Kui hakatuseks õieti peaksime aru, et kust võiksid olla pärit teie kiindumus näitekunsti ja sõnakunsti, kas ehk ulatub seeläbi isa ema tagasi eesti rahvalaulu traditsiooni? Küllap see nii ongi. Minu ema oli väga elava loomuga inimene. Kui ta kusagil käis kas külapoes või mujal külas siis ta kõneles järgi kõik selle, mis seal oli olnud, mis ütles poemees ja mis ütles siis teema ja mis jälle poemees ütles ja missis kure niidumi kell ütles ka pisut aimas seda järgi. Ja see meile väga meeldis, kui emaskusagilt tulija siis jutustas, mis ta oli kuulnud ja näinud. Kas isal oli ka sellealast kalduvust kiindumust? Isa oli raamatumees, isa armastas palju lugeda, aga meil oli kombeks kodus vastamise kõvasti ette lugeda. Minu vanem õde Tõi toreda raamatu, Kreutzwaldi ennemuistsed jutud. Ja sealt siis see lugemine meil alles hoogu läks. Õhtuti, kui vähegi aega oli, siis ema luges ette, siis õde luges ette. Ja kui mina juba lugemise selgeks sain, siis omakorda lugesin ma nooremale vennale ja õele ette. Hoogu andis sellele võib-olla juurde seegi, et kui ma linna kooli sattusin, kuhu minu õde mind väga soovitas minna karatskoi nagu nimetati seal ma kukkusin eksamil läbi. Aga õde viis mind kommertsgümnaasiumi, seal ma sain kolmandasse ettevalmistamise klassi sisse. Ja. This Aidma Kivi tänavasse number 40, see on mul veel meeles ühe õige kauge isapoolse sugulase juurde. Rätsepmeistri juurde, kellel oli kaks poega. Üks oli jänesekaupluse säiliks ja teine oli Matiiseni trükikojas trüki ladujaks. See oli Valter Rätsep. Valter Rätsep õhtuti oma toas, temal oli eraldi tuva. Mina olin rohkem nii köögipoolses kandis, aga kostis läbi õhtuti ja varahommikuti tema harjuda. Kas mul on veel selgelt meeles, kuidas harjutas tuhandeid tänavaid mööda ruttavad vetevood põhja poolt lõunasse, sinna, kus aima järv, Laadoga vahused, veed jälle uuesti, jalg tugevalt tuhandeid tänavaid mööda ruttavad vetevood põhja poolt lõunasse, sinna, kus saime Laadoga vahused. Vi, mina algul mõtlesin. Walter, rätsep on lolliks läinud. Kordab üht ja sedasama, silpe, kordage numbreid. Loe kuulen pikalt, ainult üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa, üheksa, 10 jälle tagasi, 10, üheksa, kaheksa edasi. No aga arstigi tuli välja. Valtra Rätsep on väga suur teatrihuviline mees arendab oma häält. Ta oli Tartus seal käsitööliste vastastikku abi andmise seltsis, kus ta seal oli näitejuht ja sellised tegevuslased mängisid ka näitemängu, tema tõlkis õppima läksite siiski õpetajaks kolmeistriks? See juhtus sel kombel, et kui. Kommertsgümnaasium eraldati üheksaharuks ja sellest kasvas välja teine haru reaalkool. Minul jäi niisugune tunne, et see kommertsgümnaasium rohkem nii kaubandusinimestega tulevikus tegemist teeb ja mina läksin reaalarr ru ja seal ma õppisin siis kuni kuuenda klassini aga siis tuli tõsine arupidamine isa ja õega. Et mind on raske edasi koolitada, raha väemeid tuli viie lapsega perekond. Isal ja kõik tahtsid nagu kooliharidust saada ja ta arvas, et mulle küllalt on ka minu vanema õde sai ainult kaks klassi gümnaasiumis õppida, võeti ta ära ja siis käis kursustel ja sai malekooli õpetajaks. Ei seal, kus mulle ka nüüd on aeg, et sa midagi ette võtad, kas hakkad vallakirjutajaks või või kuskilt peab ju raha teenima, et muidu jõua kooli tõde. Noh. Aga siis õde nuputas mul jälle vanem õde, et ma peaksin kas ka õpetajaks hakkama ja sellepärast, et kas ei läheks mitte, õpetati seminaril, seal ei olnud kooliraha ühelt poolt ja teiselt poolt on kindel kutse viima satusentroductad seminaril. Aga seal oli ka veel üks väga omapärane õpetaja Peeter Kitzberg, kes siis Illymoli, Väimela. Paljud seal seminarist, siis lugesin luuletusi. Ja tihtipeale, kui õpilaste niisugused, kas klassiõhtud olid või üle koolilised peoõhtut, siis Kitzberg tuli ükskord minu juurde ja ütles, et kas ma ei taha natukene enam teatriga tegemist ja tema kaasa. Lulu Kitzberg, kas Saksamaal õppinud teatriasjandust ja temal on õpilased ja nende hulgas ka ütles, on? Rudolf siis oli ta? Jah, Rudolf Klein, Tarmo ja siis VEEL Eeerroneemre, siis siis hoidan, nüssic oli siis ta nimi, Willim nimed muudeti. Ja vanemusest Kruuda. Nõnda hakkasin ma seal käima ja mind hakkas asi huvitama. See Lulu Kitzberg papil oli ka üsna omalaadiline inimene. Tema armastas väga luulet ja mul üks neid, kes meid kõiki nagu enam kirjanduse ja luule juurde viis. Ta luges ise dialuga hapra õrna häälega võib-olla praeguse seisukohast välja minnes pisut nii nagu pilvedel oli oma lugemisega. Aga see oli siiski nii liigutavalt siiras ja tore. Noh, seal siis oligi nii, et hakkasime ette valmistama proosapalu ja kahekõnesid. Ja hakkasime neitsi vastamisi lugema. Minaga püüdsin tähelepanu äratada algul kohe Friedebert Tuglase merega, kuna ma juba linna tulles ja enne seda õde mulle merd mitu korda ette luges, see, kes kooliõpetaja oli siis hakkas meri mulle meeldima ja kui õde veel kõnelesid, see on Tuglas, on selle kirjutanud Toompea vanglas. Seda enam oli minul nagu põnevam, kujutasin ette kolmandaid jagu, seda tõuseb tume, tormine öö ja nõnda edasi. Ja siis ma lugesin seda pappelile ette, tema oli minuga päri ja andis kohe Tuglase teise asjad. Nad, Turno, valge on öö nagu piim, tõuseb udu saarestiku väinadest nagu loor ripub ta niisket kaljude kohal ja seda ma siis õppisin seal selgeks, nii nagu ma selle selgeks sain, siis andis ta uuesti Tuglase. Nähtavasti Tuglas teleistub ja siis lugesin Tuglasest. Mu muredele on palju, lapp, Psy, nad pidu peavad, patsiendid südameis on muredele, on palju pisaraid ja siis hakkasin Dima käima. Tihtipeale kutsuti mind juba nagu kooliringkonnas. Olin tuttav, kutsuti teiste koolipidudele esinema. Siis tol ajal esimese minuga koos. Linda pirn, see on Linda Tubin, kes oli Draamateatri näitleja, tema tol ajal laulis ja nii me käisimegi siis kahekesi ja mõnikord ka kolmik kesi. See kolmas oli siis Arnold Vihmann ehk Aarne Viisimaa Estonia teatri hiljem Estonia teatri ooperilaulja. Ja õige pea sai teist juba ka mitte ainult esitaja, vaid ka teiste õpetaja. Nojah, see tähendab mind, kutsuti siis koolidesse siia ja sinna, kui sul kirjeldusringid pisut õpetada ilmekat lugemist ja jutustamist. Nii palju, kui ma seda mõistsin ja suutsin, ma hakkasin seda tegema ja see laienes, see laienes siis üliõpilaskolda. Käisin neile õpetamas retoorikat katki, uurisin ise pisut seda edasi. Siis ma olin Eduard Türgiga tuttav. Vanemuises saime temaga tuttavaks, ma liikusin Türgi pool ja türgi naine Maria Türk armastas luulet ja me lugesime siis vastamise luuletusi. See on nüüd üks periood, võiks öelda, see on kujunemisperiood. Kuid nüüd täiesti suur omaette peatükk pikast elust, see on näitleja kutsumus. Need on aastat Vanemuises Ugalas. Peaksin ütlema, et kõige suurema elamuse diaatrist sain ma siis, kui ükskord Valter Rätsep mind viis Vanemuisesse. Ja kui seal mängiti Kitzbergi kauka jumalat. Troimut Ta mängis päev osa, ma istusin rõdu viimases reas ja olin vapustatud, eriti sellest koletisest. Minu meelest tookord Mogri Märdist, kes oma rubla jahi pääl ei halastanud ühegi oma lapse peale ega ühegi kaasinimese peale oma ahnuses raha kokku ajada. Ja kui siis viimases katuses ta kabeli väravas ussikest taga ajas oli, pooleb mõistuseline. Kui pikne ta maja põlema lõi ja kõik maha põles, siis tookord ma mõtlesin, et kaks karistus siin maailmas telejõledatele, ihnurritele ja mul praegugi veel nagu ihukarvad tõusevad püsti, kui ma mõtlen selle Drembuti mängu peale. Minu meelest oli nii nii haaramisi. Millises tükis ise esimest korda kaasa tegid? Jah, koolipidudel tegin varakult juba varakult kaasa, aga siis iseseisvana. Kutselise laval tegin ma kaasa see aastaarvu, mul tuleb kohe meelde. Nimelt oneeli iha jalakate all, mida tüdruk lavastas ja kus ma mängisin Siibeni kandvat osa, nagu turg seda nimetasime, siis enam-vähem kenasti mulle korda läks, oligi nii, et ma sattusin Vanemuisesse, kutsuti mind Vanemuisesse, koori, õppisime Georg Slbergi juures laulu ja seal oli tarvis nii. Laul arenes mul alguses üsna toredasti, see tähendab, laulsin raadioski. Merrick, Gando õnn, kus varjad end ja vist kas mitte. Kas meetrisopääni kurbust, suvi on läinud? Sügis saabunud, võiks laululinnud ja nõnda edasi kuskil kadunud. Nõnda et Vanemuise-ga tekkis mul siis kontakt, kui ta aga ühtlasi tekkis ka kontakt, siis tartus kirjameestega ja need hakkasid mind ka nagu kutsuma siia ja sinna lugema. No siis olid veel, Ugalas mängisin ma. Laurel Jovi, murrangus persenjevit ja särgavatükist talumeest Kitzbergi Püve talus Volmer Wommi ja nõnda edasi. Ja noh, see on kõik ikkagi niiviisi nagu pooleldi oma käe peal kogemusest või vanema näite ja eeskujul õpitud. Ja hiljem kui režissööri töödki alustasite näitejuhi tööd, seda tuli samuti siis ikkagi omast tarkusest suuresti alustada. Või oli ka Tartus tegutses kaks draamastuudio, sellel ajal. Jah, see tähendab, Tartus tekkis niisugune olukord, et intelligentsi Tartu intelligentsi rahuldanud see mis vanemusest sündis seepärast, et operett Ta oli nagu pailapse osas opereti eelistati Varmusi juhatuses olid päämiselt kaupmehed ja need olid opereti pooldajad. Mind valiti Vanemuise seltsi peakoosolekul reprattaari toimkonda ja seal oli veel Karl Eduard Sööt ja Aleksander Läte. D ja Karlson ja lesta ja kes seal olid ja meie aga olime jälle sõnalavastuse pooldajad. Nõnda et tekkis niisugune nagu konfliktiseisund ja me hakkasime otsima sellest väljapääsu, kuidas saada sõnalavastusele enam eluõigust. Ja arutasime siis, et eesotsas ka doktor Hiioniga, kes oli agar kaaskellani ja notar Vihalemm. Aga mis siis on, kui asutame teise seltsi asutava Tartus draamateatriseltsi ja kui selts on asutatud, siis asutame, kas stuudio stuudios oli küll ka selles mõttes imelik, et meie selle asemel et need õppejõud tasuda hakkasid, selle asemel maksid nad juurde, sellepärast meil tuli üürida see nendele saksa daatri ruum, mis on seal praegu restaureeritakse see väike Aia tänavas. No ja siis tegime vastuvõtueksamid ja võtsime rida õpilasi vastu. Ja õppejõududeks olid siis Semm Pöör, resiis Sütiste, Gustav suits, Aino suits, Aleksander sunne, mina. Ja veel teadenica lauluõpetajaid ja seal siis ma töötasin kah nii nagu ma suutsin täie hingega. Neid õpilasi oli seal kah üsnagi andekaid ja toredaid, kui ma meelde tuletan, nendeks Bello Mikalid, kes tuli kuskilt Lõuna-Eestist, oli pottsepatöö selgeks pinud, aga ei rahuldanud see tööd ja olgugi, et ta tegi ja truup. Aga ometi tahtis näitlejaks saada, tuli sinna, kõneles kõvat murrakut murret. Aga sellest sai ta lahti ja töötas hoolega ja oli väga meeldiv õpilane. No seda Tartu rahvas tunneb muidugi Mikalit kõikaga, küll teda tuntakse mujalgi, sest ta näitlejatöö on kõrgelt hinnatud. No siis tuli sealt välja veel meie see suurkujude aadress. Kaarel Ird, Epp Kaidu õppis salle, Alex sats, kes ka nüüd rahvakunstnik on, õppis seal, Voldemar Ader, õppis seal Enn toona. Tean, te olete, võiks öelda, isegi ajakirjanikutööd teinud, olete kirjanikutööd teinud? Kirjanikutööd küll üsna kasina, hästi, meil oli Tartus eneseharimise rühm siis mina lugesin seal oma esimese luuletuse ette, siis olin ma juba keskkooli viimastes klassides. See on, kes on vallandanud Vetteni red, kallanud vihmas, õela veetuuled, kuluma seadnud kiired, upitanud Tukruse südame, kes on kõik korraldad selle elu ridastanud päevi täis ummisteid andnud mõistuse arutelu ärata kui päästku meid. Tookord oli see nii, et tekkisid ka nagu seesmised, kriisid ja siseheitlused ja elu mõtteotsimised ja nii siis kutsuti mind. Lastele toimib, tahaks võib-olla ka seepärast, et mul koolitöö juures, kui ma õpetajana töötasid, ei huvitanud mind sellel määral õpetamine, kui kasvatada tamine. Ja mul mulle ikka saadeti sagedasti neid õpilasi kes olid kuskil väärkallakuga kas oma ulakuse poolest või jälle mõnel muul viisil ja ma siis ja sain nagu see poolest Tartus tuntuks. Ja siis kutsuti mind aasta lehe toimetajaks ja seal ma püüdsin saada kõigepealt uue tüsedama kirjasaatjate koosseisu kaastööliste koosseisu ja nii, nii mu sõbramehed, siis alates August Jakobsonist ja Sütistest siis n Kippelist ja Kersti Merilaas Istki, Jaan Kärner võistki kes on lastelehele kaastööd teinud. Ja lasteleht nagu võttis jalad alla, nii et ma sealgi töötasid. Ja seetõttu tuligi võib-olla sellest, et siis, kui, Tekkis meil Nõukogude Eesti siis kutsud mind, Jakobson. Jürna kutsus Tallinnasse. Lastekirjanduse või noorsookirjelduse toimetajaks Karl Taevi asemele, kes pidi Ülikooli õppima minema. No ja siis ma vahepeal töötasin seal. Juba küpse mehena ja sõjajärgsetel aastatel, missugust teatrit armastasite armastate praegugi teha. See, mis ma teinud olen, on minu lähtepunktid olnud võimalus pidi psühholoogiline realism valetada, kõnelda, et püüda karaktereid avada võimalikult sügavuti. Ja selles mõttes olid ju huvitav töö mis mul olnud on. Nii Vanemuises kui Ugalas. Ibseni kummitused ja mõlemad need lavastused äratasid positiivset tähelepanu. Ugalas tegi seda Oswaldi, mängis mandri ja pastorit neemre ja pastori naist Leida Aru. Ja see Viljandi publikule läks õige korda. Kui nüüd vaadata neid autoreid, keda olete tahtnud lavastada, siis näitab seegi, et teid on huvitanud psühholoogiline realism, inimene, tema probleemide, nende avaldumine. Sest sellised nimed nagu Ibsendurgeeneffhomol, jäär, remark meie oma Tammsaare Need on kõik süvitsi inimesse minevad probleemidega tükid. Nojaa seda bonned ka tekib mõte nagu paljude kunstide juures, kas kõik kunstinäitusel või möödud piltidest või jääd mõne juure seisma, seisata majja, tuleb teist korda tagasi või kolmandat korda tagasi tuled uuesti kunstinäitusele? Minu meelest oleks ikka tore, kui see nyyd kõikides kunstiarvudes kestaks, raamatus samuti tuled jälle selle raamatu juurde tagasi. Olgu see siis Hemingway või olgu see siis minu pärast Tammsaare. Aga teatritükkides kabjakse sammuma pidi olema, et käidi seda lavastust vaatamas ja kannad teda võib-olla terve eluaeg kaasas, kannad aastat diviisi kaasas ja tahad teda jälle näha ja selles osas ongi meil ka neid toredaid võimalusi olnud ka. Tuletagem meelde minu pärast, kas või siin Tallinnas, ma ei tea, kas te nägite seda Panso lavastatud sedasama lihtsalt ja meile kõigile ligilähedast Oskar Lutsu kevadet, mis sellest tuli välja. Et kus see oli uskumatu, sest see oli nagu täiesti teiste silmadega nähtud, kui olime koolipoisipõlves, aga me olime ka ise vanemaks saanud. No seda jah, aga kui meeldetuletamine näiteks kuidas mandri õpetajate avas või või meelde tuletame, kuidas toomingas mängis kannel või meelde tuletame, kuidas lumekuulid lendasid rahva hulka, rahvas pildusid lumekuule tagasi nagu terve see suur kollektiiv ühines vaatajaskond ja artistid. Ja minule. Ma olen, olin seda mitu korda vaatamas käinud ja ja mul on väga kahju, et sellest ei saanud mitte teha ühte telelavastust. Aga igaüks näeb ikkagi jällegi erinevalt, kui mõelda Panso inimeste ja jumalat ja teie tegite oma Mauruse kooli. Nojah, seda on neid raske võrrelda, sest mina elasin jälle oma moodusest siis ega ei saagi kahte sarnast olla. See ongi meie vaataja, Tõnn. Ja Panso oli näitlejate koosseis tugevam võib-olla mitte, aga võib-olla ka kindlasti. Aga ma pean ütlema ka sellele Mauruse koolile, kus ma Vanemuises tegin, elati siiralt kaasa ja et see Velda otsus seal miraldana harukordselt tore, habras ja miraldalik oli. D Gunnar Kilgas, selle Indrekuna, jaa, penomical mängis Maurust, aga ta oli kah moodu. Maurus niisugune kava niisugune väänkael ühelt poolt teiselt poolt lipitseja kolmandalt poolt hea inimene, need tahud kadulid Mikalisega väga toredasti välja. Nende aastate jooksul kujunes meie juubilar juba asendamatu luuleesitajaks raadios, televisioonis, avalikel luuleõhtutel. Sest kuigi näib, et me oleme sellised tagasihoidlikud ja tahame rohkem, võib-olla vaikselt luulet lugeda just nendel aastatel on kujunenud ja tänu siis teile ja hiljem juba ka teie õpilastele meie kiindumus avalike luuleõhtute vastu Koolipõlves olid need muidugi saamatudki abitud aga ikkagi algas elava sõna kaudu luulesse minek, nagu pääle. Ja sellest ajast alates olen ma püüdnud aastakümnete viisi seda nagu edasi arendada viljele. Nii palju kui minu võimet seda on võimaldanud ja teistele õpetada. Õpetanud olen ma neid üsna rohkesti, minu õpilaste arv aga ei tea kah ei ole pidanud, kui suureks kujuneks. Aga ma olen õpetajatega kursustel palju loenguid pidanud suviti Värskas kümned suved ja olen saanud ka õpetajate kaudu lastesse, seda võib-olla viidi ja see tähendab, mida siis seda luuletuses loetakse mõtet, aga mitte sõnu, nagu see tihtipeale on, et luuletuse lugemisele oleks kindel siht ja eesmärk. Nii et see ei oleks mitte ainult mingi niisugune Minormee emotsioonide andmine, mis meil nii väga oli levinud ja mis nüüd õnneks on juba päris kenasti kadunud. Olete suure armastusega lugenud Liivi Sütistet sanga dublasteste Tuglase merest oligi juba juttu. Olgu öeldud, et siin meie lauapärgi pilgu ees on praegu Tuglase mere selline ilus esindus, kunstiline väljaanne on 67.-st aastast koos Friedebert Tuglase pühendusega Karl Adrale mere populariseerijale põlises sõpruses. Küllap lisaks luulele on teil ka kõigist nendest isiklikke mälestusi ja kohtumisi või on veel ehk teisigi, keda armastajatele oma esitluses esitada? Tuglas on minu elus mänginud küllalt suurt rolli seepärast, et Tuglase ka läbikäimine ja aastate vältel sõprussidemete loomine on meil väga rikastanud. Viiekümnendad ja 60.-te aastate vahel käis Tuglas ja peale sellegi käis sagedasti Viljandis aastas kaks, kolm korda, kui ma Viljandi Ugalas olin lavastaja ja siis me koos käisid kui kas siis hell me näiteks või tuhalaande ja selle Viljandi ümbrusesse tegime lõket lõkke juures seal ei, Tuglase suur nõrkus ja, ja, ja siis lõkke juures kõneles tema oma elust ja reisidest Jaava pooleli olevatest töödest ja palus mul üht-teist lugeda, mida ma ka hea meelega tegin. Aga oli hetki, kus Tuglas ütles, et nyyd oleme vait ja siis lõke põles ja vaatasime tuld. Ja ei olnud meil sugugi iga hästi tükk aega. Ja nii oli see peaaegu igal lõkkeajal, et nagu jutt, vaibus ja vaadati süsi ja mõttelt oma mõtteid maast ja ilmast ja elust. Ja mäletan üht viimast Intervjuud Friedebert Tuglase ka kus ta ütleb, et see pole õige, et räägitakse tema loomingustiilist. Et ta ei ole elus taotlenud mitte mingit stiili, vaid ainult lihtsust, kõige suuremat lihtsust. Ja see samas jääb ju ka eesmärgid, piirid, kohustuse selle luule sele, proosatekstidest. Ta ei ole väga õige. Aga õige nonii, see on, Tuglas tegi tihti nii, et ott siis, kui oli tassike kohvi joodud, tuvi aetud, otsis sahtlist üles endale mõne väikese lõigu oma mõtte mõlgutustest ja palus, et mina seda loeks ta elava sõna kaudu seda kuuleks. Mina siis mõningaid asju ta tõstis kõrvale ja mõningaid jättis jälle ühelt teisele, pole laua otsa, ei hakanud uurima, miks ta seda teeb. Niiet Need, kes on minu juures käinud õppimas, ma olen püüdnud kõigest hingest nendel luule armastust edasi anda, nad luulesse rohkem süveniksid, et neil pinnalisus kaoks, sest tihtipeale tulevad keskkoolist välja noored on küllalt pinnalised, ehk on linnulennult nagu haistnud seda luulet. Aga järsku avastavad uuesti Sütiste kui tore son. Jaa, kuid ajad lähevad ja muutume meiegi ajaga koos. Kui nüüd mõelda, kuidas alustasite oma luule esitamisi, kas aja jooksul on ka siin midagi muutunud, kas loete nüüd teisiti, kui lugesite noore mehena? Küllap see nii on, küllap see nii on vist ka, et noore mehe hoopis noore mehena maalikunstnik maalis hoopis teisiti kui keskealisena ja vanema põlve läks. Küpsus kasvas muidugi siis kui moodi läks mu noor seas ekspressionismi. Ja kui Diaatris näitlejad tegid nii järske ja kunstlikke teravaid, käid Käia paatuslikult, texi andsid. Eks minagi siis lugesin merd hoopis teistmoodi, nagu Tuglaski seda väga hästi teab naeratades meelde tuletas siis ma näiteks selle kolmanda jao lõpus Mäerry momervi. Mu nooruse paleus Mer immerrise hinge igatses möriimume ERR-i ma läksin, püüdsin kahtsada paisutada, nii nagu meri oleks seal täiesti sellega ongi ümber lükanud. Aga vanemaks saades hakkasin ma rehkendama, mis asja Packardiorn seal vaid vaja on kõnelda. Nii nagu tuulas võib-olla seda nägi, kui ta Banglassistused, Merrit, meri, mu nooruse paleus, ümberpöördult, mis sa karjud, valvurit vaevad ära kuulda, käegi hoopis vaikselt tulnud seda vaikselt. Lapsena igatsesin merd, ääretut minut. Ma tahtsin näha ta lainete valgeid harju ja lainetel liuglev viires ja vahu sees õõtsa vaid kajakakarju ning googel kõikuvad üksikut purje. Paiskasin näha, ta tukuvad Bilda kui magava hiiglase raudriides rinda ja kuulata laineid, mis veerevad randa, kui tuiskavad leegid Taksuvad mis kirglikult kutsudes Tuuksuvad, mis mürinal valts rannale laovad. Ja siis jälle kiiresti kaovad. Kui vägi, mis taganeb vaenlase eest või põdrakarile põleva padriku seest. Oh, kuidas ma ihkasin seda laiust ja seda suurust. Ma tahtsin näha mässava maru algust ja säpa välgu rohelist valgust ja selle paistel tuiskavat lainete vahtu. Ma tahtsin mäss avamere peal sõita. Ta tuultega raskesti võidelda, võita ja nutta ning naerda siis võitluse üle. Kõike seda ihkasin ma. Tusk lapsel ju täitis rinda, saaks suure mereranda, saaks randama. Kui kaugem tänases päevas see aeg, 1905. aasta revolutsioon. Kui lähedane on meile see inimene, kes kirjutanud need read Olin liiga noor, mingisugust suuremat mõju avaldada, mitte see tähtis, mis revolutsioonile anda võinud, vaid see, mis revolutsioon minule andis. See oli heli üles, kirjutas Eesti raadio arhiivist tehtud 10 aastat tagasi. Kild killu kõrvale oleme kogunud hääle ja mõttemosaiiki rahva suurtest inimestest. Ja mis hea meel on täna Eesti NSV rahvakirjaniku ja Eesti NSV Teaduste Akadeemia korrespondentliikme Friedebert Tuglase 85. sünnipäeval lisades sellele mosaigile kõige värskem helipilt kohtumisest eesti kirjanduse auväärse patriarh iga. No niisamuti võib-olla kui ma lugesin Juhan Liivi, kui mina olin veel väikene mees, üks helin mul helises rinna sees ja püüdsin hääle kaudu teid emotsioone anda selle asemel, et ma oleksin läbi mõelnud nagu see on, kui ma olin veel väikene mees, uksehelid mul helises rinna sees ja mis edasi siis sai, läks suuremaks Ellingi rünnases kangemaks ja nõnda edasi. Ja nii on siis, ja nüüd vanana olen ma hakanud nõudma nii palju, kui võimalik on olnud. Noored tõtt kõneleksid kunstilise lugemise juures, et olgu see proosa, palavi luuletus. Et nad mitte ei peta, kas nad läksid sisse nii, nagu nad oleksid ise need luuletused, uined, proosakatkendit kirjutanud. Meid ei rahulda enam petmine, tahaksime tõtt teada saada. No ja nii vast siis see asjaorgi olnud. See oli 1963. aastal, kui Karl Ader oleks võinud minna pensionile ja öelda, et mehiselt on tööd juba siiamaani küll tehtud, kuid oh ei. Siis algas hoopis uus periood, väga oluline ja tähtis periood. See on pedagoogiamet lavakunstikateedris, lavakunstiõppejõuna, mis kestab tänase päevani, sest veel täna hommikul olid tudengid siin, kui tahtsin tulla. Nii see oli eluaeg on harjutud, nagu seda tavaliselt öeldakse, ja minulgi see on, on harjutud tööd tegema. Ja kui mõni kuu olin vaba olnud, siis läks mul iseenda peale süda täis. Hakkas tekkima niisugune tunne, et Moviegeteerun nii need raamatut, mis lugesin ja ja need jalutuskäigud, mis ma tegin ja see suure töökoormuse mahalangemine töö oli möödas ja oli vaja ette võtma, ma olin küll edasi kultuurikoolis Viljandis õpetaja. Ja sealgi oli nende noortega üsna meeldiv tegemist teha. Ja siis, kui Panso mind 69. aastal kutsus lavakunstikateedri tühjaks, siis ma alguses kõhklesin ühelt poolt, kas mul maksab minna ja ennast pingutada veel vanas eas. Ja teiselt poolt, et mine tea, missugused nõudmised neil on ja kas ma elan sellele sisse ja kas ma suudan neid lootusi täita, kui ma sinna lähen. Sest mulle teistkordselt püüdis mulle selgeks teha, et ma nagu oleksin kohustatud seda tegema noorte vastu ja siis ükskord, kui mul oli siin Tallinnas luuleõhtu, siis oli pantsuseda kuulamas ja siis ta rääkis veel kolmandat korda. Ja siis ma olin nõus ja tulin siia. Alguses oli muidugi üsna raskevõitu seetõttu, et ma Viljandist käisin siin tunde andmas, andsin laupäeval ka, kas neljapäev reede laupäeva tunnid ära ja siis sõitsin tagasi Viljandisse või esmaspäev, teisipäev, kolmapäev tunnid ära, kuidas aeglaskist ja sõitsin Viljandi tagasi. Mõned ööd magasin siit ka sõprade pool, kuni siis lõpuks. 70.-le aastal ma korteri vahetasin ja tulin Tallinna. Ma kaasaga siia elama, seda enam kiskus mind Tallinna poole. Et mu tütar töötas siin. Arstina see töö lavakunstikateedris, mis ma selle kohta mõistaksin ütelda? See on olnud pingeline ja küllalt palju on tegemist olnud, et panna noored tööle, et ei ole tarvis neid sundida tööle panna nad tööle. Sest ka sunnitööst ikka midagi head ei tule kusagil. Ja mul oli alguses ka, kui nad keskkoolist tulid, siis ka tahtsid nagu liighindeid saada, keda, seda, mis oli üles antud, aga pikkamööda nagu lähenes sellele. Et vaja on tarkusi manu saada, et vaja on õppida, et vaja on töötada. Ja siis sai pikkamööda selgeks tehtud, et nii ja nagu Panso seda korduvalt selgeks tegi. Et meie ei õpetamiti inimesi näitlejaks ega meie ei saa neid õpetada deklamaatoriteks. Aga meil on võimalik õppida näitlejaks ja saada heaks deklamaatoriks. Aga siis ongi juhtunud nii, et õppisite koolmeistriks päris klassikalises mõistes olete seda ametit lühikest aega pidanud, ometi olete pedagoog olnud kogu oma elu, olgu siis teatritööst, ilulugemise õpetajana või nüüd juba siis 15 aastat, kui mõelda siiski lavakunstikateedris, pedagoogina 80. juubeli puhul passib küll küsida ja tagasi vaadata, et kas olete rahul olnud oma tööaastatega. Ja tööaastatega, kus ma olen suutnud teistele anda Nendega olen ma enam-vähem rahul olnud, aga iseenesega ma ei saa siiski rahul olla, ei ole praegugi veel rahul, eks ole jälle nii, et noorest peast ei mõista aega õigesti hinnata. Aeg jookseb tühja. Ja kui me kokku võtan selle aja, mis minulgi tühjad jooksnud, oleks ma väga palju kaugemale tõenäoliselt jõudnud siis omad vitsad vast selles osas peksnud, aga mina olen ka nendesamade vitsadega siis noori, püüdnud Texaja harida. Pikka aega hindama Maksim Gorki kella meelde, et iga sekund lõikab ühe lõigu ajast maha jälle maha ja jälle maha ja tagasi teda kuskilt ei saa, aga teda tuli selt vaja. Nii tunnen mina kindlasti praegu 80 aastasena, et see on olnud nagu üks päev jooksnud käest maha, eriti vanemas eas seitsme ja 80 aasta vaheline aeg. See on jooksnud nagu liivakellast läbi, läks kohe nägema, et õige kasinalt on järgi jäänud ja hoiad sellest kinni, et see kuhugi kao. Aga elu on siiski tore olnud ja ma loodan, et et viie 10 aasta pärast olete mind Slendorieerima.