mainitud, siis prantsuse lütseum tähistab sügisel sajandat aastapäeva. Mil moel tähistab kool seda sündmust veel ning millised on üldse lütseumi traditsioonid, millest te väga kinni peate? Teadagi, prantsuse lütseumi eelmine juht Lauri Leesi oli ju väga traditsioonidest kinni pidav meesterahvas. Ja me oleme praegu siin klassikaraadios ja sellepärast. Mul on hea meel kinnitada, et muusika on ikkagi väga tähtsal kohal meie koolis isegi meie kooli sünnipäev, esimene oktoober langeb ju kokku rahvusvahelise muusikapäevaga. Ja üks traditsioonidest on, et just sellel päeval oleme alati käinud Estonia kontserdisaalis, orkestri kontserdil. Need on olnud erinevad kavad, aga kõige enam on meelde jäänud isegi paari aasta tagune võimalus, kui meie segakoor sai koos ERSO-ga esitada Forebavani. Ja aastas käime vähemalt ühe korra, aga ooperi ja balletietendust vaatamas Estonias, et üks õpetaja ütleb isegi naljatamisi, et Estonia teater on nagu meie filiaal. Et kui on üks maja, mis on, mis on tõesti noh, meile väga oluline, eks ta on kogu eesti rahvale väga oluline. Aga natukene ikkagi tahaks ju isetegevusega tegeleda, et selles mõttes selline suur juubelikontsert koose vilistlastega toimub teisel oktoobril Alexela kontserdimajas ja seal siis tõesti toimub selline muinaslugu muusikas rännak läbi selle 100 aasta Eesti ja prantsuse muusikas. Aga on ka teatud inimesi või, või juhtub niimoodi, et tavad ja traditsioonid juurduvad nii sügavale et hakatakse kuidagi võitlema vastu ka muutustele ja on ju ka neid, kes juba võib olla mitukümmend aasta teatava tava järgi on õpetanud ja ei soovi midagi teistmoodi teha. Mida ütleksite te neile ja kuidas teie meelest kooliharidusaastate jooksul muutunud? Arvan kooliharidus on muutunud samamoodi nagu kogu Eesti ühiskond. Me oleme tulnud totalitarismist vanglast suletud ühiskonnast ja oleme liikunud siis demokraatiasse vabadusse. Et vabadus on see, mida me oleme tahtnud. Ja Ma arvan, et mitte miski ei sunni meid tagasi kooli. See avaldub see selles mõttes, et õpetaja ei pea arvama, et tema sõna lihtsalt iseenesest mõjub tema võimupositsioonilt vaid palju rohkem on tulnud juurde sellist küsimust mille kohta Ta minu õppejõud Tallinna Ülikoolis ajaloo titaktik, Mare Oja ütleb. Kui lapsel tekib küsimus, kuidas Inglise revolutsioon minusse puutub siis see on see, mille lõpetaja peab suutma vastata. Ta peab kogu oma tehes mõtlema selle peale. Et kuidas õpilastesse puutub ja kui ta sellise sideme suudab luua, see on tema enda jaoks ka väga loovülesanne, sellepärast et et see muutub aastast aastasse, ma arvan, et see on see, mis teeb õpetajaametiga nii võluvaks. Et ta peab tunnetama neid inimesi, kes klassis on ja leidma need vahendid, kuidas inimest mõjutada. Sellepärast et õpetaja töö, ütleme peamine ikkagi eesmärk on mõjutamine, sellise keskkonna loomine. Ja sellepärast me nii väga igatsen Mägi tõesti ka kooli tagasi, et me näeksime inimesi silmast silma. Sest lihtsalt aparaadiga ohutuse mõjutamine jääb vähem energeetiliseks. Samamoodi muutuvad ju ka ajas lapsed ja ka nende väärtused on muutunud, kui me vaatame kas või tagasi 10 20 aastat. Nad on muutunud. Aga ma ei ütleks, et nad on halvemaks muutunud et minu meelest on lapsed palju hellema hingega, kui varem. Mis on teie sõnul olles ise ka prantsuse lütseumi vilistlane ja nüüd paar aastat siis selle kooli kõige olulisemad väärtused, mis on see, mis peaks ühte vanemat otsustama, siis saata oma laps sellesse kooli sest nagu ma olen ka ise lugenud ühte teie selliste vastust küsimusele prantsuse lütseum on nii-öelda teid päästnud kaks korda elus kurja maailma käest, mida see tähendab? Jah, eks see niimoodi natukene naljaga pooleks oli öeldud, aga tõepoolest? Ta pakub tuge. Ja ta pakub tuge ennekõike sellesama kultuuri kaudu. Et kui meil praegu on ka ühiskonnas raske aeg, siis kunst pakub lohutust ja kunsti sellist lohutavat funktsiooni. Ma pean võib-olla kõige olulisemaks isegi. Nii, et kooli sellised märksõnad oleksidki, kultuur ja töö. Ja peale selle, et teil on rohkelt kogemusi koolid ja lektorina, siis olete aktiivne ka mitmel muul elualal siin, tuues veel välja näiteks alates 2004.-st aastast Estonia seltsi liige kolm aastat ka juhatuses, mitme filmi stsenarist ja režissöör ning suurte kontsertide korraldaja Eestis ja välismaal. Kuidas mõjub Teile see praegune elukorraldus, nähes ka, kuidas meie kultuurielu vaikselt hääbub ja kuidas mõjutab meie valdkonna inimesi sealhulgas võib olla veel eriti näiteks vabakutselisi? Loomulikult tudengi väga kaasa nendele inimestele, kes on raske, et kindlasti, ma arvan, ei ole koolidel kõige hullem olukord. Kindlasti ei ole avalikus sektoris töötavatel inimestel praegu kõige hullem olukord, sellepärast et meile on ikkagi töö ja sissetulek tagatud. Aga need, kes peavad reaalselt mõtlema selle peale, kuidas see aeg üle elada. Neil on tõesti abituse tunne, võib tekkida. Aga lootus ei ole ju kadunud, selles mõttes ikkagi usume, et see on ajutine. Et me praegu võtame ennast kokku, see on praegu paratamatuse, kestab võib-olla kuu-paar ja elu läheb igal juhul edasi. Milliseid lahendusi olete te enda jaoks leidnud või avastanud ka, et hoida oma vaimu ja hinge turgutada seda muusikateatri, kino ja muu näol? No Eesti on selles mõttes õnnelikus seisus, terve eelmise sügise veel kultuuriasutused töötasid ja isegi terve kooliga me saime käia septembri alguses kevadel ära jäänud Georg Otsa juubelikalal. Georg Ots on ju teatavasti kõige kuulsam Lütsamlane, keda me väga väga siiani hindame ja armastame. Ja see kontsert, Ta jäi meelde võib-olla sellise erilise hingestatuse poolest. Ka üks muusikaõpetaja ütles, et talle tundus, et see lauljates kogunenud valu tuli selle muusika kaudu sellel kontserdil välja. Nii et et ilusaid elamusi on jäänud ka mitte nii kaugesse aega. Aga ma võtsin eile isegi õppenõukogu koosoleku lõpetuseks jutuks selle, et olen tulemas klassikaraadio stuudiosse ja, ja üks teemasid on ka sellest, et kuidas ilma kultuurita hakkama saada. Ja, ja õpetajad okast viskasid neid võimalusi. Kuidas on võimalik lugeda maailma ooperiteatrite etendusi ju vaadata veebis meie oma ERSO kontserdid võib ka ise loominguga tegeleda, kes vähegi oskab, mingit pilli mängida või minu poolest kas või tikkida. Ja veel, lõpetuseks on teil äkki raamatu või siis just muusikasoovitusi meie raadiokuulajatele. Ma praegu isegi ilukirjandust ei nimetaks, kuigi ilukirjandus on selline asi, mida, mida alati võib lugeda, aga ma kinkisin meie õpetajatele Hans Roslingi raamatu faktitäius jõuludeks mis räägib sellest, kuidas inimesi juhivad instinktid ja tihtipeale me kaldume rohkem märkama negatiivsed sellepärast et evolutsiooni käigus on niimoodi kujunenud, et hea uudis ei ole uudis. Aga tegelikult asjad ei ole siiski nii halvasti, kui nad mõnikord tunduvad. Suur-suur, aitäh, Peeter Pedak tervist ja jätkuvat positiivset meelt. Ja kõike kõige paremat, aitäh kadrile. Kuulame siia lõppu, eks Robert Klanketi marki rondo operetist Kornevilli kellad esitab ratt Estonia sümfooniaorkester Vallo Järvi juhatusel ja soleerib prantsuse lütseumi Peter Pedaki sõnul kõige kuulsam vilistlane Georg Ots. Kõlas Robert blanketti marki rondo operetist Kornevilli kellad esitas Rate Estonia sümfooniaorkester Georg Ots, Vallo Järvi juhatusel.