Manu tegi kõiki, nagu vanamemm, õpetas heinamaarjapäeval. Neljapäeva õhtul seadis ta sammud jõkku jõe poole kuumäe allikatele. Ilmi juhtus olema vaikne ja selge, noorkuu ümar nägu paistis taeva ühetuses kahvatu tule. Jõe kohal hõljus hõre valgeid pehmeid salle meenutav udu mida ligemale noormees jõudis seda aeglasemaks. Muutuste samm. Silmad otsekui otsisid usse. See lõiguke pärines ühe Eesti omanäolisema kirjaniku Herta laipaigale raamatust kurjasadu jutust lätte piiga. Herta on kasutanud oma kütkestavat juttudes ohtralt eesti pärimuslaule legende ja teadmisi. Ja ega siis päritud laul ei ole ainult päris inimeste huultel, miks mitte ka raamat tus. Ent miks ma just tolle lõigu siia ette valisin kahel põhjusel. Herta sünnist möödub sell sina seal 2021. aasta 29. jaanuaril, nüüd otsekohe 100 aastat. Ning teiseks me räägime täna ussisõnadest. Kuulame salvestust Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivist Suure-Jaani kihelkonnast Leedo külast pärit Liisa kümmelilt ehk vanemate nimega Kimmelilt. Tuletan meelde, et Liisat oleme siin saates ka varem kuulnud. Liisat salvestas 1961. aastal Herbert Tampere. Pange nüüd tähele. Ussisõnad jah, et vanake sõnade järgi pidanud sõna pidanud aitama, et ei, ei suudeta ära, ei käi, ei tulemürgitust. Ja need sõnad siis mina olen neid sedaviisi kuulunud. Misso sigaseerimised, kivialune, kirised, mässi ennast mätta, Esseckeri ennast künka ees, külma mõistan su arvata, mida karva Leenake kullakallis Leenake savikarva samblakarva musta mutimullakarva sisaliku silmaga Arvo Sarapuu Malga sarnaneb, pea sulgub pajupuu keha kui kuuse juurikas. Sinu võimu on võetud kart niuhti. No kui uss on hammustanud, siis on võetud sinna peale selle ussihammustushaava peale ja aitanud alles nüüd hinda üks hindamistekkida oskama ussisõnu ja mina küsin ühe vanainimese käest. Et kas peaks midagi aitama käskest luumüük Taijoito ta ütles mulle. Usside aeg pole veel alanud, nii et on ülim aeg nende sõnadega tutvust teha ja end vajadusel sõnadega kilbistada. Öeldaksegi mitut puhku, et enne käo kukkumist pole madudel mürki, nii et on veel veidi aega. Kunagi leidsin ühest omanikule ülejäänud sajandivanuse paberiprahi ja kasutu usukirjanduse hulgast äkitsi mitme kaane vahele köidetud käsikirjas nõiaraamatu, mille peale kohustuslike Roosi, paberimaagia, õpetuste ning muu taolisega sisaldas üsna mitmeid ussisõnu maaliste vastusööja vastu jooksja vastu. Erinevalt maalaste vastumaalased maa, haldjad, Moalased, ka Soomes. Ma ühinen. Need on maa sees elavad hinged või olendid, kes võivad edasi anda haigust, kui oled valel ajal vales kohas tegemas valet asja. Teised ka maale sõnad niisamuti viinal ehk vee peale lugeda kolm korda ussisõnad, kus Sarapu kirja tungele toome kirja madu mustama karva Keyksku kamara karva. Miks sa nõnda paha tegid, kui sina, see kurjategija, kui sina, see paha ja parandani ajan MaSu meresse kivikildude seasse ramma väeliste vahelikus ei kuule kukehäältega linnulauluhääl. Mis köidab, tähelepanu on muidugi see, et suhteliselt uues nõiaraamatus vast 110 aastat ehk vana on mitut puhku toodud ära tekst, mille värsiining sõnade vorm on vana vähemalt 700 aastat, kui mitte kordi ja kordi rohkem. On selge, et võimsad loitsusõnad peavad olema muutumatut, sest muidu nende vägi ei toimiks ja toimisid need kindlasti siis uskuge mind uskumisel ja teadmisel on väga suur vaheloitsu, eks sõnade toimemehhanismi on isegi teaduslikult püütud uurida ning üht-teist isegi järeldatud. Ent olgu ta praegu hääle siin on põnev teinegi tahk, kus sõnad peavad ja seda on pidevalt korduvalt rõhutatud, peavad olema muutumatud siis miks ometi? Digi on meil niivõrd palju erinevaid ussisõnu, aga ehk on lugu tollased erinevad ajastud saavad muutumisest erinevalt aru eriti kui me räägime ajastust enne kirjakultuuri tõesena. Oletagem hetkeks, et mina õpin, ussisõnad oma vanaisalt-vanaisa jälle oma vanaisalt ja sedakaudu on ussisõnad pärinud pooled inimesed, kellega ma täna kokku puutun. Igalühel olla ka mõnevõrra erinevad sõnad. Püüdes olla nüüd püüdlik õpipoiss, parandan oma varianti dissõnadest. Et ka teised neid mitte ei usuks, vaid teaksid neid toimivat, aga sedasama teevad ka kõik teised ehk siis kõikide erinevate redaktsioonide keskmine õige ja muutumatu. See ussisõnad püsib üldiselt muutumatuna, ehkki ajastute rikkis telefon üritab oma tööd teha. See on see ühiskondliku ja indiviidi mälu lahknevus. Ütleme, kui ühiskond püsib kõik suhteliselt muutumatuna, seega me võime minna ajas tagasi mitusada aastat ning eeldatavasti me leiame sealt samasuguseid ussisõnad kui Herta laipaiga raamatuski. Me peame lihtsalt seda oskama näha. 1696. aasta Hageri. Ääretult halb järjekordne viljasaak Vishima. Kohut käiakse palju ning ühest kohtutoimikust leiame sõnad kasutamaks õlle kahe puutükiga või searasvaga ravitsemise juures millest kahtlemata tunneme hoolimata üleskirjutaja äärmiselt kehvast kohaliku keeleoskusest ning ilmselt Kalünklikust kirja panemisest tunneme ära üsna kõhklematult ussisõnad. Üles kirjutatud on nõnda mander, maa, alone, külmadengale, keskolina naka, neitsiken. Neid sõnu on püütud ka mitut kippu Kuu, tõlgid seda nii ja naa. Ent ilma usutavate tulemusteta. Võime ainult oletada võrrelda Soome ja meie vastavaid regilaule ning loitse asendades oletatavaid lünki arusaamisnihkeid usutavamate sõnadega ja vanema kirjakeele puse back andmetele tuginedes. Aga lõppkokkuvõttes saab ainult õhata, vana maailm olla benud. Me ei mõista seda. Vana maailm kestab edasi, me ei mõista ka seda. Aamen konks ja.