Lugupeetud kirjandussõbrad oleme täna õhtul siia auravate kohvitasside taha kogunenud, et järjekordselt üheskoos arutada kirjandus probleeme. Meie tänaõhtuseks külaliseks on Eesti NSV rahvakirjanik Paul Kuusberg. Õhtu kavas on lühiülevaade Paul Kuusbergi loomingust. Riina Heililt katkendeid kirjaniku teostest Loevad majja kull ja deodorpuste. Ja loomulikult õhtu kõige huvitavam osa meie küsime. Paul Kuusberg andis lahkelt nõusoleku meie küsimustele vastamiseks. Täheke räägi enda eest siia-sinna keerlevad taaruva heitlevad inimsumma, kes tumedast ööst esile kerkis. Löögid, üksikud lasud, kukkuvate kehade mütsatused ja karjed sulasid üheks kooriks. Tääger tungis maanteele ja virutas igaühele, keda ta sakslaseks pidas oma kummalise sõjanuiaga. Raske hoop tabas teda ennast. Ta langes põlvili, püüdis tõusta, kuid ei suutnud. Kui tääger teadvusele tuli, valitses ümberringi vaikus, mis tundus hirmsamana kui mürsuplahvatuses iga hetk värisev õhk. Ta katsus end liigutada, aga ei jaksanud. Raskus rõhus seljale, käed olid nagu kammitsas. Vaevaga suutis ta laud avada, otse ta silme ees seisid imelikud ümmargused terad ja nende vahel kellelegi kahvatud nagu vahast sõrmed. Temaga siis ei olnud, sest ta tundis oma sõrmi liikuvat kuid käsi tema ees jäi paigale. Tardulex. Ühishaud välgatas kohutav mõte läbi pea. Ta hakkas rabelema, talle tundus, et kui ta suudab istukile tõusta, siis on ta pääsenud. Kogu jõudu pingutades ajas ta end käpakile, miski libises turjalt maha. Hommikuheitluses nägi ta kõiki juba inimlike silmadega. Ta ei olnud ühishauas vaid maanteekraavis. Täägi ristus öise lahinguplatsil veel siis, kui täiesti valgeks oli läinud. Paarkümmend meetrit eemal maanteel otse tema kohal mustendas põlenud tank. Pisut eemal viltu vajunud suurtükk, mille torumaad puudutas. Kaugemal oli veel teisigi purustatud suurtükke ja soomusmasinaid. Nende vahel ja ümber lamasid laibad. Nii kaugele, kui täägri silmu ulatas, paistsid surnukehad. Paiguti olid need risti üksteise peal sinakas-rohelistes mundrites laipu võis näha ka teest kaugemal. Mõni Hitleri soldat oli põgenenud eemale kadakate vahele ja leidnud seal oma otsa täägri silda, paska, langenuid, Bura armeenlasi. Kaks meest olid justkui kiilutud keset teed sakslaste surnukehade vahele. Pidid olema vihased poisid mõtestaja ker tunnustavalt. Teda masendas laipade rohkus. Maantee oleks nagu sakslaste kehadega sillutatud olnud. Pole süüdi, et nad siin nõnda lamavad, arutles ta endamisi. Mitte meie ei läinud nende, vaid nemad tulid meie maale. Iga tõsine mees kaitseb oma kodu. Kas nad meie omi on vähe teise ilma saatnud? Ajast, mil ränkraske sõda üle Eestimaa veeres, on nüüd möödunud juba 30 aastat. Meie tänase külalise rahvakirjaniku Paul Kuusbergi teosed on nagu elav südametunnistus sellest ajast. Enamiku tema romaan, seniste romaanide tegevus toimub kas sõja ajal või sõjale eelnenud 40.-te aastate äreval ja tegevusrohkel perioodil. No näiteks romaanid südasuvel üks Enn Kalmu kaks, mina. Kui nüüd kirjutamisjärjestus kõrvale jätta, siis reastuvad autori teosed nööridest lapetavuseni, avades selgelt kirjaniku loomingu ühiskondlikku suunitlust. Pikkamööda on Paul Kuusbergi Pruusast saanud maad ja rahvast hõlmava nõudliku teema nüüdisvariant. Kui näiteks sirge loomingus esineb maa selle mõiste niisuguses kitsamas tähenduses, hõlmates küla talupoegkonda, siis Kuusbergi loomingus elab teema edasi ja uueneb oma uuenemist. Pöörde ja murrangu situatsiooni kujutamisest kasvab järjest rohkem välja rahva ajaloolise saatuse panoraam. Lugedes Paul Kuusbergi romaane, tundub, et kõik kujutatu on autori poolt läbi elatud hästi läbi tunnetatud. Selge, et sõjast kirjutati sel ajal kui sõda täis hoopis teisiti, kui tehakse seda praegu. Sõjast kirjutati ka pärast sõda teisiti. Jaa, sõjast. Praegu kirjutades nagu võime seda tinglikult nimetada niinimetatud teistkordseks üle lugemiseks. Sellest aspektist on eriti huvitav autori viimane romaan, see on üks, mis on oma kompositsioonilt oma ülesehituselt hästi omapärane. Ja tõesti sellel lumesaju sel ööl ei juhtu mitte midagi erilist, aga tegelaste mõttekäikude ja omavaheliste vestluste kaudu antakse väga hea pilt sõja esimestest päevadest Eestis siis evakuatsiooniraskustest. Nii et niisugune hästi omapära nii hästi huvitav teos ja tundub, et üks kaalukamaid teoseid meie praeguses kaasaegses proosas. No muidugi me võime autori teoste ja loomingu printsiipide üle arutleda, mõtiskleda, mõtteid vahetada, aga kuna täna on meil võimalus neid probleeme jagada ja nendest probleemidest vestelda autori endaga, siis kasutame seda. Vast laseksin äkki Paul Kuusbergi enesel rääkida. Mida arvab tema kui kirjanik üldse kirjaniku ja loova isiksuse osast meie tänapäeva hästi kiire rütmilises ja vahelduva tempoga elus. Ma ei kujutaks ette, et ma tahaks vastata nii, et esimene kohustus on hästi teha oma tööd mis tähendab kirjanikul eesti tööd teha, et hakkab kirjutama sellest, mis talle annaks aluse heaks töö tegemiseks. Aga mis selleks aluseks on väga paljud või iga autor võib rääkida isemoodi. Minul näiteks on selle aluseks see probleem. Ja need inimesed millest ma kirjutama hakkan, et ma seda tõesti teha tahan, et nad mind huvitavad. Et ma arvan, see natuke ehk edev, aga ma arvan, et mas võiks selles küsimuste ringis mida ma käsitlema, püüa nakate öelda, ehk kas fin natukese jälgi uut võrreldes sellega, milles sellest küsimusest on muidu kõneldud. Kui sul seda lootust ei ole. Ma võiksin rääkida, et mul on umbes nii, paarikümneaastane kirjutamise projektiga toodang ei ole suur, paraku tonnidega ma uhkustada ei saa. Aga seda ma olen küll ära ära märkinud, et mida aasta edasi, seda raskem on kirjutada kirjutamise algoli, eriti nooruses sa tunned, et sellise samma oma, millest ma rääkisin teile, et sa natuke isegi midagi uut ütled kasvõi mõni kitsa lõigu osas kasvõi selle lõigu ühe ühe aspekti osas vini edasi. Ja siis sa arvad ikke, Too sul on, sul on hästi palju kirjutatu, aga mida aasta edasi, seda rohkem kiusab sind, vot ma kohe praegu räägin teile päris puhtsüdamlikult. Ma olen hädas ühe käsikirjaga, tükk aega kirjutan tema kallal ja täna ma umbes kell neli lõpetasin töö järjekordse töö. Ma olen praegult. Meil nimetatakse niisuguse kõlava sõnaga nagu loomingulisem puhkusel. See tähendab, et ma oma igapäevases töös Loomingu toimetuses ei ei tööta. Ja ma püüan kuni novembripühadeni keskenduda ennast ainult nii-öelda olen palgata puhkusele püüangi, lõpetada käsilolevat romaani. Sellega mässanud tükk aega. Ja peamiselt takistab mind üks niisugune asi. Ma nagu ei ole rahul, mulle tundub, et ma olen juba midagi niisugust, mis ma praegu käsitlen kusagil rääkinud. Kui mitte mina, siis keegi teine on kirjutanud selles. Te rääkisite siin, et teil on praegu käsil midagi huvitavat, kui tohiks uudishimutseda, mis see siis on, mis teil on praegu käsil ja Mihkel ka tulevikuplaanis on? Mina pean. Linasest materjalist yks nahk kuiv kummikuiva suurelt vanuselt pihta kusagil neli-viisteist aastat, 16 aastaselt, kohe kindlasti, et ma olen läbi ja lõhki materjalist. Aga kui keegi küsib, mis teil on pihta, te praegu kirjutate ja mis teil plaanis on, siis? Ma olen ebausklik. Väga ebausklik, siis mulle kohe niisugune tunne, et kui ma räägin sellest asjast välja, ei tule. Sellest asjast välja, ei tule, nii et simman hästi kidakeelne. Ja üldse võistluse esimese paari-kolme romaaniga. Ei, ma ei rääkinud kellelegi midagi ja nüüd ma olen hakanud rohkem. No hea küll, ma ei taha olla loksu ja kana. Räägime. Aga õigeid muna ei tule. Veelkord ütlen niisugune tunne praegu ma olen kimbus, räägin tõsiselt, hakkasin kirjutama romaani ja nüüd mina teen teda kolmandat korda ringi, praegu olen just nii ummiku, tõusen ülesse. Teine väikese jalutuskäigu pisut söölisson laua taha. Väike küsimus, et igal asjal on algus ja lõpplõppu ei ole veel näha. Aga kuidas kirjutamine üldse alguse sai, olite seal ehitaja, järsku tuli mõte, et nüüd hakkan äkki kirjutama ja kuidas see asi siis nii läks, et need kohe ära trükiti ja siis alguses pidi väga edukas olema, et teist on ikkagi saanud meie rahvakirjanik. Oma esimest teost asusin ma kirjutama kui ma olin. Ma ei mäleta täpselt, aga küll ma selle välja uurin, kui ma olin kas 11 või 12 aastat vana. Ma hakkasin kohe romaani kirjutama. Ma olin siis viiendas või neljandas või viiendas algkooliklassis. Ja kirjutasin selle romaani valmis, ärge arvake, et ma siin nüüd nii kirjutasin romaani valmis. Romaan mahtus Ühte kooli õpilase vihikusse. Otsast peale kirjutasin valmis. Ja kui ma selle lõpetasin, siis ma olin väga kurb ja, ja, ja. Ma pidasin asena teraseks poisiks palju lugenud juba sel ajal ja kuidas minu romaan nii lühikeseks. Aga need romaanid, mis mina kooli raamatukogust võtsin, see oli peamine asi, sest romaan oli minu pere jaoks liiga kallis. Et ma sealt oleks anamis. Kooli raamatukogu oli esimene linnaraamatukogu teine Tallinnas ja see korki nimeline raamatukogu praegu selleaegne nimetati linna keskraamatukogu ja et kuidas minu oma seal nii ruttu täis, sest nii palju ma sain aru küll, et kui ma nüüd seal peaks ära trükitud saama, et ega kümmet lehekülge ei tule. Aga tegelikult viitsin hakata kirjutama kusagil 38. aastal, esimene romaan ilmus 56. aastal. Ei ole kerge see tee olnud. Ja kusagil siis 52. kolmandal aastal hakkab tema ikka nii kangesti peale käima, et ma tunnen, ei saa, ma töötasin siis rahvale toimetaja asetäitjana. Kriitikuna õppisin sel ajal kaugõppe teel. Ja aga sammal kirjutamistahe läks nii suureks ikka edasi, kui lugesid minu esimest romaani. Niisugused mehed nagu kõige enne luges teda Juhan Smuul, Rudolf Sirge, Lembit Remmelgas olid esimesed kolm, kolm inimest välja. Muidugi oma abikaasa loeb, pean ma tõtt tunnistama, nad kõige esimesena läbi. Ja ja siis siis juba käsikirjas. Ja mu head kolleegid, kellega ma suurepäraselt läbi sain kõikkima oskusi, soovitasid teda lühendada õige tublisti ja mul tuli käsikirja kärpida vähemalt 100 lehekülge ja hiljem ma olen vaadanud, oleks hea olnud, kui ma oleks teise sajameelselt kärpinud ja seda on kriitik ta kogu aeg mulle ikka kriitika mulle vahetevahel õrnalt meelde tuletada. Tänud. Vaat nii, et ega ta nii kerge see algus ei olnud. Siin on üks väike raamat, on ilmunud 1971. aastal määratus ja siin on sees siis niisugused lühijutud sinuga üks väikene kena tore humoristliku pala monoloog õigemini ja kussideks tüseda ütlemisega. Töömees arutleb ja probleemid seal maailma asjade üle, aga küllaltki tõsiste ja niisuguste küll humoristliku slaadis, aga tõsiste ja meie tänapäeva elu kõikide elude Raavalt puudutavate küsimuste üle katkenud. Esitate Odorpuuste. Elu on elu ja ei midagi muud. Keeruta nii palju, kui tahad, ikka jääb elu eluks. Ah et mis ma elu all mõistan? Nõika elu ennast, võiks sinuga rääkida valkudest ja ainevahetusest jo paljunemisest, meiegi loeme vahel üht-teist. Mõtle nii, inimese, mitte sitasitika elu, kusjuures ma EPA sitasitika Eluve härmaks. Muidugi sa tahad vastu vaielda, syydacitliku siplimine on sinu meelest tühine, tunnen sedalaadi mõttekäik, olen ka ise inimene, aga ütle mulle, kas sitasitikas elab homo sapiens ist rumalama mini, nii oma liigi või, või kogu universumi seisukohast võttes ei ela, mitte ei ela. Ta ei tudeeri küll ülikoolides ega uuri raamatuid, ent kassei orienteeruda omas keskkonnas suurepäraselt. Elul pole praegu suuremat vaenlast kui inimese mõistus. Ei, ei, ei, ma ei räägigi aatomipommist, isegi lutikapulbrit, teed, teed, teed ei oska inimene kasutada. Ma tean, venelased, TTT pole ainult lutikapulber. Et see on inimgeeniuse poolt sünti seeritud mürkkemikaale. Me läksime taimekahjurite ja muude putukate vastu sõtta ning hakkasime hävitame iseennast. Pealegi ära unusta, et putukad, isegi lutikad lutikas kohanes teedeega ainult inimesele tõi see vähi ja valgeveresus. No kas pole lugu nii ja on, on, ära proovige vastu vaielda. Too sulle veel ühe näite. Vaata, sipelgad elavad koos suurtes pesades sipelgaseisukohalt võttes hiigellinnades ja neil Virkadel putukatel on seal suurepärane elada. Kai inimene lõi endale tohutult sipelgapesad miljonilinnad kuid kas tal on seal hea hüve asemel on need toonud talle nuhtlust kaela. Missugune luum reostab vett, mida ta joob õhku, mida ta hingab toitu, mida ta sööb. Ainult looduse kuningas teeb seda ja, ja meie muudkui laulame tema vaimusuurusele kiidulaule. Nii jätkame küsimustega, hoiuti, kirjanikke, kriitike, aga mida te peate meie noortest kirjanikest näiteks pahing Saluri ja mind eriti intrigeerib Gibistarlendid. Kas mindi Loomingu Lund tulevikku? Vahing ja Saluri on kuidagi tinglikult võttes võib nagu neid nagu ühte leeri panna. Kivisaar on oma laadilt hoopis teine Saluril eriti nisugune tinglikus aste suur. Omamoodi siis kivisaar jutustab võrdlemisi traditsiooniliselt. No ma ei taha hakata siin kohtu mõistaks jest ütelda, et see on see kõige riskantsem asi öelda missugusele. Autoril on tulevikku ja missugusel ei ole seda ette öelda, ei tea, seda tagantjärgi on hea. Aga ette vaata, räägitakse, et Juhan Smuuli isa käest Tariks vana ja autoriteetne mees Koguva külast anekdoot või niuke hea ütlemine jäi meelde. Tema käest tuldi küsima, et ütle nüüd, missugune päev täna tuleb hommikul. Ja siis Juhan Smuuli isa ütles, eks. Eks ma õhtul ytlen. Ja parem oleks mulle seda nii-öelda, aga kui pikaks elu läheks nii 10 20 aasta pärast? Looming on nendes kõigi nende kõikide töid avaldanud. Ja kui me oleme arvanud, et neis on niisuguseid väärtusi. Ma töötan Loomingu toimetuses. Et nad neid avaldada on vaja. Praegu on üldse, kui me kirjanduse pilti vaatame natuke laiemalt, kirjandus tegeleb rohkem kui üldse praegu täna kaasaegne nõukogude kirjandus ja kogu maailmas on see tendents näha järjest rohkem kirjandus, mitte enam ei jutusta lugusid, tümaa ütleksime kolm musketäri ja mis on põnev sündmuste rida või krahv Monte Cristo kõikide nooruses läbi käime sellest asjast need lood, noh, need on tehtud suure omas laadis suure tasemega, ma ei räägi seda. Aga järjest rohkem kirjandus muutub nagu sündmuste vaesemaks, järjest rohkem tegeleb kirjandus sellega, et nagu tundma õppida inimest, et seda, seda motiivistiku, seda, mis ta sunnib neid tõukejõudu, neid varjatud väga intiimseid väga peidetud neid tõukejõudu avada, mida inimene ise ise ise ka ei mõista, miks ta nii talitab. Mida arvate kaasaegsest eesti draamakirjeldusest? Ma lugesin neil päevil läbi vetema Püha Susanna Ma ei ole näinud teatris seda. Kõneldakse, et see on huvitav ja tore etendus. Näidend ise jättis mulle väga-väga niukse tugeva mulje. Ja. Ise ma pean draamat väga raskeks, väga raskeks kirjanduse liigiks. Mul on mõttes mõlkunud ka kirjutada üks näidend, proovida näidendi kallal jõudu. Aga ma olen kirjutanud ka paar-kolm esimest pilti, valmis juba kuus-seitse aastat tagasi. Sinna ta on jäänud. Ka lõpp on mul teada, kõnel, muidu kogemustega dramaturgi räägivad, et algus on tühiasi. Lõpp on väga oluline. Lõpupilt oleks mul ka, nagu on, võrdlemisi silmade ees, aga tervikuna ei, ei lähe. See näolikutseb kirjutamata, aga üldiselt mul on niisugune tunne, et me draamakirjanduse olukord nagu paraneb üsna palju. Autoreid, tegutsevad sellega praegult, no näiteks kas või vett tema kaks, kaks näidendit, õhtuseks viielen olete näinud? Tore etendus. Ikka meid alati huvitab see, et kuidas kirjanik hangib oma ainet ja missugune on see kirjaniku elukogemus. Me teame mitte väga väga kauges minevikus, kus kirjanikud sõitsid komandeeringusse, et õppida elu tundma põllumajandust või tööstust ja kõike muud. Need ajad on nüüd möödanikku jäänud ja, ja tänapäeval on igal kirjanikul oma viis elu tundma õppida ja, ja inimestega kohtuda. Ja kui meenutada Paul Kuusbergi lon novell, katus ja seal on juttu sellest, kuidas tema ise Toompea lossi katust kunagi oma nooruspäevadel on, on ladunud. Sellest ajast on tema vahetud kontaktid eluga ja töömeestega ja töö inimestega. Aga mingi kontakt, mingi side peab kirjanikuga praegu olema ei olenud, nii et Kuusberg, kuidas ta ütleski, läks hommikul jalutamas, istub laua taha, muudkui kirjutab ja kirjutab, aga kust ta võtab siis seda, mida ta kirjutas? Valdav enamus kirjanikke kirjutavad oma elukogemuste põhjal. Suur osa eesti kirjanduse ainestikus oli pärit maalt, mis pärast maalt selleks, et enamus kirjanikke võrsusid maalt ja on huvitav panna tähele ja, ja me oleme nüüd kogem kogenud seda järjest rohkem. Nooruse muljed on äärmiselt olulised inimesel üldse ju praegult pedagoogid ja kõik arutanud missuguseks, inimene kujuneb ja, ja tema nooruse muljed on väga tähtsad. Nii et põhiline materjali allikaks on kirjanikule tema elu ise. Aga samal ajal on ka küllalt neid kirjanik, kes tõesti lähevad ja võtavad keskkonna, milles tal on väga vähe omal elukogemusi ja ta õpib mingi eluala tundma. Ta võib isegi väga kaugele minevikku minna, kus ta tutvub arhiivimaterjaliga ajalooga kus need dokumentidega ja võib kirjutada romaane, mille tegevustik toimub 1000 2000 aastat tagasi. Sedalaadi kirjandus on peamiselt sündmuste kirjandus. Ajalooliste sündmuste kirjandus vähem selle materjali põhjal uuritakse, kuidas ma tahaks öelda inimest, mida täna seatakse kõiki tema käitumise igasuguseid tõukemotiive. Sellepärast on juba raske, et see liiga kauge kauge objekt, aga on ka nii tehtud ja, ja saadud suuri tagajärge, tähendab esimene materjali on see, mis olid ise läbi elanud. Aga nüüd, et mitte üldsõnaliseks jääda, räägin konkreetselt. Ütleksime niisugusest romaanist nagu südasuvel, kust materjal, pärit, materjal, pärit lahingud Eesti territooriumil, mida meie sõjaajaloolased ja ajaloolased nimetavad Eesti kaitselahingutest. Võtsin ise osa. Näiteks, kes seda romaani meenutab, romaan algab käiguga. Valka olin ise üks neist, kes saadeti eriülesandega valk. Kes käis, see kõik, need Valga detailid on tõesti Beritelust. Kõigepealt tutvusin ma niisuguste asjadega tead nagu võitlejate mälestus, et need ei ole nüüd tagantjärgi kirja pandud mälestused, aga teatavasti 1942. aastal Nõukogude tagalasse evakueerinud kirjanikud niisugused nagu August Jakobson, Erni hiir, Mihkel Jürna, jaa, Kärner, ilmselt, Mart Raudka vist, ühesõnaga kõik enamus kirje. Paul Rummo kindlasti ma tean, enamus kirjanikke tulid vast loodavatesse Eesti väeosadesse ja panid kirja neile jutustasid lahingutest, mis alles toimusid pool aastat tagasi. Mõned tegid seda oma käega, mõned panid nemad kirja ning aitasid sõnastada seda seal ääretult väärtuslik materjal, peaksime ütleme, väga otsekohene ja kohutavalt aus. Ma tutvusin selle materjaliga partei ajalooarhiivis. Lugesin läbi. Ja need sündmused säält ma olen kasutanud seda peale selle ma sain ise sõja ajal kokku rea inimestega, kes neid asju mulle endale rääkisid. Oma mälu on oma mälu. Hiljem tutvusin dokumentidega ka mõne selle mehega, kes mulle rääkinud ja hiljem vaatasin. Teiseks mind huvitas ka, kuidas neid küsimusi käsitlevad pagulased Rootsis. Kolmas materjal, näiteks aare, lahing, seal on jälle üks niisugune väikese aleviku juures teel Pärnusid are juures, see oli esimene tulevahetus, millest mina osa võtsin, vahetu oma mulje. Aga ma ei usu mälu. Sõitsime Pärnumaale ja ma käisin, püüdsin taastada seda maastikku ja ma olin väga õnnetu. Vahepeal oli maastik muutunud seal, kus oli enne võsa, on nüüd põld minu mälestuses. Kui ma kirjutan minevikust mõnda probleem kasvõi oma noorusest, kolmekümnendates aastates 27.-st mu esimese vabaduse ja see kõige kaugemale tagasi ulatav teos, on mul niisugune novellikogu või romaan novellides või kuidas keegi nimetab Vabaduse puiestee tegevus toimub 1924. aastal. Olen kahekümnendat aastat kirjutanud 30.-st aastast, aga kuidas veel? Üks on sul mälu? Mälu petab hirmsasti, kuidas seda värskendada endale? Näiteks minul on niisugune väikene, et sisse elada sellesse, missugune meetod ka esiteks lugeda selleaegset kirjandust, mis kirjandust, mis käsitleb seda aega, aga väga suureks abimeheks minule vähemalt on olnud ajakirjandus. Näiteks selleks, et kirjutada yhe enda elu, mis ma ise läbi elan, selles viletsas agulitoas kitsas toas pidin ma endale selgeks tegema ei saa teisiti kirjutada. Kui palju maksab süld puid, kui palju maksis nael liha? Mis mängitakse kinos, kuidas riietusid inimesed olid kleidid, nii pikad või teistsuguseid pikad eeltöö, enne kui kirjutama hakkad? Ta kestab kauem kui kirjutamine ise märksa kauem, näiteks südasuvest ma hakkasin mõtlema kohe. Jätame südasuve kõrvale, kohe komani Enn Kalmu valmis saanud. Aga siis andsid mõned mehed mulle nõu, et ära kirjuta uut sõja otseselt sõjast. Sa võid ennast rohkem korrata, siis ma tegin vahepeal lapeteus. Aga. Tahe kirjutada üht tööd oli mul enne Enn Kalmu kahte, mina aga see ilmus kuue 10 esimesel aastal. Ja üheöö ma kirjutasin 72. aastal. Nii et see mõte endas kandmine on väga suur. Ja nüüd on meil soov tilluke killuke saue sovhoosi köögiviljamaad teile kaasa anda, kuna me oleme köögiviljakasvatuse sovhoos, kui te olete kuulnud või teile kusagilt silma ülejäänud ja ka meil on väike romaan lisatud sellele, muidu võib meelest minna köögivili võib aja jooksul noh, ajahammas, keda rikkuda, see mälestus kaob, aga see väike romaan ehk.