Pere ja olgu tänane päritud laul teele kerge, nagu ütles üks tuntud lalisi küla või isikumees. Mina olen siin maailmas eksamil, ent see eksam, mis meil täna ees on, on raskete killast. Oh säästke aega, nõrganärvilised on õnn, kui me sääraseid eksameid läbima ei pea, aga täna me läheme või isikule Viljandimaale läheme aega, mil siinseid olusid võiks võrrelda isegi metsiku läänega. Toonane metsik elu keeris ka teist või isiku jaanuari last August Annistit kes avaldas koguni terve kogumiku eesti vanemail mõrva ballaadidel põhinevat regi värsilist luulet. Võisiku Lalsi, Lätgalul, Leie ja oodiste on 19. sajandi lõpp. Talumeestest on saanud peremehed, mõned kaunis rikkad, teised on jäänud vaesemaks, mõni virelema, tehased, vaestemajad sisse toodud töölised, peegli ja klaasivabrikus, elu ja isikliku mammona hinnaväärtuste kaalukausid Loperdavad saatuse tuules, nii kuidas juhtub või kuidagi raputada, mõistab tsaar Aleksander. Kolmanda ajal algas suur venestuslaine kubernerid, ei mõistnud Urraednikuid ja vastupidi, mõisapolitsei oli võimet. Ning esimese Eesti kriminaalpolitsei loomiseni jäi veel paar aastakümmet, mil kuritegevuse avastamise protsent tõusis müstilise 60-ni. Sellest väike protsent ka karistuseni. Ent seni me oleme veel 19. sajandi lõpus. Me kuulame täna Eesti mõrvaballaadi Viljandi kreisis. Võisikul laulavad Heleene Kalda Kolga-Jaanist ja Marii Lepik Viljandist salvestasid liilia Briaadis ja Ingrid Rüütel 1971. ja 70. aastal. Juttu räägivad järel samuti Marie Lepik, keda küsitles Ingrid Rüütel ja veel alma seepleiekülast Kolga-Jaanist, keda salvestas 1961. aastal Elleni ja salvestused on varjul muidugi Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivis. Tiigri või sihikul seal suures Laasoodi, eesti liivi luusa, ma talv, oli. Veel. Üks noormees leiti luumees. Kelleerem saad märgeek ja tal taas koos olla. Oma pruudil seal sa, ma toolo Leeda versioon. Ja siis kui muu maalt ja ta abikees ta ja sa muud joogi, rända ta ja no dressi ja et viimne tee ta kõndida ja ta oli eespool tee viis metsas kus veel see see soodaat. Tee viis paksu metsas kus röövee lootasfalva selga l h päeva oli olnud korda läinud röövlid. Siis neiu ära taastunud Ma jah, ei. Kui teema ju surma sai, nii et me ei joo, noot, tuubisaar nüüd ju hauda Akastava nahauallil põesake, kus varjul, oota pruudeeke tallu riiet valget Boonas jaanimäeks murtud, söödame seal seal. Kobool säält võisikud, teate või kus see on, see asi on seal, seal oli nütsi juhtum olnud seal kahmule oma ema õpetas tuntud laul ja siis see on see siis tegin, mina ei tea, kas siis laulumihkel või kes selle laulu mina teda raamatust kirjutanud ei ole. See on mul peas olnud ja siis see on nüüd noore mehe traagiline surm selle laulu siis tema läks sinna pruudi poole külla ja sisse kodu tulles, nagu seal nüüd on, et seal siis tapeti tema ära seal metsas. Kättoni salvini ja metsades kanna õli pruuti-peigmeest ja üks teene, poiss oli graafio, August tahtis ka seda tüdrukud ja aga tüdruk ei pooldanud seda meest ja tahtis liblikatunnist ja ja siis valvas teda ja tappis ära siis seal kiibialdaja. Aga anna läind, talleke olisi pruut ei läinud siis sellele, et küll täitmise ära tapeti ja siis vene surnud maeti ja murtud südame suur põõsas on seal laua peal olnud ja seal siis olli, et tuiad, valkjad, punased, neil nimeks murtud südamed. Minu tee vii mind tihti läbi võisiku ning iga kord kindlasti juba üle tosina aasta laulan ma seda laulu ja mõtlen nendele hammustele sündmustele, mis siiani püsivad rahva meeles, ehkki sündmustest on möödas juba kohe 127 aastat. Vaatan neid talusid, millest mõnest pole järel isegi vundamenti, teised aga õitsevad. Pakuvad kodulugupeetud inimestele. Kas on veel võimalik lahendada niivõrd vana lugu, mis toimus siis, mis siis ometigi juhtus, kas sellise loo üleskaevamisel on pärast nii pikki aastaid mõtetki? Võib-olla niikaua, kuni õitsevad murtud südamed ühes peaaegu unustatud laulus on veel seda mälestust kellelegi vaja. Alustame siis pihta nagu rahvajuttudele kohaneme, kuulsime hetk tagasi kohaliku Leieküla alma käest, et tapetud noormees oli Tõnis mõrv toimus lumisel talvel, eeldatavasti pühapäeval, tegemist ei olnud röövmõrvaga, tapetud oli löögiga pähe. Tõnisel oli armsama Anna ning teine kallima August Tõnis oli Mölder või töötas veskil. Jätkem teie lahkel loal talunimed praeguseks. Kuigi mõned neist taludest on kadunud, on teised neist ju veel olemas. 19. sajandi eesti oma myyd Sommer on täis lahendamata lugusid. 1894 tulistatakse ühte tallu läbi akende sisse olete mängivad, mehed pääsevad ehmatusega. Purunenud klaaside killud näos ilmselt sama tulistaja, sama talu, mõned kuud hiljem. Haavli tabavad seekord ema ja sülelast. Laps hukkub. 1895. aastal tapetakse Lätgalus abielupaar, mees lamab elutoas, naine vereloigus keldris. Traagika on seda suurem, et tapetute tütar, meie tänase ballaadi armastatu lähedal seisev inimene tundub, et kurjategijaid ei tabatud. 1894. aasta 24. jaanuaril avastakse Solli talumaade pealt kolmekümneaastase Möldri Tõnis Välbe surnukeha raske peahaavaga. Mille tekitaja jäädki võib-olla saladuseks. Kõik isiklikud asjad olid jäänud alles, röövitud ei olnud mitte ühtegi punast krossigi. 24. jaanuaril 1894. On esmaspäevane päev, mis viib mõrvapäeva pühapäevale. Oh hirmus pühapäeva öö, mil korda saatsid veretöö seal surnud noormees lume peal, kel hirmsad veremärgid peas. Ka leht kirjutab, et maad kattis toona valge lumi. Me ei tea, kas Tõnisel oli taskus sõrmus ning kust ta tuli. Samuti jääb edaspidiseks mõistatuseks tapja isik end. Mulle tundub, et küla teadis Madis küllalt täpselt, ehkki nii mitmedki faktid segunesid mõne teise sarnase looga mõnest teisest ajast. Kasega võisikul murtud südamed veel kasvavad. Kirjutage ikka meile ikka huvitaja r punkt. Ikka teie päritud laulu konks. Ahja oleme ju alati lasknud vanast loost ka mõnda uut kuulamegi, siis veel korra laulab ja saadab end kitarril Loreidatiiner. Pea 80 aastat pärast võisiku sündmusi. Loreidad salvestas 1970. aastal Ingrid Rüütel.