Tervitus päritud laulude sõbrad peagi on talihari ning nagu ütles kunagine jaanuari laps Visnapuu, et murtakse sel päeval talve seljaluu ning läbi tuisu jälle naeratada, viib kuldne päike kandes kuldseid lubamisest kuldsest kevadest. Mis jälle loota, et jälle laulud Katsatused, oota. Ehkki talv murrab peagi oma hambad, päev läheb pikemaks, kõrred hakkavad lund hülgama, jääb kõik ümber pea märkamatult vanemaks ja vanemaks. Kui meil ainult oleks tarmu seda kõike vananevat hinnata, tähele panna ja temalt õppida. Ning siis anda edasi, sest see on ju kultuuri püsimise alus. Kuulame täna salvestust ikka Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivist, laulab Marie Sepp ehk kõue Marie pärit Võrtsjärve põhjakaldalt Soosaare vallast Kolga-Jaani kihelkonnast Marie hoolimata vaid 11 nädalasest kooliharidusest sai vanemate toel kõik vajalikud teadmised ja oskused kätte. Ta oli andekas rahva laulike kaunis inimene. Hiljem hakkas koguni ise muuseumile rahvaluule kohta andmeid kirja panema ning lähetama. Tänasel salvestusel aga laulab Marie toona 1937. aastal 74 aastane laulab sellest, kuidas siis kõik oleks, kui mu hääl oleks veel selline nagu kunagi ammu ning kuidas siis kõik oleks salvestusega noovat. Kuulame kõigepealt laulu. Olen mina. MTÜ-le ka tootne tööta seenile toode baasi oada saani ja ta Tuula üle saali ja ta tuul. Nüüd nüüd DNAd vennad. Sul on vaene vanaks jäänud, varem hüppasin ikka üle hobuse, nüüd aga ei saa üle urikagi. Tuletame kuulajale meelde sellise värsisüsteemi ning ehitusega laulud, mida me nüüd nimetame targa nimetusega regilaul. Sellised laulud on sadu ja sadu aastaid vanad ehk siis süsteem Riinimise süsteem ja värsipaaride eneste alged võivad mõnikord viia isegi niivõrd kaugele ajalukku, et endalgi hakkab kõhe. Keegi ju ei söandaks Kuda ühegi suulise pärandi vormi vanuseks 1000 2000 või 4000 aastat. Tõepoolest. Hea, kui me 100 aasta piireski pateerimisega korralikult hakkama saame, aga selle laulu salvestamise ajal ehk siis 1930.-te aastate lõpul toodi Eestisse uus tehnika ime heliplaatide lõikamise aparaat. Ehk siis tollane nii-öelda diktofon, mille kõvaketta takse olin lakk-plaat plaat, millel on tehtud tänanegi salvestus, kus siledale tsink Vi klaaskettal on kantud lakikiht ning helivagu lõigatakse siis sellesse laki. Kui varem kasutati siinmail kiirete salvestuste tegemiseks veel vaharulli salvestaja, tekk, fonograafi ning muude salvestuste tegemiseks tuli koos salvestatud tavaga sõita Kopenhaagenisse Peterburi või Londonisse või veelgi kaugemale ning maksta salvestiste eest hingehinda siis nüüd oli tollasel ringhäälingul oma võluaparaat otsekui ajamasin aparaat, millega sai lasta ringhäälingu eetrisse eelsalvestatud materjali. See tundub praegu elementaarne, ent uskuge, see oli revolutsioon. Ent koodi ajamasina kasutusvõimalust tajus kohe ei keegi muu kui August puist kes just neil päevil, kui me seda saadet Ringhäälingu eetrisse paiskame, oleks saanud 14. jaanuaril ette järjekordse vanust märkima numbri august puist väsimatu ja lausa erakordne entusiast pärimuskultuuri alal. Vanavara koguja muuseumitele, muuseumite asutaja, küla, pillimeeste, torupillimängija, käte kanneldajate, rahvalaulikute ringreiside korraldaja, muuhulgas kunstnik, hobiaednik ja kõik, mis veel fenomenaalne kuju. Kui 1930. aasta plaadi lõikajast ajamasin Eestisse saabus korraldas Pulst, kes nagu juba aru saite, oligi tänase helipala salvestuse eestvõtja oli üks eestvõtjaid leidmaks heliplaadil lõik ja ärakasutamist rahvaluule salvestamisel. Koheselt korraldati koosolekuid Herbert Tampere Rahva Muuseumiga, Felix Moorringhäälinguga tehnikud. Lepiti kokku, et august pulss kui kõige asjalikum tollaste küla, pillimeeste ja laulikute tundja oli ta ju aastaid korraldanud nendega nädalaid kestvaid ringreisil. Et tema leiab salvestatavad, keda on vaja kohe esimeses järgus salvestada need kõige tähtsamad Eesti kultuuri jaoks. Seejärel taotleti raha, riiklikud propagandatalitused. Ringhääling, aimates absoluutset hindama Tartus sellise materjali salvestamisel lubas ruumid tehnikud ja aja tasuta tingimusel et üks koopia salvestatust jääb ringhäälingule, mis oli mõistlik ja ülimõistlik. Juhuse lahkus, sest kujutage ette, kui ainsad koopiad oleksid jäänud ringhäälingule ning ringhäälingu arhiiv jäi kahjuks üheksanda märtsil 1944 diile ja sealt ei suudetud päästa pea mitte midagi. Aga nüüd jõuamegi tänase juht mõtteni. Milline õnn on see, kui on saatuse pärituules leidunud keegi augus puldist, kelle teeneid ei peetud kummalisel kombel, mis siiski esimese Eesti nõukogude entsüklopeedia koostamisel teda seal mainitudki. Ometi oli August pulsee suuresti tänu kellele 1936 kuni 38. aastani salvestati kui 131-le plaadile 746 pala unikaalset küladega kõlalaule ja pillilugusid. Nendest salvedest jagub terve kultuuri toitmiseks igaveseks ajaks. Ja see oli lihtsalt üks augus bulisti nii-öelda kõrvaltegevusi. Ning milline kahju, et paljusid toonaseid lauljaid pillimängijaid salvestada ei jõutud. Külamuusikuid, kelle kohta isegi toonase propagandatalituse esindajad grammofoni kontserdi ettemängimisel õhkasid ei oleks võinud iial uskuda küla pillimehed nii hästi mängida võivad. Sellegipoolest ei jagunud aega ja vahendeid. Võib ainult tõdeda, et kui me oleks ehk jätnud salvestamata mõne operetiga, võtke, oleks kaotus meie kultuurile olnud võib-olla mõned kümned aastad. Kui meile ei salvestamata aga rahvalaulik toona isegi pigem küla loristaatuses, kaotasime me siiski kultuurist aastasadu. Kui oleks ainult seda tarmu panna tähele seda mis praegu kultuuris on oluline, kuidas me seda saame talletada tulevatele põlvedele, taibata ära selle väärtuse iva ning küsida, kuniks vasta Te suud ei ole veel täitunud mullaga aamen konks ja kohvilonks. Lõpetuseks aga midagi hoopis teistsugust, tegelikult samal teemal. Saadet jääb lõpetama äsja lahkunu, sarnaselt Augus bulistile, fenomenaalne pärimuskultuurientusiast, teadlane, etnomusikolooge, folklorist, hea inimene, minu suur eeskuju. Igor Tõnurist mängimas 1969 aastal üliõpilasena kannelt. Lugu Pühajärve valss ehk arv on mee kin ansaitsem. Meiegi väärime väärt Dust väärigem ja märgata.