Mul on suur rõõm tervitada meie tänast saatekülalist. Klassikaraadio stuudios on Peterburi Jaani kirikukontserdisaali juht. Tere, Jüri Leiten. Jüri Leiten, milline näeb praegu välja elu Peterburis, kuidas kirjeldaksite seda, mida te näete igapäevaselt siis linnapildis? Peterburg on nii nagu ta juba pikki aastaid alates õpingutest sealmaal kaheksakümnendatel on alati kevadel väga ilus, sest ümber sellise grandioosse Neeva jõe on kõik kõige ilusamad ehitised ja kui kevadine päike tuleb välja ja jää hakkab sulama ja eaka minema. Vaatepilt ja linn koos oma inimestega on ka hästi-hästi sõbralik ja tore. See natukene teistmoodi kui Eestis. Ma isegi ei oska öelda täpselt, mis seal teistmoodi on, aga aga kui me võtame Peterburg anud tähis loomingulise inimese häid muusikuid ja kunstnikke ja nii edasi ja nii edasi, siis see on hästi sõbralik seltskond minu jaoks siiamaani olnud ja, ja, ja kui rääkida tänasest muredest, et et mismoodi näeb raske aeg välja Peterburis? Huvitaval kombel ma nüüd küll ei pretendeeri sellistele teadusuudistele, aga huvitaval kombel on praegu vähemalt Peterburis, ma ei oska öelda, terve Venemaa kohta. Et Peterburis on, on sellised näitajad nagu Eestis umbes, haigestub päevas 700 800 ja koroonasurmasid on nüüd küll rohkem, ütleme kolm korda kui Eestis, aga Petrov on kuus miljonit inimest. Nii et, et selle kohta on seal kuidagi see elu võrdlemisi rahulik. Kontserdisaalid ja teatrisaalid võtavad märtsi lõpus 100 protsenti täituvust. Aga kõige tähtsam on see, et kuidas inimesed oskavad ennast hoida, et nad ei räägi sellest nii väga palju ja nad ei kütta 11 üles iga päev sellest rääkides ja nii edasi, et nad elavad oma tavapärast elu. Ja, ja ka meedia, mis mind isiklikult Eestis ärritab, on see, et iga väljaanne, vähemalt visuaalne püüab näidata seda, kuidas süstib. Kas ma saan aru, et mina, suur mees, ma ei karda, aga ma saan aru, et iga inimesel pole seal, võib olla meeldiv vot siis Venemaal on kuidagi niimoodi sellist pandeemiast tingitud. Stress on nagu, tunduvalt vähem küll, aga inimesed käivad hoolikalt maskidega metroos ja ja kaubanduskeskuse kuidagi kuidagi kuulekamad selle selles osas. Nii et ma ütleksin kokkuvõttes, et Peterburis tuleb selline hästi kõva kultuuri. Kevadisest aasta aega on olnud sellised rasked ajad ja, ja nii muusikud on sihukses mängunäljas ja kuulajad on ka kuulamisnäljas. Et ühesõnaga sellised kaks pluss kaks reeglit enam tänavapildis ei näe, poodide uste taga ei ole järjekorrad. Ei, seda ei ole, küll aga oli üks element, mis mulle nagu meeldis jälle Peterburis oli see, et ka kõige keerulisem aegadel mõõdeti inimestel temperatuuri näiteks kontserdi konkreetne nõue ka meie Jaani kirikus. Kui hakkab kontsert, siis juba ütleme pool tundi või 40 minutit varem läheb saaliteenindaja ukse juurde, digitaalne termomeeter käes ja igaüks käe pealt või siis otsa eest mõõdetakse temperatuuri, seda tehakse ka restoranides. Aga jah, et, et see selline pinge on nagu üle küll, oli ka meil seal nii-öelda selle malelaua publikuistumise süsteem ja pidi publikut ümber panema istuma ja, ja võib-olla keegi, kellel ei jätkunud esimeses reas pileteid, sai pahaseks ja läks minema. Eks selliseid apteeke oli, aga põhimõtteliselt jah, inimesed kannavad siiani kontserdisaalis maski, see nõue on olemas. Nii et kontserdielu on käivitunud, kas jätkate sama hooga või isegi hoogsamalt kui enne pandeemia aega või on sellisest enne ja pärast koroona aega veel vara rääkida? Sellisest ajaarvamisest? Moon? Ei oska öelda, me tunnetame seda, et kui oli detsembris publiku hulk lubatud 25 protsenti, siis tihtipeale Peterburis tehti sama kavaga kaks kontserti lihtsalt inimeste siis sellist piletiostunõudlust ja seda kõike nagu rahuldada. Ega meie tegime sellist süsteemi nii-öelda, aga ma vaatan kalendrit, siis on jah, lihtsalt täheldada seda, et Jaani kirikus käib väga palju noori muusikuid ja selliseid noori seltskondi, kes mõtlevad välja hästi kreatiivseid, kontserdi peal kirvekontsert Isisusid ja pooltel taga videotaustad ja et ma ei olegi tükk aega kuulnud näiteks Vivaldi aastaaegu, mida käiakse meie majas akustika pärast päris palju mängimas erinevat kammerorkestrit, siis neil on kindlasti kõigil on mingi videotaust, on, on organiseeritud, nii et täna kõik pingutavad selle nimel, et seda publikut endale saada. Igasuguste ka ütleme, muusikaväliste nippidega, mis iseenesest on väga tore ja väga ilus. Aga kui ma vaatan praegu lihtsalt kalendrit, siis ütlen ausalt, et Peterburi Jaani kirikus ei ole aasta lõpuni mitte ühtegi vaba nädalavahetustele. Aga ühtegi nendest vabadest nädalavahetustest ei täida ikkagi meie, Eesti muusikud. Seda küll jah, et see ei ole lihtsalt praegu võimalik, et ma isegi saan käia mingisuguste väga keeruliste taotlust tega otse Vene Föderatsiooni valitsusele ja see kõik on väga keeruline ja see oleks väga pikk jutt. Aga sisuliselt on piirid kinni küll, kuuldavasti Venemaa on lubanud piirid avada. See on selline natukene kuulujutt, et aga Peterburis toimub mais peaks toimuma rahvusvaheline majandusfoorum ja juunist peaks toimuma Euroopa jalgpallimeistrivõistlused, nii et, et selleks ajaks on Venemaa lubanud piirid avada. Aga noh, ma ei tea, mis meil toimub, nii et piir teatavasti koosneb kahest poolest. Eelkõige on ju Peterburi Jaani kiriku puhul tegemist kõigi tegeva kiriku ja kogudusega mis oli tingimuseks selle kiriku tagastamisel Eestile. Kuidas elas selle aja üle Peterburi Jaani kiriku eesti kogudus? Kogudus Ma nüüd päris täpselt ei tea, aga jah peab tunnistama, et kogudus on nii-öelda vanemapoolne, koguduse keskmine vanus on päris kõrge. Ja Peterburi Jaani kogudusel on ka muidugi teatavad sellised dilemmad nagu, et sinna sinna tõenäoliselt tahaks tulla noori inimesi juurde, aga aga praeguse vanem generatsioon, kes seal seda kogudust hoiab, need on kõik eesti keelt rääkivad inimesed ja, ja väike konflikt või, või on see suur konflikt, ma isegi ei oska seda öelda. See, et noored ei oska eesti keelt, küll on väga paljud, kes püüavad aru saada ja püüavad rääkida ja väga populaarne on Peterburi Jaani kirikus eesti keele kursused, mis toimuvad iga pühapäev, need on neli või viis gruppi, meil on täiesti noh, nii-öelda nagu täis. Et seal see väike, selline põlvkondade konflikt on, et et kui see kuidagi kuidagi saaks lahenduse mingil hetkel, et siis kindlasti ma usun, et see kogudus nagu kasvaks ja koguks jõudu. Tänase kogudus on jah, ta on selline väiksemapoolne, ehk siis on, on koguduses alla 100 inimese, Eesti seltsis on küll kõvasti üle 100 inimese, vist isegi paar inimest. Nii et et see kogudusevanemapoolne ja tõesti on olnud, on seal ka inimesi, kes on, on meie seast lahkunud koroona pärast. Kuuldavasti kaks, kolm inimest. Eelnevalt mainisite, et Vene meedia kajastab erinevalt Eesti meediast siis pandeemiat veidi teistmoodi. Siin on asi aga kippunud juba üpris inetuks ka sotsiaalmeedia platvormidel. Me näeme seda Facebooki Kiss, kuidas tehakse korrektuure oma sõbralistis, kuidas käivad vandenõuteooriad, rääkimised, vaktsineerimise soosimine ja selle vastu võitlemine. Teie olete nüüd olnud pikalt Peterburis ja, ja Venemaa on ju teada oma sellise vene intelligentsi klassi poolest. Kuidas on seal pandeemia mõjutanud vene inimese mentaliteeti ja, ja sellist omavahelist läbikäimist, kas näeb ka sarnast ärapanemist ja vaimuvõitlust seoses pandeemiaga? Ma ei kohta seda, võib-olla kipun kordama ennast, aga veel kord et kõik saavad kuidagi palju sõbralikum, olen seal, see ei ole hullu üldse tingitud pandeemiast ega see, et kas kas keegi kuidagi seda läbi pandeemia üldse. Vot see samane, mainitud vene intelligents, see ongi nagu hästi sõbralik seltskond ja, ja ta ajab oma asju. Intelligents ajab oma asju kuidagi teistmoodi, et tegelikult tänapäevases sotsiaalmeedias, mis on ju Venemaal ka väga arenenud ei minda, mulle tundub nii, et ei minda üksteisele kallale ja nii väga sellist nagu kuidas öelda. Kas madalat võitlust ei ole, tuleb arvestada ka seda tegelikult Venemaa, Venemaa ja, ja see, mis seal toimub ei ole ka ja teisest küljest üldse lihtne üldse poliitiline olukord ja, ja kõik inimõigused ja nii edasi, et ka viimastel kuudel. Ma ei tea, palju eestlasi, Eesti publik siin seda jälgis, aga kõik need rahulolematus, mis Peterburis toimus ja kõik see tegelikult noh, me teame kõik seda, et see tegelikult ühendab inimesi või siis ühendab mingisuguseid suuremaid inimgrupp. Ja mulle alati on tulnud, sõltub ka siiamaani mind, nüüd võib küll keegi siin hakata nimetama kuidagi teistmoodi või, või kuidagi siunata, aga ma veel kord ütlen, et mis puudutab muusikutesse ja inimsuhetesse ja kogu see atmosfäär on seal tunduvalt sõbralikum kui Eestis. Et ma, ma naudin seda nagu täiega ja, ja kuidagi nii on juhtunud, et juba sellest minu õpingutest, kuidas ma sinna juhtusin pärast tööd-tegemised, et no midagi ei ole teha, see tundub, et on nagu minu suund tingitud sellena. Ma saan ka keelega täna sedavõrd hakkama, et mul ei ole üldse mingisuguseid suhtlemisraskusi ja ka mõistmist ja seda väga hindavad Vene inimesed, nii et ja hindavad ka seda, mida tuleb tunnistada, mida ma tunnen Jaani kirikus, eriti et need inimesed, kes tulevad sinna nii publikuna kui ka muusikutena, et me tihtipeale ju avame kontserte, seal avab vaimulik ja, ja, ja tihtipeale nad saavad selle sõnumi nagu kätte, et me siin täna viibime praegu ikkagi Eesti kirikus. Selline märkimisväärne väike nali on isegi sellega, et need inimesed, kes juhtisid Jaani kirikut kohe tema taasavamisest saati ehk siis alates 2011 me hiljuti tähistasime 10 aastat taasavamisest Jaani kirik sai eelmine aasta detsembris 160. Et me harjutasime kohalikud inimesed ütlema, Jaani kirik, võiks öelda ju luterjanskid särkas sead toova Joanna või, või see on väga pikk ja lohisev nimi. Aga Jaani kirik eesti keeles ja venelased võtsid selle omaks. Nad küll nii-öelda räägivad seal kirike kirsse ja kuidagi siin saksa, ta näeb ka välja selline nende meelest nagu sihuke saksa kirikaga. Aga põhimõtteliselt kõik vene publik ja meie koostööpartnerid, kõik räägivad sõna- Jaani kirik eesti keeles. Nii et, et see on selline ka nagu sõbralikkuse avaldus meie suhtes, et inimesed, kes meie kirikusse satuvad, nad tegelikult peaksid nagu tunnetama, et nad on korraks Eestis. Selge on see, et pandeemia aega inimesed ühtviisi üle ei ela, et on ka neid, kes on sunnitudki pildilt kõrvale jääma. Kui nüüd rääkida muusikute ringkonnast, siis milline on teie kui kontserdikorraldaja prognoos tulevikuks kes jäävad sõelale? No seda jah, see on hea küsimus. Kes jäävad sõelale, Venemaal on, kui me räägime Peterburist ja Peterburi muusikaelust, siis siis võib-olla mõneti kahetsusväärselt toimivad seal sellised pikaajalised traditsioonid, et ma just hiljuti vaatasin filharmoonia mängukava ja tõdesin, et ega seal üldiselt uut muusikat väga ei mängita, seal on ikkagi oma kindel traditsioon enam-vähem korduvkava, mida lihtsalt ehitataksegi väga hästi ja vapustavalt, et hiljuti just ka viibisin filharmoonias kontserdil, noh järjekordselt kuulasin Sibeliuse viiulikontserdid ja Rahmaninovi teist sümfooniat. No midagi ei ole öelda, see on üks osa nende sellisest kinnistunud traditsioonidest ja kultuurist mis annab ka näiteks need samal ajal meile võimaluse helistada. See programmis Jaani kirikus on noh, me külg 100 protsenti me ise ei korralda, me võtame ka sisse teisi korraldajad, et nad võib-olla 100 protsenti seda nagu ei juhi, aga aga siiski me oleme positsioneerinud Jaani kirikust, sellised muusikastiilid nagu vanamuusika, uus muusika, džäss siis ka ütleme, kammerkoosseisud. Et tegelikult selguski, et ega Peterburis vaatamata, et seal on nagu väga palju ilusaid saale nagu sellist kammermuusikasaali neid nii ülipalju ei olegi. Teiseks on Jaani kirikus küll elektriorel, aga inimesed käivad hea meelega oreli kontserditel. Nii et, et mis nüüd hakkab edasi juhtuma, on, on nagu raske öelda, ma, ma pigem arvan seda, et Peterburg koos oma muusikakultuuriga ja siia juurde kindlasti jääb ka ooperiteatrit omad, ütleme traditsioonilise romantilise ooperirepertuaari balletirepertuaariga. Ma arvan, et nemad ärkavad uuesti ja jätkavad samas vaimus, kindlasti kutsutakse häid lavastajaid, neid dirigente ja kindlasti see liikumine, mis avaneb võimalikult peale, siis piiride avanemist kindlasti liikumine saab olema hästi tihe ja võib-olla ka selle liikumise sees tehakse mõned valikud, räägitakse ju väga palju ka sellest, et ka maailma staarid, eks ole, et nad ei saa sama hinnaga ennast enam ju müüa, et tegelikult, et tõenäoliselt pandeemia teeb ka mingisugused päris kõvad korrektuurid. Nii-öelda agentuuride hinnapoliitikas ja nii edasi. Aga teada on ka. Ma arvan, et väga paljud maailma staarid hindavad näiteks Peterburi filharmoonia saali, mis kannab Šostakovitši nime nii kõrgelt, et nende unistus on siin ainult saada. Et mul on raske öelda, aga, aga ma usun küll, et põhiline, mis hakkab toimuma, on see, et muusikaelu elavneb. Ja nüüd tuleb igalühel see oma kala seal tiigist välja püüda. Et ma olen tihtipeale ka vaadanud nüüd Eesti muusikaelu seal Peterburi poolt. Ja noh, ütleme niimoodi, et eks siin on nüansse nagu palju. Aga ma ikkagi arvan, et et see vahe on nagu selles, et Peterburis tänu sellele turu suurusele, see turg on seal nii suur ja, ja inimesi on palju, häid tegijaid on palju. Igaüks pingutab, igaüks meeletult pingutab ja esimene küsimus ei ole raha. Et seda tasub nagu silmas pidada, et esimesena ütleme, et kui me hakkame kontserdit korraldama, siis see raha küsimus on kuskil seal. Kolmas, neljas, viies küsimus, erinevus Eestiga, seal seitsme ma tunnetan seda, sest siin on natukene see hinnapoliitika ja see teema kuidagi prevaleerib, et tegelikult mulle vahest meeldib mitte eesti muusikutele aga üldse öelda, et kellelgi ei ole keelatud saada maailma kuulsaks või et kellelgi ei ole keelatud saada olümpiavõitjaks. Lihtsalt igaüks peab leidma, millega saada maailma, mis, mis on minu ala või mis seal minu-d. Ja muusikutel on siin minu meelest see palett on nagu hästi lai, millega välja tulla, nii et mulle tundub küll, et tulevik on see, et, et kui minna näiteks kammermuusikana lihtsalt mängima, ma ei tea Beethoveni sonaate, siis publik on saalis kahel juhul. Kas tema parim esitus mingis mõttes väga eriline esitust, ma tea, koos balletiga või, või millegi muuga? Ma ei oska öelda, ma millegipärast usun mingisugust selgust, kultuuride segunemist ja sünergiat ja, ja tunnetan seda täna Peterburis, et noored väga palju otsivad igasuguseid lisaväärtusi oma kontserdile juurde. Et oleks ennatlik veel eeldada, et nii-öelda sõelale jäävad ainult need maailma artistid, kes on ennast juba tõestanud, et ega uut verd peale ei tule. Mulle tundub aeg-ajalt vastupidi. Mulle tundub hoopiski vastupidi, et need sellised artistid, kes jäävad nii-öelda kivistunud tingimuste ja traditsioonide juurde nende turg ei pruugi ka enam niimoodi avaneda ja pigem vastupidi, et täna on võimalust just sellistel uutel tulijatel nagu oma oma teed rajada, sest ütleme nii, et, et hetkeks on malelaud, on puhtaks tehtud. Eesti on maailmas Covid 19 edetabelit juhtimas, kas muidugi kuulsus, mida üks riik endale tahab, seda kohe kindlasti mitte. Aga kuidas kuvab Vene meedia ikkagi praegu Eestit? Vene meedia on Eesti suhtes minu meelest suhteliselt ettevaatlik ja eriti viimasel ajal sellised poliitilised avaldused, noh, ütleme, et seal tuleb võib-olla sellist turmtuld tuleb euroliidu vastu ja, ja see on nagu normaalne, et need on kaks sellist võitlevat ja konkureerivat poolsin ida ja lääs. Aga Eesti suhtes ma ei ole märganud, et midagi väga halba, nagu nagu ütleb, kas meedia või mingisugused valitsusgrupid, mida ma võin öelda ja täiesti veendumusega, et Peterburis on Eestile väga lähedal, enamus Peterburi inimesi on Eestis käinud ja paljud käivad siin küll suvitamas, paljudel on siin ostetud kinnisvara tegelikult. Peterburg lastele Eesti kohutavalt meeldib ja mingil hetkel on olnud suur selline invasioon Soome. See on olnud, ma pakun 10 15 võib-olla isegi 20 aastat tagasi, kui hakati Soomes kinnisvara kokku ostma ja millegipärast nähti selles Soomes nagu sellist suurt. Ja nüüd on nagu muutnud see suund just Eesti suhtes, et Eesti on nende jaoks huvitavam. Et täna räägime Peterburist turismisektoriga, me päris palju suhtleme turismisektoriga ja me täna räägime sellest, et Peterburi tavaturisti või Peterburist tulevad tavaturistid Tallinn-Narva nagu ära tüüdanud juba, et siin on nii palju käidud ja vanalinn on juba kõigil selge. Et tegelikult Eesti peaks väga palju pingutama, et vene inimesed juhtuks siit, ma ei tea, meie mõisatesse või, või kuskile siidrifarmidesse või mingisugustesse ka, miks mitte kontsertidele sellistele, noh, ütleme kasvõi suvefestivalid. Et me oleme ka seal, kuna ma olen seotud endiselt Saaremaa ooperipäevadega, et siis ka see on teema, kuhu meelitada inimesi, mis on nagu põhjuseks, nii et, et ma arvan, et Eestis on ikkagi selline positiivne kuvand. Vaatamata sellele, et võib-olla seal ülevalpool käib teatav kemplemine Milline on praeguse seisuga siis Saaremaa ooperipäevade tulevik, sest noh, eks meil kõigil on ikka see usk ja see väike lootusekiir sees, et ehk suvest hakkab kultuurieluga Eestis uuesti taastuma. Vot see on raske öelda, Me oleme küll valmis, meil on õnnestunud eelmise aasta ära jäänud festivali asemel me tegime teatavasti video kaala Kuressaare lossi seina peale hiigelsuure formaadiga, mis, mis oli minu meelest väga tore ja inimesed tulid nii-öelda nagu piknikule. Aga meil õnnestus ka see teater, kes nüüd on järjekorras Saaremaale tulemas. Ehk siis Horvaatia riiklik teater Saagrebist väga põneva kalaga. Kuid täna olen ma samasugune nagu kõik teised, et ooperipäevad teatavasti ikkagi vajavad mingisugust turvalist aega etteteatamiseks ja iha ja välja hõikamiseks ja kõikide nihukeste toimingute tegemises. Et kui ma nagu eile loen lehest, et meie peaminister hoiatab, et suvi võib ka lukku jääda, siis mul tõesti täna raske öelda, et me lihtsalt igapäevaselt või noh, ütleme, elame päev korraga ja pingutame selle nimel, et kuidagi nende oma asjadega hakkama saada. Ja meil on valmisolek kindlasti selleks suvel, et Zagrebi teater tuleks. Aga siin võib päevadega midagi juhtuda, nii et. Ma tahaks uskuda, et ikkagi kuskil aprillikuu jooksul vähemalt saabub selgus kõikide suveasjade puhul, ehk siis Eesti kontserdil on veel teisigi, on Haapsalu Tšaikovski festival ja Ida-Virumaal seitsme linnafestival raske öelda tõesti raske. Tulite nüüd Eestisse ja 10 päeva, nagu seadus ette näeb, olite siis enese isolatsioonis? Ja kindlasti tekkis ka teil selle pikema seisaku ajal selline rahulikum periood ja teatavasti olete ju palju aastaid oma elust pühendanud professionaalsele trompetimängule. Kuidas on praegu sellega, kas on neid ka rohkem aega olnud, et võtta pilli kätte ja ei tea, kas on ka äkki oodata naasmist kontserdilavadele muusikuna mitte siis kontserdite ja sündmuste korraldajana? No ma ei oska öelda, kas kontserdilavadele, aga, aga on tõsine oht, et ma naasen. Et millegipärast see aasta on kulunud hoopiski selliseks võib-olla siis puhkamiseks või mõtisklemiseks, ehkki samal ajal on tegelikult ju meetodiga tehtud tööd ja vahepeal läheb Peterburis seal noh, tõesti läheb selle intensiivsusega, mis seal kontserdielus toimub. Et ega mul nüüd nagu päeva ei möödu, et ma nendega ei ole ühenduses või et ma ei kirjuta midagi või ma ei suhtle nendega. Ja, ja on siin ka teisi tegemisi, aga otse samane eneseisolatsiooni, et kuna mul on hiilgav võimalus veeta oma isolatsiooni maakodus Lahemaa rahvuspargis, et siis on nagu ekstra ja selline boonus, et viibida looduses, olla seal nagu turvaliselt ja vennaste, kui kõik hakkas märtsis, ma tulin Peterburist ära, siis hästi hooga alustasin pilli harjutamisi ja seal on mingit konkreetset mõtted, plaanid on isegi sellised muusikalised võlad, mis omal ajal midagi jäi tegemata, mingisugused lindistused jäid tegemata ja, ja et jah, ma ei saa midagi lubada, aga oht on suur, et trompetimäng algab pihta varsti. Väga põnev, jääme ootama. Aitäh, Jüri Leiten selle väga meeldiva vestluse eest. Tervist ja jõudu teie tegemistes. Teile ka klassikaraadiole ja väga tore, et sellises situatsioonis hoiatama lippu kõrgel, et kõigile palju edu ja tervist.