Sõnaga koogol. Head klassikaraadio kuulajad teid tervitab kirjandussaade koogol, kus käsitletakse mitmesuguseid teemasid nii kirjandusest kui elust, peaasjalikult aga ikka kirjandusest. Saate toimetaja on Maia Tammjärv ja mina olen ka isalind. Aastal 1809 vana kalendri järgi, 20. märtsil aga uue kalendri järgi esimesel aprillil sündis toonases Vene tsaaririigi Poltaava kubermangus Mikola passiljevitš koogol keda tänapäeval teab igaüks kui üht suurimat protestimeistrit, teoste sinel, nina, revident ja surnud hinged autorit ning meie tagasihoidlikku sata vaimlist eeskuju. Selle suurejoonelise tähtpäeva auks on meie tänane XI saade pühendatud ei kellelegi muule kui koolile. Lisaks kutsume teid kõiki head kuulajad ka osalema kirjandus saate esimeses kuulajamängus. Mängus osalemiseks, saatke palun meie aadressile koogolhat R punkt ee üks südamlik telegramm koogolile, õnnitluste, ideede või muljetega ning meie selle temale võimaluse korral edasi anname. Rõhutame, et võitja valitakse täiesti subjektiivselt erapooliku otsuse alusel ning auhinnaks on kirjastus Tänapäev välja pannud eelmisel aastal ilmunud googli teose Peterburi jutud ühe eksemplari. Ootame telegramme juuni alguseni aadressil koogol ät R punkt e. Veidi hiljem teemegi jutukirjaniku Paavo Matsin iga, kes on kooliga põhjalikult tegelenud ning kirjutanud temast ka eelmise kümnendi ühe kõige edukama eesti romaani Gogoli disko, millele on peatselt ka järge oodata. Esmalt aga on meil hea meel mängida klassikaraadio eetris, et üks muusikalisi luuleline ja koogulist inspireeritud kabaree luuletaja Jürgen Rooste loeb tekste oma peatselt ilmuvast uuest kogust. Signaal surnud tähelt ja helikujunduse on teinud Siim Aimla. Head kuulamist. Ma olen selles mõttes alla, nad, ma olen selles mõttes liiga palju kantud, on maru tavalist säärest katet, Maidlikuletavaid, räägin lihtsalt. Ma olen selles mõttes alla andnud, ma olen selles mõttes liiga palju kandnud, et marutõvest peni, mingist säärest võtted, ma ei luuleta, võite räägin lihtsalt tõtt. Vahel on mul tunne, et kuu armastuse tagavara ja andmed tagavara hakkab otsa saama hakanud muutuma ka halliks vanameheks, peaksin kas ära surema korralikule inimesed tööle, mida teevad need valged mehed, kelle käes on kogu maailma põim aga ei kübetki raha. Igatahes spektri, mis ma teen teie raha? Spentiga malev, mees. Teadliku ja tahtmatu loobumise vahel budismi alkoholismi vahel võib-olla veel väiksem. Koolid, restoranid, oma paberid sai. Mine. Ja miks sa ei vasta mulle, kui tead, et armastan sind kui teadet, sa armastasid mind. Miks sa ei vasta mulle, sa tead seda trips, traps, trulli mängu ei saa keegi, võite pole vahet, kas alustad nurgalt või keskelt, tean, et alati mängima. Ainult siis saab üks võita, kui teine hetkekski unustab valvsuse, siis on see valus, kuidas äkki ära lähed ja mina arvan, et kõik on elu kõikuna armastus, kui loll ma olen, kui loll on keskmine mees? Ma olen vabatahtlik katse loomsest labori, seda ükski uurija isegi otsima puuri üles ja ei sööda mulle. Päriselt tunneks, mida ma päriselt tunnen, miks peaks see kedagi üldse huvitama? Ma näen mopeedi lagunemine. Kaon kaoseks. Kes pole see iseenesest. Poeetiline kas pole kadumik mitt, Pekka uni. Mõtlesin noorena alati halva inimese hääl, kunst on parem kui väga inimese Halingust. Selge geenius võibki lubada endale paha olla. Aga hiljaaegu on juhtunud minu ajuga või minu hingega midagi, et ma vahel tajun, et hääe, inimese kunstluule ja laulu Ongi kuidagi silletavad ja hääd juba ta enese pärast. Ja halva inimese kunst roiskub, et ära kui see on ka pealtnäha geniaalne, halb mu jaoks vanasti liivakast ja elu krigiseb hammaste vahel ja halbade inimeste väga hääd luulet kuivavad, pudenevad käest, sitane tuk. Nii ma tahtsin kirjutada, aga mis asi see on? Ma ei tunne ise end ära. Ei karda kurje ega pelgab põrgut. See juba tasakisti minu ellu nõrgunud on kohal kogu kärsak kaebus, põlemine, hääd läksid ärgatud, Tulsin jaguks mõlemile. Ta voolab vanal mööblil nagu elav, mõtle pidi tapmates mind, see põletab ja jäine higi kassikäppadega täpib liivapaberi mu vaibale. Siiski puhub iha, puhub unistusi sisse laibale, kes ikke alla aula, peika, luulepäev ja tantsib ning surnupilgul läbi linna oma zombi sammu pandsid. Luuletab. Ja surnupilgul oma linna vaikselt banzzilbe. Viha lähen nõnda kergelt käima, sisimas unustagu õlu nagu koduvein iseendalegi, hakkan ilgemat häirimatult kiri koja uksel. Ausopein sõnad saavad relviks teritatud sapp sülje plärakat väina paberisse. Teatud lodev Ladal laht on järsku tornivaht Meritatud pininat peksukarva veritatud. Tõuseb kõikjalt, käigust tõuseb vesi ilmas ja madalama, kaob kõik ühissiin. Ma istun, ropp Mul tilgub silmast ning mure põhja püüab kätte saada pigilind. Enam leppimist ei ühteheitmist, ei ühes koosnenud Elumelist täitmist ei lihtsalt tõrnuses koos teki alla varjamist ei laabumiste viisakalt ära harjunud. Nii tasapisi ohvilaga liivakaste täidab ta vormidesse kookidega, kalakeses nõrgub pääl, südametes kõhus musta leegi läidab maine, elu ongi kätte jõudnud, põrgumaine elu on kätte jõudnud põrgu ning maine elu on kätte jõudnud. Põrgu. Meie ausad luuletajad alustab mees, kes enam aastaid tekib jutt, mis aus luuletaja on, tahan ma vastu küsida ka ei küsi praalima niisama lõpuni, seal ta siis läheb, aus luuletaja teiste vanade punkidega edasi kaduvikku. Siin istun mina, uduajaja, luuletaja, istun ka kaduvikku teekonnansama astuse ulja lõnguse sammul Lõsuta päikesest, rästik. Sama vana sitane, aus asi, saab meid kõiki kätte. Oja ütleb, et iski ära enam köögist, raadiot viskamise raadio üldse ära see ei ole sulle hea ja ära enam USA uudiseid ka, vaata iga eesti omi. No tegelikult laps, sul õigus, ma tõesti ei tea, miks fentanüül on täna keelatud ja poliitikast rääkimine lubatud, kuigi see esimene peab tervisele ilmselgelt paremini mõjuma. Uus telesaade iga nädal luuletajad teevad rahvale nalja, kirjutavad sonetipärga või rõngad või veetakse neid rabasse ussi vapsikutele pureda, et neist loodusluuletust välja pressida. Nende vahel puhkevad intriigid, armuloo rämbo, Alver läheb all ja Vello Lään all ja Rambo peal ja iga nädal hääletavatelevad ühe poeedi välja pisaraid Karki enesetappudest tuvastajat. Muidugi pole produtsendil tegelikult südant öelda, et keegi seda saadet ei vaata. Sellepärast elavad nad seal tükkide siin niimoodi kaamerate ees loomastununa poeemi kirjutades veel kaua-kaua. Umbes täpselt nii. Laulda läbi valu ja pisarate laulda nii, et sandi näega tunnega kuule, laulda läbi katkiste tänavate, lauda läbi käest läinud elu ja armastuse laulda läbi puruks praksatavate lambi pirnide lauldes sellest laguneb ja mida parandada ei saa laulda läbi kõik need kaduma kole kurvaja laulda üksinda olemise rõõmu ja Raskluse laulda, sest see oled sina, kes laulab lauda läbi pesemata pesukuhjade nõude, mis lasuvad mäeks laulda, läbima igapäevase prahi, pasad kummitavad tunde laulda läbi selle värina, mis ähvardab võtta. Ja innu laudise korda. Ja terveks midagi? Midagi muud ju ka üle ei jää. Vana kalendri järgi 20. märtsil, aga uue kalendri järgi esimesel aprillil ehk üleeile tähistasime suure ukraina vene kirjaniku ning meie saate teenäitaja Nikolai Gogoli 200 kaheteistkümnendat sünniaastapäeva. Ja selle tähtpäeva tähistamiseks olen palunud siia klassikaraadio stuudiosse veidikene kadunukese mälestuseks teed jooma, leiba, närima ja vestlema kirjaniku salanõuniku ja paranoia presidendi Paavo Matzini, tere tulemast. Tänan kutsumast. Tere tulemast ja soovin teile edu ja õnne Kogolis. Nojah, et see minu presidendiajad on küll jäänud kaugesse minevikku, et praegu veedan pigem pensionipäevi Tartus, euro. Me räägime Gogoli 200 Kaheteistkümnenda sünniaastapäeva järel ja valguses ja sooviksin mõelda kõigepealt sellest kummalisest asjast, et esimene aprill, nagu meie seda teame, on üle maailma kuulut tatud naljapäevaks. Aga see naljapäeva ajalugu on niivõrd-kuivõrd, keegi ei tea, kust tuleb esimese aprilli tähistamise komme, on erinevaid mõtteid, räägitakse, et see võib olla pärit Šuši Canterbury lugudest mingist naljakast vigasest kirjutamisest, näiteks sellisest traditsioonist, et keskajal tähistasid, et paljud rahvad Euroopasse aasta algust hoopis 25. märtsil. See tähendas, et nii-öelda aasta alguse puhkuse lõpp langes esimesel aprillil ja need eurooplased, kes tähistasid uue aasta algust esimesel jaanuaril naersid siis nii-öelda vaeste tobukeste üle, kes olid otsustanud uut aastat tähistada esimesel aprillil. Mulle tundub, et see nihkelisus ja, ja huumor ja nali on kuidagi väga koogollik, kas see võib nii olla? Ei, no absoluutselt, et selles mõttes, kui vaadata jah, et kui möödus kunagi 100 aastat Gogoli sünnist oli 1909 ja tema hauda siis hakati restaureerima, ehitati aed ümber ja see oli siis Moskvas selles pühadettaniidi kloostris, siis sealt sai ka alguse igasugused sündmused, et ei teagi, kas nendele nagu nutta või naerda, aga ega kooliga noh, selles mõttes nagu nalja ei ole, et kui vaadata kas või niimoodi väga laialt, et kuidas koogiat on kujutatud, siis mul tuleb alati silme Mihkel Kleisi sellise muusiku ja kunstniku üks töö, mis ongi, nagu kujutab koogolid kirstus midagi koledamat. Tähendab, ma ei ole kunagi näinud ja see oli üks pilt, mida ma kindlasti ei tahaks, ma tegelikult tahan teda muidugi seinale, aga aga mida ma ei julgeks kunagi seinale panna tegelikult et ega selle kooliga noh, ütleme niimoodi, et seal on nii palju nalja, et nalja ühel hetkel enam ei ole nagu seal kuskil ukraina laadal, kus kõik muutub nagu hetkega. Aga jah, et noh, kui niimoodi kuskilt alustada kookonist või natuke rääkida nendes suurtes Segadustes, mis temaga on seotud, siis just võib-olla jah, et, et nüüd on siis juba 200 ja rohkem aastat sünnist möödas ja ega me ka ju siiamaani täpselt ei tea, et kuuse koogol nagu isegi maetud on. Kui ma just eile õhtul veel mõtlesin, et vaatan selliseid viimaseid andmeid ja võtsin lahti selle Moskva pühade neli kloostri kodulehe ja ja huvitav, et kloostri koduleheküljel on päris nagu esmatähtsana, ütleme kolmest isikust, kes on sinna kunagi maetud, räägitakse väga pikalt koogoliste, kõigist nendest legendidest tegelikult ja nemad ütlevad, et noh, tänaseks on ta ikka nagu kindlaks tehtud, et ta ikka seal selles pühade niidi kloostris ilmselt kunagi maetud oli. Aga palju saladusi on selle ümber ja kui 1900-ga 30. aastal see klooster nagu suletasina tehti selline alaealiste koloonia ja ainult mõningad väga tähtsad, siis matused nagu viidi üle Novodjevitšile suuremale kalmistule, siis siis sealt saidki alguse need tohutud seiklused, et hauaavamised ja kõik muud sellised asjad, mis selle kooli tulekski, parandaks vene kirjanikuks muidugi teevad. Ja tõepoolest, et ega sellist tohutut selgust ei ole siiamaani, kas ta siis seal Novodeavitusel on või ei ole, sest segistid tegid haua lahti, seal oli kohal paarkümmend kirjanike kultuuritegelaste ajaloolaste džikistik, kedagi sinna väga lähedale minu teada ei lasknud ja sellepärast ka kõikide inimeste mälestused sellest, mis sealt leiti, see oli erinev sealt pühadoniili kloostri hauaplatsilt. Ja sellega tähenduslik päev, kas oli 31, Mai 1009 31 nagu päris kummaline aru, sümboolika on seal ja akt oli väga lühike, et lihtsalt on nagu, eks suveneeritud ja, ja kõik on korras ja on viidud Novodjevitšile ja, aga mis seal täpselt oli, ei tea, aga Moskva oleks täis legende, kohalikke legende ja mina neid natukene usun, et et ma tean seda, et ka vene arheoloogidel olevat see komme, et nad kui kellelgi sünnipäev väljakaevamiste ajaks nad võtavad endale väikseid mälestusi arheoloogilistel väljakaevamistel ja on teada, et seal ka mõningad inimesed võtsid küll mingisuguseid vestid käia ja muid selliseid asju. Tundub kõik nagu küllaltki usutav. Aga jah, kõik mälestused on erinevad, vaat nii, et me põhimõtteliselt ei teagi, kus täpselt see suur mees meil lamab. Üks versioon on ka see, et miljonär Bahrušin oli selline tegelane Moskvas, kes tohutult tundis huvi kõikvõimalikku teatriga seotud esemete vastu ja oli püstirikas ja niisugune tändi selline tohutu kollektsionäär. Ja üks versioon on ka see, et see pealuu juba kuskil selle 1909. aastal, siis kui 100., möödus sünnist nende restaureerimise käigus, tegelikult läks see pealuu Bahrušini kätte, et Bahrchnile olnud mingi kummaline pealuu, mida ta hoidis vutlarist ja Bahršini kogule põhineb ka Moskvas selline suur teatrimuuseum tänapäeval. Nii et mine tea, milline nendest pealuudest, mis seal hoitaks, võib-olla hoopis googele oma nii-öelda suured segadused on palju legende ja nii edasi ja nii edasi, nii et kõik on googli vääriline. Sest oma selles testamendis ta ütles seda, et tema ei taha hauasammast nagu monument ei tohiks nagu teha. Lõputult muidugi rääkida, siin on ka omad seal pulgaakoviga, teise kõige salapärasema autoriga ja nii edasi, et noh, tuttavad tellisid siis koogolile mustast graniidist kivi, ei teagi, kasse toodi Krimmist Uuralites aga ühel hetkel Novodjevitši kalmistul ringi jalutanud siis Bulgakovi lesk, viimane naine nägi seda kivi mingisuguses kivitöötlemised kuuris ja ta kauples selle nagu oma mehe hauale. Nii et põhimõtteliselt siis Bulgakovi haual on siis goog oli esimene hauakivi nii-öelda nagu ja sellega on seotud ka mitmeid niisuguseid nägemusi või asju, et pulgaagoli oli üks uni sel ajal, kui ta lavastas muideks surnud hingi kostab, pöördus googli poole siis unes nagu palvega, et õpetaja katamindava malmist sineliga ja samamoodi oli 32. aastal siis ka Bulgakovi naisel mingisugused kummalised nägemused. Noh, põhimõtteliselt ta ju ongi kaetud nagu siis selle graniidist sineli ka nii-öelda nende hauad on ka no teavitusele küllalt lähestikku ja noh, tegelikult juba oma eluajal Bulgakov nägi mõnikord googli tänaval ja ühe korra ta läheb mingisse kummalisse majja ja pärast tuli välja, et see oligi siis viimase Bulgakovi naise kodu ta alles pärast, sest sai aru sellest selle naisega oli lõpuks tutvunud ja saatis seda ühe korra õhtul koju. Nii et see sporaadine soomlan puule sissejuhatus, mis ma tegin, ma arvan, võiks koogalile sobida, et siin on tohutult otsi, tähendab, kust iga kultuuriloolane võib edasi minna, uurida, mina ei ole ka vene filoloog, aga no mulle on nagu pakkunud see lihtsalt kuidagi mingil kujul huvi, nagu. Nabokov räägib, kuidas 1831. aastal maikuus kohtus koogol puskiniga ja Puškin oli lugenud tikanka lugusid ja kiitis taevani tõelist suurt vene humoristi. Et sellist huumorit nii rõõmsat, nii vaba ei ole kuskil mujal leida. Toona vähemalt oli see niiviisi ja Nabokov muidugi suhtub tikanka lugudesse väga skeptiliselt ja, ja mulle tundub, et koogol isegi püüdis väga tõsiselt, et eemalduda sellest huumori pitsarist võib-olla ja see oli tema jaoks kindlasti raske ja ma arvan, et see võib-olla ongi üks tema selliseid suuri traagikaid, aga kuidas ja kas on üldse võimalik koogolit vaadelda huumorivõtmes? No ikka on, vaata ega seal ei ole nagu vahet, et kui nagu selline väga hea kirjanik nagu koogol siis ta kirjutab nii kurbadest, asjadest, lõbusatest asjadest, aga ta võib kirjutada ka sisuliselt mitte millestki. Näiteks lugudel see vana maailma mõisnikud, seal ei juhtu tegelikult nagu suurt mitte midagi, räägitakse meile kahest aaderlikust pensionärist kuskil kolkas, kes põhiliselt söövad, nende mõis on käest ära ja lõpuks üks lihtsalt otsustab ära surra ja ja ongi kõik ja, ja ei oska isegi öelda, et kas need on nagu naljakas või on see kurb või aga nad on nagu hea on ju, et ütleme, et üks silm nagu naerab, teine nutab. No loomulikult, vaat, kui vaadata, kas või kuidas kirjutab nii koogol kui pulgaakov, siis dialoog on noh, selline asja nagu tihe, seal on igasuguseid häälitsusi, vaata, mida tänapäeval nagu kirjanikud väga ei kasvatanud. Seal on mingeid kummalisi häälitsusi, mida näiteks kombulgaakov annab alati edasi. Või näiteks mäletan seda, mis jutustus oli koogolil, aga kus ta iseloomustab maja läbi igasuguste kääksatuste mis on päris nalja, kas nagu vist oli seesama vana maailma mõisnikud, kas kõik hommikul hakkab nagu käeksuma tegema mingeid hääli ja et nii andekate autorite puhul ei ole seal nagu vist vahet, et, et mis on kellelegi naljakas, on, teisele võib olla kurb ja, ja tihtipeale ka need, mis asjad, mis on kirjutatud traagilist, eks võib-olla tagantjärele meile hoopis teevad nagu huumorit mulle tundub või vastupidi. Kas võib olla ka lihtsalt see, et me ei mõista kahe sajanditaguseid kombeid, elu-olu, et meile tundub see huumorina, samal ajal kui 200 aastat tagasi võis see tähendada midagi täiesti teist? Ma arvan küll maadlike elusad, need kaks valakes Afanasjev, poleeria, kes seal elasid oma majakeses ja pirnid kukuvad akna alla ja ega seal suurt midagi ei juhtu, kõik mets varastatakse ümbert ära ja noh, mõnes mõttes on see nagu naeruväärne ja teiselt poolt muidugi traagiline, kui vana vanatädi läheb lõpuks vaatama või läheb sõitma ja näeb, et mingit tammed on maha võetud ja küsib, kus need said siis majapidaja mees ütleb talle, et need ussitasid, elasid tormiga, kukkusid ümber ja nii edasi, et et aga noh, ta ongi niimoodi, et ta on kurb ja rõõmus ikkagi nagu suhteliselt üheaegselt. Või kui mingeid kõige kuulsamaid asju vaadata, kasvõi mingeid nina on ju. Et noh, mis seal need siis on, kas need on kurb asi, lõbus asi, et võime kaasa tunda inimesele. Ega siis ka naeruväärne inimene vajab mingit kaastunnet. Aga me võime ka naerda, on ju samamoodi ka nina muutub, vaata nina delt edukam, kui see mees seal, see peategelane, major suhteliselt jagav sümpaatsem olgem ausad, nina käib kirikuse. Vaat seda ei tohi googelda kunagi unustada, et ta oli ikkagi nagu sügavalt usklik inimene ja ta kirikuinimene ja ja sellepärast ka õigeusklikud alati ütlesid, et miks tema haual ei ole õigeusu risti. Aga nina Jahkem näiteks kirikus on jaa, jaa. Ri teeb karjääri, on paremini riides, vahepealne muutult anatoomiliseks lihtsalt paki nii-öelda. Ja päris huvitav on ka muideks vaadata erinevaid, mingeid kuuldemänge või kuidas on tõlgendatud näiteks nina ma kunagi kuulasin aastaid tagasi ühte kuuldemängu, kus seal kõik need Eesti suureda pärastsõjaaegse, ta näitlejad mängisid ja see kuidagi katkestati väga kummalisel kohal. Kuidagi imelikult ja täpselt oli võetud välja selline essents lihtsalt, mis sobis nagu tollesse aega või mingi sõnum samamoodi on ka sineliga, et seda lõppu neid kummitusi, asju noh, kuuldemängus ei ole, kuuldemäng lõppeb lihtsalt sellise sotsiaalse pöördumisega, kuidas on üks väike ametnik ja tal on väga halb elu olnud ja nüüd täiega sinelist ilma, kõik naeravad tema üle ja see näitab seda sarismi siukest väänlikust vanal Venemaal umbes. Aga noh, see ei ole tegelikult ju kogulik. Kogolile ikkagi lõpuks tekib kummitus Peterburi tänavatele, kes röövib kuskilt sineli endale. Ta läheb ikka metafüüsilise lõpuks, nagu teda ei saa tõlgendada puhtalt nii siukse sotsiaalse kallikan, metafüüsiline no kui üldse keegi on, siis ta on ikka niisugune maagiline ka, et ma tean, et ka näitlejad, kes on mänginud googli tegelasi, on alati öelnud, et kõik nagu hakkab vibreerima ühel hetkel, et need tekstid on kuidagi sellised pealtnäha küllaltki lihtsad nagu, aga ta on kuidagi midagi tabanud, sellist mingeid maagilisi võrasid või midagi, midagi, mis on kõige all, nagu võib-olla ka näiteks surnud hingedes või ükskõik kus, nagu on ju mingit sellist tõesti mingit vene metafüüsika, sellist mentaalsust nagu. Kuidas tänapäeval koogolit nii-öelda kasutatakse? Ma tean, et temast on saanud tõeliselt suur selline üleslaavi rahvaste kirjanik, aga ta on oluline ka paljude teiste rahvaste jaoks, et küsimusena, kuidas Google'it tänapäeval kasutatakse, ta ei ole pelgalt slaavi rahvaste kirjanik. Ja absoluutselt tookord oli ka noh, väga tuntud autor ja ta on huvitav, et teda nagu on ka loetud seal välismaal igal pool, et kunagi musse Gogoli disko ja nende tõlgetega seotuna ma pidin nagu mingite inimestega rääkima juttu, siis ma kuradi ei pidanud nagu seda seletama, kes seal kogu aeg olnud nagu on, et seda ikka üldiselt kõik nagu teadside. Ja tegelikult, kui vaadata kitsamalt, siis noh, ega seal Nõukogude kooli, noh, meil oli ka Tallinnas googli tänav näiteks. Aga ütleme niimoodi, Eli Gogoli nimeline linnaraamatukogu just just kuskil võib-olla googli nimeline kool ilmselt. Aga jah, et ütleme, iga kooliõpilane teadis vähemalt ühte kooli teostuseni Vii kuna nõukogude liidus eriti õudusfilme ju ei olnud selline žanr, madal, b-kategooria žanr puudus elu oli nii õudne, ütleme nii. Ja selles mõttes see oli nagu üks väheseid selliseid õudusfilme, mis seal tõeliselt õudne, et ma mõned aastad tagasi sattusin suvel kuskile Ventspilsi hotelli oli kaks võimalust vaadata jalgpalli, mis neid absoluutselt ei huvita, kui tuli vii ja ma otsustasin vaadata jalgpallikuna, ma ei julgenud vaadata, lõid sellest nii õudsad mälestused nendest lendavatest, kirstudest ja asjadest. Ja peaosas on seal see nõid, on see Natalja Varley või kes ta oli, kes mängis ka Kaukaasia vangis seda kaunitari ja ja see on nagu tõeliselt õudne asi. Ja muidugi, päris naljakas on ka see Leonid kuraviljov, kes mängib seda vaimulikku üliõpilaskes, seda valvab seal kirikus systereid palveid et tema ju mängiskafooniate Filmafoonia, kus ta on nagu torumees kogu film nagu torumeest, et noorte, seal ei oska enam mõttega naerda, et iga kord, kui ma seda afooniad vaatasin, mis räägib nagu torumehe elust tänapäeva kuskil Moskvas on ju siis mul tuli ette tegelikult, et tegelikult see võib olla ka viia hakkavad kirstud lendama või torud jah, et selles mõttes, nagu maailmas teatakse, goog olid nagu väga hästi minu hinnangul küll teatakse ja inglisekeelses maailmas saksakeelses maailmas ilmus ka just nagu saksa keeles co2 disko kunagi nagu ei pea nagu midagi seletama ja lugesin huvi pärast arvustusi, mis ilmusid saksakeelsele tõlkele siis nagu minu raamatule Gogoli disko. Ja seal on ikkagi need teadmised Saksamaal küll on nagu päris head, keegi ei alusta seal mingist ABC-st või keegi ei seleta, keskkool oli, et kõik ikkagi nagu räägivad juba asjast ja kuidas on tõlgendatud ja ja nii edasi ja nii edasi, nii et koogolon Polar aga lisaks sellele, et ta on populaarne, ma ikkagi tahaks tüürida sinna, et miks siis tõepoolest aastal 2016 jällegi selles samas intervjuus ütlesite müürilehes toimetajale Maiale. Te mõtlete hirmuga, kuidas googli diskot hakatakse tõlkima ja nüüd juba nagu mainitud, nüüd see ongi käes. Ta on ilmunud saksa, inglise, läti, leedu, serbia, horvaadi, Soome, Ungari, Bulgaaria ja Taani keeles ja peagi ilmub veel Kreekas, Poolas, Hispaanias, Horvaatias hinge Makedooniasse. Kas need tõlkehirmud on üldse tõeks saanud? Ei ole tegelikult, et tal on tehtud taas ikka sõnastik, sõnastik on päris naljakas on erinevates riikides erinev saksa sõnastikus näiteks seletas skamises rushovkad ja, ja ilmselt muid asju, aga sõidetakse ka kooliaegseid mingisuguseid ka seal ja et see on erinevates riikides nagu erinev, aga üldjuhul on ju tõlkijad on tegelikult targemad kui kirjanikud alati ja kirjanikud kirjutavad igasuguseid asju, aga tõlkijad küsivad pärast. Sellel leheküljel on tal jalas nööpkingad, aga siin on tal need sku nöör, kingad või saab padrun ja ja see ongi nii, et tõlkija taastuvad vigu Kirjanike tekstides. Nii et üldjuhul nende tõlkijad on ikkagi nagu väga asjatundlikud. Aga noh, jah, see vaata et seal mingi vene taust on ju. Et mulle tundub, et sakslastele selline armastan-vihkan suhe võrdlemisi, et seal ma vaatasin, et esimese paari nädalaga ilmus umbes kuus artiklit päris suurtes ajalehtedes. Et ta kuidagi muresoneeris nagu väga hästi just sellest Saksa ühiskonnas on ju ja noh, samas vaata, see on niisugune laiem teema ka, et et ma just mõtlesin ka, et ega ju ka kooli enda teosed, kuna kunagi ilmusid nad nagu ikkagi tekitasid suurt resonantsi. Et tänapäeval kirjanikud tihtipeale kirjutavad, mingeid raamatuid on ju kuidagi nagu kirjutavad ära, avaldavad ära ja siis kaob nagu. Aga kui me vaatame kasvõi google teoseid, siis nüüd ikkagi noh, näiteks kas või sama revident, mis meil siin laua peal. Et see tekitas ikkagi sellist väga tugevat resonantsi tegelikult ühiskonnas. Et me oleme kuidagi ära harjunud sellega, et kirjandus nagu erilist resonantsi ei tekita. Ma isegi vaatasin, et kas viimase Kultuurkapitali auhindu ja isegi aktuaalne kaamera nende nagu ei edastanud eriti. Ma just mõtlesin, et nagu vaataja, kes siis seal sai ja mis seal oli, aga seda uudist nagu ei olnudki noh, vähemalt pea saatsin võib-olla jah, et me oleme nagu ära harjunud sellega raamatuid kuskil kirjutatakse keegi neid loeb ja see on nagu kaovad, onju, aga raamatut peaksid tekitama resonantsi ja üx resonantsi tekitamise, niisugune kaval võte muidugi kasutada teiste kirjanike nimesid pealkirjas. Ainult mina ei teinud seda, et Gogoli disko, aga on ka näiteks muraka daamil on see Kavkaga mererannas ja see on ikka vanavõttena, et natukene kellelegi peal natukene nagu lennata. Ütleme nii, on ju, et tekib mingi sihuke esimene link on ju kuskil lennujaamas ka, kui inimene valib raamatut. Aga Gogoli olulisuse resonants, mida koobeli teosed tekitavad või koguni nimi tekitab, see ei ole üksi seotud 19. sajandi alguse Venemaa olustikuga või huumoriga või müstifikatsiooni tega, mida kool paljuski ka iseenda ümber punus vaid see on ka seotud lihtsalt selle tekstiga. Mulle tundub, ma ei tea, kas ma julgen nii väita, aga Gogoli disko, poeetika või Gogoli diskolause on väga palju saanud inspiratsiooni Gogoli lausest. Kas nii võib öelda? Noh, võib-olla on kuigi Gogoli disko kirjutatud sihukse elu segaduse perioodil erinevadki köögilaudade taga kuskile. Et mul ei olnud selles toodud kabinetti tollel ajal, aga no vaat selles mõttes küll, et noh, kui ma mõtlen, miks see kool nii arusaadavam, miks, mis need lood nagu ka meelde jäävad, ma mõtlen siis just päris koogurite näiteks mingi nina või nad on nagu füsioloogilised vaata või ütleme, sinelis on inimesel külm on ja need on niisugused põhiasjad, onju, ega need põhiasjad nüüd ei kao, nii et inimesel võib ka tänapäeval Peterburis külm hakata, on ju, või teda võidakse ka tänapäeval ütleme röövida või tegeleb niukestest põhiasjadega võib-olla, ja siis on näiteks ka see vii mingid hirmud on ju, et inimene nagu kujutab ette mingeid hirme, näiteks, on ju noh, vaatab nagu peeglisse oma iseendale näkku. Et need on ikkagi niuksed nagu põhiasjad võib-olla elus ja näiteks mingid ametid, ütleme, sinelis seal ümberkirjutaja, see peategelane noh, tänapäeval tundub, see nüüd jabur on ja need ei ole nagu selliseid ümberkirjutajaid, onju, aga tegelikult, et see on ju selline, kuidas ma ütlen töö nagu tekstiga. Just tuli pähe, et näiteks ka Hoffmanni on kuldpotis, on peategelane, on ümberkirjutaja, sisuliselt teda palgatakse ümberkirjutajaks, siis hakkavad mingid fantastilised sündmused järsku pihta. Et võib-olla tõesti mingit ametit või asjad on nagu ajas kadunud, aga noh, nagu kui sa sealt töölaua tagant ükskõik, mis sa seal siis teed nagu püsti tõuseb, siis sa pead ikkagi midagi selga panema, kui lähed õue, on külm. Et iga inimene on mõelnud võib-olla oma nina peale, nii et kuidas seal nagu ilusa inetu või mis temaga on, onju, aga kui nina üldse ära kaob, siis on muidugi nagu halb, onju. Rääkimata ninadest, kooli jaoks on olulised veel ka kõhud ja paljad kaelad ja erinevad kehaosad. Mulle tundub, et koogol annaks ennast üpris lihtsasti isegi teatavale sellisele feministliku lavaid kehalisuse analüüsile kätte. No ma arvan küll jah, aga, aga vaata ikkagi neid raamatuid lugema natuke ka selles kultuurilises kontekstis, milles nad ikka nagu kirjutatud on või seda tuleb ka nagu austada. Et noh, me võime tänapäeval ju igasuguseid teoseid siin ka mõista. Lugesin Saksamaal ilmus ka feministlikes ajalehes artikkel sellest Gogoli diskomineraal matu tõlkes siis ja seal ka mulle heidetakse üht-teist koma ette, ta on selline küllalt negatiivne arvustus, mulle just meeldis, sest ma isegi ei mäleta nagu ausalt öeldes välismaalt kuskilt väga negatiivset arvustust ja seal nagu üks etteheide oli man naeruvääristanud mingisugust vene daami, kellele meeldib kristall, onju. Ja ma olin nagu väga mõttesse sellega, ma mõtlesin, et nojah, et ma teen endale võib-olla nagu liiga, aga mina ise olen kasvanud mustamäel 33 aastat, et see oli selline paradna, ma ei tea, kas see on ka Peterburi sõna. Me kasutasime sõna paraad, sellist trepikoda ja see oli täis selliseid naisi, kellele meeldis kristall nagu et selles mõttes noh, see ei ole nagu väljamõeldis ja võib-olla tõesti, et kõik mehed, kes seal trepikojas elasid suhteliselt võib-olla tõesti nüüd tagantjärele võiks mõelda igasuguseid mõtteid, et võib-olla oleks pidanud kuidagi teistmoodi suhtuma. Meestele meeldis kristall, mõni aga ei maksa nagu hulluks fina nende tohutute sellist tõlgendust, aga et siis lõpuks jääbki ainult tõlgendus, onju. Et jääbki ainult mood nagu või mingi moodne teooria või see teos siis lõpuks nagu ikkagi kas seal nagu teoses keskne, eks alati küsida, mis on keskne ikkagi on ju nagu ka piibli puhul, et mis on, mis on keskne, mingi sõnum on, et igasuguseid naljakaid asju võib leida, on ju piiblis on ka kohti, kus ma ei mäleta, kas oli püha Pauluse, kes oli seal, ütleb, et kui sa tuleta oma mantel ära ja no see on selge, et see nagu jumala vaevalt jumal tegeleb kellelegi mantliga on ju, et noh, nagu vaatame ikka, mis on keskne nagu ja mõni selline arvustus ikkagi kurioossumitega kirja. Aga kahtlemata apse nagu mingeid uusi uksi on ju selles mõttes. Aga vot, vot kui nende filmide juurde veel korraks tagasi tulla, et see viieli tõesti niuke tõeline õudusfilm ja need uued viid, need ei ole ka halvad, need on tehtud nüüd veel kahe tuhandetele, aga vana on kõige õudsam ja ma isegi ei saa aru nagu miks, nagu ja, ja ma mäletan, et oli veel ainult üks selline teos, mis tekitas ka tõelist õudu ega ei olnud ka niisugust, ütleme nagu raamatuid, kus oleks sellist nagu tõelist õudu olnud. Aga üks oli see garadkee chi kuningas, tahi, ajujaht, mis oli eriti ilmutades Mirabelia sarjas. Kõik seda lugesid, ma mäletan ja, ja seal on niimoodi, et mingi imelik jaht käib nagu ümber lossi, aga jälge ei ole nagu pärast tuli välja, et seal kasutatakse mingisuguseid kotid pandi nagu hobuse jalgade otsa. Aga selline noh, tõeliselt õõvastav raamat oli ta küllaltki nagu minu mäletamist mööda nagu samas klassis ütleme nagu hoogoliga viina. Aga see film oli eriti jube, see oli mingi valgevene tehtud film, mis oli natuke niuke, naljakas ka, see oli nagu teine õudusfilm. Et ega nagu seda õuduse temaatikat, kui vaadata googli puhul ma ei arva, et seda üldse keskne on, tegelikult aga ta täitis mingit nišši seal, kus nõukogude ajal ei olnud üldse mingit õudust, on ju, sisuliselt on ju selline žanr nagu puudus tegelikult noh, ka eesti kirjanduses ega, ega ju ei kirjutatud mingeid õudusromaane ütleme nii. See on tõsi, et koogolit lugedes peab kindlasti arvestama toonase kontekstiga toonase ajalooga koguli enese eluga aga sellegipoolest annavad, et väga paljud Gogoli teosed ennast kergesti kas siis feministliku või mis iganes teistsuguse kirjandusteadusliku tõlgenduse käsutusse. Sest need on ka tänasel päeval väga suhestutavad just nimelt seesama revident, mida ma lugesin esimest korda vannis, kusjuures mäletan seda väga vähemalt ja naersin täiesti ohjeldamatult, sellepärast et meie elame euroliidu bürokraatiamasinate ametnike ajastul samamoodi sinel, et minu arvates kehtib see paroodia täiesti kuigi edukalt ka tänapäeval. No kindlasti muidugi vannis ei tohi lugeda, vaata raamatutele vahest tehakse jubedaid asju, mäletan, mina kunagi laenasin ühele sõbrale tuiskas totu kuul või midagi sellist ja ta elas neljandal korrusel üheksakordses majas, ei viitsinud alla tulla, mõnest raamatut ära tooma. Ja siis ta võttis suust iirise, panin külge nagu niidi ja lasi raamatu alla ja munas raamat siiamaani alles selle kaasnagu rikutud keskel on mingi vana iiridest tõmbeniuke jälge on ju egot raamatuid ikka jõudumööda nagu austama. Aga no loomulikult, ega need tiitlid ja asjad ju ja need kummardamised ja sealt ülespoole kummardatakse, allapoole sõimatakse. Eks see on kõik ikka nagu ajatu mõnes mõttes, et see inimloomus on ikka nagu. Ja noh, mõnes mõttes vaata ega kooli kohta on ka ju, ma tean, et mingid geiringkonnad, kes peavad teda nagu enda autoriks võrdlemisi ja isegi on uurinud tema mingi kirjavahetusi ja öelnud, et seda peaks rohkem uurima ja just, et kuidas tal on, mingid inimesed ütlesid ära võib-olla kui ta tahtis nendega suhteid luua ja nii edasi ja nii edasi. Aga jah, et noh, eelkõige ta on ikkagi nagu ju lihtsalt ka väga hea kirjanik. Ja mingid inimesed teda ei salli, mida need Stalinist ei sallinud eriti kuhugi. Näiteks asi mingi kuju teisaldada kuskile teise kohta. Mis oli Gogoli traagika tema eluajal. Kas selle suudame ka? Nii palju kui mina aru saan, et ma ei ole nüüd mingit googli uurija ja ma tean, et näiteks Tartus selle kaitseväeakadeemia, kusjuures elab ka kooliuurija Kaspari asja näiteks, kes on tõesti uurinud koogalit kõvasti. Aga ma pean ütlema seda, et tal ikka tundlik persoon. Ühelt poolt oli ta selline nagu usklik on ju nagu sügavalt usklik ja teiselt poolt oli jälle selline hästi nagu meeleolud nagu kõikusid, või mingil põhjusel tal nagu väga kõvasti, et oli nagu häid hetki, oli nagu selliseid hullemaid hetki ja seda, seda elu lõpulugu vaadates on küllaltki nagu tähenduslik seal, et tegelikult siis tal suri, tähendab, vahetad siis tema enda surma sõbra naine, et siis ma nagu seitse Lasna ja see oli talle noh, nagu niuke toot pauk nagu, või et ta nagu kuidagi ütles, et kõik on minu jaoks lõpetatud ja ja palvetas isegi öösiti lõpetas söömise kahjuks see langes kokku suure pastaga, see asi seal. Ja ega ei saanud talle ka nüüd nagu ette heita seda, et ta enam ei söönud nagu ja teda üritati igasuguseid sööke nagu anda ja see nagu ei õnnestunud ja siukseid naljakaid kombeid ka ta tegi näiteks saia, kuulen ju kogu aeg. Ja noh, lõpuks siis ikkagi hakkas nagu oma neid käsikirju põletama ja nii edasi. Need olid niisked, ei võtnud alati tuld, aga tõepoolest ja tõi see sooja veega segatud veini. Ei tõusnud, voodiste, valmistus nagu surema. Nii et üks variant on ju see, et tal oli tegelikult malaaria ja malaaria, ka kaasnevad ka need hallutsinatsioonid, igasugused Malarevate haigus, mis vahepeal on vahepeal nagu ei ole nii-öelda, kaob nagu nii-öelda ära onju ja siis tuleb jälle tagasi lainena, et võib-olla kõik need niuksed hallutasinatoorselt tohutud nägemused ja asjad ei ole nagu unenägudest, aga et nad võivad olla siis ka sellest haiguse pildist nagu kuidagi põhjustatud, onju. Ja ühelt poolt siis religioosne, teiselt poolt selline oli ta selline tändi ikkagi. Et näiteks ka see on huvitav, et ega me ju ei tea, kuidas kirjanikud kirjutavad, mis seal seljas olnud sellega nagu keegi tegelen ja mõni on seal aluspükste väel on ju mõni maikaga, onju aga tema nagu kord keegi nägi, siis tal ei olnud väga erilistes riietes, sest nato kandiski väga erilist riietust tihtipeale räägitakse vaarika punastes pükstest ja sest et välismaalt ostes tähendab neid veste mis olid küllaltki ebaharilikud selles seltskondlikud, ütleme elus, kus ta liikus, ta olid värvilised vestid ütleme, värviline vest, noh, see on selline vabaduse märk, ütleme, aga ta on ka selline natuke üleolekumärk, et ma tean, et näiteks Inglismaal Yittonis on klassivanematel on värvilised vestid, onju et seal on nagu mitmed pooled nagu koos, et ühelt poolt on ta tõesti nagu Ramoodne mingeid mingil kujul, teiselt poolt on väga religioosne. Ja siis on ka veel nagu mingisugused haigused, onju ja ta kartis ka ju tohutu paaniliselt seda, et teda maetakse elusalt, tegi ju nii-öelda selle testamendi, kus ta kirjutab, peavad olema lagunemise märgid ja tõepoolest tähendab ta tegelikult ikka lagunes, et kõik need jutud, et kestad olid seest kraabitud ja mingid vasktorud, et anda märku sellest. Aga noh, kui ta üles ärkab just nagu hauas, et keegi kuuleks, et ei oska nendesse nagu suhtuda, et vaata, see skulptor temast tehti isegi kaks surimaski. Ja ta ütles, et see oli ikkagi täiesti juba nagu tükke tuli sealt. Need on nagu kole jutt muidugi. Aga mina kunagi rääkisin skulptor Taniloo ka siukse Tartu skulptuuriga ja siis tema rääkis ka, et kuidas ta tehakse, ta surimaske, sinna pannakse ju sellist, ma ei oska öelda siidipaberit vaata karvad, et need ära ei tõmbaks ja nii edasi ja nii edasi, et see on päris peentöö. Tegelikult ikkagi jah, see skulptor ikkagi oli veendunud selles, et ta oli surnud, täiesti. Nii et kõik need asjad ikkagi pigem lähevad sinna sihukeste polkovlik legendide juurde, ilmselt et ta selle mingeid asendit muudetud või olid, sussid ei olnud pead ja nii edasi ja nii edasi. See pea puudumine on huvitav, kuna öeldakse ju niimoodi inimestes kõige suurem seal ristija Johannes on maetud ilma peata. Et see pea puudumine on selline väga tähenduslik, aga noh, mõnes mõttes ma kaldun küll sinnapoole, et see tändi miljon Bahrušin ikkagi latsisele pealset 1909. aastal restaureerimise käigus kuidagi enda vutlarisse, et teda ja tal oli väga kummalisi asju. Tali niuke nagu kollektsionäärid on, nad lähevad nagu hulluks peast. Vaata kui te õiget kollektsionääri olete näinud, seda nagu silmad lähevad niukseks imelikuks. Ta nagu malaaria settena ja ta tahab endale mingisuguseid ekstravagantseid asju, ta on kõigeks valmis, on ju nii, et õigeusklikud arvasid jahedasse, Bahružnica virutas selle pealaselt toppis kuskile vutlarisse ja kuskil ta võib-olla siis on ka tänapäeval nagu. Olete intervjuudes kogu aeg rõhutanud, et kirjutades peab olema huvitav. Ja nüüd ma küsiksin ka niimoodi, et kuidas edeneb googli diskojärg, sest vahepeal ma sain aru, tuli ette probleeme sellega, et tsirkust, nalja ja huvitavust välja väänata oli vahepeal veidi keeruline. No seda küll jah, mina nagu üldiselt ma kirjutan võrdlemisi nagu kergelt või ma teen päris suure eeltöö ja uuri asja ja nii edasi, aga kirjutamisprotsess on nagu lõbus. Et mul peavad olema kommija viirukit ja mul peab olema kõik nagu mõnusam ka kobilisega kahega. Nende järgedega on alati keerulised lood, onju. Aga ühel hetkel ma tundsin, et ma tahaks nagu kirjutada mingit teist osa. Ja ma otsustasin alguses, et selle tegevust on Soomes, see oli suur viga. Mul õnnestus kuu aega viibida Tamperes Tartu linnas sõpruslina stipendiaadina, olin seal ja noh, ma ütlen ausalt, soomlased on hästi sümpaatsed minu jaoks, aga kindlasti nad ei ole maailma kõige õnnelikum rahvas, nagu, nagu nad ise väidavad ja eriti seal Tamperest muidugi seda kogu seda nalja laenata, mulle isegi tundus täiesti võimatu, aga siis ma külastasin Tamperes Lenini muuseumit ja seal on isegi Moskvas kinni pandud ja igal pool aga Tampere Lenini muuseum, kuna Stalina Leninkohtasid seal vana punaste kants Tampere A ja ja see muuseum sa saad, noh, seal on kõik niisugune, see lähenemine on niuke pigem soft. Üritatakse kuidagi läbi lillede natuke ilustada ja samas saad pilti teha lõbusaid pilte seal Stalini ja Lenini käes enam mingi mootorrattaga sõidavad ja ma ei tea, mida nad seal teevad. Igal juhul, kui ma seal ära käisin, sain aru. Tegelikult ikkagi ongi see kõik on nii kole, et läheb juba nagu naljakaks ja, ja ma praegu kirjutan ja tegevus toimub, tatart juhtus nii, et ma loodan, googli abiga. Ehk saame selle kirjutatud ja noh, see Lenin, Lenin, noh, see nüüd on seal kaitseväe akadeemia, seal oli tohutu Lenini ausammas, praegu on seal eestikahurid, mingi protsent meie tulejõust on seal platsi peal, nii et kõik see on ikka tegevus paiksel. Kas Leninum koogollik? Ambivalentne on ta igal juhul, vaata või kui me olime lapsed, siis olid hästi palju ilusaid Lenin lastega ja liinidel, Baieni pärast hakkas tulema muid asju välja. Et ta ambivalentne, aga nüüd ambivalentse tegelased on alati nagu head. Et see pluss-miinus nagu käivitab mingi protsess on ju. Et kui me vaatame ka kirjandus, siis on nagu ongi nagu kaks reeglid tegelikult peategelasel võiks olla, kaks, saad juttu ajada ja siis võiks olla niisugused pluss-miinus tegelased ütleme, mingisugused süütud prostituudid või ausad vargad on ju, või politseinikud, kes hakkavad pätiks, või kõik see nagu käivitab asja, et see on selline noh, niuke põhitarkus, võib-olla ka filmikunstist igalt poolt mujalt. Kust praeguses Eestis aastal 2021 võiks leida neid kõige koogolikumaid otsi? Noh, mis otsi vaja, leida on? Ots leiab Omar. Ja ma nagu poliitikast olen alati nagu ennast eemale hoidnud, et minu poliitilised vaated on nii nii kummalised, et ma ei julge neid kunagi väljagi öelda. Aga koolike otsi, parem oleks. Otse ikka väga ei ole, et igasuguseid muid otsi, et et meie ees on niisugune kogu kultuuriajalugu barokk ja aga miks keegi kirjutab barokset romaani näiteks vabalt võiks kirjutada, võib ta kirjutada romaani, et teiste kultuuriajalugu on täis erinevaid nagu teed, mida sa saad jalutada ja noh, see on olnud minu jaoks põhimõtteid ka, et ma vaatan kultuuri nagu teisiti, et ma üritan olla moodne. Pigem ma arvan, kõige lahedam või kõige avangard näiteks olekski praegu kirjutada barokist võib olla näiteks või ütleme, nagu te kogu aeg katsuda kedagi ületada ja mingi võidujooks, vaid võtaks vana ots, mingi neurocaco ja mine sealt edasi näha, et kultuuri lugenud, täis niukseid, otsi, kus saab nagu edasi minna. Natuke nagu teine vaade kui selline võidujooks moega. Ja mulle tundub, et see on nagu õige või mitte õige või vale, aga ta kuidagi nagu kannab, et ja siis on pilt kohe ka nagu palju värvilisem on ju, et sa saad kirjutada väga erinevaid teoseid, muidugi, seda peab alati vaatavad, et ei hakkaks väga kordama. Ma hiljuti tegelesin ühe autoriga, ei hakata nime ütle, ma lugesin tema kogu tekstikorpuse läbi eesti kirjanik. Panin tähele näiteks, et mitmel puhul kordub sõna lihapirukas. Kummaline lihapirukad. Et inimestel vaata alateadlikult hakkavad mingid asjad ikka, kui tekstikorpus läheb juba suuremaks. Neli, viis, kuus raamatut, mingid asjad seal hakkavad korduma. See on päris selgena ja selle jaoks on selline võtta mingi teine kultuuriline alus jalutuskäiguks, väga hea. Ta läheb nagu vähemalt esialgu platsi puhtaks. Mul on kaks küsimust veel, juba olete mitu korda maininud, et see ei ole kooli puhul keskne, see ei ole googeli puhul keskne. Mis on siis googli puhul keskne ja teine küsimus, kas see elab edasi, kas näiteks google, Discosvi, Gogoli, disko kahes või mingites vanades otstes? Ega seda keskmist asjad, need on küllaltki keeruline määratleda noh, on mingid teosed, mis on ju kõige kuulsamad domingi kõrvutada näiteks ka Mati Undile ütlemegi Sügisballi, tühi rand, onju, aga hundile niuke keskne minu arust selline romaani puudub tegelikult. Et ega ongi sellised autorid, kellel on nagu võrdselt tugevat tööd, neil ei olegi ühte nagu väga suurt sellist teost võib olla. Näiteks ma lugesin hiljuti seda hundidoonori, meelespead seal tegelasteks vampiirid, muideks see Koidula abikaasa jälle tuleb kroonlinnast Peterburist nii-öelda ja kõnnib ringi vampiirina. Ei oska ta ka muud teha, kui küsib ta käest, aga mida teie arvate, et isemajandavas Eestist vampiiri kestma? Aga ma ütlekski, et noh, ega hundi puhul on täpselt nagu kooliga, ma arvan, et tal on nagu ka väiksed asjad väga tugevad, mõni novell on väga tugev ja, ja ütleme, et noh, et keegi võib ohata ja öelda, et miks ta ei kirjutanud, sest tõde ja õigust on ju või kus on tema tõde ja õigus, siis ma arvan, et tegelikult on vale öelda, et see on tühirand või sügisball. Nad ei ole ikkagi nagu nii, nii tohutult suured teosed, pigem ongi see, et on, asi on pihustunud ja on väga palju väga häid teoseid ja see ongi väga hea. Tegelikult näiteks doonori meelespea oli väga hea, üle pikkade aastate, ma lugesin seda uuesti. Ilmus siis 90. aastal ja ülinaljakas täielik mingi stiilipillerkaar, ütleme niimoodi ja kuskil on ka veel mingeid Koidula väga lõbusale. Kuule on lõppenud, tšai on otsa saanud küünal, oleme mõtisklenud Nikolai Vassiljevi džist ja mul ei jäägi muud üle, kui tänada peid. Paavo Matsin, aitäh tulemast meie saatesse, mille nimeks on koogol. Aitäh mõtlemast ja rääkimast. Suur tänu. Tänan, kutsumast ja maadelnud ka küünal on ära kustunud. Selline sai tänane XI kirjandussaade on kool, kus said sõna Jürgen Rooste, Siim Aimla, Paavo Matsin ja Nikolai Vassiljevitsh koogol. Tuletan meelde, et täna läks käima kooli esimene kuulajamäng. Saatke meie meiliaadressile koogol ät r e telegramme õnnitluste ideede ja muljetega Nikolai Vassiljevi Chile. Ning juuni alguses anname ühele õnnelikule kirja saatjale kinnituseks ühe eksemplari tänapäeva kirjastuses eelmisel aastal ilmunud Gogoli kogumikust Peterburi jutud. Saate on kokku pannud Katrin maadik, toimetanud Maie Tammjärv ja mina olen Kaisa Ling. Koogol tänab tähelepanu eest, jäägem pead, sa jälle kuulmiseni.