Tervitus hääd päritud laululised täna purjetama lauludes mööda Vana-Liivimaad veidi isegi eelmise saate pärituules mööda maagilise Eesti radu või nagu oskas tabavalt öelda Rein Veidemann, Sirvime maagilist realismi eelmiste kui praeguste lauljate põimijate autoriter aladel. Ja need rajad viivad meid merele, pulma, matusele, karja ja vanale Liivimaale ja sealt Sõrve kin, kui mitte veel kaugemale. Sellised teemad saavad vist küll ainult muinasjuttudes koos olla ja seda laevasõitu püüan siis vanade kalurite järeltulijana, aga olude sunnil siin Liivimaa külmunud liivamäel kuunari kaptenina juhtida muudkui aga edasi. Kuulame Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivist üht üsna tuntud laulu, mida laulis 1932. aastal Herbert Tamperel Urvastest koigu külast Kivi talust pärit Elizabeth teos, kes oli siis 63 aastane, ehkki nägemist ja rikkust ei olnud Elizabethil noil päevil sama palju antud kui mõnele teisele koigu. Inemisele jagus tal seevastu üsna palju toredaid laule, mis on kõik seal muuseumis kuulatavad. Hoiatan teid, et tegu on ajaloolise, muidugi üliväärtusliku vaharulli salvestisega, mistõttu peade eriti teravalt kõrvu teritama. Kiigu liigu, laevakene tõukad hakkas tuuleke lääni sinna saarde. Karel oma saaja, seal peni puhkpilli seal kas mängis kannelt ja vana lammas lauluse. Elizabeth ütles laulu olevat lambakarja laulu, mis on põnev, sest ehkki on aru saada, et laulusõnade originaalsalvestisele katkenud ja võetud kohe uus salm, järk, karjase roll siin segaseks sõit on ju laevaga. Aga kui kaevat arhiivides teisi sarnaseid tekste, saame teada, et laulu, mis algab sõnadel mimmulima ammuli või piipu, Paapu seal satutud takse tihti laeva asemel hoopis karjase matusele, kus igasungib hauda kits, teeb kirsturästas risti ja kägu le kellakassaga mängib kannelt. Ka Soomes satub kas kummalisel kombel matustele ning näeb seal samuti kummalist vaatepilti. Harraka Hauran, Kaivo varis, Wirem, laula. Kissa kell on soiku. Pikku lindu lusikat pesi. Ma arvan, et imemaa, kuhu siin satutakse, on seesama maa, mida lauldakse meile kui maagiast võõrdunud inimesele küll aru saama, tult lauldakse lastele magama jäämisel kui selles unes müütilise teispoolsuse puudutamiseks. See müütiline maa, kus kõik on teisiti, seal käivad kured kiikuma, seal aegled liugu laskmas. Päev paistab läbi põranda ja kuu aknast ning miks mitte ei või seal ka kas kannelt lüüa. Küllap lastele see meeldiks ning tundubki, et vaatamata süngele karjase matused eemale, on see laul ka ühenduses meie kuulsate hiire, kassi ja rotipulmade lastelauludega. Ka siin leiame ohtralt sarnaseid motiive Inglismaast kuni meie põhjanaabriteni välja nüüd aga tagasilaevade ja vee juurdepiipu puu üle Vii vedama, üle saare saatama, seal on saaren saajateni, aia, pilli, kassi, leia kannelt. Tihtilugu on vesisem müdine piir meie ja teise maailma vahel. Kuhu viib see laev siis, mis nii kiigub ja liigub? Siin on võib-olla neid kiire rohkem ja võib-olla ka piiride kujutelu veebruari laps. Turatson kirjeldab tihti oma nooruspõlves lauldud laule vanal Võrumaal. Minu jaoks oli üllatav, et see vana Liivimaa vari on niivõrd pikalt kestnud ja pikk ühtne kultuuriruum. Üsna palju on lauldud siin lätikeelseid laule peast ning laenatud mitut puhku viise ja sõnu. Kiigu, liigu, lätipoolsed võsud on siin igal juhul tuntud. Haanimist me juba puudutasime kunagi. Aga üllataval kombel Lätis veel küll teise nurga alt, aga laulud pulmadest kosimisest ja siis mereemast ning kalurid vihmas ja lumes, küünaldes ja kadunud hingedest. Põneval kombel teeb laul veel tiiru mööda Vana-Liivi ja Eestimaad. Martin Kõrver võtab laulu mälestuse ilmselt kaasa Saaremaale Sõrve ning avaldab 19. sajandi teisel poolel oma luuletuse õhtulaul. Kui meresse lähevad viisil, võtke vikat villast välja. Kiigu liigu, laevakene lained lahkelt, lükake, tõuka tagant tuuleke purjed, heasti paisuge. Genotekst sünnitab kohe uue teose. Carl Robert Jakobson avaldab 1872 oma rõõmsas lauljas kõrveri laulu vastava rahvaviisiga mille üleskirjutaja on Johannes heegel on. Arvatavasti on viis pärit Kanepi lähedalt ja saidki rahvalaulude algete otsad jälle kokku. Ilmselt paelus sarnasus ka omal ajal Veljo Tormis, kes seadis koguni mõlemad laevad. Nii Vana-Liivimaa, maagia kui ka Cerveri. Kui laevani. Hei naine rooli, voolaivak, ka tuuletõmme kaastuule.