Nii, nüüd hakkame rääkima juttu Markkus Mikomägi iga, kes pälvis Raplamaa Kultuurkapitali preemia kultuuripärl. Tere, Margus. Tere. Teeme asjad selgeks, kas sinu nime käänatakse Miko mägi. Gomäe nimetavas kuidas Mallega stuudios Mikko mäega või Mikko Mägiga. Kui sina vankrid Miko mängiga, siis mulle see, see kõlab kuidagi palju ilusamalt kui Mikko mäega, aga üks ei välista teist, võib nii ja võib teistmoodi. Jah, teeme teise asja veel selgeks. Me oleme mõlemad yhtmoodi karvased, tõsi küll. Ei ole väga tihti, kui keegi minust karvasem, aga täna on, seetõttu me räägime sina peal puhtalt sellepärast, eks kaks karvast räägivad nõusse ja nii, aga, aga asjast ka sa oled. Sa kirjutad väga hästi. Ma pean kohe alguses siin ütlema, et mulle tohutult meeldib seda lugeda, mida sina kirjutad, sest sa kirjutad kuidagi armastusega. See ei ole niisugune magus kirjutus, mis sul tuleb, aga ta on nagu kuidagi nagu karge ja hingest tulnud, et et kui kaua sa juba tegelikult kirju Tead ma arvan, seal üheksakümnendad. Kuus 97, siis ma sattusin tagasi Raplasse selle sinna, kus on minu isa ja ema kodu. Puhtpragmaatilistel põhjustel, et isa oli puusaoperatsioon, isa võib-olla oli abi vaja sel hetkel ja ma läksin ja siis ma mõtlesin, et tänavale tööle ei taha minna ja pakkumine oli, et et noh, ja siis vabanes ühesõnaga just kohalikus ajalehes maakonna ajalehes Nädaline avanes või vabanes. Ajakirjanikukoht jääb ja mina, kes ma absoluutselt arvasin, et ma ei oska kirjutada, mõtlesin, et ma kasutan selle võimaluse ära ja, ja ja proovin. Ja nii, nii ma siis või nojah, sealt sealt kõik algas tõusude ja mõõnadega ja. Ma arvan, et kirjutama mõnu tundma kirjutamisest kuskil 2006 või see on siis 15 aastat tagasi ja sa olid siis umbes 45 päris hilja. Tegelikult jah, ja hilise arenguga, kui öeldakse selle peale. Et, et noh, nii ma arvangi ja, ja ma arvan, et, et sellepärast ma nii vanaema ka ikkagi veel ajakirjanik olen. Et üldjuhul noh, ma, ma olen küll naljaga pooleks öelnud, et selleks ajaks on ajakirjanikud nii vanalt 65-lt ajakirjanikud juba surnud või on, või on nad siis kuskil tagaplaanil toimet tanud või toimetajad on võib-olla ka juhtkonnas ja nii edasi ja nii edasi räägivad kuskilt mujalt, et kuidas kõik on valesti tänapäeval, eks ole, jah, kipub nii olema, aga kuna mina olen hiljem tulnud, siis on mul ka veel aega ajakirjanduses sellisena olla, nagu ma olen ja ei, ma ei tunne ennast halvasti. Üldine foon, et ajakirjanikud ei tea midagi, see on ikka olnud noh, täna on see võib-olla veel rohkem võimendunud. No mis siis ikka, ega see tükki küljest ära ei võta, ma, ma katsun kirjutada nii, et et mul endal oma kirjutatu pärast piinlik keele kõigepealt ja, ja, ja, ja teine asi persoonide valikul, jaa, jaa. Ja muus on see, et ma, ma tahan ise natukene targemaks saada. Ja, ja selle järgi ma siis ka tegutsen. Ja, ja, ja kui ma räägin ühe targema ka siis sellest targemaks rääkimisest koorub alati mõni järgmine tark, kellega rääkida. Vanematel inimestel on alati huvitav, vähemalt mulle meeldib spordi vallas rääkida vanemate inimestega selleks kellega nemad on oma nooruses veel isiklikult kokku puutunud ja kellega nad on noh, tuttavaks saanud, et mina oma õpetajatelt Tiit Karuks, Erik Lillo ikka aeg-ajalt kuulsin, et nemad on teinud intervjuud Paul Keres ega või seal Ilmar Kullam iga noh, või kellegagi veel sealt 50.-test või sõjaeelsetest inimestest. Et kuhumaani sinusse teatri teadmine ulatub ehk et sa võid öelda, et ma tundsin seda inimest ja, ja sellega olen täitsa rääkinud. Kaarel karmi tundsid, ise tead, ega nad olid ikka nii kõrgel muidugi ma olin teda või noh, ma nägin teda nii nagu ma sind nägin ja aga, ega ka ma olin nii noor, et ma ei julgenud piiksatada ka, kui ta Reinareniga olen kokku puutunud näiteks noh, kui kui suurtest mõelda, aga, aga nad usus see vahe oli, et, et noh sina oma, neid ei kippunud napsi võtma, nad ei kutsu lapsi, sest nende jaoks olime me lapsed ja nad olid, nad olid kuidagi suured, noh, Draamateatri ikka väga-väga suured näitlejad, kellesse suhtlesid aukartusega. Aukartus sälligi. Sa õppisid lavakas mingi aeg seal õpetanud seda, et olid seal end pärast seitsmendat lendaega, kas miks sa läksid teatrit õppima, kelle pärast, mille pärast? Ma olen nüüd tagantjärgi mõelnud ja ilmselt ma ikkagi nii tavaline, kui see ei ole. Läksin teostama oma ema unistusi. Et minu ema on Tartu tüdruk, talle pööraselt meeldis teha teater, aga nii nagu ikka juhtub, läks ta mehele EPAs õppivale ankronoomile ja, ja tema ellu läks teistmoodi. Sest isa oli hea agronoom ja isa töötaski põllul majanduses ja, ja, ja teostas ennast seal. Ema. Jäi ainult olla väga hea teatris käia teatrivaataja ja ja ma arvan, et see noh, niuke 17, kaheksateistaastane poiss, et see teatrihuvi ikkagi tuli emast ja, ja ja muidugi noh, raamatud tol ajal oli väga-väga hea. Osa telekas oli telelavast ja teine reede õhtul oli jaoks tehtud. See kõik tundus niuke saladuslik ja ma tahtsin nagu sinna siis sinna maailma sisse. Aga sa tahtsid. Teatrimaja teatrisse, mitte see, et olen näitleja ja saan kuskil esineda kas filmis või just nimelt teleteatris. Minul ikka oli teatri mõte ja tol ajal tol ajal ei olnud see võimaluste ballett sugugi nii suur, kui me räägime. 74.-st aastast, kui ma lavakasse läksin. Noh, ei olnud televisiooni ja ei olnud raadioid, oli üks raadio, oli üks televisioon ja, ja film, naiiulgo film ei ole mind ka kunagi niiviisi käitunud, nagu nagu teate. Isiklikku, kontakti vaim noh, see, mis mind on võlunud tunnetuslikult ja, ja, ja hiljem Mõistuslikult juurde loetuna, aga tunnetus on ikkagi see, mis on mind sinna viinud ja siia toonud. Praegu. Teatriga seostuvad hästi paljud müüdid ja mida kaugemaks see müüdi, hetk jääb, seda kuidagi mütologiseeritumaks ja kõik läheb Voldemar Panso, seitsmes lend, et noh, need on ju müüdid, ütleme tänapäeva inimeste jaoks sina minu jaoks on see reaalsus, see ongi reaalsus ja, ja see on niisugune tavaline normaalne. Mida kaugemale see jääb, noh ma ma isegi Öelda, et see kaks aastat lavakas õpetas mind üsna palju ja kõige rohkem õpetus seep käisin kaks aastat koos selle legendaarse 70. lennuga, ma tundsin kõiki neid ja tunnen tänaseni, kes kes veel on ja seal on mingi müstika päris kindlasti selle seitsmenda lennuga juba see, kui kui noorelt paljud surid ja, ja mõtle sellele, mida jõudsid teha. Urmas Kibuspuu, Sulev Luik ja Jüri Krjukov Teatris. Harr Laanemets on niisamamoodi, aga aga needeega just kindlustust ja Krjukov vist rääkides kuidas nemad lühikese elu jooksul said need rollid tehtud, mida üldiselt arvates peab olema pikk elu ja siis siis võib-olla jõuad neid mängida, kuidas kõik nii kiiresti läks, kas nad teadsid, kas keegi teadis, kas see oli mingi saatus, mis määras, et just neile need rollid tuleva tempod said ja teha ja meile kinkida? Sina olid lavakas kaks aastat, eks ole, kas sa tulitsei sisenenud, mina võisin visati välja, kõndida? Ei viitsinud, välja visati? Küsi nüüd. Hele kehv on öelda, et jumal siis ei kõlvanud, ei kõlvanud, andekas najal tundub heldistamisena, aga aga ju siis ju siis see hetk nii oli. Aga oi kui valus. Oi-oi, ma olen, kõik on väga-väga kaua ei saanud sellest üle, aga aga siis kui ma noh, läksidki ju, katsetasid, läksin Ugala teatrisse ja sattusin Jaan Tooming aga teatrit tegema ja ja see päästis, see õpetas mind toonase teatrisse ikka nii ka, et ei olnud nagu teatrikooli. Mujal ei saanud aga Ugalasse ja noh, ilmselt väikestesse teatritesse sai küll. Sest et noh, siis oli üks teatrikool ja, ja jälle kord põlvkonnad vahetusid nii nagu praegugi. Ega see põlvkondade vahetus ei ole ju mingi mingi uus asi, kogu aeg vahetub kogu aeg on vahetevahel valulikumalt ja vahem vahel vähema valuga, aga, aga alati on see nii olnud ja ma arvan, see. Peale teatri on see ju muudes valdkondades päris kindlasti sama moodina. Inseneride põlvkond vahetub põllumeeste spordireporterite põlvkond, ka vahetub ka spordijust, nimelt Tarmo ja, ja, ja, ja, ja, ja, ja ma räägin, kui valus, võib-olla, et seda ei ole enam või, või kus kus, mis, mis nüüd mina enam. Kolleeg Lembitu Kuuse armastas öelda, et asendamatuid inimesi on täis kõik maailma surnuaiad ja nii ongi vist, eks ole. Jah ja muuseas, olen Lembitu Kuusega. Ühes multifilmis dublaaži. Jah, ja siin ja nii ka temaga tutvunud. Tema tegi, noh, see oli mingi lennukite film, mina mängisin vana lennukit ja tema, tema oli mingi kommentaatoritest, kommenteeris lennuk. Võidujooks, ja Me saime esika, noh ühesõnaga selle lava saite kaka ja peol tuttavaks kajas. Vaat kui tore. Kas sul on olnud elus ka selliseid perioode, kus sa ei ole üldse tead üldse teatriga seotud olnud pole ise midagi teinud, pole kirjutanud, pole mõelnud. Ja ikka on ikka ikka, on. Räägin siin sul oma ellu lugu, kultuuri märg, et. Ma läksin Ugalast, nüüd läksin ma küll ära täiesti omal soovil ja tahtel, seal oleks võinud jätkuda minu nii-öelda näitleja näitlejatee. Aga kuna Jaan Tooming Lõpetas Ugala see töö ära lavastamise Vallast kaasa ei võtnud ka nahk läks puhtaleenanel läks Tartusse Vanemuise tagasi, siis mina mõtlesin, et ta, aga kui ma olen Jaaniga koos teinud, et miks ma peaksin siin teatris edasi töötama, aitab, lähen ära, oli samasugune, nii nagu nii nagu Ugalasse võis veel saada ilma hariduseta meesnäitlejaks. Meil oli muide ka oli, olid katsed ja ega ega igaüks kaabel päris tänavalt trump, aga olgu see, nii oli veel võimalik minna Majaka vaikse metsavahiks, mis ka täna enam võimalik ei ole. Ja majakavahiks ma ei saanud. Sest üks KGB mees veenis mind ümber, ütles, sa jood ennast seal surnuks, see on üksik saar, üksik majakas sadat kuude viisi, miks ei ole ma ja ei, ja ma tõepoolest mõtlesin, et tal on vist õigus. Ja siis metsaaegsema tants on 10 aastat metsavahina mind. Esimest algusest peale hakkasid kihelkonna kultuurimaja naised rääkima, et tulen nüüd lavastama või tule mängima või noh, teatriga ma ütlesin ei, ei mingil juhul. Aga, aga noh, siis siis eks jälle nii et siis oli vaja neid Jaan Toominga etendusi mängida. Ja ma käisin külalisena ikkagi Ugalas olles seotud külalisetendustega mingi lausa seitse aastat või metsavahi elu kõrvalt käisin hiljem keha tegemas põhimõtteliselt. No ei, see ei ole keha, see oli ju ikkagi ei rolli ja minu rollid, sest Jaan Tooming oli öelnud. Kuna Mikko mäega tehtud sel aastus sutate olgu kavast maha või mina kedagi teist siis õpetama. Ja nii, nii see siis ka oli. Aga kas sina oma vanuse poolest seda tark? Teatriuuenduse asja ka jõudsid näha. Lavastaja tähendab midagi seal laseb käele suud anda ja suitsuõhtu, mis oli 60.-te lõpus näide, ei näinud aga, aga 70.-te alguse Hermaküla ja Tooming neid kõike vaatasin sealt tõtt-öelda ka noh, see minu peamine teatri maitseid, et noh, rahva mälus kõige rohkem ilmselt põrgupõhja ja nii põrgupõhja. Noh, minu jaoks oli, oli väga tähtis etendusi on tänaseni, Veli Joonatan näiteks ana Tuhkatriinu mängu. Tuhkatriinumängu ma ei näinud. Seda ma ka olen lugenud, noh, ta oli hästi, ligid. Vaata sellega. On nüüd ongi niimoodi, et isegi sina, kes sa oled ka ikkagi suhteliselt vana mees, olgem ausad, ju, oled ikka hea meelega, et ka sina nagu otsast enam ei mäleta mingeid asju ei ole oma silmaga näinud, et varsti ei olegi neid inimesi eriti enam alles, kes on näinud neid Hermaküla-Toominga esimesi asju? Ma ütlen sulle, sest noh, neid, nii et minu jaoks on Jaak Allik, see mees Jaak Allik on tõepoolest näinud, on kirjutanud ja ta on selles suhtes ikka väga hea nõuandja. Ta teab ja tunneb teatrit, et jube hästi, aga siia juurde kõlbab see jutt. Kaame. Me käisime kord nüüd juba kahjuks kadunud Andres Ehin. Einiga koos teatris vaatasime. Ma arvan, Katariina Undi monoetendust, mis oli, oli tõesti tol hetkel jõle kihvt ja hea ja sõitsime Andresega koos pärast Tallinnast Raplasse koju. Ja Andres ütleb, tead, Margus, tee, mis tahad mulle ikka peale seda just nimelt Tuhkatriinu mängu laseb käele suud anda peale neid etendusi näinuna ja selle selles ajas elama. Miski mind enam nii väga ei vaimusta, et ma tean, et see on hea, aga ma tean vihaselt, see, mis Katariina tegi, on huvitav ja, ja ja, ja, ja siis ütle, ütles Andres, see mind võlub siiamaani ma, ma kasutan seda, Andres ütleb, aga, aga see on see, et maalin siis ju ka kõige vastuvõtlikumad reas. Ta oli siis ülikoolis, ta oli siis Tartus ja kõige vastuvõtlikum iga, just nimelt kõik, kõik, mis hea oli, jõudis kohale. Noh, hiljem me peame hakkama otsima neid, seda, mis on hea ja huvitav ja mis meid huvitav, aga siis jõuab kõik vastuvõtlik iga. Aga mis sa arvad? 60 pluss nagu sina oled siis, kas siis nagu hinge võib veel ka midagi minna või ikka ainult nagu ajuga. Ka ikka jube hästi, palju läheb hinge hästi, palju see tähendab, ainult tuleb ennast Avadana olla, olla vastuvõtt, sa pead tahtma olla natukene haavatav. Ja niisugune julgemagi, pigem jah. Jah, ma olen kuidagi, noh, praegu on see nii-öelda. Suhtlemisvaba aeg nagu ka teatrit ka ei saa käia vaatamas ja ja ei, siis ma vaatan vahel telekas ilme ja ma olen, ma olen. Aga ma märkan, et mind liigutab suuremeelsus, kui filmis on mõni stseen kus inimene, see, see peategelane käitub, järsku suuremeelselt ei võta mingi asja eest raha, teeb, teeb midagi, mida ta tavaliselt ei tee, noh, kui see on filmis veel nii lavastatud katsel tuleb ootamatuna, siis suuremeelsus liigutab mind praegu. Ja ma sellega seoses olen mõelnud, et miks see nii on, sest suuremeelsust sellist suuremeelsust, kus teenet ei oodata, on ilmselt tänapäeval vähe. Või ei oskama ise olla, et, et see ka ja siis, kui näen, et teised on siis, siis see on liigutav näiteks. Sa praegu teatrikirjutajana kirjutad nii nende töödest, kes on sinu kaasaegsed ja natukene nooremad ja siis ka päris noored, et millisest generatsioonist on kõige lihtsam kirjutada mingi isikliku distantsi suuruse või väiksuse tõttu. Ma ei ole nii kunagi mõelnud, et minu põlvkond või mõni teine põlvkond. Ma ikka lähtun. Lähtun kuidagi kirjutamisel ja. Ma seletan võib-olla mõttekäiku korra veel, et see on nagu rohkem see, et sa oma põlvkonna tegijaid kõiki tunned, isiklikult oled nendega kuskil suitsunurgas olnud. Ja tõrke, selle tõrke, ma olen ammu ületatud. Tähendab, see oli alustada, oli, oli jube raske, sest kuidas maika tuttavast nüüd on, aga, aga tänaseks olen ma endale kuidagi pähe võtnud selle, et ta, kellest siis veel kui oma tuttavast. Ma tunnen teda siis ma saan ju kõige paremini ja ausamalt ja, ja, ja emotsionaalsemat temast küll, sest ma tunnen teda. Kuidas tundmatust kirjutada, siis, siis on see vajalik, mina lähen teatrisse, mina ju ei pea tundma näitleja, mõningaid tunnen, aga noh, ei pea tundma ja ma vaatan seda, mis tuleb, sina kahtlemata ei pea, aga sa lähed ka mõnda näitlejat vaatama mõeldes, et ma tahan näha, mis tal täna Indrek Sammul teeb. Noh, see oli, see oli jube ja neid ma käingi sageli vaatamas, mida Indrek Sammul täna teeb. Just nimelt läheb sulle nagu natuke rohkem korda, mina, mina püüan teatrit vaadates ennast üldiselt. Sellistest eelhoiakutest, mis paratamatult ja on ja pika eluteega on, on kaasas, aga ma püüan ennast sellest lahti lasta ja, ja hea lavastus aitab sellele kaasa. Mina näiteks, kui lähen teatrisse. Kindlasti ei loe enne ühtegi retsensiooni läbi, et noh, ma üldiselt ei loe retsensioon ja kui ma ei ole veel näinud ja noh, paljud jäävadki seetõttu lugemata, aga ma tahan just nimelt puhta lehena minna. Kuidas sul on, palju sa tahad enne sellest midagi teada, mis, mida sa vaatad? Seda ma teadsin, kuidas kunagi ma, mul on üldjuhul komme enne kirjutamist kindlasti lugeda läbi näidend uuesti või, või, või, või esimest korda. Mida ma olen näinud. Et see näidend nagu ma. Ma olen mitut moodi vaadanud teatrit, ma olen püüdnud üles kirjutada etenduse ajal, aga see segab mind vaatama seda emotsionaalselt ja, ja ma kujutan ette, see segab naabreid ja segab ka võib-olla klient panevatel näed nagu nägupidi tuntakse, seal midagi sehkendada ikka paneb tähele seal, kes ja, ja ma olen nagu märganud Jahabki, palun saatke mulle see näidend. Ja kui ma siis seda näidendit loen, see tuletab nagu neid kohti ja, ja, ja seda, mis laval sünnib, uuesti meelde, ta lööb nagu pildi hästi selgeks ja, ja praegu on nii. Aga, aga vahel loen ette, vahel vahel loen pärast täiesti, kuidas tunnetuslik on see kõik ja, ja retsensioonidega noh, jah. Ega ma väga ikka enne ei loe, aga pärast loen küll ja jälle kiites Jaak Allikut, kes, kes kirjutab. Kas sa selle kõigega nõus olen? Aga ta ei kirjuta kunagi teatrist igavalt, mis on peamine. Aga tähendab, ma ei pruugi tema arvamusega üldse nõus olla, aga ta alati tekitab minus huvi, miks, miks nii kao isegi vastu vaielda, vahel tahan, et sa ei saa ju nii arvata? Ei, et Jaakko, ma, ma võin lugeda enne etendust ka, ta ei sega mind. Seda tekitab huvi ja ei seda huvi, ma siis lähen ja näen, kas kas on huvitav või ei ole. Praeguseid pretensioone lugedes noh, mida mina olen lugenud, siis sageli on ju niimoodi, et noh, nagu päris halvasti öeldakse, et, et see võib-olla isegi põhjendatud mõnikord ikkagi on see nagu väga jõuline. Ja kui sa oled oma esietenduse või teisi esietenduse ära teinud ja siis kaks päeva hiljem või kolm päeva hiljem loed kus noh, nagu sisuliselt vesi peale tõmmatakse. Et siis ta ju nagu meeldiv ei ole. Et minu küsimus on sulle see, et kas sa oled pannud enda jaoks mingit nagu asjad paika, et ma nendest piiridest välja ei lähe, ma ei ütle halvasti, ma valin sõnuma, kaalutlen, pigem jätan ütlemata. Looja, kes paratamatult näitleja lavastaja on on habras ja, ja ta võib katki minna. See, kui mõni asi õnnestub. See on teatritegemise kunsti kunstitegemisse sisse kirjutatud. Sest noh, kõike ahju õnnestub. Aga miks me lõhume avalikult lõhume näitleja habrast hinge, võib-olla täna on kalestunud näitlejad kõik, võib-olla tõesti on noorem põlvkond täiesti kalestunud. Aga see, loe. Aga ma olen näinud. Et kui ma üldse veel ei mõelnud, et ma teatrit kirjutan algas sealt, kui Jaan Tooming lavastas rahva sõjaetenduse Ugala teatris kus oli kindlasti oma ajast ees, mis oli üks kihtimaid lavastusi tal üldse Ugala perioodil. See oli siis Mahtra sõja ja prohvet malts pildi põhjal dramatiseerinud kisa tegi tal dramatiseeringus. Ja, ja siis minu meelest Elem Treier kirjutas Eesti Päevalehes kui, kes kõik oli kehv, kõik täiesti valesti aru saadud klassikutest ja, ja üleüldse ja mina mõtles noorena, et Jaan Toominga, mis Jaan Tooming oli kuningas, tali juba teatripöörde ära teinud, suure suurlaas. Ugala teatri peanäitejuht, kahtlemata lavastajate tipus, Eestis dolla ja, ja nüüd ajalukku kirjutanud tal tühja tal sellest ja jään minu meelest. Põdes kaks nädalat täis garderoobist garderoobi, rääkis, nuttis Leila Säälik rinnal all ja, ja, ja rääkis meile, kuidas, kuidas ta ei saa enam edasi. Et ma olen seda näinud, tead, ja ei, ma arvan, et mina ei pea see inimene olema, kes seda süvendab ja võimendab. Teine asi on veel see, et ma olen ise ka laval olnud ja, ja, ja ka viimasel paaril-kolmel aastal olema uuesti lavale jõudnud. Ja ega ma ei taha niiviisi haiget saada, see, kui keegi tuleb minu juurde ja ütleb, et Margus. Siim, tee nii ära jama, ma kuule kollekule. Sa kuidagi stopad või proovisiit mõttega edasi minna. Ja siis võib igasuguste sõnadega mulle isiklikult öelda, aga võimendada seda kogu maailmale, kui kes sa oled. No kellele seda vaja, kuigi publikule ilmselt meeldib. Vene praegune kõige kuulsam kriitik on, on just nimelt sõimleja niisugune veebiveebil kriitik, aga kuulsam tähendab ka seda, et talle pandakse kõige rohkem klikke. Võib-olla. Hästi ütles ju tore on ju, kui keegi ütleb, kuulda inimese kohta halba sõnaosav ja, ja nelgid, klikid tulevad, noh, ongi webi niukene. Aga samas tunnen ma neid vene, vene tarku kri, teadlasi, naisi, kes kirjutavad kriitikat. See on, see on ikka pööraselt vägev, milline hoitus seal. Nad ütlevad ka halvasti, aga, aga nad ikka väga valivad, kellele ja kuidas nad mitte, mitte mingi võimupositsiooni pärast. Aga siis peab ikka tõesti väga kehval lugu olema, kui, kui nemad kirjutavad, siis oma targal moel, miks see ei kõlba. Aga nad ei jäta ütlemata. Sa rääkisid, et kui sina olid noor, siis, Siit alt üles nende vanemate peale, noh mis on ka loomulik, et praegu sa ise oled ju ka 60 pluss ja nii sihuke sihuke tark vanamees. Ja siis sa lähed vaatama teatrit, mida teevad sellised 30 miinus või lavaka lõpet tänud või Viljandi lõpetanud, et kuidas sa sellise noorema põlvkonnaga kontakti saad, hoiad palju seal läbinud nendega üldse? Piisavalt, ma arvan ja, ja mulle nende mõttemaailm meeldib see, kui nad ei, ei saa veel mõne asjaga nii hakkama, nagu, nagu võib-olla mina tahaks näha. Egas see siis ei välista? Ma ju tunnen ära noore inimese andekuse ja, ja tema, tema soovid elada teatrites, armastada teatrit, vaimustuda teatrist, selle kõik tunneb ära isegi siis, kui see läheb. Nime Peep Maasik on Viljandi kultuuriakadeemia poiss, kes on lavastajaks nüüd saanud, ma näen noh, algusest peale, temal on tema liikumisi. Jõle kihvt, kuidas poiss areneb ja. Aga noh, see on üks näide, aga. Noh, neid poisse kõige huvitavama vaadatagi, seda, et vaatab tema esinemist, lavastust mille võiks kohe võib-olla sinna kuskile kuskile prügikasti saata ja siis vaatad kolmandat ja saad aru, et vaht vägev, vägev, kuidas, kuidas inimene liigub, kuidas mõte liigub, kuidas näitlejad aidanud, kuidas see kõik on ja ja see on jube kihvt. Ja selle ju sina ka tead, selle tunneb ära, kelles midagi on küll jah, väga hästi tunneb ära ja siin ei olegi rohkem, tuleb empaatiaga suhtuda ja ongi korras. Aga kuidas noored sinusse suhtuvad, et kui sa noh, mõned intervjuud tegema ja ja vahel ju noh, midagi ikka. Noh, seda sa oled, Margus Mikomägi seda ilmselt teatakse. Ja et see on see, see mees, et kui nad sinuga räägivad, kas seal on mingisugune aupaklikkusega õiget hoiakut nemad püüavad võtta, kui nad sinuga räägivad. Sest skinud küsimusi, sa pead noorte käest küsima, aga, aga ma arvan, ma saan nendega jutule, natuke läheb aega, kui, kui niuke ametlikus ületada ja siis me räägime asjast. Ja kui, kui mina räägin asjast, tema räägib asjast, siis me räägime asjast ja me võime isegi vaielda ja meil võivad olla vastandlikud arvamused. Aga ega see ei tähenda, et, Noh, midagi oleks halvasti või midagi oleks valesti. Ei, ma ei mõtlegi, et midagi peaks halvest olema, lihtsalt on huvitav, noh, ma ka pole küll 60 veel, aga, aga vaatan, et kui räägid sportlastega, kes on seal 20 või niimoodi, siis nad vaatavad sind. Kui nagu vähki, nagu imelik liik, enam-vähem muse. Aga no mis selle vastu saab olla, no olen siis olen relikt. Aga yldiselt minuga räägitakse, jah. Noorem põlvkond ka räägib jaa jaa. Mõni tunneb, mõni ei tunne, mõni saab tuttavaks, tänapäeval on veel ju see efekt, et alati saab guugeldada. Ja, ja, ja oh, see on kultuuripärn. Tai räägime, räägime, räägime asjast. Kuidas sina selle aasta oled üle elanud, kus ei saa inimestega kokku saada nii palju, kui tahaks, ei saa vahetult teatrit vaadata, ongi tuba ja mingisugune internetiauk. See ei ole inspireeriv aeg minu jaoks, paljud räägivad sellest kuidas saab olla inspireeriv aeg, kui kõiki hirmutatakse läheduse eest, et ei tohi kallistada, ei tohi teineteisele ligimene. Kuulge, ärge jamage, siis ei tohi tunda ka. Aga aga see on nüüd neid asjade üks pool. Teine pool on minu jaoks, noh, mul on maakodumullamaaaed ja see suvi soligi natuke vabam oli natuke teatrit ka seal. Suvi, kevad, suvi, sügis on mul alati, noh, ma olengi maal. Aga tead, mis tunne on, et, et mult on midagi ära võetud ja see, see minu vabadus. Maistusin maal. Hommikul mõtlesin, vaatasin maailma, tegin mingisuguseid pisikesi asju ja mõtlesin lõunaks, et aga nüüd tahaks teatrisse minna. Helistasin, leppisin kokku, sõitsin teatrisse ja ja olin õhtuks kodus tagasi. Nüüd mul seda võimalust enam ei ole, ma ammu vabadus on ära võetud, tihtipeale ma ainult mõtlesin, et ma tahan teatri minna. Vaata sellepärast ilm oli ilus või, või vihma 100., nii et ma pidin seda vihma vaatama ja ja ka noh, kõik niisugused asjad. Aga nüüd ei ole seda võimalust niisama, noh. Nagu ei ole mul võimalus sõita, noh, Venemaale teatrit vaatama. Rääkimata kohtumistest oma oma vene sõpradega, kellega ma tõepoolest hästi jutule saan. Et. Jah kuidagi tagasi tulles selle juurde, kuidas noored minusse suhtuvad, et et Eestis on üldse natuke raske, see tähendab Eestis on, Eesti on nii väike ja ei ja Eesti noored võib-olla kardavad välja öelda päris seda, mis mis nad mõtlevad, sellepärast et see võib muuta nende elu, nende osasid, nende nende edasist karjääri ja kõike muud sellist. Sellepärast mulle pööraselt meeldinud viimastel aastatel teha venkudega Vene näitlejate lavastajatega intervjuusid, neil puudub seen, nad saavadki olla minuga rääkides üliausad, rääkida seda, mis, mis nad tahab alati. Ma pean küsima, et kuule kas see aga sisse jah, kas see vene kriitika, et kas sulle kahju ei tee? Enamasti öeldakse mulle, et ei, ei pane julgelt, kusjuures on on päris selgelt teada, et et seda loetakse ka vene nahke. Ma küsin ühe lihtsa küsimuse siis ka vahepeal, et mis selle rapla fenomen on, et seal on nii tore ja sealt tuleb nii palju kultuuri, nii see ka ei ole. Lihtne küsimus. See, sellel on väga raske vastata, on ju, või on see juhus või lihtsalt seda võimendatakse kuidagi ja, ja tegelikult. On suimendamine, see nii lihtsalt see paraku on järjest järjest ma näen, kuidas põlvkonniti tuleb Raplast inimesi, noh minu põlvkonnast näiteks on, on teatris. Külliki Saldre on ta nüüd Rodal, Külliki Tool, Rapla päritolu Aivar Tommingas. Eks? Noort noorematest Mikk Jürjens Avandi nemal haavandi Eugus Võrru on juba juba täiskasvanud suure ja noh, nad on endale juba nime teinud Priit Võigemast. Et. Keegi ei tea ja keegi ei ole viitsinud seda uurida ja kirjutada, aga hästi palju on Raplast ka teadlasi noori doktorant, et mina olen mõnedega teinud lugusid. Just Rapla taustaga teadlased. Huvitav ikka neid on, neid on pööraselt palju, jääb. Ja see ei ole õige vastus, aga üks hea vastus on, on seal küll, et mingisugust trumplast selline seltskond Eestis tegijaid tuleb, on see, et Jarek Kasar küll selle peale ütles, et rapla nii pime koht, et seal mitte midagi muud teha, kui ennast arendada. Et lihtsalt lihtsalt nii. Ma ei oska sulle öelda, kas sportlasi tuleb Raplast? Jaa, jaa. Ei tea, ei tea, mis, mis viljakus on äkki tõesti noh, et. Et polegi, saab ennast keskendunult millegile pühendada juba noorena. Ma küsin, siis proovin siis nüüd lõpetuseks üht lihtsat küsimust esitada, et kas seda, et silm säraks ja sul ikkagi silm väga särav, kes seda on kuidagi raske hoida ka. No ikka peab intervjuusid tegema ja intervjuusid andma, sest et ma siia sõites mõtlesin, et vaata, kuidas see imelik aeg teeb klassikaraadiosse intervjuu tegema või andma sõites teeb, teeb sellest sündmuse. Kui oleks tavaaeg, tulen, teen intervjuu. Lähen mööda minnes läheb vikerraadio läbi, räägin seal naistejutte ja, ja, ja siis lähen lähen linnateatrisse, küsin Elmo käest, et et. Kuidas, kuidas asi on, aga, aga noh, nii see ei ole selline aeg ja, ja see aeg on teinud noh, ka sellest, mis täna minuga toimub, sündmus, see on sündmus kohtuda sinuga siin selles stuudios. Äge aitäh, Margus, et me kokku saime, me jutt rääkisime ja mul on hea meel, et, et sa oled nüüd Kultuurik, kultuuri pärgus ja, ja et sul silm särab, selle üle, on mul vaatate isegi kõige suurem hea meel, sest sinusuguseid on vaja usu mind.