Diad raadio kahe kuulajad, pühapäevane saatekava on jõudnud taas saateni resteria, nüüd pisut vähem kui tunni ajaga saame tuttavaks ühe tuntud Eesti kultuuritegelasega või võib öelda, et pigem lähemalt tuttavaks, sest et tuttavana kindlasti juba kõigile ja kuulame pisut muusikat, mida ta on meile siia saatesse valinud teatud siis kriteeriumite alusel ja muidugi räägime tema elust-olust ja teeme ühe väikese mängu ka, aga ega siin väga pikka juttu ei olegi, siia vaja algusesse teha on, mul on hea meel tutvustada tänast stuudiokülaliste näitleja Priit Võigemast, tere. Tere. Seda saadet ette valmistades ma vaatasin neid igasugu filme ja lavastusi ja kõike seda, kus sa oled mänginud ja siis kuidagi tundus selline, et Vau, et kas tõesti kõik, need on sinu osalusega, sa isegi oled kunagi mõelnud selle peale niimoodi tagasi, et sellistes asjades on olnud au mängida. Ja mitte liiga palju, aga jah, mõnikord kui on mõne asja jaoks on vaja näiteks CV saata siis on vaja kirja panna jälle mingisuguseid asju, siis mõnikord jään mõtlema küll, et ahah, sellised asjad on ka olnud kunagi ja et mis huvitavaid keerdkäike pidi mina sinna küll olen sattunud. Kuidas nende Tseeveedega on, kui palju sa neid saatma tead? Neid on õnneks mitte palju, neid on tavaliselt vaja saata, kui on tegemist näiteks Kultuurkapitaliga, on vaja suhelda. Et tal mingi lavastuse mingi projekt, tulemus kuskile, et siis siis on vaja saata tavaliselt siis ikka tutvustada saledam ja see on tore sulle muidu selle sellise ütleme siis kiidulauluga ja selle nii-öelda vastuvõtmisega on, et meeldib sulle see, kui inimesed niimoodi kiidavad ja muudkui räägivad, et oh, on nii tore. Jah, tore muidugi on tore, kui kiidetakse, aga ma kohmetus kohe siis ma ei oska midagi kosta, selle peale ei oska sellega suurt midagi peale ka hakata selle kiitusega. Et siis siis tavaliselt muutubki see situatsioon hästi selliseks kohtlaseks kohmetuks, et mina ei ütle mitte midagi selle peale, ütlen aitäh ja tore. Nii et sellega pole mõtet niimoodi juttu alustada ka. Noh jah, võib-olla räägime millestki muust. Kuidas, kui me nüüd läheme pisut ajas tagasi, kuidas lapsepõlves selle kiitusega oli, siis oli seda märksa meeldivam, toredam saada või? Ma ei mäleta, et ma oleks tundnud mingit meeletut defitsiiti selles osas et üleüldse, kui ma mõtlen oma lapsepõlve peale, siis oli õnnelik, pingutan, mis ma pingutan, ma ei leia sealt mingisuguseid kohutavaid läbielamisi võib-olla, kui välja arvata keskkool, keskkool, põhikool, noh, see on ilmselt ilmselt kõigil on seal sellised vastakad kaid, mälestusi, teismeaeg ja see kõik on selline, tekitab judinaid siiamaani ja hea meel, et see on selja taga. Nii et uuesti sinna aega siis ei tahaks tagasi minna, ei seal, vaata, tekitab judinaid, aga see on selline kahe kahe otsaga asi, et need on siuksed, õuduse ja mõnujudinad korraga. Et seal oli ka väga palju, väga palju toredat. Kuidas lapsepõlve sellega oli, et no ütleme, kui me lihtsalt toome näitena selle kiituse, et siis üldiselt see vist tuli siis pillimängu eest. Ma saan aru lapsepõlvest? Ei, ma olin üldse korralik laps, ma ei olnud väga mingisugune pätt. Jah, pilli mängisin ka, ma arvan, siuksel nagu keskmisel rahuldaval tasemel. Et morse noodi õppimine oli, oli niisugune natukene vilets, ma ei viitsinud sellega tegeleda, kõrv oli päris hea, et mul jäi kiiresti meelde. Ja siis ma teesklesin, et ma loen nooti. Kaua sul see õnnestus? Põhimõtteliselt muusikakooli lõpuni? Ei noh, eks ma loen ka natukene, aga aga jah, sellega on see asi, et noh, näiteks mingisuguses esinemise situatsioonis mis iganes eksamil või kuskil, et kui siis peaks mingi närvi või ma ei tea, mille tõttu nagu järg käest ära kadumas, siis kui kusagil nooti ladusalt ei loe, siis siis on järje peale raske tagasi saada. Aga ma saan aru, et sul seda muretseda tekkinud tekkis paar korda ikka. Päris õudne oli. Ja siis jäigi tegemata või? Ikka kuidagi hakata otsast peale jälle. Aga nüüd, kui jätkata sellel samal muusika teemal, siis alustuseks sul oli, mis pill sul oli, kitarr päris ei, ei tähendab, vanemad kinkisid mulle küll kitarri mäletagi, mitmendaks sünnipäevaks oli aga kitarr mul oli kodus olema, siis ma ei osanud sellega suurt midagi teha. Poegade seisis niisama ja ma ei mäletagi nüüd konkreetselt, kelle eeskujul võib-olla see võis olla Gunnar Graps kelle eeskujul ma hirmsasti tahtsin hakata trumme mängima. Ja siis läksingi õppima löökpille Rapla laste muusikakooli. Aga see, need löökpilliõpingud piirdusid pigem siis ksülofoni mängimisega. Sest see Rapla laste muusikakool, mis ma nüüd kuulsin uudist üksta veeerrist, et vista hakatakse ehitama uut maja Raplas muusikakooli jaoks, mis on suurepärane uudis, sellepärast et siis kui mina seal käisin, siis oli pisikene pisikene selline kork, korterelamu, üks mingisugune nelja korteriga või, või midagi sellist. Ja kõik pilliklassid olid siis nendes pisikestes tubades ja löökpilliklass oli täpselt flöödi või viiuliklassi kõrval ja komplekti taha, sellepärast ei saanudki enamasti minna, sellepärast et siis algas suur õiendamine teiselt poolt. Et mida te kolistatasin ja seal ei ole tänu sellele see noh, ütleme trummi mängimine mul natukene niimoodi soiku jäigi, et põhimõtteliselt siis mängiti flööti ja samal ajal ei tohtinud trumme õppida, võis õppida niimoodi vaikselt, tasakesi trumme. Aga samas seda nii-öelda näitlemispisikut seal selle muusiku sellise tee vahel ei olnud, siis. Seda ongi raske tuvastada, kuskohast see, mis ikkagi suhteliselt juhuslik, noh, jah, lasteaias ja koolis ikka mingisuguseid näidendeid tehtud ja kas see siis mulle tundus, et see on kõik väga piinlik. Et kui seal esinema ja mingit luuletust lugema ja see ei tundunud nagu niisugune väga-väga ahvatlev mulle sellel hetkel. Aga ma arvan ikkagi läbi filmide läbi telelavastustele, mida ma vaatasin, palju lapsena sealt kuskilt hakkas idanema. Lasteaias mäletan, tahtsin saada juuriga kaariniks O kellest alles alles oli see tohutu tähtpäev juriga kaaring, kelleks ma veel tahtsin saada liiniks leeniliks jah, nii on, mis põhjusel? No ütleme, ma läksin ju lasteaeda või nullklass oli, vist, tähendab nullklassi see võis olla siis 86 aastal ja, ja siis oli selline ideoloogiline surve oli selline, et laulsime Lenini laule, kuidas ta on kõige toredam inimene maailmas ja lapsi võtaks ta sülle ja silitas hellalt pead ja. Ja miks ei peaks, kui kõik täiskasvanud seda sulle siiralt räägivad? Jah, ja siis ma tahtsin olla lenin sama hea. Sul õnnestus ka vanematele rääkida oma soovist? Ei, ei, vist mitte, aga ilmselt see oleks halvasti lõppenud vist. Kui nüüd muusikast rääkida, siis oli ju tegelikult väga suur ambitsioon lausa Ameerikasse välja jõuda kui ka, et see ei olnud mingisugune niisama alguse, no ütleme nii, et see oli rohkem tema ambitsioon, maa oleks nagu seal tuules kaasa lehvinud võib-olla ja noh, paigust rääkides siis siis see ju ei olnud üldse vähetõenäoline, see Ameerikasse minek, aga tookord jäi ära põnev fakt, et sina vist õpetasid Vaikola esimesi kitarri käike või kuidas standard häälestuses ta mängisid juba lugusid ammu ennem seda, ta oli mõtelnud välja mingi enda alternatiivse häälestuse ja mängis sellega ära kõik lood, mis ta tahtis, lihtsalt minul oli see au ja õpetada talle vist teetuur oli, mis ma talle õpetasin, sa jõudsid siis selle näitlemisega tiiruga alles gümnaasiumis niimoodi päriselt, et nagunii-öelda proovimiseni, et jah ja seal ühesõnaga Rapla ühisgümnaasiumis oli näitering nagu vist, kas korralikus gümnaasiumis on heitering ja, ja siis ma läksin ka sinna näiteringi. Võib-olla mitte mitte mitte otseselt, sellel põhjusel oleks hirmsasti tahtnud näitlejaks saada, mulle meeldis seltskond seal kriitikus tüdruk. Aga see oli tõesti väga tore seltskond ja, ja meie juhendaja Krista Olesk oli niivõrd tark. Ta andis meile täiesti vabad käed, tehke, mis tahate, seal ei toimunud mingisugust näitlejakoolitust või mingisugust sellist asja. Ei teinud seal väga mingisuguseid etüüdi ega mingeid harjutusi. Tegime seda, mida tahtsime ja tundus, et see toimis. Mida te tegite seal siis näiteks me ise saime valida, mõtlesime kuna toimusid igasuguseid kooliteatrite festival ja et siis, et, et mis, mis tüki seal võiks mängida või teha, siis valisime seal oli vist kivile vanamehed seitsmendalt seda tegime, siis oli Gulliver ja Gulliver, mida mängisin Uku Uusbergi kahekesi Issandal, võib-olla seal oli keegi veel. Ühesõnaga mina, Juku, olime kindlasti Uku oli siis minust poole lühem. Selles mõttes see ongi see rapla võlu, et ükskõik, kui sai käik, siis võidki ära unustada need kuulsad inimesed, kes sinuga koos sellelsamal teekonnal Rapla on suhteliselt Eesti keskel ja Tallinnale väga lähedal, et sellepärast sealt ilmselt tuleb selliseid tegelasi. No ütleme nii, et kultuuri Mekana võib ta küll vist hästi kaardile paigutada enam-vähem. Kui on soovi, palun kes siis soovib, see paneb, aga kuulame siia nüüd ühe lapsepõlvelooga ära lapsepõlvehitti. Ja selleks on siis kapten Granti lapsed. Isaac Tunajevskilt. Miks sa selle loosi valisime, sellepärast et ma suure huviga vaatasin filme lapsepõlves. Teatavasti siis oli põhimõtteliselt lisaks ETV-le oli veel üks telekanalis, oli vist kesktelevisioon ja sealt. Ühesõnaga ma täpselt ei mäletagi, kus kanali pealt seda näidata, aga aga põhimõtteliselt oli pühapäev oli see päev, kus näidati filme, lastefilme, mingisugust mängufilm, ühes ma hirmsasti ootasin ja ja ma pidin pikali kukkuma, kui ma kuulsin seda kapten Granti sissejuhatust, seda, seda tunnusmuusikat seal sellele filmile, see tundus lihtsalt nii lahe ja kui ma hakkasin seda filmi vaatama, siis, siis teinekord, kus ma pidin pikali kukkuma, oli see kui kaadris ilmuse. Lembit Ulfsak. Ma ma ei, ma ei suutnud uskuda seda, kuidas see saab olla. Kuidas saab olla, et Lembit Ulfsak on seal niimoodi? See oli, see oli võimas elamus mulle. Kahe kuulaja, see oli Priit Võigemasti selline lapsepõlvehitt, mida kuuldes, nagu me juba kuulsime, siis oleks peaaegu pikali kukkunud, aga tundub, et ikkagi jäi püsti ja räägime siin tema elust-olust pisut ka edasi. Kui nüüd minna sinna peale kooliaega ja ütleme sinna siis ülikooli astumise aega sa tegelikult ei plaaninud ju minna lavakunstikooli, vaid hoopis helirežissööriks? Jah, aga see oli ka selline, pigem selline hädavariant, sest ega ma ei, ma ei teadnud, kelleks ma tahan saada täpselt või millega ma hakkan tegelema tõsisemalt. Aga jah, ma käisin Pedas, käisin küll mingisuguse avalduse, viisin sinna sisse, kirjutasin vist mingi SEK ja ja seal oli, see on niisugune lahtiste uste päev oli seal ja siis raadio režitudengid esitasid seal oma mingisuguseid näitlejameisterlikkuse eksami, mingeid katkendeid ja etüüdi ja see oli palju huvitavam. Seal oli ka mul paar tuttavat inimest, näiteks Karol Kuntselile keda ma teadsin juba varasemast ajast ja, ja siis loomulikult juhtuski see asi, et olid need lavaka katsed vahepeal, siis sinna läksin ka koos sõpradega siis sealt Rapla ühisgümnaasiumi näiteringist ja kui selgus, et pääsesin edasi järgmisse vooru, siis jäigi see raadiorežii asi pooleli ja sealt edasi oli täiesti loomulik, et jah, see õige valik. Ei, ei, üldse mitte, ma ikka väga kahtlesin, ma olin, ma arvan, noh, esimene pool aastat seal lavakas ikkagi väga ehmunud. Et mis asi see nüüd on, kuhu ma sattunud olen ja mõtlesin tõsiselt, et äkki peaks midagi muud ikkagi tegema. Ja siis rahustasin ennast maha, et noh, mis seal ikka, et see on ainult neli aastat, et vaatame selle neli aastat siin ära ja et siis on aega veel eriala vahetada ja õppida mida iganes. See oli muidugi illusioon, sellepärast et teatrikool neelab inimesena täielikult endasse juba. Noh, meil oli juba esimesel kursusel või teisel sealkandis osalesime juba kursuse juhendaja lavastuses kuritöö ja karistus ja siis sa oled juba selles masinavärgis sees juba juba on etendused juba mingisugused asjad ja siis see muutub nii juba sinu argipäeva ja elu osaksid sealt pärast ennast nagu lahti harutada on praktiliselt võimatu. Need enam-vähem selline natukene ikkagi kogemata kogu see tee kinnistu siis jah, paraku küll, et ma ei tea, kas see on hea või halb, eks natukene jääb endale selline mulje, et nagu sihukene tuulte tõugata. Et kus on siis see enda selgroog ja tahtejõud ja aga nii ta on läinud. Nii et sellise ilma suurema ettevalmistuseta tegelikult sina said seal kenasti lõpuks hakkama ja seal ei olnud mingit probleemi, et need, seda ettevalmistust oleks kuidagi vaja ka jäänud? Ei, ma arvan jah, et seda seda ettevalmistust iseenesest ei olegi seal vaja, sest niikuinii võetakse see noor inimene, kes sinna teatrikooli on läinud, võetakse ta seal juppideks lahti ja kui tal on juba selleks ajaks kujunenud mingisugune oma ampluaa, olgu see koomiline või traagiline või mis iganes ja omad stambid, siis neist üritatakse seal ikkagi kohe lahti saada. Ja pärast sa pead muidugi ennast ise kokku panema uuesti, et see ettevalmistus, ma arvan, ei olegi nii oluline, seda vist juba juba Panso omal ajal. Pigem seadis sellise kriteeriumite võetakse vastu inimesi, kellel ei ole eelnevat mingisugust näitlemise kogemust, et nii-öelda puhta lehena tulla. Sa tulid sealt kenasti lavakunstikoolist läbi ja siis läks ikka täie raksuga kohe tööle, et ma ei tea, kas nimed marmortahvlil juba kooliajal, äkki? Jah, see oli kooliajal ja sealt edasi siis vist kõige pikem projekt, mis seal sellel ajal oli, oli vist ikkagi Dino ja jah, jah, ärme unusta tegelikult nimed marmortahvlile järgnes kohe täna öösel me ei maga ja ja siis sellele järgnes 10 aastat vaikust kino poole pealt. 10 aastat vaikust, aga siis muidugi peale seda nüüd olnud 10 aastat, et hästi pigem vist jah on ei nurise, kui nüüd võtta see Buratino tegutseb jälle uuesti, see vist kestis umbes kolm aastat, eks mul on sellise, sellise ajaarvestusega väga kehvasti, mul õudsalt raske anda vastuseid, et kui kaua mingisugune asi kestis, millal see oli, kas oli viis aastat tagasi 20 aastat tagasi? Tundus, et see kestis hästi kaua. Aga lapsi ja ma arvan, et sa ei vaidle vastu, kui siiamaani lapsed ikkagi teavad seda, Buratino tegutseb jälle, vaatasin ETV2 vist siiamaani kannab seda üle. Võib-olla tõesti, jah, noh, ma arvan, et see on tore, kui see endi endiselt lastele meeldib. Kuidas teile endale seda teha, et ikkagi mängida selliseid nii-öelda ma ei teagi siis ikkagi ka lapsi selles mõttes, et laps, vaata, ta tundub, et nagu ka laps mängib seal niimoodi. Et kuidas teile endale täna oli, see oli täitsa tore, Wimberg kirjutas ju meile stsenaariumi, aga noh, me suhtlesime nendesse stsenaariumidesse suhteliselt loominguliselt ja tundus, et see toimis. Noh, loomulikult ühel hetkel tekib lihtsalt väsimus, kui noh, kui kolm aastat järjest ank kõik pühapäevad veedad kuskil telestuudios siis paratamatult jääb kõik need muud asjad, mida võiks pühapäeval üks normaalne inimene teha, need jäävad tegemata ja saame siis sellel ajal juba elasid Viljandis ka vä? Jah, jah. Nii et selline elasin Viljandis ja Tallinnas, kui nüüd panna natukene siit edasi sellest samast Ugalast, sa olid seal üsna head aastad ja siis linnateatris üsna head aastad, nüüd oled küll vabakutseline, aga kui nüüd võrrelda neid aegu, Ma ei tea, kas üldse on võimalik võrrelda. Aga kuidas sa ise tunned, kas selline vabatahtliku variant on siis see kõige meeldivam või vabatahtliku mida vaba vabatahtlikke. Vabakutselise ja. Ei, ma ei kahetse küll midagi. Viljandis oli väga tore see seltskond, kellega me sinna läksime, sai päris palju pulli. Mis on selle töö juures? Ma arvan, üks olulisemaid asju, see, et see peab olema lõbus, mitte, peaks lakkamatult mingit pulli tegema kogu aeg, aga see peab olema lõbus, et nii kui ta muutub siukseks raskeks rusuvaks, et siis siis on midagi jälle kuskilt valesti ja ka need inimesed, kes seal ees olid, juba nendega klappis. Hästi. Martin algus Aarne Soro, Tanel Ingi, Meelis Rämmeld, Gert Raudsep Hilje murel, kes olid sellel hetkel Ugalas hästi suurepärane seltskond. Ja hiljem hiljem linnateatris samamoodi oma kursusekaaslastega seal pusisime mõningaid lavastusi ka teha. Aga kuidagi tundus, et see, et see ring sai täis, et hakkaski muutuma selliseks rutiiniks minu enda jaoks, eks seal on igasuguseid muid põhjusi ka, aga aga minu enda jaoks hakkas tunduma, et ma kuidagi muutun laisaks. Ja et kui ma nüüd kohe kähku midagi ise ette ei võta, siis siis ma jäängi istuma mõnusalt tugitooli ja ei viitsigi ennast enam liigutada. Aga, aga jah, see see oli, see oli selline enesepeegeldus, see ei tulnud kuskilt väljastpoolt. Aga selles mõttes ei ole ka alati olnud see näitleja, kes on alati kõige rohkem kõige rohkem rollidega ja kõige rohkem etendusi ja nii edasi, et sa oled ikkagi suhteliselt teadlikult suutnud endale niimoodi teha need graafikud, et oleks seda vaba aega ka. Ja niimoodi repertuaariteatris töötades, siis ma ei teinud iseendale mingisuguseid graafikuid sisse, lihtsalt sattus kuidagi niimoodi, et mul ei olnud jah, väga suur koormus, täpselt selline paras tundus, et kõrvalt ma nägin siin mõned minu kursakaaslased, kes mängisid kohutavalt palju ja siis oli näha ka, et see hakkas tervisele natukene mõjuma. Aga nüüd vabakutselisena on jah, selles mõttes rohkem vabadust ise otsustada kui palju, millal, aga samas jällegi seal tekib see oht, et, et noh, kui ei taha, et jääks mingi väga suur auk kuskile sisse, siis kipud ikkagi natukene liiga palju võtma ette. Ja, ja siis oled küll vabakutseline, aga tegelikult rakkes kogu aeg mingisugune vaimne, selles mõttes väike selline lüke ka, et noh lihtsalt inimesena sul on see võimalus, et võib-olla ei ole üldse, et siis on pigem võtta rohkem igaks juhuks. Nojah, seal vist on mingi selline moment natukene selline psühholoogiline moment, et aga ma, ma tegelen sellega, olen õppinud pisut analüüsima, mängime siia taaskord ühe loo ära ja selleks on seekord sinu selline kaasalaulmishitt, mida inimesed teada võiksid. No ma ei kahtle üldse selles, et sea seda sõna-sõnalt kindlasti pead ja küllap ka paljud raadiokuulajad, see on Vaiko Eplik ja Eliit, Sylvesteri otsustab surra, miks sa selle roosi? No mul oleks võinud tegelikult valida ainult ükskõik millise loo mulle nad kõik väga meeldivad, aga. Aga see on piisavalt jabur. Raadio kahes restor jätkab, see oli Vaiko Eplik ja Eliit, Sylvesteri otsustab surra, see oli Priit Võigemasti kaasa laulan, hitt, mida inimesed võiksid teada ja küllap ka teavad ja me läheme nüüd edasi siit ühe väikese mängukesega, mida me siin igas saates oleme teinud pole mitte midagi rasket. Anname kaks vastuse varianti ja siis sina Prütmad ühe neist valima ja seda siis ka natukene põhjendama. Ja see kõik on tulnud ühest välismaisest rakendusest, nii et mina neid pole pidanud välja mõtlema, aga võib öelda, et siin on ka küllaltki jaburaid asju. Aga alustame siis, et näit näiteks, kas sa elaksid ilma internetita oma unelmate majas või elaksid oma praeguses kodus täpselt sama rahulikult edasi? Ma pigem elaksin ilma internetita oma unelmate majas. Miks nii? Ja seda on muidugi juba päris raske ette kujutada, et üldse saab ilma internetita hakkama kuidagimoodi. Aga ma usun, et tegelikult saab. Noh, võibolla võibolla ma praegu mõtlen lihtsalt niimoodi sellepärast et ikkagi juhtub seda aeg-ajalt, et aastane ma olen liiga kaua jälle scroll'id kuskil. Et kui ainult seda ahvatlust ei oleks, siis loeks raamatuid rohkem, käiks õues. Põhjendus selleks, et unelmate majas ka muidugi ja kusjuures niimoodi ütleks ainult 37 protsenti vastajatest, nii et internet on ikkagi inimestele oluline asi, tundub kas sa pigem ei vaataks enam kunagi pesapalli või jalgpalli. Ja kui suur spordivaatas üldse oleks. Ja see on väga raske küsimus. Ma arvan, ma ei ole pesapalli vist mitte kunagi vaadanud. Vaidlasid, mida ma jään jalgpalli juurde, paljude sina ei vaataks enam kunagi pesapalle, neid on 72 protsenti, siis nii et ikkagi loogiline. Nii, aga nüüd väga huvitav küsimus, kas sul pigem oleks kahed kaksikud või ühend? Lapsed siis appi? Las ma mõtlen, kas mul on mõni tuttav, kellel on kahed kaksikud? Ei ole. Ühed nelikud on ka muidugi. Lapsepõlvest ma teadsin, mul olid ühed sõbrad, kolmikud. Ma jään, ma ütlen, ma panen lukku. Luku vastuse, pigem kahed kaksikud Tõndundunud vale vastus, kas oli vale, kusjuures selle järgi võiks öelda, et õige, sest, et 70 protsenti Arveks samamoodi. Küllap, aga ilmselt see, et lihtsalt on natukene kergem oma logistikat panna, kuna ta on erinevas vanuses. Jah, selle selle peale ma jah, loodan järgmine, pigem kannaksid alati riideid, mis sulle meeldivad, aga teised vihkavad või pigem mis sulle ei meeldi, aga teised armastad tahad või? Noh, see on, see on lihtne, ma kannaks ikkagi neid riideid, mis mulle endale meeldivad. Ja ma arvan, et ma olengi seda teinud kogu elu. Ma arvan ka, et täiesti mõistlikke, nii ütleks 58 protsenti inimesi. Nii, järgmine väga veider. Pigem magaksid pehmel asemel kõva padjaga või kõval asemel pehme padjaga. Magaksin kõval asemel pehme padjaga, mulle meeldib mõnikord lausa põrandal magada. Nii. Miks see ma ei tea, meeldib üldse tihtipeale ma viskan ennast põrandale pikali. Seal võib-olla liiga palju informatsiooni siniinimestele, isiklikku informatsiooni, aga aga jah, ei, kahtlemata väga põnev. Jah, nii on, lihtsalt oledki, aga maganud mingisuguseid õide? Võiks magada põrandal? Ei tähendab ma niimodi põrandale, vabast tahtest ei koli, aga, aga mul ei ole mingi probleem põrandal magada. Tore siis see 51 protsenti tahaks magada ikkagi pehmel asemel. Nii et sa oled napis napis vähemuses. Nii, kas sa pigem eelistaksid olla elada elu lõpuni nüüd alates tänasest, 500 aastat tulevikus või 500 aastat minevikku, kus? 5500 500. Ei, ma mõtlen, aga kui 500 aastat nagu neid tagasi võtta siit ja 5500. Raske keerulised ajad, oleneb, kus kohas. Tõmbaks nagu esimese hooga sinna minevikku. Jah, ja ma jään ikkagi sinna ikka minevik. Jah, ma ei, ma ei oskagi tegelikult ratsionaalselt põhjendada, miks võibolla võibolla võibolla see. Tulevik, võib-olla tundub natukene tumedam? Ei tea. Aga ma olen selline alalhoidlik, tahan minna tagasi, tule sinna tagasi tulevikku, vaatia Meil on öeldud ka siin tulevikus õlad, tulevik võib olla tume, aga 26 protsenti oleks ainult neid inimesi, kes tahaks minna minevikku. Nii et need on ikka maru vähe. Olgem ausad. Nii, aga kas pigem geimov, droon või broikin väed, Breaking, väed, ma Keymoktroomsi ei olegi vaadanud, proovisin, andsin võimaluse. Vaatasin esimese osa ära, aga tänud mind see. Ja ma üldse ei taha öelda, et see on halb või midagi ja vabalt võib olla, et ta järgmine osa oli juba tunduvalt, tunduvalt parem ja järjest muudkui paremaks läks. Aga ma natuke hakkasin kartma ka seda ma nägin kõrvalt, kuidas inimesed täiesti hulluvad, sellest jäi söja ei maga ja ainult sellest mõtlevad ja räägivad ja vaatavad seda silmad krillis, peaasi et ma natukene kartsin, et äkki ma langen samasugusesse lõksu. Aga Preikin päevi fännisid? Jah, olin küll siis kui, siis kui ta oli värske, vaatasin noh, ikkagi samamoodi. Ööd ja päevad läbi. Niimoodi ütleks 44 protsenti ja võtame siis viimase, et kas sa pigem oleksid maailma parim mingis asjas või oskuses, mida mitte keegi ei tea. Või siis maailma halvim mingis asjas või oskuses, mida teavad kõik. Ma oleks vist ikkagi maailma parim mingis asjas, mida keegi ei tea. Ma ei oskagi öelda, mis asi see siis on, ma ise ka ei tea. Aga nii tundub, jah. Ma ei tea, kas ma saan sellest küsimusest päris õigesti aru, kuidas see oli täpselt, et sa oleksid maailma parim mingis asjas, mida mitte keegi ei tea, eks sul on mingi oskus, mida sellest ja ühesõnaga, et sellest ei ole mitte mingisugust kasu mitte kellelegi, mitte ükski inimene ei tea sellest mitte midagi. Mitte midagi teha, kui see on täiesti kasutu ost, mis huvitab, mis asi see võiks olla. Aga mine tea, võib-olla mitte keegi ei tea, aga sul on, ma ei tea, võime tõsta majasid ühest kohast teise, no see oleks lihtne, see oleks lihtne, siis, siis loomulikult ma hea meelega omaks sellist supervõimet käikse tõstaks majasid ühest kohast teise. Linnaarhitekt. Nii, aga ma saan aru, et ikkagi kaldub sinna esimese variandi poole. Tuleb öelda nii, et 85 protsenti ütleks ka nii, et ilmselt halb ei taha keegi milleski olla ka, millest kõik teavad ja näevad, et halb. Nii, aga üks selline lugu ka siia piinamist otsa siis, siis väike lõiguke Tuhala nõiakaevule. Miks sa selle siia valisid? Sest see on üks väga piinarikas lugu, ma vist ei ole seda suutnud kunagi lõpuni kuulata. Seal umbes 45 aastat pikk, see lugu. Mulle elanudki nii kaua. Ma ei teagi, ma ei taha saagi käima tõmmata kellegi kohta halvasti öelda, aga kuidagi see kindlasti oli parimate kavatsustega salvestatud lugu. No õnneks me ei pea seda siin kuulama seda täispikkust, nii et siit ta tuleb. Kaitsma lähikonnas Nabala maailm kajab kaevandustele vaipa ja olla. Okei. Olgu kohe saade röster jätkab, see oli Tuhala nõiakaevu loits, ei, see oli siis väike katkend sellest loost, mis Priit Võigemastile ega talle tegelikult see väga ei istu. Ja, ja nii on lihtsalt, et kui te ei taha teda kurjaks ajada, siis ärge talle seda mängige ja ega ta seda lõpuni niikuinii vist ei kuulaks. Aga liigume nüüd nende tegemistega siis edasi, sa oled neid filmirolle, me ennem pisut rääkisime ka, et oled teinud ju terve hunnik ja nooh hoogu palju nüüd ka viimasel ajal. Kas sul on põhimõtteliselt nüüd nende kogu rollidega ainuke asi, mis veel on minna siis välismaale või? Ma ei tea, ei kibele väga välismaale. Et minu meelest on siin Eestis täitsa tore olla, et nii kui nii kui nagu kuskile võtta suund kuskile välismaale, siis muutub selliseks võtab selliseid tööstusliku mõõtme see ja, ja siis peaks kuidagi nagu oma elu-olu hakkama hirmsasti muutma. Aga mulle meeldib siin, mulle meeldib siin elada, mulle meeldib siin töötada. Et jah, loomulikult oleks huvitav, tav kogemus muidugi näha, kuidas nii-öelda kas laias maailmas kino tehakse millised on need suured suured eelarved, kuidas siis kuidas siis nagu võtteplatsil see õhkkond on, aga Ma kaldun arvama, et tegelikult ei ole seal suurt vahet. Ma arvan, et kõik on põhimõtteliselt samamoodi, nii palju, kui ma kuulsin siin osade näitlejate käest, kes siin ka kui, kui seda Tenetit siin filmiti, siis noh, tegelikult ei ole vahet. Noh, vahe ongi selles, et lihtsalt eelarve on suurem, aga, aga inimesed on ikka samasugused samasuguste hirmudega ja lootustega ja ootustega. Täpselt samamoodi põevad, põevad samamoodi. Ta pagan vist praegu läks küll kehvasti. Kuidas sul, muide sellega on, et ennast ekraanilt vaadata? Jah, ega ma sellega väga ei tegele. Sest noh, mul tekib endal kohe selline tunne, et ma tahaks, ma tahaks kohe uuesti teha. Tahaks uuest teha ja paremini teha, et kui vähegi võimalus oleks, aga, aga ma ei taha lasta sellel kuidagi pähe kinni jääda, et mis tehtud, see tehtud ja tuleb edasi minna kui nende rollide peale mõelda. Ja sul on nüüd viimasel ajal ka neid igasugu rolle olnud siin O2 ja tõde ja õigus ka enam nii vana ei enam ei ole nii vana, et kas sul on nagu mingisuguseid rollid, mis tõesti on praegu mõelda, et jah, seda oli nüüd kõige meeldivam teha. Või on see ikkagi selline, et teed ära, oli tore ja sellist edetabelit ikka päris teha ei saa? Jah, ma ei ole ise teinud seda edetabelite tõe ja õiguse puhul oli, oligi lihtsalt. Huvitav see, et see toimus hästi pika aja jooksul. Ettevalmistusperiood oli pikk ja põhjalik, see oli nagu teistmoodi natukene? Jah, materjal muidugi ka väga südamelähedane ja ja väga tore seltskond koos. Seda oli lõbus teha. Mida veel oli lõbus teha, oli üks selline film, Vasaku jala reede. Aruldame ja Andres Kõpper iga. Nii, seal ma olin koos Taavi Teplenkoviga olime kaks lollakat pätti, seal. See oli ka väga lõbus. Nietzsche. Ma ei tea, ma ei tea, kas seda kannatab praegu veel vaadata, aga aga sellel hetkel oli küll väga lõbus. Seal Endal vist ongi nende rollidega niimoodi, et rolli teed ära ja oli roll, mis oli, aga liigume eluga edasi ja nii on jah, noh, ma ei näe erilist mõtet nagu nende selle peale istuma jääda. Et filmidega on ju üldse niimoodi, et võtteperiood on ära siis niikuinii tulevad juba muud asjad peale teatris uued asjad, uued rollid, uued lavastused võib-olla, võib-olla käivad juba mingisugused uued mõtted ja alles siis tuleb see esilinastus selle eelmise filmi eelmised asja, et see on niisugune pika vinnaga selleks ajaks on juba ammu juba meelest läinud, mis asi see oligi, täpselt kui palju sul selliseid pakkumisi või mõtteid tekib või antakse, mida sa pigem ütled ära. Et ütleme näiteks filmi või lavastuse, noh vabakutselisena. Ma eeldan, et seda võimalust on rohkem? Jah, ei, ma olen ütelnud ära küll, aga enamasti ikkagi sellel põhjusel, et et ei ole. Et ei ole aega, et graafik on juba täis. Aga jah, vabakutselisena on see vabadus ise valida, milles osaled, seda muidugi eeldusel, et sulle tehakse mingisuguseid pakkumisi. Kui neid pakkumisi ülemäära palju ei ole, noh siis siis ei saa ka pirtsutada aja ja valida. Mul on selles suhtes vedanud siiamaani ja noh, kui nüüd kuskilt mitte mingisugust pakkumist ei tule ei teatrist ega, ega kinost ega, ega teles teiega mitte kuskilt, noh siis ma võtan kätte, hakkan lavastama. Ma just mõtlesin, et sa oled lausa öelnud seda, et sul on mingisugune riiul näidenditega ja võtad sealt, kui on vaja pead tegema. Ja riiul mul on, see ei tähenda, et seal üleni piltlikult üleni näidendeid täis. Seal paar mõtet peab ikka alati varuks olema. Et noh, see on lihtsalt mõistlik. Väikene varasalv peab olema nii-öelda kriisisituatsiooniks. Ja nüüd suvel jälle suvel jälle jah, noh, see on tegelikult ju eelmise suve asi, aga kuna eelmine suvi mängida ei saanud, siis läheme see suvi uuele katsele. Naissaarel aga nende äraütlemistega seoses veel. Sa oled ju terve hunniku reklaame ja selliseid promo tekste ja asju ka lugenud, et ma olen aru saanud, et ainuke asi, millele peale ütleks ei, on siis kiirlaenu reklaamida? Jah, ma ei ole kiirlaenureklaame lugenud. See tundub kuidagi, läheb vastuollu minu põhimõtetega. Kuna ma ise kiirlaenu ei ole ka võtnud, ei soovita kellelgi teisel võtta. Siis miks ma peaksin seda siis oma häälega oma või oma näoga reklaamima. Mingisuguseid selliseid valdkondi on veel, mille peale ikkagi ei, ei kipu. Noh, las ma mõtlen, mis minu ampluaa on olnud. On olnud mingisugused Tuleneb häälest, kuna ma olen niisugune sihukene porgandihääl, et siis ma olen pidanud lugema selliseid Reklaame, umbes, et tere, mina olen sinu jalaseen. Oli praegu reklaam või, või, või mingisuguseid mingi köharohtu või nohurohtu või midagi sellist ja ma ei saa seda enam peast välja. Aga noh, nii on. Aga see on naljakas, ei, mul ei ole midagi selliste reklaamide lugemise vastu. Kui nüüd lõpetada, ütleksin võtle veel seda viimast aastat või seda praegust kulgemist kokku, kuidas praegu seis on? Ütleme nii, et teatrid on kinni suhteliselt täbar, aga kuidas sa ise tunned? Ise tunnen seda, et praegu on täitsa mõnus. Kevad tuleb vaikselt ja ei peagi muutkui tööd rabama. Aga, aga no ikkagi terendab ju see, et ühel hetkel tehakse teatrid lahti ja siis läheb täie hooga andmiseks, sest ega kõik, mis on ära jäänud, kõik tuleb tagantjärgi ära mängida, inimesed on pileti ostnud. Kõik tahavad ikkagi ära näha selle, mille eest nad on raha maksnud ja paistab, et siis läheb, siis läheb nagu täie hooga andmiseks jälle. Mis on ka tore, et liiga pikalt niisama passida mulle ei meeldi. Nii et praegusel on selles mõttes heaolukord, et sulle meeldib see selline kerge hingetõmbehetk ja selle vastu ei saa midagi olla. Ja üldiselt mul on kevad üldse väga-väga-väga meeldib ja ühel hetkel ma avastasin sellest, see on juba aastaid tagasi avastasin, et ma ei ole mingi 10 aastat või rohkem, 15 aastat pole Pole kevadet näinudki. Et korra pistad nina sealt proovisaalist välja, näed, et oh mingid pungad hakkavad tulema ja järgmine kord, kui uuesti loodusesse satud, siis on juba suur suvi käes, et et see niimoodi rahulikum kevad, mulle väga meeldib. Kuidas sa seda iseendale võtad, kuidas sa jälgid seda kevade tulekut praegu? Praegu jälgin koduaknast või põhiliselt natukene käin looduses ka. Aga eelmine eelmine kevad käisin hästi palju. Metsas ja rabas ja igal pool. Ja eelmine kevad oli, oli, kestis väga-väga pikalt, vahepeal läks külmaks, siis jäi nagu loodus seisma uuesti, siis põhilist. Väga kaunis jälgida seda, seda suve tulekut. Et võib-olla, kui see koroonamäel ükskord mööda saanud, siis teinekord kuvatakse hoopis kevadesse, kusjuures ja iga kell, sest see aeg on nii lühikene, see see, kui need pungad siin puhkavad ja loodusellu ärkab ja kui see seda ei näe ja selle kuidagi maha magad, siis on ja jääb midagi väga-väga puudu, sellel ajal on vastunäidustatud, on tegelikult istuda kuskil keldris või mingisuguses pimedas proovisaalis. Sest tulevikuks on koroona sellega õppida ka. Ikka jah. Meil on veel üks lugu siia mängida, selleks on sinu nii-öelda tiitli järgi kiltiblezereks salajane pahe ja seda on siis lugu, mida sa avalikult võib-olla kuskil oli kõlarites ei pane, aga ise ikka vahel kuulad ja Whitney Houston aegul võislaviu. Jah, no ma mäletan, ma olin teismeline jah, kui see, kui see film porigaard kinno tuli ja seda vaatasin, noh, see, see on ikkagi väga kaunis lugu ja Whitney Houston ise oli ka väga kaunis. Jah, seda lugu ma aeg-ajalt aeg-ajalt laulan, kui ma autoga sõidan, siis ma üritan kasvatada helistik mulle absoluutselt ei sobi. Aga, aga ma pingutan kõigest väest. Nii et see ikkagi on sul sellises playlistis olemas, on, on, on, seda ma aeg-ajalt kuulan. Tore. Nii, aga anname võimaluse seda taaskord kuulata. See on Whitney Houston, augu Loovislavjuu tuleb kohe siin esitusele. Meil oli külas saates rester Priit Võigemast, mina olin Brent põrema. Tänan sind, Priit nõus saatesse tulema, pisut elust-olust rääkima ja siis palun ikka jõudu, jaksu nendes tegemistes, kui see kevadine õitsemine on ära olnud. Aitäh sulle ka.