Kui kogu rahvas Olen jalutanud Velikije Lukis ja Narno tänaval mida ääristavad aedadest ümbritsetud eramud ja kus salati näib olevat hästi palju päikest. Kui poleks linna ja linnast välja suunduvat lakkamatut, autode voolu oleks ideaalne jalutuspaik suvepäevadel ja õhtutel, kui kõik seal ümber kirjeldab värvimängust. Kuid panite tähele ja Narno tänav eesti mehe nimega tänav iidses Vene linnas oli ta siinne, oli ta kangelane. Nii küsivad seal noorema põlvkonna inimesed. Kangelane küll, aga mitte sealt pärit, vastavad need eesti sõjamehed, kes 42 aastat tagasi osalesid Velikije Luki vabastamisel kuldtähe kavaleride hulgast Me Jaan Arno nime ei leia. Nagu me ei leia sealt paljude tuntud ja tundmatute kangelaste nimesid. Küllap see on nii sellepärast et kangelastegu ei peagi alati olema midagi erakordset. See võib juhtuda ka lihtsalt oma kohuse eeskujulikuks täitmisest, nagu see oli Jaan Arno puhul. Ta langes 25. detsembril 1942 Tarošenka küla all, kus ta 921. polgukomandöri asetäitja poliitalal isiklikult juhtis polgu jalaväe rünnakut vaenlase tugevasti kindlustatud vallutamiseks. See oli lahingukangelastegu, mille hinda teavad kõige paremini endised sõjamehed. See annaks põhjust legendide sünniks. Kuid legendaarseks sai Jaan Arno sootuks teisiti. Sai poliitjuhina kasvatajana olles paljudele sõja ajal ideaalse poliittöötaja võrdkuju. Ma mõtlen, et ei ole paremat sissejuhatus saatele, mille põhiteemaks on poliittöötajate tegevus sõja ajal Eesti rahvusväeosades kui katkend ise loomustusest, mille on kirja pannud Jaan Arno üks võitluskaaslasi. Loomult tuli Arno tagasihoidlik inimene. Ta kõneles vaikselt häält kõrgendamata kuid ei vähendanud sealjuures sugugi nõudlikkust. Isegi siis, kui keegi rikkus jämedalt sõjaväelist distsipliini püüdis ta märkust teha vaikselt inimest solvamata, kuid nii, et see alatiseks meelde jäi. Arno oskas igale inimesele läheneda individuaalselt ja valida igal üksikjuhtumil sobiva kasvatusvõtte. Näiteks võiks tuua niisuguse vahejuhtumi. Kord oli üks sõdur postil magama jäänud. Seda distsipliinirikkumist loetakse sõjaväes kuriteoks. Polgu komissari juhtus distsipliini rikkujale peale Jääratesse tuli üles. Sähvatas muidugi noomitust ja rasket karistust. Komissar aga andis sõdurile vaikselt korralduse. Andke vahtkonna ülemale edasi, et ta paigutaks postile teise tunnimehe ja laseks teil välja puhata. Paistab, et te olete liiga väsinud. Nagu see sõdur hiljem ise rääkis, oleks tal olnud kergem kanda mis tahes karistust, kui magama minna. Vaevalt ta seda õppetundi millalgi unustas, ütlete pedagoogiline oskus konfliktsituatsioone lahendada. Tõepoolest, Jaan Arno oligi rahuajal olnud pedagoog, hariduselt ajaloo õpetaja. Kuid pedagoogilisi oskusi nõuti sõja ajal paljudelt poliittöötajatelt, ehkki neil ei olnud erialast ettevalmistust väga sageli nendestki, kellel elukogemusi veel napilt. Ja polnud tarvis ametimees ollagi. Iga kommunist, iga kommunistlik noor oli oma sõjakaaslaste hulgas poliitilise mõtte vahendaja, nõuandja ja seltsimees. See oli sõjamehe elus see lõik, kus võitei kroonitud ordenit ja medalitega ehkki igas korda läinud lahingus oli hästi suur osa poliittöötaja tööd. Poliittöötaja. See oli uus nähtus nende jaoks, kes kunagi olid teeninud tsaari või kodanliku Eesti armees. Nende kõrvus kõlasid ehk pahaendeliselt nimetusedki komissar ja politruk sest kodanik propaganda püüdis kõigest väest mustata punaarmee poliittöötaja isikut ja ülesandeid. Paul Kuusbergi romaani Enn Kalmu kaks, mina alguses on üks stseen, mis mõneti sellele vihjab. Kuuldus hõikeid naeruvandesõnu jalgade müdinat. Ukse juurest möödusid lohisevad sammud, mõne minuti pärast jäi vaiksemaks. Korraga tabas Rein menna kõrv selgesti, kuidas kedagi ähvardati. Kui rivisse ei tule, kutsun poliitrukki. Need sõnad riivasid reinu raskelt. Ta oli ka enne ebamääraselt tajunud, et poliittööline on nii mõnegi tööpataljonist saabunu silmis inimene, keda tuleb karta. Sest jumal teab, mis muidu veel võib juhtuda. Et aga poliitrukkinime kasutatakse avalikult hirmutamiseks, seda ei osanud ta arvata. Maast lahti ülemuse käsk jätta pulmatola mängimine. Küsime nüüd sotsialistliku Töökangelaselt rahvakirjanik Paul Kuusbergi, mis ajendas seda stseeni kirja panema? Elasin selle asi läbi ajutiselt, täites niisugust ülesannet, nägu, karantiini, poliitjuhi osa, kuulsin seda oma kõrvadega, see häiris mind tugevasti. Kui ma siis selle mehega, mis romaanis kannab Enn Kalmu nime rääkisin, siis veel rohkem ma olin. Ma võiks ütelda kohe-kohe tugevasti häiritud või vapustatud sellega, et minu sõnad selle meieni ei jõudnud. Ja ma sain aru sellest, et see, need mehed, kelle hulgas ma siis olin, olid tulnud väga raskes tööpataljoni olukorrast, neil ei olnud õieti usku tulevikku ja paljud neist ei arvanud, et neist üldsegi võitlevad väeosa sõjamehed saavad. Ja võib-olla mõnigi neist kartis otseteed poliit töölisi rohkem kui tahaks öelda rivi ohvitser. Aga see niisugune eelarvamuslik suhtumine, kuid, aga kusagil ja mõnel oli siis võrdlemisi ruttu kadus, sest võitlejad õige ruttu said aru, et nad tegutsevad ühes asjas ühtede huvidega, elavad ühtemoodi, söövad nii-öelda ühesugust sõdurikatlas ja nagu hilisemad lahingukäigud näitas ühteviisi vaenlase tule all niiet et seal ei saa enam juttugi olla mingisugusest poliittööliste põristamisest. Oli veel üks põhjus, miks tööpataljonidest tulijad eel arvumuslikud suhtusid poliittöötajatesse kes ka seal püüdsid meestele läheneda. See põhjus oli vähene vene keele oskus. Ei tea, miks ta mulle nii ligi kipub, arvas mõnigi, kui venelasest politruk püüdis temaga vene keeles kontakti luua, tema muredest osa saada. Kuid olgu, Eesti rahvusväeosade asutamine seadis mehed hoopiski uude olukorda. Nende ette astusid poliittöötajad, kellega suhtlemisel keele raskusi polnud. Ja kes teadsid, millest alustada jätkab Paul Kuusberg. Kõige esimene asi, mis nendega peale hakati, tuli õiega poliittööliste hool oli vaadata ja jälgida, et nendeni olu küsimus, et see tähendab uute vormiriiete saamine, toitlustamine, paigutamine, majutamine, see kõike läheks nii nagu kord ja kohus. Teiseks tuli hakata sõna tõsises mõttes selgitustööd, teinekord päris staabist pihta. Sest paljud mobiliseeritud, kes moodustasid teatavasti meie rahvuslikes väeosades üle 80 protsendi inimestest ja paljud neist sattusid pärast mobiliseerumist pataljonidesse ja mõned väga rasketesse olukordadesse. Nendele nagu ei jõudnud see selgitav sõna mida kogu sõja ajal tuli võitlejatel teha ja kõige tähtsam selgitav sõna oli see, mis puudutas olukorda rindel. Meie korpus loodi juba sel perioodil, kui saksa rööv pannud tajatele oli antud esimene tugev löök Moskva all. Ja väga tähtsaks poliitilist ülesandeks saigi, et informeerida sõduritele kogu aeg olukorda rinnetel. Me teame, et ka pärast seda läks väga raskeid olukordi. Meenutame, et sel ajal, kui meie läksime Veliki Luki alla oma esimesse tõelisse suurde lahingusse sel ajal toimusid ju Stalingradi all väga rasked ja otsustavad lahingud. Võib-olla meie kodumaa olukord oli siis kõige kriitilisem ja niisuguses olukorras on tähtis, et inimesed, kes olid stuuri sinelis, riietatud, et nad oleks kursis sellega, mis frondile toimu. Samal ajal meenutame ikkagi seda, et nõukogude võim oli Eestis saanud olla vaevalt aasta. Et oli tarvis selgitada sõduritele kao ohvitseridel üldse võitlejate, nagu mõtlesime palju niisugusi Nõukogude süsteemi ja nõukogude korra põhialuste küsimusi. Kuidas on kogu Nõukogude süsteem üles ehitatud Nõukogude ülemnõukogud, nende tegevused, rahvastevahelised suhted? Väga palju oli tarvis seletada ka niisugused mõisted nagu industrialiseerimine, kollektiviseerimine, need olid kõik väga aktuaalsed küsimused teatavasti tööpataljonis, need, kes sattusid veel rasketesse pataljonidesse ju nägid seda elu väga kitsast ja sageli väga kehvast küljest. Aga nüüd tekibki otseselt küsimus, kui see kogu elu. Niisiis on küsimus, puudutasin, käin kalmus. Kui kogu nõukogude elu ja nõukogude süsteem on nii, nagu ta paistis, halvas tööpataljoni vaatevinklist, kus siis tulevad need punaarmee tankid, lennukid, suurtükid, kust tuleb siis see jõud, mis suudab tolleaegse maailma kõige tugevamale relvajõule vastu panna, ka seda tuli seletada väga. Kuna paljud mehed olid mobiliseeritud maakohtadest, siis küllaltki palju tunti huvi kolhooside vastu üldse üldse ja tuli ka kollektiviseerimisest kõnelda, milleks seda oli vaja ja kuidas on, toimus põllumajandusareng pärast kollektiviseerimist. Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee pööras rahvusväeosade loomise ja väljaõppeperioodil olulist tähelepanu partei poliitilisele tööle tulevaste sõjameeste hulgas. Keskkomitee aktiivist suunati vastloodud väeosadesse hulk tuld. Tuttpartei ja nõukogudetöötajaid. Nimetame siinkohal vaid mõned nimed. Hendrik Allik, Dmitri Kuzmin algus Raadik, Arnold raud, August sipsakas, Eduard Säremat, Otto Stein, lõunar Illisson ja paljud paljud teised. Need olid suurte kogemustega inimesed, kelle esmane ülesanne oli poliittöötajate kaadri kasvatamine. Veel kord Paul Kuusberg. Meie korpuses jälle liitusid üheks tervikuks kommunistid ja parteitud hulgad. Lugu oli nimelt nii, et sõja alguses ei mobiliseeritud kommuniste, mobiliseeritud läksid omaette ja kommunistide langesid väga vastutusrikkad ülesannet. Eestimaa kaitselahingud perioodil, evakueerimise perioodil ja nii edasi. Ja tööpataljonis, kus paljud mehed nad ei osanud vene keelt, ei jõudnud neile selgitav sõna. Aga neis kui jällegi korpuse organiseerimisel said jällegi kui mõlemad hakkas kommunistide selgitav sõna jõudma meesteni. Sest poliittöölised olid ju kommunistid, partei liikmed või kandidaadid. Ja see avaldas suurt mõju. Ja esmased silmaga nähtavad tulemused. Tahaks öelda nõndaviisi, et kui me pidasime esimest polgu polgus on teatavasti kusagil oli sel ajal 2000 503000 meest ja kommuniste siis polgus, need mahtusid väikesed Ma ju täpselt ei mäleta, aga neid palju üle 20 küll ei olnud. Ja kui sel ajal kommunistlikud noored pidasid oma koosolekud, neid oli vast kümmekond rohkem. Aga kui me lahingusse läksime oma polguga. Ma teenisin seal all 900 seitsmeteistkümnenda laskurpolgus, siis oli kommunistide arv paarkümmend korda suurem, niisamuti komsomoli arv. Aga kui algasid Eesti vabaduslahingud 1940. neljanda aasta juunikuus, pean ma ütlema seda, et kogu korpuse isik koosseisust olid sel ajal kommuniste kommunistlikke noori juba üle 40 protsendi. Kusjuures need kommunistid ei olnud hoopiski mitte seal ohvitser konnas või komandöride hulgas nii-öelda nats, Talts nagu võime ütelda, vaid 82 protsenti kommunissidest, oli seersandid ja Reamehed. Või siis rühmaülemad ja rooduülem, need, kes otsekohe jõudsid eesmisele tuleliinile ja ma tahaks seda öelda, kes sel ajal parteisse astus lahingut teel. See ala? Ta teadis sel ajal juba selgesti, et kui juhtub vangi langemine kommunistriga, talitati väga metsikult kommunissina rindele minek oli suurem risk kui parteituna. Minult on küsitud kas sõjas, mis on tulvil koledusi, võrd ja surma saab veel jääda inimeseks. Vastan. Saab jääda. Kui su kõrval on inimesed, kes võitlevad üllate ideede nimel. Peab jääma, kui sa tahad olla meie rahva ja armee ideaalide vääriline. Konstantin Simonovi. Kust tulid need mehed? Neid oli ju palju vaja, kes võtsid oma õlgadele väga raske töökasvatustöö. Meenutab praegune ajakirja piker peatoimetaja asetäitja Edgar Spriit, kes kogu sõja aja tegi Eesti rahvusväeosades komsomoli tööd. Meil ei jätkunud ei, ohvitseride kaadrit, ei jäta seda vähem, oli neil poliittöölistega kaadrit, meil ei jätkunud seersandilt kaadrit. See kaader kujunes praktiliselt formeerimise käigus õppi õppuste käigus. Ja kuidas siis seda valikut testi tähendab, kelle hulgast värvati neid tulevasi poliittöötajad? Need olid endised komsomolitöötajad, tavaliselt noored mehed, kes olid 40. aastal olnud siis kas maakonnakomitee või linnakomitee sekretärid või tarid või, või olnud komsomolisekretäride ettevõtetes või koolides. Näiteks nagu mina olin, tähendab kaubandus, koolisel komsomolisekretär. Kui nüüd need mehed kutsuti kokku, siis kahest küsiti, et kes sa selline oled, oled parteilane, siis milliseid ülesandeid sa täitsid parteis, milline on su haridus, samuti kommunistlikud noored võeti arvele ja küsiti, et millist tööd komsomolis teinud olete. Millist tööd sa tahad teha ja see oli nagu aamen kirikus öeldakse, et kes oli juba olnud 40. aastal enne sõda? Kommunistlike noori oli vähe, no terve polku peale 3000 mehe kohta, kes sinna kokku tuli, oli ainult 45 kommunistlikku noort, siis muidugi tehti katset iga kommunistliku noorega, milleks ta võimeline on. Kas teda saab poliitilisel teel kasutada? Üks mehi, kes siis poliittööle välja valiti, oli kauaaegne vinni näidissovhoostehnikumi parteikomitee sekretär August Condoja. Ma olin algul 350 neljandas polgus seal siis astusidki komsomoli ja sealt suunati mind täiendusena üheksa 25.-sse polku tähendab 249.-sse diviisi Öeldi, et õppepataljoni läheme ja selgus, et meil olid vastas juhid, kes siis vaatasid meile näkku ja valisid, nendel oli aktiivi tarvis ja nii õppepataljoni ei sattunudki, keegi, pandi neid kohe, keda jao komandöriks ja keda ühe teise koha peale mina millegipärast sattusin poliitjuhi asetäitjaks. Ma arvan, et siis sellepärast, et ma ütlesin, et oskan bajaani mängida ja noh, tõepoolest ma oskasin ka ja, ja anti mulle bajaan pihku ka kohe laul ja pillilood, need olid sõduril ikka kõige armsamad asjad rindeteedel ja, ja üldse ja tõepoolest selle tõttu, et pilli sai mängitud, sai paljugi muud ära teha, mis poliitjuht andis ülesandeks. Sest ega ma algul tõesti ise ei oskanud midagi teha suurt. Aga poliitjuht oli mul tõesti kogemustega mees ja teda ma meenutan kui oma esimest poliitilist kasvatajad, tema nimi oli Aleksander puldas. Ta langes Veliki Luki lahingutes Aleksei küla all ja mina matsin teda, tuli läbi Riia poliitõppusi. Algul ma neid ise ei oskanud kuigi palju viia, aga oli juba välja valitud aktiiv ja mina siis kontrollisin ja abistasini anti niisuguseid ülesandeid, aga hiljem tuli ka endal läbi viia poliitjuhi kõrval juba algul, kui ma roodu läksin, ei olnud seal ju ei kommunistega kommunistlikke noori. Poliitjuht oli ainuke partei liige ja mina nüüd uus, käslaksin, ainuke kommunistlik noor muidugi seal oli nihukesi kogemustega mehi juba küll, kuhu need olid territoriaalkorpusest tulnud ja eks nad olid asjaga kursis. Nende hulgast olid poliitõppejuhid, grupijuhid kõik. Aga neid muidugi tuli kontrollida ja vahest noh, tõepoolest võis ka midagi viltu vil nagu, aga üldiselt me saime ka nii kaugele, et kui läksime lahingusse, siis oli meil juba üsna tugev komsomoliorganisatsioon. Ja samuti ka juba oli partei liikmekandidaate noh, näiteks mindki võeti reliki Luki lahingut partei liikmekandidaadiks. Mis oli kõige raskem sellest, nüüd räägib edasi Edgar Spriit. Inimesed olid elu läinud ka selle pahupoole pealt jääb väga erinevate seisukohtadega tõekspidamistega ja komsomoli ja parteitöö põhiülesanne oli selles, et mis te sellest kirjust elemendist, kes nimetasid ennast eestlasteks moodustada teotahteline võitlusvõimeline kollektiiv, kas oli siis roodu kollektiivpataljoni kollektiivi tervelt poolt? Küsimus olgu auväeosa auküsimuste ajal ja eestlase au küsimus sellepärast et neil oli oma Eesti väeosa moodustatud ja Me andsime ennasele täiesti aru, et kui me läheme rindele, siis me peame kõrgel hoidma eestlase au selles mõttes võitlema vääriliselt, nagu teised Nõukogude rahvat võitlesid fašismi vastu. Ma arvan, et see õppus oli ta ühtlasi füüsiliseks õppuseks füüsiliseks karastuseks. Sest külmas, kus on 40 45 kraadi külma teha kaheksa tundi järjest väljas õppusi või siis seal ööpäeva jooksul teha läbi ligi 80 kilomeetriline marss või siis ta magada lumehanges, kui sul on 20 kraadida väljas külma. See kõik nõudis füüsilist vastupidavust ja nõudis head tervist. Juhtus ka selliseid, minu praktikas fakte, kus tekkis konflikt mõnega kommunistliku noor ümber. Ma võiksin tuua sellise näite. See oli juba 44. aastal, kui Leningradi blokaad oli murtud ja meie Eesti väeosad olid Luuga jõe kallastel laagris. Me ootasime, millal meid viiakse Eesti vabastuslahingutesse ja tegime seal õppuseid, pataljonide ja polkude õppused koos lahinglaskmisega sügavas lumes tuli kusagil seal paari tunni jooksul läbi joosta, 10 kilomeetrit tähendab tankide järel. Ja see võttis paljudel meestel võhma välja, aga meile tuli haiglaslik kommunistlik norm intelligentsist perekonnast. Kuid see normas sattus üsna varsti konflikti oma roodu oma rühma meestega selle tõttu, et tal igal pool viimane ta ei suutnud vastu panna sellele füüsilisele pingele, mida need õppused meeste kestnud ja tekkis tõsine konflikt ja komsomol son hakkas teda karistama, määrati talle noomitus, tähendab, et tema ei kindlusta kommunistlikke noori etniku osa. Ja asi läks nii kaugele, et me pidime hakkama teda arutama pataljoni komsomolibüroo peale välja visata. Komsomolis. Ma ütlesin, et sa ütlesid, et oodake nüüd, et välja visata ju malati. Vaatame, milles on asi. Ja mina selle normega vestlesin põhjalikult ja mul jäid mulje sellistetama taha. Aga ta ei ole lihtsalt füüsiliselt ette valmistatud, sest ta sai Velikije Luki all, sai raskesti haavata ja ta oli aasta otsa olnud haiglates ja ta ei olnud selleks momendiks vot sõjaväeriviteenistuseks ette valmistatud. Ja mina rääkisin sellest juhtumist meile polgu komsorgi Arnold laevale ja pidasime nõu ja laev ütles, et kuule, toome selle poisi ära polgu voori juurde, köögile lähemale, las ta sööb ennast. Söör, seepärast täis ja vaata, mis poisist saab. Ja nii see saia ja see mees on tänapäevani tehtud meest. Meie tees oli vaja ka leida. Öeldakse inimlik aspekt. Me pidime olema mitte ainult nõudjad, vaid islasegi abistaja. Kui mees jäi haigeks, tuli kontrollida. Siis tuli vaadata, kuidas tal jalarätid mähitud, sest tihti juhtus niimoodi, et mees rännakul hõõrus oma jala ära ja ei suuda enam sammu pidada. Ta võttamata paravaata, mismoodi sa mähiduma jalarätt tuli ka? Õpetajatele tuli vaadata isegi seda, kas ta kirju saab ka kusagil. Meil oli see väga terav probleem, sest paljudel mee omaksed olid okupeeritud Eestis. Mis seal salata, meil tagalast tihti tuli kirju nõndanimetatud n noormehele. Tütarlapsed tagalast kirjutas, tehku peale, et kes tahab asuda kirjavahetus ja siin oli komsomoliorganisatsioon vahendajaks tagalast tulnud sõdalastest, sellised sellised kirjad poisid, kes tahavad vastata ka selline asi. Parturgid ruudus. Nad olid küll väikesed tegelased, kuid ikkagi aktiivsed tegelased ainult hästi sõdida ja kui vaja surra, sellest tuli neile vähe. Nad pidid oma seltsimehi nakatama suure võitlusvaimuga nadolid kogu sõjaväeorganismi läbiva närvikava üksikute närvile otsad. Jaan Arno viis oma polgu jalaväe isiklikult rünnakule ja langes. Kas oli see poliittöötaja ülesanne? Küsimuse esitasin Eesti NSV teenelise teadlasele Endel Sõgelile endisele pataljoni komandöri asetäitja poliitalal. Sõna jõud on tõesti suur, kuid sellel sõnal ei ole ju mingisugust kaalu, kui ei ole seda, mida me nimetame isiklikuks eeskujuks. See tähendab, kui poliittöötajal tuleb kätte võtta relv ja hakata viima mehi rünnakule. Meie armee ajalugu on sellest väga rikas. Ja esimene Nõukogude Liidu kangelane eestlaste hulgast, Arnold Meri oli mitte poliittöötajana, ta ei päästnud oma korpuse staapi, vaid sõna otseses mõttes lahingu organiseerijaga. Esimene mees, kes vaenlase tulepesa kattis oma kehaga, oli ju Aleksander pankraat. Poliittöötaja selles samas piirkonnas, kus hiljem niisugust laadi kangelaslikku tegi Aleksandr Matrossov. Ja kui me räägime nüüd Eesti vabastamise lahingutest mandril ja, ja saartel, siis siin võiks näiteid tuua üsna palju. Oli ju üldiselt tuntud kange lahingumehena 27. polgu pataljonikomandöri asetäitja Nikolai Vanaselja, praegune Tallinna mees. Teda tunti Eesti mandrilahingute ajal juba niisuguse mehena, kes ikkagi kas komandöri asemel või komandöri kõrval mehi rünnakule viis. Niisamuti seltsimees Raias ka väga tuntud mees ja mis puutub Eesti vabastamise viienda pealetungi operatsioonis Lääne-Eesti saarestiku vabastamisi, siis siin sai juba üldtuntuks Friedenthal Sepp kes praktiliselt asendas rivist välja langenud komandöri ja tegi selle, mida komandör haavata saamise tagajärjel enam teha ei saanud. Kui me hakkasime Väikse väina ületamist ette valmistama siis oli niisugune huvitav olukord. Selle ettevalmistuspäeval, keda kohe võis näha vahetult 300. polgu dessandi ettevalmistamisega tegeles polgukomandöri asetäitja polgu komissar Peeter Wolt. Nii ta oli meil seal kohe juures kogu aeg. Temaga koos oli sel ajal diviisi poliitosakonnas töötav Eduard Säremat partei veteran päris sõja lõpus ka 300. polgukomandöri asetäitja. 249. diviisi lõigus olid korpuse ja diviisi poliitosakonna töötajad poliittöötajad Leonid Lensmann, August Pork, Viktor Uibo. Kõik olid sõna otseses mõttes dessandi ettevalmistajate hulgas. Mis puutub dessandi enda tegemisse, siis tuli ka minul näiteks. Palusin polgu. Et meie polgu dessandi ettevalmistamise eel antakse ühele rooduda süli teise pataljoni viies rood aga kõige esimestena pidid maale minema selle roodu luurerühma mehed kus komandöriks oli noorde, kus August Allikmaa ja ma palusin veel major voldi käest, et et kas sinna luurerühma võib võtta pataljonist ka kommuniste juurde? Ta ütles, et võib ainult vabatahtlikult sest ülesanne oli selles. Kui see roodiazeri saab oma ülesande täita, siis on platsdarmi loomine võimalik. Juhtus see, mida me ette ei osanud näha. Maale mineku momendil sai haavata ruudu komandör Theodor Kalinkin. Ja eks tuli minulgi lühikest aega roodu juhtimine enda peale võtta. Et hiljem ta üle anda August Allikule, kes oli nii rivi meest minust etem. Ja ma pean ütlema ka minust julgem mees niimoodi üsna normaalne nähtus, et poliittöötaja sõnaga koos pidiga, teoga näitamata mitte mitte ainult sõnu ei tee sõjas, vaid et ta on ka mees, kes ülesande täidab. Mul on tuttavaid kirjanikke, kes on rääkinud, et lahing on mõistusevastane tegevus. Sõda kui niisugune. Kui teda üldiselt võtta on jah, mõistusevastane. Mikspärast peatatakse sõdima. Kui aga seda tuleb pidada oma kodumaa kaitseks, tuleb juba hakata mõtlema. Aga lahing on ülimalt mõistusepärane tegevus selles lahingus, kassa vastutad viie mehe eest või 50 mehe eest või 500 mehe eest. See kohusetunne on see alus, mis muudab lahingumõistusepäraseks tegevuseks ja seal ei ole aega filosodeerimiseks, arutamisteks, Katargutamiseks, seal peab hoolt kandma selle eest, et lahing kulgeks niimoodi, et hoida omami. Meie kadunud korpuse komissar, komissaride komisjon, nagu nimetasin teda, August Pusta rääkis meile ikka kodusõjaaegset lugu. Et siis oli niisugune diviis, enne kui minna lahingusse, tuleb lugeda mitte tääkija ja kuulipildujaid, vaid kummalist, kui palju on kommuniste. Ja alles siis saab rääkida lahingu edust tulevikus muidugi võrreldes kodusõjaga, meie sõjapidamine oli hoopis teine, relva tulid teised. Aga, aga ikkagi tuli arvestada seda et kommunist lahingus ees läheb kahtlematult üks legendaarsemaid kujusid. Meie korpuse poliittöötajate peres oli Tema oli Velikije Luki lahingus juba hästi silmapaistev mees. Tema oli ka see nende hulgas, kes väga raskes Sõrve operatsioonis langes vaenlase kätte ja kelle sõjatee lõppes niimoodi et Saksamaal vangilaagris olles nad andsid meie vägedele üle kogu vangilaagri juhtkonna, kelle nad jõudsid kinni võtta ja andsid nad terves koosseisus üle. Ta tuli tagasi. Oli sõjaveteranide liikumise üks silmapaistvamaid mehi tülija ja Paide rajoonis, tunti teda ju kui lausa legendaarset kuju ja koolitöö organiseerijad. Ühesõnaga, mees, kes oli sõna otseses mõttes poliittöötaja, nii nagu meie seda kujutasin, nii nagu meie seda tundsime. Poliittöötaja tööl, sõjaväes sõja ajal olid 1000 tahku. Meie jõudsime rääkida ainult mõnest olulisemast, mis see töömeestele andis, seda oskab hinnata ainult see inimene, kes kõike pidi ise läbi tegema. Tahaks lõpuks veel sõna anda, Edgar Streetile, minu arvates arutlust vääriva mõtte väljaütlemiseks. Oma kohtumistel noortega ma olen tihti rõhutanud seda mõtet et too aeg, eriti just suure isamaasõja esimesed aastad see oli meie jaoks väga kiire mehistumise aeg. Sõda nõudis noortelt meestelt, kes ei olnud veel nagu mehe ikka jõutud tiiba mehetegusid. 18 üheksateistaastased. Noorukid pidid olema mehe eest väljas igal pool. Aga 20 22 aastased lõhed olid juba rühmade roodu komandör. Selle 23 aastane mees käsutas juba pataljoni, kuhu kuulus 400 500 meest. Ja see muidugi nõudis väga suurt tahtejõudu, mehisust ja vastupidavust. Möllust noortel. Tänapäeval tundub, et 25 aastane mees seal veel poisikene tähendab, tal ei usalda teie ettevõtetega tehastega. Arvatakse, et meheks saab kusagil 40 aastased tollal 40 aastane mees, kui ta ei olnud veel polgukomandör saadetisi voorihobused meesteks. Iga aeg esitab meestel oma nõuded, aga see aeglane esitas meestele väga. Olen jalutanud Velikije Lukis Jaan Arno tänaval poliitjuhi nime kandval tänaval. Niisuguseid tänavaid on vähestes linnades. Aga võiks olla igal pool. Poliittöötajad tegid sõja ajal ära hindamatu tööväeüksuste Tsementeerimised meeste poliitilisel karastamisel Nende moraali tugevdamisel. See oli väsimatu töö võidu nimel.