Head kuulajad, nüüd aga lähme edasi vanasõnadega Tartu stuudios on folklorist Risto Järv, käes on märtsikuu kevadkuu paastukuu heal lapsel õige mitu nime tuleb nii välja, eks neid nimesid Ale veelgi. Risto, ole kena, ütle, kui palju on nüüd märtsikuu selle paastukuu kevadkuu kohta vanasõnu ja ülestähendusi märtsikuu kohta on jah üks selline põnev vana sadam, millest ma täna tahaks rääkida ja see vanasõna on natukene ebavana sõnulikult, et pikk nimelt vanasõnade akadeemilise väljaandes on selle vanasõna täiskuju siis selline paastukuu ütelnud küünlakuule oleks mina sinust olema, ma võtaks kõik põndjad põrandale, naasia käed leivaastja ja koera küüsi, küünisele aga ma ei saa, mu teine silm jookseb vett. Selline on siis vanasõna tüüp number 8170, millest vanasõnade akadeemilises väljaandes on 20 varianti. Neid variante on muidugi märksa rohkem, aga niisiis kõlab tõepoolest nagu väike jutt ja sellel vaesel tüübil ongi tegelikult palju ühist minu teise folkloor sele Mikson reid muinasjutuga. No sellest kohe lähemalt sellesama teksti, mis on siis vanasõnatüübi nimeks koost vana selle väljaande koostajate poolt valitud on siis kirja pannud ei miili uus Palamuse kihelkonnas 1888. aastal. Oli ta siis jah, mõisakoolmeistriõde ja sedasama teksti on on arvestatud tõepoolest ka ka muinasjutuga ja me näeme siit sellest vana sõnastes sellist et märtsikuul ei ole enam seda jõudu. Eks ta vist jällegi natuke meenutab sedasama teemat, mis looduses on läbi aja oluline olnud, mis on meilegi meie linnakeskkonnas tänapäeval oluline, talihakkab tõepoolest otsa saama ning paastukuul ei ole enam sellist võimu. Mõni teine variant sellest samast vanasõnast näiteks Jaan Sandrilt Vastseliina kihelkonnas 1895. aastal, olgu külm paastukuul ka nii suur, et härra sarve pääst pöördmära kõtu poja külmetas siiski üts silm tal ikka Silvastas. Ehk siis kuigi isegi jah, tõesti härja sarved on ohus ja külmetab seal hobuse kõhtu siis siiski üks silm jookseb, jookseb vett tõepoolest erinevates selle vanasõna variantides. Me võime selliseid märke leida, mis kinnitavad meile paastu, küll on küll jõudu, aga see jõud pole enam samma ja tavaliselt ongi vastandatud just nimelt paastukuu ehk siis märts ja ja küünlakuu ehk siis veebruar või siis selle teine näide näiteks Viljandi kihelkonnast Jaan Karult 1888. Oh, et sina pehme oled, oleksid minul see võimalus olevat, mis sinul, mina võtaks sea põue põrsa, lehma vatsa vasikamehe, kuse looka, aga mis ma ära teen? Mul jookseb teine silm vett. Et me tõepoolest oleme ju näinud ka selle aasta talvekuudel vanaaegset traditsioonilist talve, kus tõepoolest vahepeal tuleb korralik tall maha, siis sulab ära ja siis tuleb jälle see suur suur lumi uuesti, et ilmselt see samma vaheldumine ja see, et märtsis võib leida nii ühesuguseid kui kui teistsuguseid ilmu on läbi aja tavaline olnud. Aga nüüd jõuamegi paralleele žanri muinasjuttude juurde ja nimelt, et see lugu, mis tegelikult mõnusat uurijate poolt on paigutud, siis ametlikult küll loomamuinasjuttude alla, aga noh, põhimõtteliselt siis jah, loodusest rääkivate lugude sektsiooni tüübi numbriga tõugagseks on neli. Et seal siis eesti alal võibki öelda, et on kaks sellist põhilist tõendust või redaktsiooni sellest, et ühes läheb kusjuures külla hoopiski aprillikuu märtsile ja temal soovitab Mai kaasa võtta maikuu soovitab kaasa võtta nii rege viree, vankri kui paadi, kuna kõiki neid sõiduvahendeid läheb märtsil liikumiseks tarvis. Noh, see tekst, mis on rahvaluule arhiivis paari üles kirjutada, ka esindatud, see on tegelikult kooliõpikutes jah, omal ajal kasutamist leidnud ja võib arvata, et osa mõjust on siis sealtkaudu tulnud aga teine märtsist rääkiv rahvajutt siis seal strateegia, mis on siis seesama, mida on ka vanasena uurijad valasena tüübiks lugenud ja mille puhul siis võibki kokkuvõtlikult öelda, et selle muinasjutu variantides märts ähvardab siis no näiteks leivategija käed astjasse külmetada ja vasika Emalasse külmetada, aga ei saa seda teha, sest tema, tema üks silm juba tilgub vett. Rahva seas on ka selliseid põnevaid pikki arendusi. Hans Anton Schults Koeru kihelkonnast on 1086. aastal Aadubeyrilt üles kirjutanud sellise muinasjuttu, mille on pealkirjastanud kuuvaidlus. Ja see on siis nii vana muine siis enne mõisten, kui kõik, mis kõnelenud, olgu sulgilised ehk näljajalgsed ehk rohud ehk puud alles reakinud ja üksteise keelt mõista, siis on tuisukuu siis küünlakuu ehk siis veebruar ja vastlakuu, see on siis paastukuu ja praegusel juhul märts, kuigi muidu me teame ka vastlakujutasitiveeruna, aga siinse paastu kui hetk vastlakuu kahekesi vaielnud tuisu öelnud vastlakuule, ehk siis märtsile. Vaat, mina olen külma kuningas, vastlaehk, koidu Gueld vastu, oh oleks mul sinu võim käe olema, Ma oleks soost veel külmem. Ma võtaks siis külmetaks naise käed leiva, kenasse, lehma, vatsa, vasika, aga mis ma, vennike teen, mul jookseb juba teine silm vett ja teine kalla raba kallale, raba ei või enam midagi parata. Pean kurva meelega pealt vaatama, kuidas kesa, kas siis päike igapäevapealt peseb, aga paratama või öösi ehitan küll, aga mis sest abikesa, kas kisub päeva kõik maha, muidu oleks ma alati kangem mees olema kui sina. Nii et ei saa kuidagi see märts siiski enam sellest aprillist võitu. Ja huvitav ongi see, et tegelikult, kui me nüüd vanasõnade juurde tagasi tuleme, siis ei, leiame sellist pilti, tee rahulikult üksteise kõrval olevast 12-st kuust, kes kõik lõkember istuvad ja vaes lapsele head soovivad, nagu minuvanused vist kõik omal ajal mäletavatest saamal Marshaki ümber töötletud rahvajutuaine, selle ümbertöötatud siis sellisest lasteraamatust 12 kuud, vaid pigem on just kuud omavahel sageli vaielnud nägu läbi läbi aja. Noh, näiteks on Andrei Kuldsaar Saaremaalt Jämaja kihelkonnast üleski jürikuu. Aprill olla kord ütelnud, oleks mul see võimus, mis küünlakuul on, siis külmaksime veel naise, leivalõime ära. Et need kuud omavahel vaidlevad ikka ja, ja mõned sellised vaidlused on erinevatesse valasena variantidesse jõudnud, et noh, näiteks üks teine vanasõna tüüp on külm, küünlakuu veel valju mon vastlakuu või siis varasema tüüp 2007 37. Kolmest kuust jõuluga ütles, ma olen küll külm, aga üks jalg lonkab nääriga, ütles ma olen kõige külmem. Küünlakuu ütles ma oleksin veel külmem, aga üks silm jookseb vett. Nii et selles tekstis või vett joosta juba veebruaris. Ja no eks me läbi aja ju näeme, nii nagu sellest anekdootlik, kust kolme kuu vaidlusest, et tegelikult kuud on igaüks eriaastal erisugused. Aga eks nad omal moel meeldivad, on ju kõik nii et ilm läheb soojemaks igal juhul ja tasub võimaluse korral ikka püüda väljas kevade märke otsida. Aitäh, Risto järv, täna.