Ahoi logistiline tervitus teile päritud laulu kuulajad ja ongi uus aastanumber nagu nipsti käes ning teeme täna uue alguse puul harjumuspäratu põit. Oleme ju mitut puhku visiin jõudnud selgele arusaamale, et kõik on kaunis kaane ja Tiid vara võib olla uus ja uus ib olla oi kui vara. Enko uus võib olla uus. Põikame täna 100 aasta tagusesse linna kärasse, kust meie maa muusikuid mõjutasid, sünnivad tähed. Mõnikord ka langevad Taed tänava poisid, meelelahutuskabaree statistid, puujalaga kloun ja pooleks aetav naine, lauale tõmmatud valge puru ja kallis linna Mudeli naps. Ning muidugi raha ja tärkav salvestatud popmuusika eduloo algus, see kõik nagu jääks kaunis kaugele ideaalsest ideaalidest, rahvamuusikas, triibuseelikus ning kauni kõlaga kandlast. Ent kas jääb? Mängisid ju kolmekümnendatel aastatel jazz-bändid rahvamuusikat, nii et tolmas inimene ju tahab vana ja head olgu ta kolkast või agulist. See on nagu ajastute tõmbetuulekarje, lõhe maa ja linna vahel kav jääma kaunis kitsaks. Kuulame täna õige hilissalvestust aastast 1993 kus meile laulab kunagine Pilistvere pillimeeste kontrabassimees Karl köster Tõhelast toona 79 aastane ning salvestas Jaan Tamm. Me olime kaks lõbusamat. Kuna me olime kaks lõbusamad pra sõber Willi ja ka ma nii hädas täiesti ilma see ei leidu, kui mu sõber Willijagama hakkasime ühte neidu tundma, sõber Willi ja ka oma. Me õppisime teda armastama ammuse värvilli ja, aga ma ju silmi sellises Tonys meeletuju võsadervillil ja mul ka ja kallistades andis uisu ja vahel suudles ta mind ka. See lugu hoopis ununenud oli sõbral Willil ja mul ka kui millel kiri koju, tooli ja teise kirja sain, mina ka. Neiu kirjutas, et asjalugu vaha mu sõbral Willil ja mul ka nüüd meie esituse eest peab maksma raha, võsa, värvillil või ka maa. Nüüd kaks poissi löövad kohtusaalis pilli. Kohtuotsust ootava üks näeb välja nagu Willi teine punktipealt, kui maa mäekohtu otsus selline, siis oli sõbral vili ja mul ka, et lapsed jäävad volli kasvatada ja naistrantoitma maa. On põnev ja äge, kuidas seda kunagist löö, lükkub, pleed mängivad pea kõiki ägedaid eesti lõõtsamehed kuulisel August Teppo, kõigel kuulisemal leiutisel. Meie arvame, et lõõts võiks ehk olla Eesti Nokia. Ent olen kuulnud, et soomlased jälle otsivad soome endi tempot. Ja mida ei ole, seda ei ole. Anname soomlastele väikese vihje, mis on veel kuulsam Eestis rahvalauluks saanud, Soome luguga Alfred Tanneri kirjutatud ja Uuno Aardo poolt seatud Rootsil Luufarmaalsen viisiga hulkuri valss mille tegelikult ju üsna ametlikus vormis tõlkis 1924. Aasta üliõpilaslaulikusse viimase välja anda Richard Janno ning seadis. Muidugi, Alfred Tanneri Kublee kaks sõpra, oomegaxitosi rüüstamiste aina Veli Jurva ja maa. Ei ole kahtlust, et tekst on eestisse tõlgitud soome keelest, kuigi viis on siinpool lahte veidi muudetud ja kaksikute asemel sünnib ainult üksi jõmpsika kunagine ülipopulaarne Soome tänavapoisist, ehitajaks, ehitajast saatuse tahtel kupletistiks ning siis maailmatäheks saanud üliandekas. Kahjuks noorelt surnud helikondiaatri tõmbenumber Johane Alfretaller sai laulu oma lavakaaslase Teodor Veismanni käest. 1913. aastal peale tavapärast järjekordset esinemist olid Veisman ehk Defu ja Alfred ehk Afu jälle kord pokkerilaua ääres ning järjekordselt oli võit nagu ikka, Afu käes. Tegul oli võlgu kogunenud juba mitmegi ülikonna raha jagu, aga tandrile oli kõrval 21 defuus, laul, millele Dalai kusagilt hankinud tõlke rootsi keelest soome keelde. Ning siis tuli Ahvul hiilgav idee, kuidas Book Meri võlga kustutada. Peale lühikest kaua kokkulepet jäi Ahvule kaheksa marka kõva rahaklaase madeiralt ning pokkeri võlavabastus ning tanner sai laulu, milles sõnu ta ainult õige natuke pidin muutma. Laul, millest jutt oli, oli tõlge kuulsa rootsi arhitekti, end veel kuulsama statisti Gustav foonanderi laulust. Miine väens Svenson Ohjaag, kes kirjutas selle õige veidi, enne, kui see juba Soomes tuntuks sai ning räägitakse. Edgar Gustaf kasutas laevu viisi. Et mitte täna tekitada segadust lasta olla praegu pääle, sest segadust on nagu ühele korralikule loole kohane omajagu. Vens Venson, eks sõber aus Venson laulab nimelt 1908 aastal siis foonanderi laulu Lufar Valsel, millest saab hiljem kaudu Tanneri meie hulkuri valss. Igal rahvalaulul on oma out tor oma teekond ning millal autorilaul saab rahvalikuks lauluks see omakorda rahvalauluks ja kas vaevalt 100 aastat tagasi meisterdatud laul rahvalaul on nomine, võta kinni. Kui me elaks aastast 1913 ja vaataks Tallinna teatrilavalt tagasi vanasse Eesti küünla 100 aastakest tagasi, tunduks küll kõik maru jah valik. Kes aga tõlkis Tanneri kuplee, kas kuulus onu leks Kivilombi Ints või puusse löru? No loodame, et saame seda kuulda mõnel järgmisel kenal korral, seniks läheme ajas tagasi 35 aastakest ja kuulame meie oma toonaseid tärkavaid, lava Öövleid ehk väikeste lõõtspillide ühingut. Meie oleme kaks lõbusamat helli muutma värvilli ja mina ka ei meie sarnast täita Yelmas. Kui sa närvi ja mina ka. Justini silmast tõusis meeled, oo mu sõbrale veel ja minul ka. Ja kallitades andis Myllymoodo ja vaese mehega. Kui äkki aga Willildumi? Sõpra löövad kohtusaalis ei muuda värvi ja mina, aga neid näeb välja täpselt nagu veel. Ka teine voor.