Olge hea mees, nüüd öelge, mis kamber see nüüd on, kus molemisest? See see kamber, kus me praegu oleme. See on teatri peanäitejuhiruum. Muidugi, ta on väike nagu meie maja, kõik kõrvalruumid. Ja aga kui vaadata, alumisel korral oli kabinet, kus teatri peanäitejuht direktor võtab vastu, siis külastajaid, aga see on siis see tuba ilmselt kustub mõttetööd tehtud jah, see on see, kus tõmmata tööd. Seinad on täis riiuleid ja raamatuid ja lauale on suur hulk fotosid. Näib, et mõtlete vist juubeli peale. Tullakse teie käest küsitakse, nii nagu raadiomeeski praegu. Jah, seda küll, et ollakse, küsitakse, aga, aga siin on tekkinud üks teine olukord, mul lihtsalt mingisugust pilti vaja oli, ema, Kunandanud kõik segamini, siis peabki midagi korraldama ja niikuinii ei ole midagi leida. Kui nüüd mõelda, et te oma olulised mõtted olete kolm suurde mahukasse raamatusse pannud kas praegu tekiks veel vajadust memuaare kirjutada või mälestusi kirja panna? Nii, sest need on alles teoreetilised artiklid, need mälestused No need mälestused, need on niisugused, kohati mõni mälestuse kild. Aga need on niuksed, noh, artikleid, mis praktilises teatritegemise töös meie elu üldse arengus virus, tekkivatest, leiater probleemidest ja üldse elu ja kunstiprobleemidest üles on kerkinud ja meelest seda tahtnud ta ennast tühjaks puistata. Me teame ja tunneme teid ja teie tööd Vanemuise-ga seoses. Aga missugune on olnud Kaarel kurdi lapsepõlv ja mida oli tal kodunt kaasa võtta, seda üsna paljud inimesed ei teagi, missugune isa, missugune emaroll on olnud. Ka minu isa oli sündinud Pärnus. Isa isa oli vist olnud mingi selle Eesti purjelaeva osanik, mis põhja läks. Ja millega need mehed kõik sinna oma raha pannud. Ja isa oli ka Pärnu linnaosani. Oli niisugune imelik mees mis ametit tema pidanud maaler paberitega tsunfti sees, mis on Eestimaal palju ennem seda töötanud, no ta on kogu aeg olnud meistrite juures töötanud paljudes Eesti mõisates, töötanud, seal on ta mulle paljudes anekdoote rääkinud. Mälestusi rääkinud, näiteks Guabja parun tuli sisse ja küsis tema käest, miks ta tere ei ütlenud, siis ütles isa talle vastu. Põhimõtteliselt see, kes uksest sisse tuleb, ütleb tere. See on muidugi minu kasvatuses sees niuksed isajja. Mida ilusat emast mäletate? Emast mööda on väga vähe. Ema suri 1915. aastal Venemaal. Nimelt meie evakueersime Riiast 15. aastal ära kuskile Toropetsi lähedale, ühtse Eesti asundusse, kus oli ema mingid sugulased, see oli sel ajal, kui sakslane läänes juba riiale kuisemat Seppe liinid juba pommitasid riiet ja kui Riias teevad veerus ja väga palju ära muide on see on omaette peatükk Eesti teatriajaloos ses Riias, Riiast evakueerimise Tartus oli palju neid lätlasi aga isa ja ema mõlemad eestlased ei saa. Aga kui nüüd tullagi, siis teatri juurde, kus võiksid siis need juured olla, mis noore kaareyldi ära tegid omal ajal? Ei, ma ei tea, ma tean seda, et mu isa oli kunagi Pärnu karskusseltsi valguses mänginud näitemängu. Aga Riiast juba seda ei teinud. Harja sellest 20. Nonii, aga kuidas ise teatriga kokku saite? Aize, sattusin hoopis sedasi kokku, et me Riiast kolisime. Jõudsime ringiga läbi talina. Seitsmeteistkümnendal aastal, mõnikord Tallinnas ja. Orga seda organiseeris ja õiendas, sekeldas ja sõnas ja mina olin siis kõik kogu aeg, sealjuures ka mõne, nii et ma mängisin ära seal kõikide Eesti klassikaliste näidati, karjapoisid. Ava mäletan, vaja põõse, poisikesed margust mängisin, mängisin seal tuulte pöörises karjapoiss, siis ma mängisin ammu Jaakob Mändmetsa seda poisikest, kelle Kalsi jumalale jätab enema kaevu hüppamist. Ma mäletan, et see oli üks raskem asi, mul tekkis, läksid silmad, kõik said märjaks, mul oli kole häbi. Ma Tartusse tulin juba 25 aastase mehene isa Surjumal 27 aastane ära. Ja ma tulin Tartusse 34. Tähendab, selle vaheajaks oli juba täiskasvanud mees. Ma olin ise omaette elanud, ise vaenlast toitnud. Mis mõttega Tartusse tulite, Tartus asutati see Tartu Draamateatri Seltsi näitekunsti stuudio. See, selle asutajad olid meie kirjamehed, kõik kirjanikud ja kunstnikud, need olid selle asutajad. Seal oli, see tuli peale seda, kui meie need kirjanikud, see oli väga palju pikalt protesteerima Vanemuise vastu, et seal ainult operetti taotakse, siis otsustati asutada uus teater Tartusse. Selleks dioodid kõigepealt rasutatid. Tratama draamateatri selts, Tartu Draamateatri Seltsi 34. aastal avas oma teatrikunsti stuudio, kelle käe seal õppisite? Seal oli üks imelik asi, see stuudio on üldse väga imelik asi seal. Stuudio juhataja oli Victor Hiion kes oli teatavasti kõnehäirete arst ja psühhiaater ja kes oli midagi paar aastat Pariisis seda asja õppinud. Ja mingil määral tundis igatahes seda praktikat, mis oli vene teatris, kus Moskva kunstiteatri juures tekkisid stuudiod, mis kasvasid üle diaatriteks. Üks aasta oli seal opoas, olime Menningu juures kooli saanud sunne. Kes ikka meid kõvasti aris igatpidi siis oli õppejõuks seal Semper, siis oli õppejõuks prantslase teadvalt, rääkis aspel Inglise teadelt Ants Oras. Võib öelda, et karakter loogia psühholoogiat, professor koort võib õelda, et Eesti humanitaar teadvuse ladvik oli selles stuudioga seotud. Sealt saite oma vaimse silmaringi. Keda sellest ajast oma noorusaegadest mäletate Tartu teatrilavalaudadelt, kellelt õppida? Kõige tugevam mees oli randveer. No see oli väga hea näitleja, suvero oli, see sattus just sellesse pöördaega, kus aluoja ja tulid siia. Nii panid selle teatri, lõi selle uuesti, lükkasid talle niukse õige suuna huuli, tuli siia ooperit tegema. See oli väga keeruline aeg, sest teame, ühelt poolt kodanlus nõudis kerget ajaviidet ja opereti lausa nõuti Vanemuisel. Seal eksitus, see suur vale operett on, valesaalid olid ju käes ja kui ta nõudis, siis oleks pidanud saalid täis olev. Kollakes tühjad, olid saalid. Mis ajast oma elu juba konkreetselt teatriga sidusid töölisteatriga Tartus ja hiljem Vanemuises? Ma õieti ma sidusin selle konkreetselt Pärnu töölisteatris. Juhtus nii, et ma Riias on läbi ja väga paljud head ja mängisin seal pliiassi seltsi näitetrupis. See seltsimaja on mõisas see, kus Riias praegu vereti televisioon. Soni Riia Eesti Seltsi maja sees. Ja siis. Ma tahtsin minna kolledžisse edasi õppima omale keskharidust ja siis võib-olla koguni oli et minna ülikooli pea võib-olla koguni minna hoopiski juurat õppima, mida mulle kangesti soovitasid. Sõbrad anus arvatavasti minu hea suuvärgi pärast, sest sel ajal oli see suuvärk juristina kõige tähtsam. Taid kunagist Vanemuise last, kes aga Riias käis ükskord lavastama seitsmeile eesti seltsis. Nõia nägi mind sealt ära või? Mis sa teed, mõõtsin, vaat mina ei tee mitte midagi, ma vaatasin, mis, mis üldse teha. Pärnu töölisteatrisse Manosooli dekoraatorid ka ja siis sa saad kahest kassasse rõivarõivaraha kätte või? Ma läksingi muide, esimene osa, milles momenigatkaid Tajevi miljon piina Kumb tõmbas rohkem, kas näitlejatöö või tahtmine lavastada? Ei, tahtmine rahastada, see tõmbanud eriti mitte. Aga vaata, unustasid ära, et ma olin kolm aastat Riias, kus ma nägin tohutult palju diaatused. Ma nägin Riias, oli suurepärane Riia Vene teater. Miks käis Eestiski mängimas? Riias oli väga tugev saksa teater, kus näitajat toodi Saksamaalt iga aasta komplekteeritud grupp ja viies oli suurepärane juuditeater. See oli vahtu Angovi juudi stuudiumis. Ajutiselt peatus Riias. Sõjaeelsetel aastatel, kes siis ilma tegid Tartus Vanemuises? 35. aastal, kui siia Alu-aluoja tuli, kui siia tuli uuli, kui siia see üldse reorganiseeriti terviseteatri juhtimine sisse, teater oli tugev dirigent olisi Rubin. Ja olid nad jätsid operett, jäid, jäi nagu kaitse kõrvaliseks siis draama ja ooper oli peamiseks. Mis teil oma nendest aastatest meelde jäänud? Aga mis mulle öeldi ja minul oli sel ajal teised asjad. Minul oli töölisteater sel ajal töölisteater, patju mul 39. aastal kinni poliitilistel põhjustel sisekaitse ülema otsusega ja just siis, kui moel esimeseks maiks pidin lavastama olema esietendus korki vaenlaste esietendus. Ja kas võibki nüüd niiviisi küsida, et aga mida andsid sõjaaastat teatrimehel kunstiinimesele? Esimesed kolm kuud olin ma ühel hävituspataljonis. Aga kui nüüd mõelda kunstiansamblite tähendust, selle mõju oli suur sõduritele innustamiseks ja ka samal ajal, et kultuurielu seisma jää. Palu lai, tema ei ole ju see eesti väe osasi teenindamas käia, see oli ainult üks väikene osa sellest. Ja sellega tegeles põhiliselt draamatrupp. Ja kellel olid mõned solistid kaasas. Medi seda osaleni juhtis praktiliselt laudtee, aga peale selle oli veel suur orkester, sümfooniaorkester, meil oli estraadiorkester, meil oli laulukoor, Nõukogude Liidu juhtkond teadis, millega sõda lõppeb. See tähendab, et sakslane löödaks ikkagi puruks. Ja jah, ja tähtis on need, need õite noorde liiduvabariikide kaardrolf maksimaalselt säilitada sesse nende vabariikide kultuur peab hakkama kohe. Edasi elama, millele jõudsite uue hooaja siis esimese sõjajärgse hooaja avamiseni, millega sellele Hattoop tegid, meie oktoobris avasin. Kui nüüd hakkame aru pidama, kui palju aastaid on teie elust olnud seotud Vanemuise. 39. aastal, kui töölisteater kinni panti, siis ütles mulle Paul, keerdu, katsu Vanemuisesse saada. Et võib-olla tuleb sul hakata, et sa näed, kuidas üks suur teater on ja kuidas seotud tuleb juhtida, võib-olla läheb seda vaja neid kogemusi. Ja siis mas pääsesin Vanemuisesse niimoodi, et Kaarli Aluoja, kes oli peanäitejuht, võttis mind punkti tasulise näitlejana. Mäletan, et see oli Arnold kasukes mulle ütles, et kuule, et kurat Riga ja siis Viismid, Tubina juur. Tubin kuulas mu ära ja panime siis koorid teist tenorit laulma. Asi, nii, ma laulsin siis Karmen Jetravjaataja reguleta oma selle, sest Asedases kaks krooni iga etendus. Ja kui nüüd mõõta, siis tuleb oma 45 aastat, kui sellest 39.-st lugema hakata peaks tulema küll varsti pool sajandit ja ja nüüd me jõuamegi ühe tavalise inimese jaoks küll kõige mõistatuslikuma nähtuse juurde. Ja seda ka teatriteadlased on arutanud niipidi ja teistpidi nüüd juba mitukümmend aastat räägitud ja ma tuletan meelde, te ise olete oma artiklites kirjutanud, et müüti on tarvis, et vahel on vaja, kui müüt ei ole, tuleb see müüt luua ja nii me võime rääkida, et on olemas, müüd Vanemuises ja samal ajal on olemas ka reaalne Vanemuine, kuidas need asjad nüüd kokku panna, müüte reaalsus? No eks ta ikka olevi ikka mõlemat risti-põiki koos. Minu arvates on nende sellele asjale tarvis läheneda, lugupeetud akadeemik ja, ja nii edasi. Sime laani. Moody realistlikult realistlikkus lõheneda, realiteet on realiteet ja asja võib vaadata vegani. Hirv ei ole Vanemuise teinud, Vanemuine oli ammu enne elude niisugusena vajumas. Kõige odavamad lavastused kõige rohkem uusi lavastusi aasta jooksul. Väike näite truck, aga kvaliteet. No nüüd on teade mjaa ma julgen ütelda mööda, et kunsti tegemisel ei ole kunagi kasuks olnud küllus. Vaid kunsti tegemisel on alati kasuks olnud läbistav kõht näiteks või liiga palju lavastuste jaoks raha siis on kole kerge minna äri vaate vaator, tassida lavale kõik need kangad, mida naised seal imetlemas käivad ja ongi seal lavakujundus valmis. Ilus kui kurat. On olemas üks niisugune tõestisündinud lugu, ma mäletan ükskord meil ei olnud üldse mitte mingisugust muud värviga, ainult pruuni värvi, mingist värvi olnud. Istumas krabüür, püha järvedesse ja nii edasi ja siis sattus meile silma alla üks seepi, aga tehtud krabüürvega ilus pruuniga. Ja sealt saimegi lahendusi ja tegime terve selle deklaratsiooni pruuni värviga. Peedikagu. Stanislavski ja tema süsteem, Me räägime meier Holdist, Tairovist, räägime teatrist. Aga kui ma nüüd tahaksin rääkida erdi teatrist? Näitlejatöö aluseks loeb see grammatika, nagu ütleb Geostonokov. See grammatika on ja jääb. Nad tahtsid teistsuguseid jutusi kirjutada, selle grammatikaga grammatika võtsin kaasa, see on näitlejaoskus sellel põhiliselt kaasnenud. Seda vahet tuleb mõista, Nad tahtsid teistsuguseid lugusid kirjutada sellest. Ja see praegune ongi probleem näitleja grammatikas. Ja kui Moskvas toimus üks nädalane rahvusvaheline seminar, kus. Poolt maailmast inimesi koos 40-st erinevast riigist suurem osa kapitalistlikus maa, tõesti, kui nad sellenädalase seminari olid läbi kuulanud ja näinud, kuidas Moskva kunstiteater seal stuudios töötavad ja kuidas Efrus töötab ja nii edasi siis jõudsid üksmeelsele otsusele, et jah, see on Stanislavski näide, kunstiaabits. Aga siit edasi juba edasi on teist laadi teater, teatraalne teater, niisugune väline diaator. Ka see võib väga hea teada. Antse nõuab, saistaskise, ütleb seda, et see on palju raskem teha kui see, mis tema. Tema on õpetut. Küsimus siis niiviisi teistmoodi. Mis on teile oluline töös näitlejaga ja missugust teatrit teie teha tahab? Näiteks ma tahan teatud teha, mida, mida, mis on määratud praegu paljudel vaatajatel? Ma ei taha mingi kitsale väikesel riigil. Mul oli üks tore sõprusring 30.-te aastate lõpul. Sinna kuulusid väga palju inimesi, kes on Eesti kultuuriajalukku läinud rida inimesi seal Paul Viiding ja Bernard Kangro ja Paukson ja sang ja Vihalemm ja veel mõnede rääkimeed seda liike, see oli üks tervel niisugune grupp nooremal põlvkonnal siia ükskord ma neile ütlesin, et kuulge, kui mina peaksin teiesugustele teatrit tegema, siis ma ei hakka. Meil on erakordselt tihe side Eestimaa maarahvaga. Kas see tulebki sellest samast nüüd teie öeldust? See tuleb väga mitmest asjast. See tuli algas õieti sellest peale, et kui tuli kollektiviseerimine ja maal, algas siukene segadus, et kõiksugused, trahutusete raskused ja vaevad ja, ja see kõik andis meile linna, sest meie linlane on ikka maaga tohutult tihedalt seotud. Ja siis läks teatri külastamas rängalt tagasi, mängisime tühjadele saalidele päriselt ja siis ma ütlesin kunagi Vanemuises kollektiivile, pange tähele, läheb mõni aeg, kolhoosid saavad, on jalad alla ja siis on meie teatri uksetaga kolhooside autod, kolhoosnikud. Praegu on Vanemuises inimesi, kes seda tuletavad ise mulle meelde, sa ütlesid jah, sedasi siis ega mäleta, marksismi on tarvis tundra marksismi marksism nurgas tunda, siis võib väga palju asju ette ütelda. Ja päris täpselt. Möni õhtu siis Ali, eks avastasime Galilei. Tarvilik rääkida meelde, tuletada teda, sest see niisugune mõtlemise miis mitte teaduslik mõtlemismillegi vastu, vaid kakleb meiega kake plaan on seal tõesti Galilei elusk ka sees. Ja siis ma tantsin käsu, kui tellimused hakkasid maalt tulemas 56. aastal peale dekaadi eri see maisikäsu kätte kõikovitiiv tellimisel maag tulnud kollektiivtellimused rahuldada esimeses järjekorras. No ja need aastad ongi ka, võiks öelda olulise läbilöögiaastatest, samal ajal tuleb tööpunalipu orden. Mõni aeg hiljem tuleb akadeemilise teatri nimetus. Tavaliselt käivad niuksed asjad suure linna teatritega. Kaasas no vaadake, ise ei ole mitte nõnda London ka lill, aga Oxford on ju ka linn. Pariis on ka linn, Sharp Von Krahli. Ja seal on veel küsitav, kumma sahtluse inimkultuuri ajaloos kaalu Kamado on. Siis muutus see harjumuseks. Aga ma olen sellest väga palju kirjutanud ja mul on siin isegi mingist paljude doktorite professorite allkirjadega diplom kuskil siin nendes riiulites. Aga tegelikult on asi nii, et me hakkasime lihtsalt, meil on kolm kategooriat publikumi kindlasti kohe me saame jaotada publikul kolmesse kategooriasse maa külasse. Üliõpilased ja Tartu linna keskmine kodanik teenistujad ja nii edasi. Need on kolm täiesti erinevat kategooriat, kellel on täiesti erinevad erinevad oma Vaitsed. Kui juhtub niisuguseid asju, kus kõik kolm, kolm võrdselt tagahoov oli külastasid kõik kolm kategooriad. Võrdsed Aga meesteks naistelaule. Ja ometi, see on parim, mis mis mina olen teinud oma elus. Ei ole ta külavahelaulud olid murdu tähistada üle paari 200 kohaga mängiti võiks praegu veel mängida. Omal ajal, kui meil tulid välja siin Kaidu lavastus, ainult unistused ja teisi seal kõrvel uusi opereti, need läksid kõik murdu täismajadele ja seitse käis vaatamas väga palju. Kas seda publikut, kes muidu opereti üldse vaatamisi käinud? Täiesti uue kategooriat tõime operetti vaatama? Seal väärtus, kui sedasorti. Ja läkski jutt nüüd nagu südamelähedastele töödele lavastatud on ju palju, nende aastate jooksul ma usun, ei ole pedant, meest ei ole nimekirja pidanud, aga hellik, lapsed või ka need, mis aia taha läinud. Ja ta on olemas, teised on pida peetud ja ja õlad on kuskil ära trükitud ka. Isegi need nimekirjad seal üle 100 lavastuse saame, tuleb, vot mina olen väga hirmsasti selle vastu. Medeemi. Alandatud. Hinded. Kunstis. Väikerahvaste jaoks niisugused noh mis väiksest rahvast ikka tahad? Spordis meil ei ole ju, seda kuul kaalub eestlasel sama raske nagu ukrainlased vaatamatult, ukrainlasi on 40 miljonit. Spordis ei ole tehtud meile mingisuguseid hinnaalandusi. Kuraja Aasmäe, laulame siis hinnaalanduse vaimsel ala. See tähendab, see tähendab oma kultuuri alla viimist. Me peame teadma oma kultuurisaavutuste tõelist väärtust ise, kuni meie ise teame, mis tema tõeline väärtus olnud. Senikaua pole midagi viga, kui me teeme nõrku asju. Senikaua, aga kui me ise adume halb, nõrk pidama heaks, sellel on kohutavad tagajärg, seal määratu suurt kultuuriline allakäik sellele järgneda. Ja ma pean ütlema, et me olemegi selle koha pealt. Minul on kõige-kõige rohkem kolm, neli lavastus, mis üldse kuuluvad nii. Muusikateater 100 aastane tähistamine nii hästi õnnestus. Lõige, sensatsioonilised ja niisugune ootamatum sündmus oli siiski valged ööd, mis herenikovi omal ajal kirjutanud operett pärast hiljem ta nimetas selle ümber muusikalise, eks kroonikaks mis igal pool teda üldse väga vähem mängiti ja kus mängiti, läbi kukkus ja mida mõõdet laidu kavatses avastada. Seal kindel kavatsus seda lavastada, seal omamoodi asi juba see teema veebruarirevolutsioon revolutsioonide nalja eriti teha ei saa. Meil meil õnnestus leida seal uudne lahendus ja millega midagi tunnistasid autorise ja tunnistasid kõik esitleda. Sees on ta, kõlab ta õieti, mõni on terves maailmas terve rida asju olnud, mida esietendus seal ei ole. Maagia, mis oli väga suurepärane asi, oli Tiina kus Vilima leidis täiesti uue nii-ütelda balletti tantsukeele mis ideaalselt sobis austeri muusikakeel. Kaks nime nüüd käisite viimasest jutust läbi, Epp Kaidu, teie töövõitluskaaslane sõber, jäänuid noorest põlvkonnast Vilima, kui nüüd ütleksin mägi veel, kes on need inimesed, kes on aidanud Hirdil Vanemuise teatrit viia sellise teatritasemele, nagu ta täna seda need on, kui vaatame nüüd juba kaugemale tagasi. Kui ma tagasi tulin, oli esimene õnnelik juhus see et olid alles jäänud Vanemuisesse Iida Urbel, Velda otsus, Udo Väljaots ja veel elu tammu ja mõned seal veel, kes oli seal A ja nii edasi. Ühesõnaga neid mõne tuumik oli alles jäänud. Nad ei olnud plehku pannud. Oh, see oli üks väga tugev tugev alus. Välja otsast tuli järk-järgult lavastaja, näitleja ja. Muusikateater oli hulk aega tema tema õlgadel täiesti ja peab ütlema ära, et peale tema üleviimist Estonia peanäitejuhiks see niisugust inimest, kes oleks pidevalt hoolt kandnud muusikateatri eest tegelikult ei olnudki. Ja siis muidugi. Kaidu viimasel ajal kirjutatakse palju meile jätkuvat režissööre ometi vist Vanemuise teater ei ole küll selle üle puudust tuntud. Sügisel oli niisugune olukord, et vabariiklik hoidumine tõi, käis, et mis saab Vanemuises? Põle režissööre, põle näitajaid viisakusest minu vastu muidugi keegi ei ütelnud see välja, tird on vana ja omadega läbi. Aga noh, seda ei olnud lihtsalt viisakuse pärast seda ja see oli nagu iseendastmõistetav, et see on üksinda. Pealegi ma olen viimastel aastatel üsna palju haige olnud, aga mina olin ülimalt rahul. Ülimalt rahulik, sest kõige selle asja juures oli meil üks teine probleem piimas. Meil oli tohutu hulk noori näitlejaid. Hermaküla nööda trupist Jaan Toominga trupist ja nii edasi. Meil ei olnud mingisugust, alustati nende kohta, et nad ei oska üldse mängida. Neil ei olnud üldse. Veel üks asi on üks üks pagana seadusepärasus, mees öelda. Loodus ei salli tühja kohta. Ja seedehabe Mae, siis ma kell kaks öösel tuli sel ajal, meil oli siin dirigent, eks seltsimees Nõgene tuli, tema tahab kangesti sedasi viljaabema teha. Mina tulistasin kerge lörtsida, see oli kella kahe paiku öösel, et kas sa tahaksid olla lavastas selili Haabel majasest ooperit lavastama. Kerge võttis selle kohe vastu, oli see asi, see asi ka korduse. Aga loodus ei salli tühja kohta. Ja need ühel päeval tulid kolm noort inimest ja ütlesid, et nendel parajasti tööd ei ole. Et kas nemad ei võiks kolmekesi teha ühte näidet, et see oli slotnikovi näidend tuleb mees naise juurde. See on väga-väga ja sügav ja tore näide. Ja see ta, see oli Raivo Adlas oli siis lavastajana seal ja Jerstineemia AB politseis. Näitlejad, mõtlesin, hea küll, hakkab tegema, eks pärast vaatame, kui kõlbab systeemi dekoratsioonid ja kostüümid ja laseb mängida ka. Ega, sest see on tulilavastus, välja tuli kena lavastus välja ja tulemuseks oli, mis asi. Kui tähtis on jumala lavastaja oli ja olid kaks näitlejat, kellest meil oli kujutles, et nad on juba nagu noh, omaniski lae saanud, et, et need on hoopis väga-väga andelised ja väga võimekad, väga suuri, huvitavaid keerulisi ülesandeid lahendada. Noori peab siis usaldama. Kuidas on siis Kaarel Ird oma 75. juubeli eel, te ei tunne muret Vanemuise tuleviku pärast? Aga ma ei tunne Vanemuise tuleviku pärast rohkem muret kui eesti rahva tuleviku pärast sest kuigi ma pean ütlema, et Eesti rahvas teeb asju, mida Eestis ei ole väärikas harukale Hitleri keelsel rahval teha näiteks igasugusest välismaa kola kokkuost, aga teisest küljest Marie on, on eesti rahvas, kes ikkagi, kellel on tootmise tase praegu kõrgem kui ühelgi teisel liidu rahva rahvas on ju see keskvilja koristab, kes, kes, kes Meie karja majaduse on viinud sellele tasemele, nagu ta on, kes meie tehastasel selle taseme saavutanud oma kõrgema tööviljakuse, see onu rahvas. Hädakesed oh häda, häda hädas, et köik need igatsused kodude ja mittekodude järele ja kõikide nende kõik see, mille ümber vaevlev väikene osa intelligentsiga Kõik see ei ole joravaks. Rahvas on ikka see see ja see on, see on ju terve rahvas, sest muidu ta ei saaks teha, muidu ta ei toodaks seda. Töö ei saa olla haige vai Indiat ja vaimult haige, rabas ta hea tootja, see on ju täiesti vastunäidustatud. Ja seda ei saa olla. Kunstiga on arenguasjad, keerulisemad on oma tõusuperioodid, on mõõnaperioodid, on otsimiste ajad. Kui sellest aspektist nüüd eesti teatrit vaadata. Need, mõõda mõõnad, tõusuperioodid, need on loomulikult olemas. Aga mulle tundub, et siiski väga suur on see tühi, mis jäi Paalsus. Teater oma arengus on pidevalt otsinud. Kordan, tinglik teater, see, millest nii palju räägitakse, siis väsime Me tinglikus teatris tahame jälle realistliku teatri poole tagasi minna. Minu eluajal andnud vähemalt kolm korda laiad püksid, kõige ilusamad püksid seal kartoteegi kitsamad, kõige õnnelikum saalis. Kui rahvas on au vaikselt ja hinge kinni pidades, kuule või. See on minu jaoks suurim õnn. Ja et mul hiljuti neid, kui ma tegin ka Taevee polku poja ja tõin sinna laagritest tartu ümber pioneerilaagritest omale vaatlejaid ja kui nad kuulasid seda sindel kinni pidades, jälgisid, siis minu jaoks on see kõik surmad. Ja muide, nii, nii naljakalt kui see kõlab valgetes edes terve rida niisuguseid kooke, kus saad hingetuks muuta Kuulat vot sellest, ma pean.