Tere tulemast jälle päritud lauluradadele. Rõõm on teiega taas eetri vahendusel kohtuda. Täna teeme teiega vabariigi sünnipäeva järellainetus ühe mõnusa ringmänguringmänguringreisi, nüüd vana ja tuntud lugu pidi. See lugu on tõesti tuttav, ent ehk nopitega siit kui see sekka mõne enne teadmata tera. Aga miks me sellest räägime, on ikka seesama pärimus. Tänane laul oli populaarne juga maarahva seas. Juba üle 150 aasta on tantsitud nimelt ringmängu mu isamaa samas usu või ära usu. Ning ringmängule on lisatud kenasid vahesalme, millest nii mõnigi koos salmidega moodustavad täiesti uue üliaktuaalse pildi Isamaa meelsus rindeil toimuvast. Kuulame laulu jällegi Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivist. Araabia mängib kannelt 70 aastane pringilt pärit Heinrich jänes salvestas Regina pra oli 1967. aastal. On imepärane, kuidas kunagised kunstis laulud on mõeldud meelepärase helikeelega rahva omandiks laulude hulka, mille Eesti liikluses ei kahtle, küll mitte keegi ning ring mängitigi üsna mitmeid isamaalisi laule küla vahel leiutati sinna kenasid tantsu vahesalme ning tunti end ülevalt. Ning keegi ei saa öelda, et tegu pole Eesti rahvalauluga, sest seda ta nüüdseks juba kindlasti on, kuivõrd ajaloolis, ega see on iseküsimus. Viisi on parandatud värsse kohendatud ja algsest on jäänud vaid mälestus, et laul on olnud kunst, muusikaski esirinnas. Seda on Toompea lipu liigutamiselgi pikalt mängitatud on otse loomulik, et seda on ka uurid, tekitatud segadus, loodud müüte ja analüüsitud ka täpselt ja teravalt. Laulu eestikeelsete sõnade autoriks on märgitud Võnnu sündinud vanemal ilma teinud Martin Kõrberit ja Viljandit ehk juriidi kuulbarsi õiguse mõlemi puhul kuulbarsilt laenatakse laulu vaid üks allim, tema laulutõlkest. Sul olenen andnud ehk salmis algab oh õitse veel kaua, mu isa, tema, mis au, seal hinnangul on ka parim salm tema kuuesalmisest katsest tõlkida saksa laulu. Aga no selle nimel juurevast. Körber avaldab oma 1866. aasta trükises laulud Sõrve maalt Teigi sees, osa lauluks number 20 nelja salmise Isamaa taas vaaterlan. Ei seedrit, ei palmid külgasva Meimaal kõrveritoni hiljemgi millegipärast seedrit paelunud on need kuulsad Liibanoni seedrit, mille poole ta kangesti õhkab end, mida ta siin majja ei näe. Sest õige lokkab nagu palmipuu kasvab kõrgeks nagu seedripuu Liibanonile. Kas kõrber tõlgendas laulu saksa keelest, on tõenäoline, ehkki samast laulust on juba varem ilmunud Janseni tõlge. Sul tahan ma end anda nüüd ihu hingega ja ikka armastada sind, kallis isamaa, mis on nüüd üsna lähedane sellele saksakeelsele laulule, mis siia jõudis, tõenäoliselt sakslastelt tudengitega aga veel enne, kui teeme kiire põike sinnapoole avastama, et kuulbarsija kõrveri segu laul on tõesti kohe maarahva hulgas vastu võetud kui rahvalaul sest juba 1800 seitsmekümnendatel aastatel kirjutatakse Isamaa laul rahvaluulekogujate poolt üles ning läheb veel mõni aeg. Läheb siis sealt jälle uuesti üles korjatakse ning jällegi trüki võetakse, pole siis ime, et ühe lauluga nõnda palju segadust on, seda enam, et baltisakslased laulavad oma variante ja lätis lauldakse. Siiega Ulysi. Sa Rootsis, aga näär Juuldas Moorongi mar, Soomes kun jõulumu koit. Ta vägisi trügivad jõulude kuusepuud jälle saatesse, aga ühesõnaga, ehkki Saksamaal on küllalt sarnased rahvaviise, kõik kenasti 19. sajandi algusest üles nopitud olevat kõlanud seesinane Tüüringi ehk kesksaksa rahvaliit instrumentaal 5800 seitsmeteistkümnenda aasta Vardburgi õpilaspidustustel ning selle järgi valmistades kirjamees ja poeet August Taaniel vol pintser. 1819. aastal oma teise kuulsa laulu viie Haathange Bovet tain staablihes Haus. Teiste kuulduste järgi oli komponeerimisel tegev kuulus Friidishircherise laulule tegi omakorda aasta hiljem uued korrektsemad isemaalised sõnad Hans Ferdinand Masmann pealkirjaga Kellüübide, mis ongi eesti rahvalik laulutekstide ning paljude paljude tõlgete aluseks. Las koguda mul jõudu oma kätes ja südames, et elada ja surra su eest, mu püha isamaa. Aga nüüd välgukiirusel jälle tuleviku peale selle, et eesti külades lauldakse isamaa laulu vahele, poliitiliselt korrektsed, käi kapsasse. Protesti häirib ka Saksamaal Johannes Brahms ning komponeerib keelatu ja lubatu piiril. Ta põimib oma akadeemilise avamängu koos meie tänase laulu meloodiaga, mis oli toona muidugi tsensori poolt täiesti keelatud. Põimib sinna kimbu tudengilaule muuseas ka. Kuning sultani Abdul Hamiidi laulust me juba ühes päritud laulusaates kõnelesime sele algest oh kuusepuulaulust ning kui nüüd hakata hästi järele mõtlema, siis räägivad kunagised keeled ka ühe teise Meil metsas sirgu kuusepuu laulu seosest tänase lauluga, aga see on juba täiesti teine lugu. Ei. Ei nuud ma sind armastan. Järjest jäägi lauluga sind armastan ma. Jäägi ta alla. Aga see ei. Näe, ma tulisid seeski käele. Ta. Remmelga tuli.