Ja tänane vanasõna on parem vill varbas kui Korts kingas. Folklorist Piret Voolaid, kes sa oled Tartu stuudios, ole kena. Räägi, mis selle vanasõna taga kõik peidus, on? Tänast vanasõna parem vil varbas kui kords kingas on kasutatud pilkena, kui keegi juhtumisi kitsaid väikseid jalanõusid kannab. Seda on öeldud ikka edeva ja uhke inimese kohta ja selle kohta, kelle arvates on välimus tähtsam kui tervis. Siinkohal tuleb kohe meelde Tuhkatriinu. Mäletate neid võõras õdesid, kes endal varbaid ja kandu väiksemaks kusid. Kuid mõnikord on selle vanasõna järgi toimitud ka hädapärast. Ma ei tea, kui palju seda tänapäeval enam ette tuleb, et keegi endale jalatseid ostes kogemata liiga väikesed valib. Aga meil on arhiivis tallel nõukogude aegseid olmeteateid selle kohta, kuidas toonase tarbekaupade defitsiidi tingimustes võis jalatsipoest sattuda ihaldusväärsete välismaa jalanõude peale. Ja kui ka sobiv number otsas oli, otsustas mõni ikkagi kasvõi pool numbrit või number väiksema kingapaari ära osta. Parem ikka kui mitte midagi. Parem vil Varblas kui kords kingas. Ja tänane ütlus, parem pill varbast kui kordskingas esineb. Ehedas vanasõna omases lause vormis. Sageli on klassikalistele vanasõnadele tunnuslikud teatud sellised süntaktilised vormelid või mallid mis toovad oma eeldus ja järeldusstruktuuriga esile vanasõnade lauselise sümmeetria. Ja parem üks kui teine. Lausemalli kohtame vanasõnaväljaande järgi vähemalt 400. eesti vanasõnas erinevas vanasõnatüübis. Ja tuntumad on neist näiteks parem pool muna kui tühi koor. Või parem suutäis soolast kui maotäis magedat. Ja kindlasti tuleb ka tuttav ette raadiokuulajale parem karta kui kahetseda. Nüüd eestikeelses trükisõnas leidub tänane vanasõna varasemates baltisaksa autorite sõnaraamatutes ja grammatikates. Juba 18. sajandi algupoolel näiteks leiame selle rahvatarkuse sõnastuses parem võib vill varba peal olla, kui kords küngas. Pastor Anton Thor Helle koostatud grammatikas ja sõnastikus, kes sissejuhatus eesti keelde, mis siis mäletatavasti ilmus 1732. aastal ja hiljem on seda juba rohkem, teiste seas August Wilhelm huupelil Ferdinand Johann Wiedemanni-il. Jaa jaa, hilisematel autoritel juba küllaga. Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivis leidub selle rahvatarkuse parem vill Varblas kui kords kingas kohta umbkaudu 30 kirjapanekut ja meie neljaköitelise vanasõnaväljaandes. Eesti vanasõnad kannab see ütlus tüübinumbrit 14203. Varasemad üleskirjutused leiame meie rahvaluule kogumise algusaegadest 19. sajandi lõpust. Juba suurkogujate Jakob Hurda ja Matthias Johann Eiseni kogudest ja nii mõnegi kirjapaneku juurest leiame ka rahvaluulekogujate selgitusi. 19. sajandi lõpust on näiteks selgitused Kuusalust, kui mõni kitsaid kingi himustab sull ikka parem vill varbas kui kords kingas. Või samast on teade, öeldi edeva ja uhke inimeste saabaste kohta. Ja 19. sajandi lõpust ka hallistest. Selline teade, kes uhkeste tahab käia, peab mõnda vaeva maitsema. Ja hiljem näiteks kihelkonnast. 1936. aastal on näiteks selline üleskirjutus, ennemini olgu vill varbas kurd kingas, ajab muidu uhkust taga toob pisikesed kingad. Või 1937. aastal on kirja pandud laiuselt teave paremon, vill, varbaski, kords kannas. Seda oli öeldud ennevanast jalavarjude kohta, parem olgu jalavari suurem kui väiksem. Väike võib villi varbasse tekitada, aga suur ei tee midagi viga. Ja näiteks 1900 kuuekümnendatel aastatel näiteks Lüganusel ennem vil varbas, kui kords kingas peab pisikest jalavarju, siis öeldasse Hiiumaalt Käinast on selline kirjapanek, ennem olgu kurd kingas, kui vill varbas, ütleb hooletu, ennem olgu vill varbaskud, kurt kingas vastab hoolas. Aga ega siis ainult väikseid kingi ei sattunud ka, vastupidi võis juhtuda. Jalanõu võis hoopis suurem olla. Ja selle kohta ongi vastavalt olemas ütlus parem kordskannas kui vil varbas. Seda öeldi näiteks pastla tegemisel. Mida suurem, seda parem. Ehk ka ega kord saabas ei karju, aga rakk varbas valutab. Aga vanasõnalise vormi valatud rahvalikke tähelepanekuid rõivaste ja jalatsite kohta siis skaalal suur väike, leidub meil mitmesuguseid. Näiteks sukk, lai jalg, soe kinnas, lai käsi, külm või suur sukk ja kitsas king, need ei kõlba kuhugile. Või kitsaskinnas Awartzog. Mida laiem kalts, seda priskem poiss või mida lühem, seda uhkem. Või pika veetas Peran lakagandas Gaalan lühikest Tahtakast ei ole kohegi panna. Ja parem särk lai ja lühike, kui pikk ja ahtake. Niisiis vanasõnades lähtutakse pigem mugavusest, riided ja jalavarjud olgu ikka ennemini parajad ja veidi suuremad. Kui pisikesed ja pigistavad nad siis aitäh, Piret Voolaid, tena.