Tere taas päritud laulu poolt pole üldse imetaolisel haaprile kummalisel ajal nagu praegu potsatas minu kirjakasti suur soov, et kuulata mõnd laulu katkust, on põnev vaadata esimeste eestlaste fotosid Nendest Eesti inimestest, need pärinevad 19. sajandi keskelt, seega vanimad inimesed neil fotodel on sündinud aastatel, mis algasid numbriga 1700 ja nende inimeste vanavanemad ja vanavanavanemad pidid ju mäletama üsna selgelt seda elu, kuidas see üle elada. Ning mis juhtus otsekui meie praegu mäletame utte eelmise sajandi algusest kaudu meie esiemade juttude ning nende lapsepõlve mälestuste. Kuulame täna lugu ikka Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivist. Lugu kui muiste olli katk siin maal, mis küll ei vii meid otsaga päris katku aega välja, ainult sellegipoolest annab alust mõtis kella neil teemadel, mis selle laulu ümber keerlevad. Varsti jõuame mõnes järgmises saatelõigus ka päris katku aega välja. Niisiis kui muiste olli katk siin maal laulab Jaan Salmistu varasema nimega Kreimann ja Preimann vanavanemate järgi hoopis aga Treimann sündinud illuste külase-Läänemaal karusel märtsis 1893. Aastale salvestas 1968. Aastal herwerta. Perevõimu eest oli katse ilma võimu eest oli ka siin maal nii Eesti kui ka Liivimaal, nii Eesti kui ka Liivimaal sees möllas ta lei ollust. Siis möllas ta lee ollust, riis, rahvast hauda, koolest viisa. Puhasta hauda koolest kaks meest veel jäänud laama, kaks meest välja, noode laama, üks verd, Su teil paatsalu üks verd, suud ei näe. Paad Saalu. Tema koriaalse jäädava haaraldustamagoriance tava haarandustes katke joone ja tahtnud veeskleskata. Ta on ikka ja värske mandaat on ikka üks kallim vaara puudus tal üks kallim vaara puudus tal Spara teesi saada omal spaaradi see saadavamal küll olles ta seda otsinud, kellal staalsega otsinud ja ma ta laadseispaatse ilu ja mõõda maatseispaatseinud. Ta sõitis vee peal mu ohus. Tänalaidi reedi kiriku Auttavalaides tee kiriku alt, et väga kena töötarlast õhtu Kaage naa töötarlastama teeääred taas ja nyyd eeskätt. See ei saa su sinnade la see saa asusi, laade looma ja saivad seitse poega ja saivad seitse poega, aga sellest üksi olin endast Jaagup veel see aasta üks oli nendest Jaagup veel täi, palume üheks alludel. Loome salluda, jälle hakkan mul taadu, nii ma eakal mul taatohtina läheks Pärnu Lennaga auplema, läheks Pärnoolennaa kauplema, seal saedama kuuldsas kauple, jaak seal saedama kuulsas kauplejaks ja Pärnu linna Kultuurik sea Pärnooliennagontuuriks. Ei saanud Ella omast väest, ei saanud last pärast vallaina Frahhaa veel teiega vaid lainel sära haavel käest ei ole vennad, kaeba nuttu ja veel natuke aega olnud, kui palju olla jaagu prahhaa laenanud, kui palju ja kooprahhaa laenanud, kui oli Jaagub poisike, kui oli ja kopp poisike ei olnud ta siis siis ei olnud ta seest seike vaid Verkia rannas tantsupeol. Vaid Verkija Kärmas tantsupeol käis ka vaatoosi avaplaane, eskaa vaatu sea Vatla mäel ja koti kõrtsis tantsima, seakoti kõrt sees tantsimas, siis epas jakkia. Targa see ja see, see Õppas jaak ja kargas jaak ja laulis nii kuiva äike nägu ja laulis, nii kui väike teguks staajast andama ja Akeik seal säästa, aiast on tema ja kõik seal ja siiski ta Noa päevil veel ja siiski naabäevil. Meie lauljale sobisse laul tõesti nagu magus mõdu mõisameeste moka pääle on ju Treimani kuulus oma legendidega, kus peale Põhjasõda ja laastavat katku jäid järele ainult kolm meest enne meie. Tänane legend räägib hoopis kahest katku üle elanud meest ja peremeheta varandusest. Pärandamise jamad algasid juba tiba varem, end sai tõelise hoo sisse, kui algas kuumsid Lung ehk baltisakslaste lahkumine Baltima Adelt. 1939. Aastal võisid sakslased lahkudes kaasa võtta vähemalt mingisuguseid isikliku vara, juhul kui nad suudavad seda muidugi tõestada. Õigsust oma vara. Nii juhtus aga Pärnus, et üks kuulsamate äride varandus jäi täiesti ripakile koos kuulsama kunagise igavese kaubamaja ja kontorihoonega. Kobi jakke ja kompanii, mis asus praegusel aadressil Pärnus Kuninga 28. Vahepõikena, võib öelda, et hoone sai niivõrd-kuivõrd lõpliku omaniku alles 2018. aasta oksjonil pärast tosinat luhta läinud müügiaastad ühesõnaga Jake, tema dokumentidega pärijad osutusid ühtäkki dokumentideta pärijaks. Kuidas tõestada testamendi tõesust, kuidas tõestada põlvnemist, kui kõik paberid selle kohta on kas hävinud või ei ole neid mitte kunagi olnudki eriti veel selles valguses, kui sakslasi võis juba võtta kunagiste ristirüütlite järeltulijana, kellel isegi paberi olnud mõnikord piisav argument kinnitamaks oma vääramatut omandiõigust. Tulin siin, võtsin kus vara, kõige suurem, seal, nii kogunegi mitut puhku õiglust nõudev rähvad hobustega hangudega kamp kondadega kohtusse ajalehetoimetustesse, kirikuraamatute pidajate juurde, pastorilt nõutakse tõeliste hingekirjade ettenäitamist, sest kõik arvad, et õigus varale on eestlastel ja miks, sest kaupmees Jake on ju eestlaste järeltulija ning kust võttis rahvas selle teadmise mäletati legendaarsed kiirraamatut, mis sisaldas endas jakki, laulu, mis pidi inimestena arvates olema parim tõestus, et just nemad on üüratult rikka, ei hakka järeltulijad. Sest jaki laulu teadsid tõesti paljud. See algas sõnadega, mida me just äsja kuulsime, kui muiste olli katk siin maal nii Eesti kui ka Liivimaal. Jakobi polevat keegi muu kui Saaremaalt pärit Jaagup Jaak või siis virtsust pärit jakk või siis Hiiumaalt pärit esihiidlane ise või samal ajal ka pärnu mees jakk, kes endale Muhumaalt kaasa leidis ning siis hüüdnud hõissa jakk, jakk jakk ning oma varasaiu jakk. Ehkki Ace nagu lauluski, kõneldakse katkust tühjaks jäänud naabertalude tühjendamisega lauluga, sellega saab tõestada kõike, mis sai edasi. Kohtus ei võetud arvesse ei laulu ega ka suusõnalist pärijate ausõna varad läksid üle linnale jakki, raamat ja laul aga leiti üles. Raamatu kirjutas ja andis väljaväeline külas Läänemaalt pärit Viljandimaalt rännanud raamatukaupmees, kirjastaja, tõlkija, lauluhuviline Gustatanniast Gustav Tanjas, Rosenberg 1870. aastal raamatus Eesti rahva vanad pärlid ehk meie omad jutud. Kas aga jutul tõepõhi on all nomine, võta kinni. Mis siis edasi? Nüüd tuleb ainult veel laulu üles otsida, mis tõendaks meie põlvnemist Lehola Lembitut. Aga kuulame lõpetuseks veel katku võimelnud laulu laulis 2020. aasta hilissügisel siis veel kindlalt maa peal kõndinud Jaak Johanson. Too regilaulupood kastidele salvestatud laul jäi aga tõenäoliselt viimaseks jaagu stuudio salvestuseks. Jäägu siis katk. Ma ei ole neid, seda ka, näitas vein nii. Näe meediast, aga saab küll meestel lüüa meest lüüa poistel panna raud, Agemm, Maldel oba ta tee narruusikalil ta kuu, ta. Meil on p-la kais ta kaela kallid ka. Puista lahanoki õuna, puista sell jaganditsi, Rein poiss, ta küll jääkandid, künd, nappuista. Meil on rei Remm kaista ja laadal meil ja lakaistan varbavad otsasva Royce ta olla Käämu käed, seiske sirgelt. Nii kui kuused külma vastu. Lepp pahad, lai ja luu vastu saared suure soo vastu tamme talvetuisu vastu. Haavad halli Hill ma vastu olge uhked, seiske virged, sel noorel luu, kuule rahaaval rv ei, sel meitest katkon kaugel ja nuud surm jaan suurde sohu. Ta seal tema napib, noori esikäänab kätkes kihiku. Ja ei ta maha rinnasi jai ta isa kaelas, kaasmaa jahida.