Teed ajaloo raamatus ja tähed isiklikel tee viitadel kuidas nad ristuvad ja kuidas nad kokku on elu, nagu tuleb juttu ühe inimese eluloost. Ta on Ühendriikide kommunistliku partei liige aastast 1927. Oktoobrirevolutsiooni 60. aastapäeva pidustuste ajal oli ta külalisena Nõukogude liidus Tallinnas. Joan asfelt. Just niisugune tunne nagu ühel inimesel, kelle lootused ja ootused on täide läinud. Ja just võidu väljakul tundmus, nagu meie oleme võitnud. Me oleme võitnud ja seda võitu, meie kõik kasutame ühiskonna edasiviimiseks. Meie tööstus on arenenud nii suurepäraselt. Kui vaatame neid tööstusi siin järjest, siis leiame, et see on, see on täiesti ajakohane. Ja hästi korraldatud ja väljamaa turud on meie tööstusele avatud ja suure huviga jälgitakse seda üle terve maailma. Ja kultuuri alal on hiiglasammud tehtud. Kui iga õhtu siin ooperimajas on uus edendus ette kantud, see võib ju tervele maailmale selge pildi anda, et siin kultuurielu on kõrgel astmel. Iga õhtu on siin kultuurilised edendused, sümfooniaorkester, solistid, siis on Draamateater. Need siin on rahvale see kultuur toodud kohe kättesaadavaks. Ja see on üks osa meie soovist ja lubadusest veege kultuurrahvale, kui ma kuulasin konservatooriumis esimese kursuse üliõpilasi, kes mängisid viiulit ja tšellot. See oli niivõrd huvitav ja niivõrd julgustav, et ma pidin professorile kohe ütlema, et nüüd ma võin rahulikult silmad kinni panna. Ma olen kuulnud ja näinud, et järeltulev sugu on, on suuteline kõik seda üle võtma ja palju paremini edasi viima, kui minevikus, võib ühesõnaga ütelda, et see oli üks suurepärane läbielamus. Iseäranis oli väga liigutav kuulda laste koorisid kui suure Pärelised taevalikult meie järeltulevad põlved on organiseeritud ja kuidas nemad oskuslikult väljendasid lauludesse, see jääb jäädavaks mälestuseks. Kõneleja hoogu optimismi ja vaimustust jälgides unustage John asfalt saab aprillis kaheksakümneseks. Vaimult on ta ikka särtsakas võrulane, kes sünnikodust kaasa võetud elutarkusi on kogu oma keerulise saatuse kiuste Esedena hoidnud. Ta on keskmist kasvu, hallipäine ja naerusuine mees. Igaühel, kellega ta on kohtunud, kisuvad suunurgad ülespidi, kui asfalti meenutatakse. Asfalt on üks seda liiki inimestest, kes armastab head nalja ja muhedat sõna. Ja ei karda iseennast naljatuste objektiks teha. Ta naerutab teisi iseenda arvel ja kõikide südamed on talle kohe avatud. Küsida, et kas või näiteks Pärnu sanatooriumi tervis arstide või puhkajate käest. Asfalt, vanim ja väärikaim patsient oli kõigi ettevõtmiste hingeks. Ja kuigi ta tervis pole kunagi eriti kiita olnud ja ka selle puhkuse ajal tuli tal vahepeal lausa voodihaige olla oskas ta ikkagi iseenda ja teiste tuju kõige paremates registrites hoida. Kõik see jutt on aga ainult siis õige kaaluga. Kui John asfalti elukäiku lähemalt tunda pole tal olnud, ei kergeid, ei lihtsaid aegu, kogu elu on tulnud mehe eest väljas olla. Võlgnen seletuse, et täit pilti saada, tuleb alustada aga üsna kaugest ajast. Vana-Kuuste mõisahärral juhtus äpardus tõllaga. Tõllaratas murdus pooleks ja härra majapidamises polnud uut ratast käepärast võtta. Tehtud siis kaupa, Vainola Baroniga. Tema pidi andma tõllaratta. Vastu tahtis taaga karuvahti meest, kes hakkaks vaimne Lanetisi kaitsma. Vahetust pidasid mõlemad pooled kasulikuks ja lõid käed kokku. Nii tuli vaimelasse karuvaht Jaak. Vanas paigas kutsuti teda saare jaguks. Uus mõisnik aga leidnud, et Saari on Eestimaal niigi juba küllalt palju. Olgu jaaksaare põld, aga parem, kui see nimi oleks ikka saksa keeles, niiet Ashenfelt rahvas ütles lihtsalt asfelt. Parun oli Preisimaalt endale toatüdruku toonud. Häkki hakkas tallaga kiire tüdruku mehele panemisega pakutud siis pruuti karuvahile. Jutustaja lööb sõrmedega lustakalt nipsu ja hüüab rõõmsalt, nii et minus anud tilk või isegi kaks tilka saksa verd. Kuid kes vanadest eestlastest võis kindel olla, et tedagi pole paruni verega ehitud. Asfalt naerab oma heasüdamliku naeru. Tema lõõtsad põsed on jutuhoost kenasti õhetama löönud. Aga ta ei jätka oma nukku enne kui pärib kas nii kauge alguslugu võib kuulajatele ikka huvitav olla. Kinnitan, et tema puhul on kuulajale kõik huvitav. Pole ju midagi põnevamat kui inimese elu. Asfalt läheb jälle lustakalt nipsu ja vahetab edasi. Väimela paruni karuvahil oli kaks poega. Teine vendadest rändas noorelt sünnimaalt välja. Aastaid hiljem sai John asfalt Siberis kokku oma vanaonu järglastega. Võrumaa mees oli kusagil akvoolinski kandis põllumeheks hakanud. Vend Jüri, asfaldi vanaisa asutas aga koduvõrusse. Tema tütar Marie on Joan asfel teema. Ma olen tüdruku laps, ütleb asfalt iseteadva muigega. Kirjutage see fakt täpselt üles, sest kasvueas poisile oli see küllalt oluline tegur. Sain varakult tunda pilget dialandust. Toatüdruku poeg oli kõigile tõugata. Aga ema oli mul karakteriga naine, ta oli alati rahulik ja kõigest üle. Ta oskas inimesi hinnata ja ei teinud kellelegi hinnaalandust, ka minule endale mitte. Mäletan, et kui olin umbes nii seitsmeaastane poisipõnn tuli meie väikesesse toauba rikku. Kena ja lahke mees. Ta hellitas mind, kutsus mind pojaks. Mäletan, kuidas ta ema ees põlvili seisis, ei andestust, palus. Ütles, et vennad olevat tema eksimusest süüdi. Nemad laitnud toatüdruku näitmise mõtte maha, sest Holbergide suguvõsas olevat alati aadlitõugu puhtana hoitud. Juba Karl 12. ajast peale. Aga ema jäi endale kindlaks. Me elasime kahekesi edasi. Ainult kuulu järgi. Teadsin, et mu isa oli Peterburis jõukas ärimees. Ja veel üks kord sekkus isa mu saatusesse. See oli siis, kui lõpetasin kooli. Ta pakkus võimalust, et astuksin kadetikorpusesse. Ema oli sellele risti vastu. Tema soovis, et pojast saaks kirikuõpetaja. Nüüd oli aga mu oma aeg kätte jõudnud. Valiku tegin ise. Minust sai raudteetööline. Õppisin selgeks Telegraph ristiameti ja mind saadeti Lätimaale raudtee teletrafistiks. 60 aastat tagasi, seitsmendal novembril 1000 900 seitsmeteistkümnel aastal töötasin vanematele grafissina alfa purgi raudteejaamas põhja Lääne raudteedel. See asus esimese maailmasõja rinde lähedal, kus seal olid valitud ka raudteetööliste ametiühisuse sekretäriks. Ja pärast oktoobril võltsimine valiti mind esimehe kohale. Et juba lapsepõlvest saadik muusikast olin huvitatud siis organiseerisin ka siin raudtee ametnikutest orkestri ja sammusin demonstreerima hõiskava rahvahulga ees. Sellel kuulsal seitsmendal novembril. Muusikaarmastus on John asfaldil tõesti veres. Ta on usinasti kohvri välja toonud, et külalisele demonstreerida omaenda lugude noote. Nii et mitte ainult pillimänguharrastaja, vaid ka kompanist. Kust see muusika temas alguse sai? Ikka emast. Ema Marie oli kauni häälega naine, ta oskas ja armastas laulda. Ja ema vend oli pillimees. Aga haritud muusikut meie hulgas polnud ja ei võinudki olla. Kuidas oleks olnud võimalik õppida konservatooriumis, kui meil ei olnud isegi argipäevaste vajaduste tarvis mitte alati piisavalt markasid? Aga kuidas oleks tahtnud õppida? Ema mõistis hästi saksa, vene ja soome keelt. Mina õppisin ära isegi läti keele oma raudteeteenistuse ajal. Mõlemad, nii ema kui mina, armastasime lugeda. Nägin ema viimast korda 31. aastal. Ema oli siis juba 70 aastane. Aga ikka oli ta kindlameelne ja elust huvitatud. Ikka veel laulis ja armastas lugeda. Kohtusime tookord Võrus. Peatusin seal läbisõidul ühendriikidest Nõukogude Liitu. Need mõned päevad, mis me saime koos olla, lugesime emane ette tõde ja õigust. Ema kuulas, vargamäelugusid ja nuttis õndsa krõõda pärast. Talle läks nii südamesse krõõda elu ja krõõda raske töö. Krõõda hele hääl ja ta kurvad silmad. Mõni aeg hiljem sain emalt nukra kirja. Fašismioht, millest ajalehed kirjutama hakkasid oli ema meelest minu ja tema vahele astunud ülesaamatu takistusena. Ja emal oli õigus. Ma ei näinud teda enam kunagi, aga elulugu läheb edasi. Nii et pärast revolutsiooni algas ka raudteetööliste seas aktiivne ühiskondlik tegevus. Loodi ametiühinguorganisatsioonid ja juhtus nii, et asfalt valiti Kulbenes raudteelaste ametiühingusse komitee esimeheks. Miks valik just tema peale langes? Asfelt lööb sõrmedega nipsu ja selle asemel, et Emmasti oma energiat kiitma hakata keerab vastuse naljaks. Valiti sellepärast, et ma ei joonud ega suitsetanud. Olin eeskujulik noor poissmees, kellele mehed vaatasid lugupidavalt, naised lausa soosivalt. Kordonist saadeti mind ka üle Venemaa oli selle ametiühingute kongressile Petrogradi. Seal sattusin suurte ajalooliste sündmuste keerisesse, tegin kaasa poliitiliste võitluste tormi ja asusin kindlalt ja teadlikult bolševike poolele. Kui algas sakslaste pealetung, olin jälle Lätist tagasi. Rinne lagunes. Sõjavägi hääletas jalgadega rahu poolt. Ešelon ešeloni järel veeresid väeosad läänest ida suunas. Mäletan, kuidas kord hüppas jaama perroonile nooruke kuulipildur ja kuulutas, et ta müüks soovijale töökorras kuulipilduja 25 rubla eest. Astusin talle ligi ja seletasin, et kui mehel pole endal relva tarvis jätkuda oma kuuliprits rahulikult minu hoolde. Toimetan selle omade kätte. Poisil oli hea meel, et relvast kui koormast lahti saab mina vedasin maksiimi sõjaväe moona eželoni juurde ja seadsin laskevalmis. Olud olid segased, inimesed ärevad liikus, igasugust rahvast võis karta, et riideid, saapaid ja toiduaineid täiskiilutud ešelon rüüstamise ohvriks langeb. Otsustasin ešeloni enne sakslaste ilmumist tagalasse toimetada. Kuulipilduja jala Khaniga hoidsin korda, haakisime veduri ette ja aidaa Pihkva poole. Jõudsime õnnelikult pärale, andsin ešeloni punakaardile üle ja küsisin edaspidiseid korraldusi. Lätis ja Eestis olid juba okupandid mind saadetipinterisse, sealt aga õige pea Uuralitesse, Sverdlovski või tolleaegse nime järgi Jekaterinburgi. Olin määratud Uurali raudteevalitsuse käsutusse. Aga isegi tollel ajal, kus tööd tehti vahel ööd ja päevad läbi kus keegi õieti sotti ei saanud, kus on rinne, kus tagala püüdsin ma ikka ka muusika jaoks energiat näpistada. Kuna õppimine oli nüüd tasuta, astusin Jekaterinburgi muusikakooli. See oli ju mu ammune unistus. Mäletan, et teel raudteevalitsusest koolihoone juurde läksin iga päev mööda kõrget languga piiratud kivimajast. Teise korruse akna juures nägin alailma seisvat kedagi meest, käsi Napoleoni kombel rinnal frentši nööpide vahel. Midagi tuli tema naeruväärselt pidulikust hoiakust, nagu tuttav ette lõpuks taipasin. See on Nikolai Aleksandrovitš kukutatud tsaar Nikolai teine või lihtsalt kodanik, romaanov koduse aresti all. Palju aastaid hiljem juba Ameerikas olles nägin kinos ikka ja jälle uusi Hollywoodi superfilme. Viis, kuidas Venemaa palverännakutest paljasjalgse romaanovi piinapingi juurde. Kuna saatus oli tahtnud, et ma olin ise juhtunud nägema ajaloolist tegelikkust, veendusin ikka ja jälle, et kodanlik ideoloogia ei hooli ühestki tõest ega tähest. Tuli teha olematuks Venemaa rahvaste revolutsioon. Oli tarvis hävitada selle revolutsiooni railisus ja ideaalid. Ja nüüd kestab see siiamaani. Miamis võite selles veenduda iga tänavanurgal. Aga see on juba uus teema, kuhu me pooleli jäime. Me jäime pooleli Jekaterinburgi muusikakooli juurde. Nonii, ka minu elus tuli selle kohadel paus. Kool jäi pooleli, plaanid muutusid. Uuralites upitas end võimule Koltshak. Ühel ilusal päeval oli mul plaan minna oma viiulile uusi keeli hankima. Seadsin sammud tuttava viiulimeistrimaja poole. Samal tunnil marssisid koltšaki eelväed linna. Jõudsin just maestro maja juurde, kui tänavale kogunenud kodanlaste jõugust keegi äkki sõrmega minu peale osutas. Võtke ta kinni, ta punaste komissar. Olen teda näinud Nagaaniga raudteejaamas ringi, temas hetk oli kriitiline. Valgete voor peatus kõik silmad puurisid mind ka seekord, nagu palju kordi elus päästis mind muusika. Viiulimeister astus mu juurde, sirutas käe ja ütles. Austatud härra, lubage oma instrument Teie võrratule pillile sobivat keeled on leitud. Meister võttis viiulikasti, kõik nägid, et see oli viiul, mittena kaan. Tänav rahunes. Sõjavägi marssis oma teed ja ka mina pääsesin oma teed. Läksin otsima lätlastest sõpru, et nende abil leida ühendust punaste küttide polguga. Minust sai Imanta polgu puna, kaartlane. Ja viiul oli ikka minuga. Olin kaasa teinud kaks revolutsiooni. Olin jõudnud Võrumaalt Siberi väljadele. Olin teel suurte elutõdede ja oma isiklike teetähiste poole. Revolutsioon ja muusikapüssi ja viiul. Minu elust kahe suure kutsumuse minu teest kahe sätendava tähe all võiks kirjutada terve romaani, kas pole see nii? Küsib Žanna, asfalt äkki pesueht Ameerikas slängis tõuseb korraks püsti ja kohendab prille. Et paremini kuulajat näha. Ollakse temaga nõus, et ta elu on olnud põnev? Ojaa olen nõus nagu romaan nagu romaan mitmes köites, sest me oleme ju alles alguse juures. No debasfelt lõbusalt väikese tagasikäigu. Võib-olla, et pole sünnis ennast romaani kangelaseks teha. Aga lepime kokku, et vähemalt romanss on minu elus siiski olemas. Ja ta naeratab nii häälekalt. Nii südamest, et prilliklaaside taha pisarad veerevad. Ta on parandamatu optimist. Ja nüüd minu poolt üks tõeline väike romanss ütleb Jon asfalt peaaegu et pidulikult. Ta teadvustab muusikalise vahepala, mille esitavad kleidis berna ja Jon asfalt. Kui kuulajail on huvitav John asfalti loo edasistest sündmustest teada saada, siis palun kuuldele. Tuleval laupäeval samal ajal.