Tervitus, head kuulajad, on taas päritud laulu aeg ning nüüd, justkui meie saade eetris hõljub, on just vastlaaeg. Ehkki sõidud peaks juba sõidetud olema, tulevad nad varsti jälle ja kujutage nüüd võta seda, kui ka vanas eesti külas oleks iga kalendrilaulu lauldud aastas ainult ühe korra kas siis need oleks kõigile südametesse keeltele jäänud. Täna on meil Viisteli, homme on meil vasteli tunahomme tuhkapäeva või siis vastupidi, täna on meil tuhkapäev, eile oli vasteli, üleeile vist oli, kuulame salvestust, kust mujalt kui Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivist, kus meil kõik see vana kultuur ja traditsiooni tarkus tallel on, otsekui oodates uuesti noppimiste taas teadmist. Kuulame kõigepealt laulu. Kihnu linakülast laulab Reet Sutt 1937. aastal riigi ringhäälingus korraldatud rahvamuusikute plaadistamisel, mida toona vedas ühe Juina eest August bulist. Seejärel laulab ning kõneleb Tori kihelkonnast pärit Liisa nimelt 1961. aastal. Teda küsitles Herbert Tampere. Tuletan veel meelde, et Liisat oleme päritud laulu saatel õigusi juba mitut korda kuulnud. Otsige arhiivist üles Reeda juurde, kindlasti tuleme veel tagasi. Hiina Liu kuubik, kiusugaski, Liinad hoolas jal ka sky Takuttaga tõuka jal k. Vahest laulda siis ei teki siia jalad ära, kõhtu oli mäe otsas aial viiul ja olid vastlakukleid, nii tehtises ka vastlakuklid. Artlazaya no need käed peljati mäe otsa kõik liugu laskma, kus vedasime Vastree mäe otsa ja ja seal siis mäest alla. Nii kuidas, kuidas aga läks ja vanad inimesed isegi laulsid. Totralt una liugu-laugu heida toe Eller minna liugu-laugu tiib jääb Liinad koermises liugu-laugu. Vastlapäeva nimetust on ikka taga aetud, seda ei arva. Totteist pean minagi nõustuma sellega, et loogilisi on Rootsi või Saksa paralleel. Faste Valenud Fasnaht võib vastlaseotud paastuga. Jääb küll küsimuseks, kuidas häälik Eeeff muutunud bee asemel veeks teisiti kui tavaliselt. Fast ja paavst frau ja proua Fray pri. Endlasse küsimus jääda targemaile tähe Jürajaile. On põnev, kuidas mitmedki rahvakalendri täht, päevad, nende kombed ja arvamused, nende otstarvet Eston aegubidis segunenud ühes talve selgroo murdumist. Jube. Äsja kõnelesime vastlaon, too teine vastse aasta vaste. Aeg, mis algab pärast suurt talve selle talve murdumisega otse luu puruneb ilma suurema lärmita. Päeva tähistamine on kindlasti vana päeva leida Low määrasel päeval ometigi sel aastal on kiikab linnainimene paberkalendris aga maainimene, tema vaatab kuu kalendrite üht vanimat täiesti tasuta kalendrit, mis saadaval. Kas küünlakuust alates esimese noorkuu, teisipäev või teine päev. Ka nädalate pikkus varieerub ajas ning välja raalida see müütiline muistne päev ning päeva nimetus on keeruline. Miks üldse pidada neid tähtpäevi, oleme võib-olla võõrdunud peo rõõmust ja lauludest. Jääb arusaamatuks, miks nii hullupööra rõõmustada ja naljatada. Mulle meeldiv kangesti, kui tundub, et elu on veidi raskevõitu lugeda. Kirjanik Richard Rohti mälestusi vanast Võrumaalt otsekui hüperrealistlikke argipäevale sattus otse lagipähe ning murdub viimanegi helesinine romantiline mõttemull kaunis muistsest ajast. Ei mitte helesinine, esmaspäeva sinine lina rabamine alati öösel, sest päev oli teiste töödega oks talv külm, pime näha ja kuulda pole müra ja tolmu pärast mitte kedagi ega midagi. Õudne igav jätta päev kogu ööpäeva peale vast tund uneaega naistele polnud sedagi lubatud, sest lina pidi vastlapäevaks kedratud saamaningi meestel metsades tehtud. Kujutage ette nüüd seda aega, aga kui rei võisime metsa asemel lükata mäele ja tööde vahele tuli õnnis püha rasvast sööki ja jooki nii palju kui aga vähegi oli. Rammusa toad, puudrutseja lina on kasvatatud Eestimaal vähemalt 3000 aastat, samuti kiu kanepit. Lina oli see, mis aitas meil talud järje peale ning kui tekkis võimalus, osteti talud rahade eest päriseks endale. Lina eest loodi koolide koolitati. Rahvas võiks öelda, et me võlgneme linale oma riigi alustalad ning mida pikem linakiud, seda suurem jätkia õnn. Nii et laulgem pikalinadele liugu-laugu ja sõitke, vanad liivlased ütlesid mööda maaema juukseid otsekui kammina, aidates kasvu samamoodi nagu kodus soeti oma pere linalakku lõigati salk juukselinasõela sisse ning ennustati Läti seajala kondid metsa või lauta ning ennustati või pandi tulevikku paika, nagu 1000 aastat tagasi. Nende esiemad ja esiisad, aga linnades ka seal kõlab lõbu, sest nad elavad ju maarahva linade peale. Rahva edenemine tähendab ka linnarahva rõõmu. Loeme 19. sajandi alguse pastori julgest käsikirjast, mis ka 1838. aasta maarahvakalendrisse jõuab. Peterburis ehitatakse jääst määratumad, kõrged ja pikad liumäed. Näed, kui rahvas otse lennates maha lasevad ja muudkui lusti ja rõõmu seal palju pruugitakse vastlapäeval ülepea enamasti igas kohas linna vaikus, suured pallide kometi peetakse. Nõnda on ka vastlapäev meie maarahval veel Üheks rõõmupäevaks ja pruugivad siis ka üht-teist vallatust ja ebausku. Soome rahvas lasevad liugu mäest alla kelkude ja suuskadega, hüüdes Pitki, hambu ja Pitki ja Bellav ja pikka kanepit ja pikki linu Rootsis. Enamasti on seesama pruugi kumas õhtu Soomes käivad sõitmas Hoostel kulinede kellad peal, joovad ka kangesti meiegi, rahvas sööb seajalgu hea meelega, poisid lasevad liumäest alla kelguga liugu. Noored inimesed käivad ka sõitmas ja laulavad linad liu laskijale, Tudrad tagant tõukajale.