Laialdaselt töötava rahvahulgad oma suurtel meeleavaldustel on nõudnud eeki tööliste ja talurahva Nõukogude loomi. Sellepärast pidin mina ettepanek kuulutada Eesti vabariik Sotsialistliku Nõukogude vabariigid, kus poliitilise võimualuse moodustavad tööliste ja talurahvanõukogu, kus kõik point Eesti Sotsialistliku Nõukogude vabariigis kuulub vankumatult nii linnas kui maal tööliste ja talurahvanõukogudele. Riigivolikogu koosolek 21. juulil 1940 ja kõnelemas Johannes Lauristin. Kuid täna 40 aastat tagasi oli selle ettepanekuni ja järgnenud ajaloolise otsuseni jäänud veel täpselt kuu aega. Aga kui sündmusterohke oli see kuu, kui palju murrangulist tuli rahva ellu üksnes selle 30 päevaga. Rahvas valmistus tarmukalt ja targalt saama lõplikult oma saatuse peremeheks. Meenutagem ja mõelgem. Algas see kõik selle helge juuni hommikul täna 40 aastat tagasi? Jah, kellele ei meeldiks need hommikut, päikesepaistelised linnu laululised, lillelõhnalised, nii värssides kui ka proosas on neid hommikuid ülistatud. Need on saanud justnagu rahu ja rõõmsa meelesümboliks. Algasse hommik, paljudele tõesti nii nagu alati on alanud, saabu suur suvi oli ju suvine pööripäev, tõotas meeldivaid elamusi päikese ja veerõõme. Aga oli ka tööpäev, reedene päev, tehased ja vabrikud haarasid tuhandeid inimesi oma töö sülle. Kõik oli näiliselt tavaline, aga ometi oli nii, et see komitee jäänud tavaliseks jätkame poeedi sõnadega. Neljast maailmakaarest lõõtsus meid, tuul olime murdunud üksikuks saareks. Päeval piiras meid meri, öiti võinutes, kuu korraga lõhkenud on kest, tungid paiskuvad üles, paljud ärkavad täna uue maailmaga süles. Kannata, kannate lauliku sõna- ja rida mässutsev vorm ja kihutab hoog. Maakera pöördub lähene pida ja korraga mõõtmatult rännata on vabade rütmide voo. Selle hommiku ettevalmistamiseks oli kogu öö käinud kibe töö. Eelmisel õhtul Tallinnas toimunud töölisaktivistide koosolek oli näidanud rahvahulkade valmisolekut oma otsustav sõna öelda. 20. juuni viimasel tunnil langetas sky Eestimaa Kommunistliku partei illegaalne büroo otsuse korraldada 21. juunil Tallinnas ja teistes keskustes tööliste meeleavaldused nõudmaks, demokraatliku rahvavalitsuse moodustamist, demokraatlike vabaduste tagamist ja NSV Liiduga sõlmitud pakti ausad täitmist. Kogu selle suure organiseerimise keskseteks juhtideks olid illegaalse büroo liikmed Johannes Lauristin ja Oskar Sepre ning nende lähemateks abilisteks ametiühingute aktiiv ning riigivolikogu tööliste ühtsus. Rühma liit mat? Rööbiti ettevalmistustega Tallinnas lähetati öösel teistesse keskustesse. Volinikud näiteks riigivolikogu liige Neeme Ruus, sõitis Tartusse. Riigivolikogu liige Voldemar Jaanus koos Nigol Andresen ega Põhja-Eesti tööstuskeskustesse ja nõnda edasi. Tallinnas ametiühingute majas ja töölisvõimlas valmistati loosungeid ja suunati aktiviste ettevõtetesse. Valmistati ette ka korrapidajaid, kellena toimisid töölissportlased. Hommikutundideks olid kõik ettevalmistused tehtud. Anname nüüd sõna ametiühingu liikmasse veteranide Oskar Pärnale, kellel sel ajaloolisel päeval oli täita mitu vastutavat ülesannet. Organiseerida korra pidamine ning esineda miitingu kõnelejana toonasel Vabaduse väljakul. Kui me umbes üksustega Märkasime, et Lebedev veel politseinike gruppidena terve seeläbi täis. Samuti oli kõhel. Muidugi, siis tekkis kohe probleem, kust kõneleda verre väljak mingit struktuuri leidnud värsis küsimus, laev sõitis kohale, kaks antud selged kabiini katusel ta üsna sobiv kõnelda. Kuna endalegi mulle selle ettepaneku siis ma palusin, et me võib-olla läks taandunud, istuksime, arutaksime läbi, mida sa rääkida ja siis lõbustasimegi seal ametliku majast ühte väikesesse tuppa ennast pooleks tunniks. Koostasime siis kahe peale väikese konspekti, mille alusel rääkida, kuigi taotlesime Weberi ratifitseeritud juba, et räägu keskus võimaldaks meil mikrofoni kasutada, sellest öeldi ära ja tuli arvestada ainult oma loomuliku häälega. Siis, kui ma sõnnik nägin, tekkis mul mõte, kuigi oli teada Eveli valitsuse esindaja öelnud, et sellele rahulikule miitingule, mida planeerisime vahelist sõda tekkis siiski kaksipidi mõtlemist, kuna politsei oli massiliselt esindatud. Aga teiselt poolt me mõtlesime pääseda. Et see on võib-olla inimeste hirmutamiseks, et võib-olla tuleks välja, näeb, et seal on palju politseinikke kuid libe. Kassi tuleb üle minna ja umbes poole tunni jooksul pärast seda hakkasid jube üksikute Vernid tulema ja hästi organiseeritud rinderezduldi laudi töölislaule olid lipud, olid, olid meresokid ja keegi ei pannud üldse tähele lõppenud sõlmite mööbel, grafer mehele gruppidena. See näitab seda, et me oleme. Vedelik veritsus, löötajate hirmutab inimesed ära, visanud Surtettalit üksuste üherdamisega yle minut, säädus õhukene. Nii et ma ei mäleta täpselt, aga arvestan umbes kolmveerand tunni jooksul oli see väljak rahvast täis ja kõik tagant ravisime kõik sõrmed, käitised nendega lisaks ka väiksemat, väitis, et külmunud jäätinguge võis alustada. Kui me kõneleme, hakkasin tõkis üsna nii viimasel minutil töö. Praegu ta nüüd politseinike minema ajada. Nii ma siis talitasingi, nii kui me ronisime autole pöördunud teenuste peale, välte plärlöörisin täna töölisklass kokku tulnud Silmedel kõrkus eesti rahva saatuse kõnel moodustada ja töölisklass Päbena peabki vestlevad, metsasid ilme, sõimlikute juuresolekuta, sellepärast pöördusime prefekti peale, härra prefekt ta pähe. Andke korraldus, et seal olid kõik lahkuksid, rõngast põrus klasse verre hõõrutud jõud ja me suudame ise korda pidada. Sellele esimesele pöördele. Nõletame räbersruusena minema minema. Tõhusust Maberdasin veel, et mees enda tööd alustada, rahva surra, töötad, vestleb järeldus. Prefekt, ma nägin sellepärast klasse juhtida ja lõpuks änkiski vilede märku ja politseinikud, ma nägin, kuidas jätkasid välgume sinna muidugi tõstis meelevere kõrgel algusest peale seepärast, et aastabel peldsay kummi, mida iga tööline kartis. No ja siis esitasin kõne muidugi kõne tuli põdeda plärusega, saartel jällegi kergem. Seda häält tuli pingutada iga talvelgi järele, Plansid, need andis mulle käega ja nii ma sain, nõudsin veel arutada. Tere lõpuks valmis. Aga siiski enne kui me päris lõpetasin, ma nägin, kuidas merepraeguse mere peal juba sealt majast verb, täpse kaablirulli minu suunas täheldasid, nad taibanud, mis nüüd tähendab. Siis taipasin mööbel, praegu mehed nagu Evetlasel tõelust hõlmeta, nukrad veel siis meile sinna autodele, mina sealjuures oli ainult ette lugeda, ütles, et aga see ongi kõige olulisem, et näed vastu võtta. Perest esines veel, oli seal ka üks Nõukogude armee esindajad, kui ma lõpetasin, kas ta võib ka muidugi öelda, tervitusi, on sellega nõus, aga tekkis küsimus, et äkki siis tõlgib mina vene keelt niivõrd ei vallanud tõlkida, aga sealsamas juures lendamist rääkinud Aleksander reserv, tema ütles, et tema siis võtab tõlkimise ülesandeksmäega nurgalt pääle pere sündmustest, räägib vene keeles. See toimus siis järgnes jube lühikene sõnavõtt sellest välverite juhilt põrsa ning täna andis peamiselt korraldusi, kuidas liikuma hakkab ja, ja milline on marsruut. Tööliste kolonnid siirdusid Toompeale. Lossi rõdule ilmus korraks ka valitsuse juht uluots kes aga kohe maha karjuti, niiet pidas õigemaks kiiresti kaduda. Toompealt siirduti pikale tänavale, Nõukogude saatkonna rõdult tervitas kolonne NSV Liidu ülemnõukogu presiidiumi liige Andrei Ždanov kes sel ajal Tallinnas viibis. Töölised tervitasid teda elagu-hüüetega. Võeti suund Kadriorgu, et presidendile üle anda tööliste nõudmist. Kuni puudub väljak hõõgub elu huuga ning tihenevad marssijate read on sirgunud turjad püsti tõusnud pead ja käed, mis pingutusest tõmbunud luuka. Siin tuules võitluslipu punast lendu, kaev uhkusega, iga selgunud silm siitsamast paigast algab vast neil töö või ülestõus ja teras nõtke ringlus. Nendel tundidel arenesid sündmused kõigis Eestimaakeskustes ühes suunas töötava rahva väljaastumiste tähe all. Meenutusi Tartust akadeemik Harald Habermani vahendusel. 21. juuni 1009 40. aastal algas mulle peale õige vara. Kunstnik Johanil tuli läbi. Minu poolt läksime koos töölismajja. Meie valmistasime tol ajal ette rongikäiguks ja sai seal siis võetud kontakte käitistega, töölisvanematega ja aktivistide ka lahendatud väga mitmesuguseid episoodikesi. Ja yks neist jäi enam-vähem. Tol ajal teatasid Peetsi vabrikust et peremees ei luba rongikäigust osa võtta. Ta. Ja me küsisime siis, et mis ajast ta nendele siis on kodanike õigusi lubanud üle miinimumi ja kes ei oska isegi peremehega midagi ette võtta. Kui te tahate välja tulla. Ja siis oli sealt vastu naeru ja öeldi, et küll paneme temaga vahepeal kinni, kuidas see asi tegelikult juhtus, seda ma kohapeal näinud, aga petsi publikutöölised tulid kaelale. Ning siis saabus aeg. Läksime välja, oli ilus suvine ilm, päike pimestas ja meelest rohkemgi imestasid võib-olla punased lipud mis hulga ajada Kambdele päikesevalgusel oma selget keelt rääkisid. Üks nendest viidi tööliste poolt katusele ja tõmmati lipuvardasse. Samal ajal kerkis Lipp kerkisid tuhanded käed tolleaegset töölistervitas oma rusikas kättena. Nii amorusesime ollu linna, siis saabusime raekoja väljakul seal improviseeritud veoautost kõnetool. Ja sellel kenal toolil esines esimesena Kristjan Jalak, kes siis püstitas Need nõudmised mis tol ajal päevakorral olid selle järele esimees, siis eks Kelalejate ise järge lastes tervitada laude Liitu komporteid, juhte. Kui olid siis seisukohad esitatud, otsustas rongikäik siirduda Tähtvere parki. Ja yks osa läks Raadi kruusaaukude juurde kus kodanlus oli pikemat aega mõrvanud töölisliikumise aktivist. Ja keerasime 100-lt Postimehe toimetuse ette neli meest, neist läks siis toimetuses ja rongikäik jäi peatuma. Toimetus oli kohalevil ja toimetaja tuli väga elevil meie juurde küsides. Kas tulid postimehest üle võtma. Seletasime, et me tulime Postimehe toimetust abistama korraliste korraliku lehte välja anda ja küsisime, kas nad tahaksid siis meid selles aidata või meiega koos töötada. Ja kui siis see töö oli tehtud ja lehe käsikiri läks toimetaja kätte, tuli ta natukese aja pärast näost punasena tagasi, ütles, et tema ju inimesed, kes selle numbrilaual kirutada. Gunnar kant ja Tõnisson tema siis kohale. Ja küsisime ka seda, kes siis tekst on temale vastuvõetamatu, ta ütles, et ei, et temal on vastuvõetav ja nõndanimetatud aktsiaseltsile ei ole see vastuvõetav. Soovitamis mõelda, kas ta tahab edaspidigi aktsiaseltsi või rahva huvisid teenida. Ja siis ta kirjutas sellele numbrile siiski olla. Postimees, kus sündmused olid valgustatud mitte kodanluse vaid ülestõusnud rahva seisukohtadelt, sealt siirdusime siis Tähtvere parki tehtule pargis oli õige palju rahvast koos Peeti jällegi kõnesid ja tekkis hulk väikesi rühmasid kus siis esinejad ja publikum omavahel mõtteid vahetasid. Ja seisukohti avaldasid. Eks selgem. Ja selle sees istusid kaks punaarmee komandör, oli auto, peeti kinni, üks mees nendest rändas siis sõna tõsises mõttes käte helile, kooselujatel, peade kõnetooli, kus ta siis meile ka väikese esinemise maha pidas. Kõneledes sellest, et punaarmee on tulnud meid abistama aga mitte et vallutama. Et punaarmee kaitseb meid sõjaohu vast lasta, sai suure aplausi osaliseks ja rändas samuti ketel autosse tagasi. Mõned episoodid selle päeva sündmustest linnas, kus sai alguse Eesti töölisklassi revolutsioonile liikumine, see on Narvas meenutavad töölisliikumise veteranid Aleksander Veldman ja Valentin Volkov. Ja siis meiega lon liiguski punase lipu lehvides üle Narva jõe viiva silla, linavabriku ja kalevivabriku juurde kus töölistele linavabriku väravas pidas kõne seltsimees Kaarel Paas. Narva lina ketramise manufaktuuris, kui kolmesajaliikmeline kolonn vabriku väravate ette ilmus ja siis endine linavabrikutööline seltsimees Andrei Kruglov sai ülesande vabriku töö seisma pani üks mõttetu oli joosta mööda suurt vabrikut ja ühel inimesi üles kutsuda. Ja seltsimees Krõzlov täiesti õigustatult leidiski selle paraja koha, kus kaudu kõige läkoonilisemalt teatada, et nüüd on midagi lahti, siis piisas ainult labriku jõujaama seisma panemiseks. Siis tekkiski esimene vahejuhtum, linavabriku endine tehniline direktor, inglane. Jooksis kohale ja käratas peale, kes andis õiguse selle peale Andreikele vastas töörahvas. Jõujaama seismapanek oli juba selleks signaaliks, et töörahvas vabrikust väljus ja siis ta nägigi seda kolonni, milles seltsimees Volkov rääkis punaste lippudega. No rahval oli kohe teada ja kui seltsimees spaas sütitavad, selgitas olukorda ja tema kõnet võeti Ura hüüetega vastu läks kohe ja imekiirelt kolonni organiseerimiseks lahti. Siiamaani on soe meenutada seda, et isegi suure sotsialistliku oktoobrirevolutsiooni aegsed võitluslipud toodi välja. 10 minuti jooksul oli kohal ka Kalevi linavabrikutöölistest koosnev orkester. Ja siis juba orkestri mürtsudes ja vanade revolutsiooniliste laulude laulmisega liikus kolonn läbi tööliste asulate jaanilinnast üle puusilla linna poole. Neile ühinesid ka need töölised, kes antud vahetusel vabad olid ja kes kolonni nägid ja ühinesid kolonniga. Muide teel jaanilinnas oli veel üks huvitav episood. Narva linavabrikus valvata muidugi korra eest ka oma ala kolonnis ja siis ma panin tähele, et üks vana vana Narva linavabrikutööline jõudnud riidesse panna korralikult ja nii toakingades, nagu ta oli, või sussides, nagu neid nimetati, nii ka tänavale tuli ja ühines kogu kolonniga Läks kaasa. Muidugi need sussid olid suurevõitu ja liikumine oli tal võrdlemisi raske. Veidikene kolonnist maha jääma. Ma tulin ta juurde, võtsin käe alt kinni ja ütlesingi, et kuule, et vaata, et kas ma aitan sind. Huvitav, kuidas see vana tööline last? Poja ma olen juba 1900 seitsmeteistkümnendast aastast ajaga sammu käinud, ära kare. Me jõuame kõik ühte kohta õigeks ajaks. Nüüd astuge julgesti linnastunud väid minu vane õiglast avaldust. Siin on meie tahe, siin on meie käed. Need täna ei tagane võidust. Tallinnas kogunesid tööliste kolonnid Kadrioru lossi ette, kus elas president päts. Nagu sündmustes osalejad mäletavad, ei mahtunud kogu rahvahulk lossi aeda ära. Inimesi jäi tänavale ja pargiteedele jutujärg taas Oskar Pärnale. Tuli jällegi suve pidada. Ja seal me siis Kletasime neutrajulgutajate meetmetele, katse esitab pätsile need nõudmised. Siis hõbedasi vastust peletab, seal. Mäletan, seal õhkis kommunist Arden kindralile, siis olid, seal pääses, käratas lepingu üks juhte, piht, ametiühingu tegelane, jälle paar meest tema praegu enam ei mäleta, delegatsioonide pere, nemad ütlesid, et nemad on andnud üle talude president Põduneks näppida ja annaks rahvale vastuse. Võib-olla häda, tahtsime ta läbilugemiseks ära, kui me oleme õppinud 10 minutit või veerand tundi ja mingit vastust ei tulnud siis Läks mõistmisesse ja nõudlused päts tuleks välja rahvete lääneks rahve. Avalikult sellele vastuse. Vestudenda atas täts tema pöörlemist pidama väga väljakutsuvalt söörle trahve masside arvel. See kõne aga tekitas niisugust, täheneb võõras ataki tärnimaatlejate tähedele. Tema pöörleb, kuulete ja selle ettevõtluse mäletan. Rahve never rõhutas pere peale kadedad, kes ütles, et peredes? Me oleme praegu sõnu, sõnu kuulata. Vastust kas, kas võtate vastuvõtte? Peaks püüdma seda? Võtta mõnuga emaks, muutes. Selle tulemusena hakkas juba üle keema, lendasime nähe, pühitsesid, läbistasid mersu ründama, muidugi tuli pöörduda minul kui ta tänavatel mõned tõmbed vedela rahustavat sõnavõttudele viimane nõlva süles tõstis põhineda Memera täpselt rikk värgide õpetajast hääletamist. Sellele laste ärme palve esitada ja siis valdsus käel kedelastagedabite sõelale viimane tilk siis happes üle valutama ja pööra järele, me suutsime ära öelda, et tõesti. See oli diktaatori viimane esinemine rahva ees, keda ta aastaid oli manitsenud, hoiatanud, noominud ja kelle hulgast paremaid tema režiim julmalt taga kiusas. Ka nüüd jäi ta truuks iseendale, kuigi töölisklass oli juba otsustavalt oma jõudu näidanud. Miitingu ja demonstratsiooni organisaatorite plaanis ei olnud poliitvangide vabastamine kuna see oli üks esimesi nõudmisi uuele demokraatlikel alustel loodavale valitsusele. Kuid rahva meeleolu ei saanud pidurdada. Poliitvangid vabastati, kuigi kohtuminister assessor alguses selleks nõusolekut ei andnud, hakati üle võtma Ma politseijaoskondi, kust leitud relvad jagati töölistele, kellest moodustusid esimesed rahva oma kaitserühmad õieti üle riigi ringhääling ja pätsi erakonna häälekandja, uus Eesti toimetus. Rahvahulkade nõudmistele alistus ka Toompea lossi komandant, kes käskis vahtkonna relvad ära anda, jätkab Oskar Pärn. Me oleme jõudnud endale siis keegi käinud, leidsime tee siiski ülesse valitsuse. Siis esinesid seal vedelenud, mängid mitmed sõpra, rääkis mina, rääkisin mitmedd ära, tüdruk Kadakas rääkis. Piht rääkis küsimus selles, et selle peamine ülesanne lõppenud ja palusime läänest lahkuda. Järveti pädevus, veritsus, kuid mälestuse jäädvustamine käis ame tööd, seda me teadsime, kuid ikkagi päts tõrkus alla kirjutamast. Eesmärk oli, et võimule tulles konstitutsiooniline valitsusse tähendab kehtiva konstitutsiooni järgmise presidendi ametisse kutsutud välk kõne lootusteli Pätsi nii-öelda vastu seina suruda. Kui esineb, ütleb järsku paljude kandidaatide suhtes siiski lõpuks õhtuks. Veritsus valmis kätel Vares-Barbaruse kirjanikuga eesotsas. Ja kui siis luks ministritest uutest meestest kohale tuli, lepletas, et valitsus on moodustatud valitsuse koosseis on niisugune. Siis alles veres, rahunes ja läks. Õhtutundidel esines raadios lühikese sõnavõtuga rahvavalitsuse peaminister. Selle rahuliku optimistliku sõnavõtu tugev kaja ulatus Eestimaa kõikidesse nurkadesse ja kaugemalegi. On teada, kuidas reageeriti sündmustele Tallinnas kapitalimaades. Eriti vapustatud oli kodanlus naabermaades Soomes, Rootsis. Jah, Eesti töölisklass oli oma otsustamisel vööri rahulikult eelvõimu üle võtma, et esimestele sammudele järgnesid kiiresti uued disrevolutsioonist süvendaksid ja edasi viiksid. Ja sellele kõigele pandi alus 1940. aasta suvisel pööripäeval, millest kujunes revolutsiooniline pööripäev kogu rahva jaoks.