80. sünnipäeva künnisel tuli oma lapsepõlvemaile külaskäigule mees, kelle elulugu on põnev ja keeruline nagu romaan. Kui mitteromaan, siis üks üllatav romaanikene kindlasti või õigem oleks öelda romanss. Minu elus on alati olnud kaks põhitelge. Revolutsiooniline rütm ja emotsionaalne meloodia. Need kaks on mul alati olnud kõrvuti ja lausa koos loogiliselt uskumatult nagu elus ikka. Niisama loogiliselt ja uskumatult. Jon asfalti looga tegime algust möödunud laupäeval. Aga nii pikk elu nagu tema oma ei saanud ju kuidagi poole tunni sisse ära mahtuda. Nii et asjaosalise lahkel loal võtsime nädalase vaheaja, et täna tema elusündmuste kera uuesti veerema panna. Alustagem siis asfalti meele järgi. Emotsionaalse meloodiaga. Ma jäämist kaasa toodud helilindil on väike kontsert asfaldi elutoas peetud koduselt muusika hommikult. Praegu kuulata seda ise niisuguse vaimustatud tähelepanuga, et teeb lausa kadedaks. Nende kõrgesse ikka jõudnud inimene on säilitanud lapseliku oskuse vaimustuda. Siin saladust ei ole inimene. Peab oskama elada. Et ta mitte oma tervist ei rikuks. Inglise keeles on väga toredasti öeldud, et meie keha on jumala tempel ja peaaju on inimesel see templihoidja, kes peab oskama teda hoida. Kõnnid tubakas suitsetamised ja liiga alkoholi tarvitamised. Kawased üleval hoolamised, praalimised. Need ei ole mitte tervisele kasulikud, seda me teame ja seda on 1000 korda kinnitatud. Ja ma soovitan kõikidele omale armsatele, sõpradele, seltsimeestele, iga kord vale, seda toonid on nüüd need seda piirata, ehkki täiesti jätta Bruckimata. Me juba teame, et John asfalt on Võrumaalt pärit. Teame ta, ema oli mõisa toatüdruk, kellel eluaeg jätkus meelekindlust, sirge seljaga käia ja oma pojalegi sedasama õpetada. Raudteetöölisest John asfeldist sai oktoobrirevolutsiooni päevil aktiivne võitleja bolševike väeleris. Kodusõja sündmuste hakul oli ta Jekaterinburgis praeguses Sverlovskisse esimene kohtumine konjakiga oleks talle peaaegu et saatuslikuks saanud aga elus peab vedama ja asfaldil vedas. Tookord päästis teda muusika, nagu ta ise väidab. Või õigemini viiul, mis kihama löönud, tänavastseenis kirgi rahustas ja punaste Komissarina kinni peetud noorukil silmapiirilt õigel ajal kaduda võimaldas. Jon asfaldist sai Läti kütipolgu võitleja. Tal olid ju läti keel suus ja Läti raudteelaste ametiühingu juhi paberid taskus. Läti polguga tegi ta kaasa pika sõjakäigu läbi-Siberi-Vaikse ookeani rannikuni. Wymanta polk jõudis Vladivostokini. Kaug-Idas olid tol ajal keerulised olukorrad. 18. aastal olid siin küll nõukogude võimule tulnud. Õige peaga maandusid Vladivostoki sadamas valged intervendid. Võim hakkas käima käest kätte. 12. jaanuaril 1918 ilmus Vladivostoki kuldsarve lahte jaapaniristleja Ivami. Mõni päev hiljem tulid reidile ka inglise ja ameerika sõjalaevad. Ametlikult teatati konsulaatide kaudu, et need relvajõud on ilmunud kaitsma Vladivostokis elavate välismaa kodanike julgeolekut. Nõukogude võim ei olevat suuteline ise nende ohutust kindlustama. Muidugi oli see vaid ettekääne imperialistliku interventsiooni alustamiseks. Julgustatud välismaiste sõdurite ilmumisest elavnes ka kodusõja käigus. Kaug-Itta veerenud sisemiste kontrevolutsionääride tegevus. Peatestsid valgekaartlased ja kadetid, Esseerid ja anarhistid ning ka lihtsalt avanud turistid ja bandiidid. Igaüks püüdis segastes vetes kalu püüda. John asfelt kirjeldab seda oma Kaug-Ida aega nii värvikalt ja elavalt, et päris näed, kuidas bandiidid rüüstavad luksus võõrastemaja, kuidas mööda peatänavat kihutab anarhistide kaarik musta lipu all. Kuidas jaapani firma issido kontoris leiab aset saladuslik mõrv. Hommikul avastatakse büroo lukustatud uste tagant kaks laipa. Selle kõmu tekitanud mõrva taustal algaski Vladivostoki sadamas jaapani vägede maaletulek. Ja kohe asusid sissetungile ka inglased, ameeriklased, prantslased. Nii algas interventsioon, mis kestis üle nelja aasta. Bolševike tegevusi jätkus illegaalselt. Aga tuli leida võimalus ka legaalseks eksisteerimiseks, jutustab John. Asfalt jätkab küsimusega. Mis te arvate, mida ma välja mõtlesin? No kust ma seda oskan arvata? No mida niisugustes keerulistes oludes kõige rohkem vaja võis minna? Sunnib usutletav küsijat ennast vastust otsima. Võib-olla, et mitmesuguseid dokumente, mida vastavalt päevakorras olevale võimule võis kasutada. Väga õige, kallis reporter, väga õige, on asfalt rõõmsalt nõus. Ta teeb käega õhus dirigendi žesti ja asub seletama. Olin läti punase polgu võitleja, seda esiteks. Punakaartlased pabereid ei tohtinud tolleaegses Vladivostokis aga keegi näha. Teiseks oli vene aasia pangaametnik. Sain selle kohe interventsiooni alguses selle ameti, nimelt tänu ühele Eestist pärit pangategelasele. Ka selle ametikohta olid mulle paberit taskus, päris koltšaki allkirjaga. Veel olid mul üliõpilaspilet ja üliõpilase kaustikud nagu alati ja igal pool ei saanud ma isegi sel ajal õppimist unarusse jätta. Ja käisin õhtuti kommertskoolis lahingutel. Otsustasin riski peale välja minna ja kindlustada end ka välismaise kodakondsusega. Ühel heal päeval sisenesin Rootsi konsulaati ja teatasin, et olen Skandinaaviast pärit soomlane Johannes Eha. Poole tunni jooksul anti mulle välja Rootsi kuningriigi alama isikutunnistus. Nüüd arvasin, et olen kõige vastu kindlustatud. Ühel hilisel tunnil olin koduteel loengutelt oma korteri poole. Äkki kargas pimedusest mitu meest mu ette. Tundsin külmana Khani toru laubal, kes sa oled? Käratas jõugu juht. Mul käis peast läbi mõte, et kui olen bandiitide käes, huvitab neid raha. Tähendab, pean esinema isikuna, kellel raha pole ja ei võigi olla. Ulatasin viisakalt oma matriklid, konspektide kaustiku. Haa, tudeng, las läheb. Ja läksingi oma teed. Aga oleks võinud käia naksti. Asfalt plaksutab sõrmi ja tõstab käe oletatava Nagaaniga. Hetkeks jutustaja tõsineb. Võib-olla teeme väikese muusikalise pausi. Asfalt noogutab. Meloodiline moment, tema kodukontserti lindilt. 1920. aastal algas Kaug-Idas välismaiste konsulaatide kaudu punastes kütipolkudest sõdinud lätlaste interneerimine. Jon asfalt sattus koos ühe interneeritute partiiga prantsuse auricule. Laev alustas ookeani reisi Euroopasse. Pärast mitmekuist meresõitu randuti Lätis Liibavi sadamas. Sealt toimetati mehed eželoniga ringiga. Jon asfalt otsustas üritada uuesti Eestisse pääseda. Ta sõitis Valka ja esitas oma paberid asfaldi nimele. Eesti piirivalvemuutus ärevaks. Keegi allohvitser luges asfeldi nime asemel Anvelt ja piiriületajal võeti vahi alla. Kuidas hulka aega, enne kui eksitus, selgus, aga täit usaldust oma isiku suhtes. Asfalt muidugi Eestis ei leidnud ja ei võinudki leida. Võrus oli mõrvatud asfaldi onu kes 1918. aastal Töörahva Kommuuni miilitsa-na oli tegutsenud. Pealegi ei olnud Võrus võimalusi muusikaharrastusteks, aga need olid Jon asfalti alati paelunud, keda sõitis Tartusse ning tal vedas. Ta leidis tööd Vanemuise orkestris. Päeval töötas ta maakonnavalitsuses ametnikuna, õhtuti mängis teatris viiulit. Sel ajal puutus ta tihedalt kokku Paul Keerdega. Gerdal oli samuti ametniku koht maakonnavalitsuse kantseleis, töö- ja hoolekande osakonnas. Juba tol ajal olid Paul Keerdo tihedad sidemed illegaalse töölisliikumisega. Kahekümnendatel aastatel sai temast aktiivne põrandaaluse parteiorganisatsiooni liige. Nagu asfaldil, oli ka Gerdal kunstniku meelt. Keerdo kirjutas jutustusi ja laaste asfaldi unistus muusikat õppida oli keeltele arusaadav ja ta pidas sellest kaasvõitleja kiindumusest väga lugu. Asfalt üritas konservatooriumisse pääseda, 22. aastal ta asuski Tallinna. Õppimisest ei tulnud aga ikka midagi välja, sest sissetulekuid ei jätkunud isegi mitte kõige tagasihoidlikumaks elukorralduseks. Õppemaksu polnud kusagilt võtta. Asfalt oli nagu ikka rohkem entusiast kui majandusmees. Tallinnast, ta nakatus džässimoest ja tegi ennastsalgavad trummari tööd ühes pealinna lokaalidest. Kas teate, armas laps, mis mul praegu meelde tuleb, hüüab asfalt õhinal. Kord astus restoranis meie esinemise ajal orkestri poodiumile soliidne härrasmees esitles ennast, et ta on helilooja Artur Kapp. Kaks surus mu kätt ja ütles, et armas on kuulda noort põlvkonda nii innukalt musitseerimas. Aga teil oleks tingimata tarvis õppida. Asfalt oli siis kiitusest meelitatud, Jedivustatud. Ja kujutage ette, et nüüd Tallinnas oli mul juhus Eugen Kapi kontserdil viibida. Õnnitlesime autorit suure edu puhul ja ütlesin omalt poolt, et armas on näha uut põlvkonda nii innukalt musitseerimas. Asfalt jutustab, kuidas ta noorele kapile, nagu ta Eugen nimetab, vana kapi meelde tuletas. Vaat nii, läheb aeg, mõtlen mina. Sest asfaldil on tõesti õigus meie vanameister Eugen Kapi nooreks põlvkonnaks pidada. 23. aastal, varsti pärast Viktor Kingissepa mõrvamist üritas John asfalt ajutiselt välismaale rännata et seal kuidagi kooliraha teenida. 24. aasta 10. jaanuaril astus ta New Yorgis Ameerika pinnale ühes käes väike kohver teises riiulikast. Ja ma tundsin, nagu ma oleksin rändur kõrbes ütleb asfalt humoorikalt. Ameerikas peab inimene kas kaduma miljonite sekka või väga täpselt teadma, mida ta tahab. Mina teadsin, aga mul ei olnud raha, et oma tahtmist ellu viia. Ma mängisin mitmes orkestris, mitut pilli harjutasin koorides ja ansamblites, kõik, mis võimalik, sai tehtud. Aga loodetud rikkusi ma ei saanud ja tähendab ka muusikaline haridus jäi ikka ainult unistuseks. 27. aastal võeti mind vastu Ameerika Ühendriikide kommunistliku partei liikmeks. Kuna minu poliitilised teadmised olid rohkem praktilist kui teoreetilist laadi, suleti mind New Yorgis. Parteikooli. Tekkisid tihedad sidemed mitmete huvitavate inimestega, hiljem Ameerika kommunistlikus liikumises silmapaistvat osa etendanud tegelastega. Aga see on teema, mida me siinkohal üksipulgi läbi võtta ei jõua. Isiklikus plaanis osutusid põnevaks kolmekümnendad aastad. Nõukogude Venemaal oli alanud sotsialistlik industrialiseerimine. Uute tööstuste planeerimiseks ja ehitamiseks kutsuti abi jõududena tööle ka välismaa spetsialiste. Juhus tahtis, et minust sai üks selle ettevõtmise korraldajaid. 31. aasta juulis sõitsin nõukogude liitu. Kuulusin veeteede rahvakomissariaadi koosseisu ja tegutsesin Ameerikas spetsialistide värbamise ja töölerakendamise alal. Nägin tohutut entusiasmi ja ennastsalgavalt tööd, mida revolutsiooni kodumaal oli vahepeal ära tehtud. Nakatusin töö vaimustusest ja suurtest plaanidest. Moskvas puutusin kokku ka Eesti revolutsionäridega. Esimest korda nägin palgest palgesse Anvelti, kellega mind juba ükskord oli ära vahetatud. Suhtlesin korgi ja tõmmelda. Eesti klubis tegelesin tasapisi ikka ka oma lemmikalaga. Musitseerisime. Mu perekond oli aga ühendriikidesse jäänud ja ka minu parteiliselt kohustused ei lubanud mul lausa omapead elu asju korraldada. Pidin sõitma Ameerikasse tagasi. Kui seda tegin, siis teadsin, et olen Nõukogude Liidu veendunud patrioot ja aktiivne internatsionalist. Mitte kõik ei olnud lihtne ja selge ka järgnevatel aastatel. Keeruline oli olukord Ühendriikide komparteis pärast teist maailmasõda. Nii mõnigi kord tuli lausa pessimismi eemale peletada. Ja mille muu kui muusikaga. Inimene suudab kõike, millesse ta usub. Sünnima jääb armsaks surmatunnini olgu ta siis mis aastaajal tahes. Kas ta on suvel ilusal lillel õitsemise ja linnulaulumise ajastul, ehk on ta sügisel, kui tibab seda hääd seenevihma. Eile õhtul nägin ma esmakordselt lund peale 38 aasta. Ma pole lund näinud ja seda ma lootsin, et ma nüüd külastamise ajal on mul võimalus lund näha. Eile õhtul nägin neid ilusaid valgeid helbeid õhus. Küll sooviks seda, et talv tuleks enne minu Sid tagasisõitu. Ehk saame veel pidustada ühes uut aastat seda toredat 1900 70 kaheksad uut aastat, mis peab meile kõigile palju õnne ja rõõmu tooma. Kõik oma maise vara oma noodid, oma instrumendid, oma raamatud on John asfalt pärandanud Ühendriikide kommunistlikule parteile. Iseennast on taga määranud igaveseks Eestimaale.