Kui kogu rahvas Tänast saadet tahaksin alustada lõiguga kindralstaabimehe armeekindral Sergei demenko mälestuste raamatust uue 1945. aasta eelõhtul, mõni tund enne keskööd teatas mulle kindral Antonov. Äsja helistas pos kriibušev ja käskis meid kella poole 12-ks kaartide ja dokumentideta kõrgema ülemjuhataja suvilasse sõita. Minu küsimusele, mida see peaks tähendama, vastas Alexi innovgendividž naeratades. Ehk kutsutakse meid uut aastat vastu võtma, poleks paha. Kell 23 asusime koos Antonoviga teele nagu tavaliselt tema autos. Ikka veel tegime igasuguseid oletusi kutse eesmärgi kohta. Stalini suvilas leidsime ees teisigi sõjaväelasi, Novikovi vooronovi, föderenko ja Ruljoobi. Hiljem saabus sinna ka pudi. On. Selgus, et olime kutsutud tõepoolest uut aastat vastu võtma, mida tõendas ka kaetud laud. Mõni minut enne kella kahteteistkümmet saabusid korraga kõik poliitbüroo liikmed ja nendega koos ka mõned rahvakomissarid. Üldse kogunes mehi 25 ümber. Naisi oli ainult üks kohalviibiva Itaalia kommunistliku partei peasekretäri Falmirataljati abikaasa. Stalin istus oma tavalisele kohale laua otsas, kelnerid polnud ja igaüks testi sisesuupärast oma taldrikule. Kui kell lõi 12, pidas kõrgem ülemjuhataja lühikese kõnenõukogude rahva auks, kes oli teinud kõik hitlerliku armee purustamiseks ja meie võidu lähendamiseks. Ta tõstis klaasi Nõukogude relvajõudude terviseks ja õnnitles meid kõiki. Head uut aastat, seltsimehed. Varsti võttis Budjon isikust bajaani, mille ta oli kaasa toonud, istus kõvale toolile ja tõmbas lõõtsad laiali. Ta mängis meisterlikult, helistas vene rahvalaule, valdsee pulkasid. Kui ta väsis mängimast, keeras Staling grammofoni üles. Külalised üritasid tantsida, kuid kuna oli üksainus daam ei tulnud sellest suurt midagi välja. Siis otsis maja peremees plaatide virnast välja varunia. Budjonne ei läbenud istuma jääda ja alustas tantsu. Ta laskis uljast kükktantsu, lüües peopesadega plakse vastu põlvi ja saapasääri, kõik aplodeerisite talle kogu südamest. Niimoodi siis võeti vastu aastat 1945 nõnda öelda, kõrgemal tasemel nagu kuulsime lihtsalt ja koduselt. Ja küllap märgiti mingil moel ära sõja-aastate neljandat aastavahetust ka rindel ja tagalas. Ei istutud siis roogadest lookas laudade taga ega kõlistatud klaasi ja kristalli. Selleks polnud võimalusi ega mahtigi. Tagalas, kes polnud tööl, Se puhkas ja kogus jõudu uueks tööpäevaks. Sest esimene jaanuar 1945 ei olnud puhkepäev. Rindemeeste tegemistesse toimetustesse uusaastaöö. Vaevalt et erilisi korrektiive tegi vast siis ainult niipalju, et rahvakomissari sto gramm võeti sisse pisut pidulikumalt mõnel pool Antiga saluut ära vaenlase pihta. Ent hoolimata tseremoniaalne külje vaesusest valdas uue aasta saabumisel kõiki Nõukogude inimesi kõrgendatud meeleolu. Täitumas oli ju see, mida kaua oodati. Lõplik võit oli silmaga näha ja käega katsuda. Muidugi teadsid seda, kui palju raskeid lahinguid veel ees seista võib. Mehed kõrgemates staapides. 1944. aastal oli fašistlike armee saanud tohutute korvamatute kaotuste osaliseks. Ta oli kaotanud oma liitlased. Vallutatud alasid oli tal veel õige vähe järele jäänud ja juba koputati tugevasti ja nõudlikult Saksamaa enda väravatele. Kuid suurtest kaotustest hoolimata olid hitlerliku sõjajõud 1945. aasta alguses veel suutelised raskeid kaitselahinguid pidama ja visa vastupanu avaldama. Vaenlase relvastatud jõududes oli ikka veel üle üheksa miljoni mehe, kellest tegevarmees oli ligi viis ja pool miljonit. Ka sõja lõppetapil hoidis Hitler suurema osa oma vägedest idarindel. 3,7 miljonit meest ehk peaaegu 70 protsenti isikkoosseisust rohkem kui 56000 suurtükki ja miinipildujat. Üle 8000 tanki ja ründesuurtüki umbes 4100 lennukit. Et see oli arvestatav jõud, on sõnadetagi selge. Ja seetõttu pidid meie sõjamehed uue aasta künnisel täit jõudu pingutama, nurjemaks vaenlase ponnistusi meile ohtlikke vastulööke anda. Seepärast oli ka Nõukogude informbüroo esimese jaanuari sõjateade täiesti argipäevane. Selles räägiti kõigepealt lahingutest Tšehhoslovakkias, kus meie väed tungisid visalt edasi lutsenetsi linna suunas vabastades sel päeval ühtekokku 14 asulat. Budapestis vabastati üle 200 kvartali ning rakursi, raudtee ja teistes rindelõikudes suuremaid aktsioone aastavahetusel ei olnud, seal koguti nendeks alles jõudu. Ja üldse kandus 1945. aasta esimese kümnekonna päeva jooksul lahingute raskuskese Ungarisse Budapesti piirkonda. Teatavasti oli Ungari pealinn ümber piiratud, tema tänavatel käisid ägedad lahingud. Uue aasta alguses otsustas Hitlerlik väejuhatus anda meie vägede pihta võimsa löögi, et murda läbi piiramisrõngas Budapesti ümber ja paisata meie väed Doonau taha ja üldse Ungarist välja. Selleks kraabiti mitmelt poolt küll Itaaliast, küll Norrast kokku reserve ja toodi läänerindelt ära suured tankikoondised. Vaenlase vastupealetung ei olnud meie väejuhatusele loomulikult ootamatu kuid ega see teadmine asja lihtsamaks ei teinud. Alates teise jaanuari varahommikust kestsid vaenlase rünnakut vahetpidamata rohkem kui kuu aega mille kestel ta jõudis tankidega korraks ka Doonau äärde läbi murda ja meie väed kaheks lõigata. Nüüd pisut juttu nende lahingute iseloomustamiseks endiselt kaardiväe laskurkorpuse komandörilt kindralleitnant Nikolai Pirjukoviat. Kogu sõja aja jooksul ei olnud mul tulnud üle elada nii raskeid päevi, kui need olid seitsmendast 12. jaanuarini Ungaris Budapesti all šamost Ei Shikes Hervari joonel. Lahingud olid üliägedad, meie korpuse suurtükiväel tuli vahetpidamata tagasi tõrjuda vaenlase tanke. Näiteks hävitati ühel päeval 15 tanki, teisel 25, kolmandal 39 ja nii edasi. Meie sõjamehed tunnetasid oma vastutust mitte ainult meie kodumaa, vaid kogu maailma ees. Sündisid võrratud kangelasteod. Näiteks oli meil tankitõrjesuurtükipolgu tehnik leitnant Sergei hirmulaja. Üheteistkümnendal jaanuaril tungis rühmale peale 16 tiigrit ja pantrid. Mehed andsid nende pihta tuld, nii nagu oli vaja anda. Juba üks tiigritest põles, siis sai teine pihta, edasi, kolmas, neljas. Enamik Suurtüki meestest oli juba haavata või surma saanud, ka hakkasid mürsud lõppema. Aga tankid tulid peale. Siis haaras Hirmolajev mõlemasse kätte tankitõrje granaadi ja hakkas jooksma kõige lähema tanki poole. Kogu jõudu pingutades heitis ta granaadid tiigri alla, need lõhkesid ja tank süttis põlema, sulgedes järel liikuvatele tankidele. Tee meie positsioonide poole. Hirmalajevise hukkus. Talle anti postuumselt Nõukogude Liidu kangelase nimetus. Niimoodi siis heideldi päev päeva kõrval matšarite maal. Ungari reaktsioon oli andnud oma rahva Hitleri meelevalla alla, mis põhjustas loendamatuid, kannatusi ja hädasid. Kuigi võideldi vaenulikud maal, ei pigistanud meie väejuhatus silmi kinni ungarlaste kannatuste ees meenutab kirjanik Ivan Stad. Njuk. Esmakordselt sattusin ma Budapesti jaanuari alguses 1945 seega ajal, kui meie väed hävitasid seal ümber piiratud vaenlase grupeeringut. Budapest nälgis hitlerlased tulistasid suurtükkidest põlevat Budat. Kogu aeg vihisesi tõus, mürsud, lõhkedes siin-seal tänavat tühjenesid. Töötasin koos teistega lähima maja keldrisse varjendisse. Peagi tulistamine ja plahvatused lakkasid. Äkki jooksis keldrisse keegi mees ja hüüdis midagi. Ma ei taibanud, mis oli juhtunud. Inimesed tõusid ja tunglesid erutatult väljapääsu juures. Kui ma tühjaks jäänud keldrist lõpuks välja sain, nägin tänaval mitut meie veoautot nende ümber inimsumm, kõigil käed välja sirutatud. Ja nendesse näljast kõhnadesse kätesse ulatati autodest leivapätse ja konservipurke. See oli esimene vennas abi nälgivale Budapestile. Kuuendal jaanuaril 1945 saatis Suurbritannia peaminister Winston Churchill läkituse punaarmee kõrgemale ülemjuhatajale Jossif Stalinile. Läänes käivad rasked lahingud ja kõrgemalt väejuhatuselt võidakse iga hetk nõuda vastutusrikkaid otsuseid. Te teate isiklike kogemuste põhjal, kui rahutust tekitava olukord kujuneb välja siis, kui tuleb kaitsta väga laiarinnet pärast ajutise initsiatiivi kaotamist. Ma oleksin tänulik, kui Teie saaksite mulle teatada, kas me võime loota suuremat vene pealetungi Visla rindel või kusagil mujal jaanuarikuu jooksul. See oli selge abipalve. Juba 24. detsembril olid president Roosevelt oma kirja Stalinile märku andnud, et abi oleks vaja. Millest siis oli asi? Teatavasti olid liitlastel läänerindel väga suured jõud 76 hästi komplekteeritud ja suurepäraselt relvastatud diviisi ning 15 üksikut brigaadi 16000 tanki ja liikursuurtükki üle 16700 lahinglennuki. Vastast ületasid liitlaste väed teisel rindel inimeste arvult kaks korda tankide poolest neli korda lennukite arvult kuus korda ja ometi olid nad kimpu jäänud. Ühes detsembrikuu saates oli meil juttu operatsioonist jõuluroos sakslaste pealetungist, mis algas 16. detsembril 1944 Ardellides. Liitlaste kaotused olid seal suured, kuid aastavahetuseks oli hitlerlaste esialgselt suur pealetungi hoog juba raugenud. Kuid esimesel jaanuaril 1945 algas hitlerlaste uus aktsioon Läänes. Nad kasutasid neile soodsat ilma, mis piiras Inglise ja Ameerika õhujõudude tegutsemisvõimalusi ja murdsid rindest läbi Vogeesides. Ameerika väed olid sunnitud seal taanduma. Samal ajal intensiivistub Inglismaa pommitamine lendmürskudega Fow üks ja paugaks. Viiendal jaanuaril ületasid fašistlikud väed Strasbourgist põhja. Pool Reini. Pealetungi arendamiseks hakkas Hitler artellidest ära tooma kuuendat Saksa SS-tankiarmeed. Liitlaste rinnet ähvardas kokkuvarisemine. See oligi, mis ajendas Churchilli abipalvega välja tulema. Me juba rääkisime, et sel perioodil pidas punaarmee kõige ägedamaid lahinguid Ungaris kuid samal ajal valmistuti hoolega ette suure isamaasõja üheks võimsamaks pealetungi operatsiooniks, mis ajalukku on läinud Visla-Oderi operatsioonina. Esialgsete plaanide kohaselt pidi see algama jaanuari lõpus kuid nõukogude kõrgem ülemjuhatus ei jätnud liitlasi nende raskel tunnil hätta. Punaarmeele anti käsk alustada paar nädalat varem määratud tähtaega pealetungi kogu rindel Balti merest Karpaatideni. Etteruttavalt ütlen ära, et pealetung algas ja selle mõjul peatati kuuenda SS-tankiarmee liikumine Ardellidest Reini taha. Kõik tankikoondised suunati idarindele põhiliselt Ungarisse, sest Saksa kindralstaap ootas punaarmee põhilööki. Sealt pealetungi Vislal nad selleks alguses ei pidanud. Olles kindlad oma kaitsele seal. 16. jaanuaril, oli Hitler sunnitud andma käsu pealetung läänes lõpetada saksa vägedel kogu läänerinde ulatuses kaitsele asuda. Niimoodi olid asjad tõeliselt 40 aastat tagasi. Praeguseks on poliitikud Läänes Churchilli abipalve unustanud. Nad pakuvad nõukogudevaenulikke eesmärkidel välja oma versiooni. Punaarmee olevat võinud Vistalt pealetungi varem alustada üksnes seetõttu, et aktiivne lahingutegevus läänes sidunud suuri hitlerlikke väekoondisi. Nii et kõike püütakse pea peale pöörata, abi palujast, abi andja teha. Kuid ajalugu pole võimalik muuta oma suva järgi. 1945. aasta jaanuarikuu faktide keel oli selleks liiga kõnekas. Punaarmee oli juba 1944. aasta suve lõpus jõudnud Vislani ja loonud teispool jõge plats Tarmid. Tulevase pealetungi lähtealusteks. Kohe edasi tungida ei suudetud, sest paari kuuga oli lahingutega läbitud kuni 500 kilomeetrit. Isikkoosseis oli kokku sulanud, nappus oli laskemoonast, sest selle juurdeveo teed järjest pikenesid. Sugenes ka lisaraskus. Poola raudteed on Lääne-Euroopa standardi kohaselt meie omadest kitsamad. Mõned teed tulid ümber ehitada, tuli rajada ümberlaadimise baasid. Kõik see võttis aega. Aega kulus ka inimeste ettevalmistamiseks, sest vägedele saabuv täiendus oli enamasti väheste lahingukogemustega. Kuid kõigest hoolimata ettevalmistused jõudsid lõpule õigeaegselt, mistõttu käsk pealetungi varem alustada ei kutsunud välja mingeid vasturääkimisi. Nüüd sellest, kuidas nägi välja rindejoon 1945. aasta alguses, kui meie väed lähtepositsioonidele asusid. Võtkem ettekaart ja märkige mära või kujutlegem siis oma mälu põhjal. Põhjas oli äärmine tipp-Klaipeda. Edasi kulges rindejoon mööda Ida-Preisimaa piiri Tilsit insterburg Augusto siis mööda Narevi ja Vista jõge, serotšk Sandu mees Jazlo Ciscositse Tšehhoslovakkias ja sealt edasi Ungari suunas. Operatsiooni idee seisnes selles, et murda üheaegsete tugevate löökidega mitmes rindelõigus hitlerlaste kaitsest läbi paisata tekkinud aukudesse kiiresti suured väemassid ja hakata vaenlast hoogsalt jälitama, arendades edu tanki ja mehhaniseeritud väekoondistega. Nüüd ma palun meenutama tallinlase reserv alampolkovnik Sergei kliimovi, kes toona juhtis pataljoni 69. laskurdiviisi 230 seitsmendas laskurpolgus. Selleks pealetungiks valmistusid mitte ainult meie, vaid ka poola väed. Meie töötasime nendega koos läbi mitmedki momendid. Teataval määral õpetasime neid, sest nendel polnud ju nii suuri kogemusi nagu meil eriti meie ohvitseridele, kes olid juba läbi teinud teatavaid etappi ning lahingutes karastunud. Õppuste kõrval korraldasime mitmesuguseid kohtumisi ka öiseid miitinguid. Praeguseni on meil meeles Poola väejuhatuse üleskutse oma vägedele. See oli muidugi Poola keeles kirjutatud, kuid Me lasksime selle sisu endale tõlkida. Seal oli öeldud. Seltsimehed, teie lähete suurde lahingusse Isamaa vabastamise eest. Teie ees on saksa kaevikud, aga nende taga terved metsad, võllapuid, mille külge fašistid, poovad poolakaid, seal voolavad veri ja pisarad. Tuhanded meie kaasmaalased vaevlevad fašistide orjuses. Nad ootavad vabastamist. Lahingusse, vabaduse sõdurid. See üleskutse leidis tee kõigi poole sõdurite hinge ja sellega tutvumine mõjus innustavalt ka meie sõjameestele. Ja algaski suur pealetung, mille lõppeesmärgiks oli välja jõudmine fašistliku Saksamaa väravateni. 12. jaanuaril läks esimesena tulle esimese Ukraina rinde löögigrupp. 13. jaanuaril teatas Nõukogude informbüroo. Esimese Ukraina rinde väed üle minnes 12. jaanuaril piirkonnas sanda Mirsist lääne pool pealetungile. Hoolimata halbadest ilmastikutingimustest, mis välistas lennuväe lahingtoetuse murdsid läbi vastase tugevasti kindlustatud kaitse 40 kilomeetri laiusel rindel. Vastase kaitse läbimurdmisel etendas otsustavat osa hästi organiseeritud suurtükiväerünnak. Rinde väed liikusid pealetungil lahinguid, pidades kahe päevaga edasi kuni 40 kilomeetrit laiendades juures läbimurret rindel kuni 60 kilomeetrini. Järgmistel päevadel läksid pealetungile üle teiste rinnete väed. 16. jaanuaril teatas Nõukogude informbüroo. Esimese Valgevene rinde väed, olles pidanud kolm päeva pealetungi lahinguid, ühendasid omavahel kaks lähteplatsdarmi ning liikusid edasi kuni 60 kilomeetrit, laiendades läbimurret rindel kuni 120 kilomeetrini. Selle väga ulatusliku operatsiooni kõiki üksikasju ei suudaks ka parima tahtmise juures edasi anda. Tähendaks siin siinkohal vaid, et meie vägede pealetung oli ere näide eri väeliikide filigraansuseni viimistletud koostööst. Meie väejuhtide loominguline andekus ilmnes siin täiel määral. Nüüd aga pealetungi algusest isiklike mälestuste põhjal. Taas meenutamas Sergei kliimov. Ruud, mida mina käsutasin, kuuluse rünnak grupi koosseisu, see tähendab Tal tuli esimeste hulgas saksa kaevikutest läbi murda. Ööl vastu kolmeteistkümnendat jaanuari võtsime sisse lähtepositsiooni sakslaste esimestest kaevikutest 400 meetri kaugusel. Võitlejate meeleolu oli tore, võitlusvaimu jätkus. Ilmnes ka entusiasmi uusi vorme. Näiteks otsustati anda parematele rühma komandöridele lahingusse kaasa punane lipp, mis tuli panna lehvima vallutatud kaitserajatistele. Loomulikult korraldati üksustes partei ja komsomolikoosolekuid, mille päevakorras oli ainult üks punkt. Säästmata elu täita lahinguülesanne eeskujulikult. Kell 10 hakkasid hommikuudus Mairkama katjušade murdes jalaväele teed vaenlase kaitsesse. Pärast suurtüki tule, ettevalmistus või nagu siin öeldi, pärast eesliinitöötlemist algaski rünnak. Kõige ees läksid rühmakomandörid lippudega nende järelsõdurid. Meie grupp jõudis esimesena vaenlase kaevikute liinini. Esimese kaevikute liini vallutasime võrdlemisi kiiresti. Vaenlane pani kõvasti vastu juba meie kätte langenud kaevikutes puhkesiin-seal kähmlusi. Värisesid kuulipildujad. Kuid meil tuli minna edasi teist kaevikute liini vallutama. Ka sealt lõime vaenlase välja. Siis fašistid tugevdasid vastupanu. Nad alustasid suurtükkide tankide toetusel vasturünnakuid. Sel ajal me olime juba kuni neli kilomeetrit vaenlase kaitsesügavusse jõudnud. Meid külvati üle tule laviniga. Meie peale tulid tankid, tuli tõmbude varietesse, et kaitsta end kildude eest. Vasturünnaku haripunktil tormas ootamatult meie punkrisse saksa ohvitser. Ta ei teadnud arvatagi, et oleme juba teise kaevikute liini vallutanud. Ilmselt tuli ta oma mehi rünnakule ergutama, aga sattus hoopiski meie kätte. Vaenlasel siiski edu ei olnud, iga tema rünnakukatse löödi tagasi. Kuigi meil oli rohkeid kaotusi, teist kaevikute liinime käest ei andnud. Minu loodust oli alles jäänud veel vaid umbes neljandik meestest, kui asusime lähtepositsioonile kolmanda kaevikute liini ründamiseks. Enne seda aga alustas tulistamist meie suurtükivägi. Tervelt 85 minutit külvas ta surmavaenlase sekka. Lahingusse läksid meie vägede põhijõud, kellele me olime avanuti edasi liikumiseks. Seega oli meie rünnak grupp oma ülesande täitnud. Vaenlane oli masendatud esimesel Ukraina rindel vangi võetud Saksa 68. jalaväediviisi 188. rügemendi oobergefraither vili, hands teatas 15. jaanuaril ülekuulamisel. Sõdurid ootasid hirmuga venelaste pealetungi. Ohvitserid kinnitasid väsimatult, et meie positsioonid on väga tugevasti kindlustatud ning me peame neid iga hinna eest kaitsma. 18. detsembril kohustati kõiki sõdureid läbi lugema ja alla kirjutama erilehele, millel oli tekst. Väejuhatus on teinud mulle teatavaks, et juhul kui ma üle jooksen, venelaste poolele lastakse maha kõik mu omaksed. Isa, ema, naine, lapsed, lapselapsed. Sõdurid olid vapustatud, allkirja anti vaikides. Kuid venelaste suurtükituli oli saksa väejuhatuse ähvardustest hirmsam. See oli tõeline põrgu. Sellist õudust ei olnud keegi varem näinud. Haavatud ja tapetud lamasid kaevikutes läbi, isegi haavatud nõudsid esmaabi, aga seda polnud kelleltki saada. Paljud läksid hulluks. Venelaste löök oli nii hirmus, et kellelgi polnud võimalik vastupanule mõelda. Koos grupi sõduritega andsin ma ennast vangi. Ja veel üks tunnistus, mille andis esimesel Ukraina rindel vangi võetud 304. jalaväediviisi 575. rügemendi ülem ooberst. Strezner mind hämmastas venelaste informeeritus. Nad tundsid hästi meie positsioone ja teadsid meie tulepunktide paigutust. Vene suurtükid tulistasid täpselt umbes 15 minutiga oli kogu side lõhutud. Rügementi juhtide oli võimatu. Kõik allüksused kandsid suurtükitule läbi suuri kaotusi. Ellu jäänud sõdurid jooksid laiali. Punaarmee pealetung sai iga tunniga hoogu juurde. Seda peegeldasid ka sõjateated. 15. jaanuaril vabastati Kirce linn 16. jaanuaril Shadow. Need olid suured võidud, sest tegu oli tähtsate sõlmpunktidega kuid seitsmeteistkümnendal jaanuaril ulatus vabastatud linnade arv juba 16-ni. Päevakorral olid Poola suuremad linnad, lootš, Krakov, Varssavi. Seitsmeteistkümnendal jaanuaril vabastati Varssavi palju kannatanud Poola palju kannatanud pealinn. Kui palju oli pidanud Varssavi üle elama alates septembrist 1939, kui hitlerlased tungisid Poolale kallale siis sõja alguses pommitati linna halastamatult. Varemeteks varisesid sajad majad, hukkusid tuhanded inimesed. Kuid see oli alles algus. Missuguseid mõnitusi ja alandusi pidid Varssav lased taluma peaaegu viie ja poole okupatsiooni aasta kestel. Faktiliselt olid kõik poolakad hitlerlaste silmis Lindpriid, keda iga okupant võis tappa mistahes ajal ja mis tahes kohas. Fašistlik kindralkuberner Frank ähvardas, et ta tegutseb nii, et kaoks üldse Poola, mõistagi selle eesmärgi poole. Okupatsioonivõimud ka püüdlesid. Fašistid tapsid üle viie ja poole miljoni poolaka. Tapetute nimekirjas oli mitusada 1000 Varssallast. Poola pealinna ajaloo kõige traagilisemate lehekülgedele on alatiseks jäänud kaks sündmust. Varssavi geto ülestõus 1943. aasta aprillis mais ja kogu Varssavi ülestõus augustis 1944. Viimati nimetatud sündmus saigi linnale saatuslikuks, kusjuures eriti kohutav on see, et see väljaastumine kujunes täiesti mõttetuks, olles algusest lõpuni avantüristlike üritus. Selle organiseeris kodanlik Poola pagulasvalitsusajal, mil rasketest lahingutest kurnatud punaarmee oli jõudmas Visla põhjakaldal asuva Varssavi eeslinna praga lähistele. Londonis asuvat Poola reaktsionäärid andsid esimesel augustil 1944 ülestõusu signaali Varssavis põranda all tegutsenud mõttekaaslaste relvastatud rühmitustele mis kandis Armija Krayova nimetust. See samm johtus kartusest, et kui punaarmee vabastab Varssavi ja seal hakkab valitsema rahva võim siis polnuks kodanikel emigrantidel mingeid šansse oma võimu taastamiseks. Teisisõnu meie relvajõud taheti seada fakti ette, et enne veel, kui punaarmee jõuab Varssavi tänavatele, on seal juba välja kuulutatud kodanlik valitsus. Seepärast ei informeeritud ülestõusust esimese Valgevene rinde juhatust. Ei informeeritud ka nõukogude valitsust, kuigi selleks oleks olnud 1000 võimalust. Oli ju samal ajal Moskvas läbirääkimistel Poola pagulasvalitsuse juht Nikolai tšikk. Ülestõus algas organiseerimatut. Armija Krayova jõud olid üle linna hajutatud, raskusi oli keskse juhtimise organiseerimisega. Samal ajal aga astusid stiihiliselt välja rahvahulgad, kelle kannatuste karikas oli pilgeni täis. Kuid hulkadel puudusid relvad, puudus keskne juhtimine, sest emigrantlikud tegelased üldse ei soovi näha rahva väljaastumist. Tekkis ääretult raske olukord, sest sakslastel olid Varssavis ja selle lähikonnas suured jõud. Punaarmee aga ei suutnud siis Vislat forsseerida. Lihtsalt ei jätkunud mehi ja tehnikat. Sellest hoolimata abistati ülestõusnuid. Meie lennukid heitsid alla tuhandeid relvi, hulgaliselt laskemoona ja muud sõjavarustust ja ka medikamente. Aga eks Avantöörid on alati määratud läbikukkumisele. Teisiti ei saanud see Varssavi sky olla, ainult et see maksis kallist hinda. Kogu allesjäänud elanikkond küüditati linnast Saksamaale, koonduslaagritesse. Saksa hävituskomandod muutsid Varssavi varemeteks. Ja midagi pole parata. Poola pealinna hävitamisest võtsid osa ka eesti kodanlike natsionalistide käsilased. Endine fašismi vang Terje Tõeveer meenutab oma mälestusteraamatus esimesi päevi Stuthofi koonduslaagris. Väga palju oli eesõuel poolatare, tegime nendega juttu saksa keeles. Saime teada, et nad on Varssavi ülestõusust osa võtnud perekonnaliikmed laagrisse toodud pärast ülestõusu mahasurumist. Seletasime omakorda, et oleme Eestist. Jutt lõigati nagu noaga läbi. Poola naised vaatasid meid vihkava pilguga. Selgus, et Varssavi ülestõusu mahasurumisest olid võtnud osa ka Saksa sõjaväes teenivad eestlased. Vihkamise, nende fašistlike värdjate vastu kandsid poolatarid nüüd üle kõigile eestlastele. Nii see oli ja meie võimendid lohutada vaid sellega, et fašistidel pole isamaad ega rahvast. Ka eesti fašistid polnud erandid. Kuid nüüd Varssavi vabastamisest, mis oli operatsiooni Visla ooter plaanis olulisemate hulgas. Koos esimese Valgevene rinde vägedega võitles Varssavi vabastamisel ka esimene Poola armee kindral Stanislaw poplawski juhatusel. Selle armee sõjameestele anti õigus esimesena oma varemetes pealinna sisse tungida. Nad tegid seda suure ägedusega. Edasi aga tuntud Nõukogude publitsisti endisest sõjakorrespondendi Pavel Trojanovski meenutusi. 12. jaanuaril 1945 mar kõmises kogu Varssavi ümbrus, võimsast Suurtükikarbonaadist. Sel päeval alustasid esimese Valgevene rinde väed marssal Žukovi juhtimisel uut pealetungi vaenlasele. Löök oli võimas ja hävitav. Fašistide kaitseliinid murti läbi juba esimestel lahingutundidel. Viibisin marssal Žukovi komandopunktis, kui talle kanti ette vaenlase kaitse on purustatud, andis ta korraga kaks käsku. Saata läbi murdesse tankid ja suunata Varssavisse, toiduaineid ja sanitaarüksusi. Kohutav metsikus avanes meie silme ees tohutut tellise, betooni ja katki rebitud armatuuri hunnikud takistasid meie tankide edasiliikumist Varssavi vanalinnas. Šobeni mälestussambast polnud alles jäänud, isegi pjedestaali polnud võimalik käijaga sõita marsalkowske tänavale. Varssavi peamagistraalid. Me ei näinud inimesi liikumusega linde lendamas. Meie ees oli surnud linn, mis alles hiljuti oli olnud Euroopas üks ilusamaid. Liigume edasi ja ootamatult eesaed harilik plankaed. Ime läbi, terveks jäänud. Plangul oli kriidiga poola keeles kirjutatud. Tervitus teile, vene rahva kangelaspojad. Elagu seitsmeteistkümnes jaanuar. Elagu vaba Poola. Jah, niisugusena ma nägin Varssavit, seitsmeteistkümnendal jaanuaril 1945. Kõikjal Poolas võeti punaarmee võitlejaid rõõmuga vastu. Elanikud püüdsid meie sõjamehi igati abistada juba lahingute ajal. Sergei Klimov mäletab Meenub see, kuidas me lahingutega murdsime sisse ühte väikesesse Poola linna. Ümberringi tulekahjud, suits, tulistamine, raske oli orienteeruda. Ja kui me pidasime tänavalahingut, jooksis ühe põleva maja keldrist välja elatanud poolakas, vehkides kätega ja hüüdes midagi poola keeles. Kui me tema juurde jõudsime, hoiatas ta meid, seltsimehed, Nõukogude sõdurid. Vaat seal tänavaristmikul seisavad saksa Ferdinalid. Need on maskeeritud, tulistavad teie tankide pihta, olge ettevaatlikud. Meie jaoks oli see väga tähtis teada, seal seisis tõesti kaks Ferdinandi. Nende hävitamiseks tuli meil välja kutsuda suurtükituli. Kui poleks olnud seda hoiatust, olnuks meil tõsiseid kaotusi. Ja veel üks meenutus võetud raamatust Neevast Elbeni. Selle autor, kindral Semjon Boschow juhatas tol ajal 40 kuuendat laskurdiviisi, mis 1944. aasta suvel võttis osa Eesti NSV vabastamisest ja hiljem suunati Poolasse. Kindral kirjutab. Vabastamisest rõõmsad postruvo, mašovetski, lähiste külade elanikud palusid meid asuda oma terveks jäänud majadesse, kuid me ei tahtnud nendele tüli teha ja elasime Muldonnides. Talupojad postitasid meid kõige võimalikuga, mida nende laostatud majapidamistes veel leidus. Pakkusid meile Lekot piima. Ent me teadsime, et lehmi neil praegu polegi ja paljud lastega perekonnad jaotasid ainult ühte kitse pidada. Nii et tuli lahkeid pakkujaid keeldumisega solvata, et nende lapsed ei jääks piimata. Seevastu meie sõdurid ja ohvitserid postitasid lahket pererahvast kondenspiima vorstikonservide leiva ja võiga aga ka sellega, mida keedeti meie väliköökide kateldes. Meie staabiohvitser major Bosniew, kelle ülesandeks oli korraldada vägede ja vabastatud piirkonna elanike varustamist, ütles mulle ükskord kummaline. Poolakad kutsuvad 11 pannideks härradeks aga neil härradel endil pole midagi süüa ja ringi käivad lapitud pükstes. Palju kannatanud. Tanud Varssavi vajas abi ja ta sai seda. Kõigepealt tehti punaarmee kaasabil kahjutuks ligi kaks miljonit miini. Meie sapöörid ehitasid kaheksa päevaga silla üle Visla ning aitasid raudteed ja sidet taastada. Meie maavarudest eraldati Varssavi elanikele kohe pärast vabastamist 60000 tonni vilja. Nõukogude valitsus otsustas Poola pealinna taastamisel võtta poole kuludest enda kanda. Punaarmee pealetungiga Poolas algas fašistliku Saksamaa poolt valla päästetud sõja viimane vaatus. 13. jaanuaril 1945 jäi selle lõpuni veel 117 päeva.