Sõnaga koogol. Tere, head klassikaraadiokuulajad, see on 12. jagu kirjandussarjast koogol, kus käsitletakse mitmesuguseid teemasid nii kirjandusest kui elust, peaasjalikult aga ikka kirjandusest. Kooli toimetaja on Maia Tammjärv ja mina olen Kaisa Ling. Tänase saate keskmes on üks eesti nüüdisluule huvitavamaid hinnatumaid autoreid. Nimelt vestleme tänavu Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali luule aastapreemia pälvinud Tõnis iluga. Luulekogu Tunde kasvatus ilmus 2020. aasta alguses ning on juba teenitult saanud mitmekesist tagasisidet ja mõtestamist. Räägime Jaapanist ja Eestist, poliitikast ja vaimsest tervisest, räpist ja luuletamisest. Kui Tõnis Vilu laenas oma kogumikule pealkirja suurelt 19. sajandi prantsuse kirjanikult dista flobeerilt teeb luuletaja Eda Ahi, kes saate teises pooles oma uusi tekste loeb peatselt raku kirjastuses ilmuva uue kogu maailma avastamine pealkirjaga kummarduse armastatud kodumaisele klassikule Jaan Krossile kellelt pärineb samanimeline poeem. Aare Kruusimäe on krossimaailma avastamist kasutatud tänud ka ju ühes hingamise laulupeoks kirjutatud suurejoonelise skoori teoses. Kuid enne veel, kui saame mõelda laulupidudele, enne kui maailm avaneb ja kõik kohad ujutatakse üle kirjandusüritustega mis meile patoloogiliste optimistidena paistab juhtuvat mõistagi juba kohe-kohe tasub korraks veel pilk pöörata iseenda ekraani poole, süvenedes kirjandusse kõikjale ulatuva interneti kaasabil. Tuleval teisipäeval, 20. aprillil toimub iga-aastane Eesti Kirjanduse Seltsi ülevaate koosolek kus tehakse kokkuvõtteid eelmisel kalendriaastal Eesti kirjanduselus toimunust. Tänavu saab kuulata ettekandeid proosast, luulest, tõlkekirjandusest, lastekirjandusest ning esmakordselt ka eestivene kirjandusest. Sõna võtavad Aet valikut Sirje Olesk, Olesja Rotar, Juhan Hellerma ja Jaanus Vaiksoo. Kolmetunnine ettekandepäev algab kell 17, otselülitusega saab liituda Kirjanduslinn Tartu Youtube'i kanalil või Eesti Kirjanduse Seltsi Facebooki lehel. Ehkki Tartu kirjandusfestival Prima Vista, kus sel aastal paremate aegade ootuses septembrisse ei jää siiski ära festivali eelürituste raudvara. Raamatu ja roosi päev. Reedel, 23. aprillil kell 15 stardib piima vista Facebooki lehel ning tuubis veebiülekanne, mis kutsub osa saama kirjanduselamustest ning kommentaarides ka ise teistega jagama. Isiklikke lugemissoovitusi. Välja kuulutatakse tänavuse kirjanduspreemia esimene samm laureaat ning sõna saavad ka ajaloo kõige esimesed esimese sammu laureaadid Anti Saar ja Berit kasson. Lisaks on aga kampaaniaid, auhindu, uusi raamatuid ja küllap muudki põnevat. Veebisaadet juhivad Kaisa kuslapuu ja Kregor kulla. Tuletan ka meelde, et käima on läinud kirjandussaate esimene lugejamäng saati koogolile kele 200 kaheteistkümnendat sünniaastapäeva. Esimesel aprillil tähistasime loominguline nii-öelda telegramm meie meiliaadressile koogol ät r punkt. Õnnitlused muljed ja ideed, võtame hea meelega vastu ja edastame võimaluse korral autorile vahvaimale kirja. Saatjale on kirjastus Tänapäev pannud välja uue koogoli lühiproosakogumikku Peterburi jutud mille juuni alguses siin saates ka üle anname. Selliseid huvitavaid asju toimub kirjandusmaastikul, mingem aga nüüd me saate juurde. Esmalt kõlab intervjuu Tõnis viluga, head kuulamist. Klassikaraadio saates koogol on täna külas luuletaja, ajakirja värske rõhk proosatoimetaja raadiosaatejuht ning tänavune Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali luule aastapreemia laureaat Tõnis Ilu, tere Tõnis. Üle ma alustaksin hoopis luuletusega ja luuletus on selline, mille kõik loomulikult teavad. Jaapan on kaugel, Eesti on kaugemal veel, ütlevad tuuled, on kirjutanud Juhan Viiding. Loomulikult. Ja sellega ma loomulikult viitan sinu viimasele luulekogule tundekasvatus, mis ilmus eelmisel aastal ja mille eest see kultuurkapitali preemia ka täiesti teenitult on sulle antud. Aga ma küsiksin kõigepealt hoopis niimoodi, et käisid Jaapanis 2017 16 2000. Suvi selline turisti rohkem neis, kui on, samas ikkagi sai, sai vaadatud KS. Mida sa sinna Jaapanisse otsima läksid ja mida sa leidsid? Nagu paljudel inimestel on ka mingi jaapani tõmme on olnud seal vaatan, et see on üleüldine, tegelikult lääne kultuuris Tõme ühe väikse saareriigi poole aga ma õppisin kunagi jaapani keelt ja siis kultuur nagu tundus mulle kuidagi südamelähedane, siis unistus oli ära käia seal, nii et noh, põhimõtteliselt läksin lihtsalt vaatama seda siis mis seal on. Ja mis leidsid. Üllataval kombel, kuna noh Mulle üldiselt läbi ei oma elu ei ole meeldinud elada linnas, ma olen pärit Väike-Maarjast nagu väiksem koht Tartu tunduski tollal nagu veid, suur. Nüüd ma olen Tartuga ära harjunud, aga kõige üllatuslikum oli see, et kama sinatookiasse läksin, mis on umbes 13 miljonile linn, siis ma tundsin seal nagu ennast koduselt ja see oli mul ausalt öeldes, nagu selle reisi lõpul enne lahkumist oli nagu sihukene kummastav seisund ja mõtlesin, et kuidas, nagu ma ei oleks nagu arvanud, et nii suures linnas ma suudaks ennast koduselt tunda. See tunne jäi sisse pärast sealt tagasi tulemast ka, et kes ma siis nagu sisimas olen, et nüüd olen siis suurlinnapoiss või muutunud selle viimase 10 aasta jooksul midagi. Olemegi jõudnud päris tundekasvatuse raamatu sisse. Kuidas sulle tundub, kas Juhan Viidingut oli õigus? Noh, seda väikest tsitaati tuleb võtta ka oma aja kontekstis, et eks seal selle ridadevaheline nõukaaja nagu noh, kriitika oli seal. Aga ma arvan, et sa nagu kandub kenasti läbi iga aja, et et alati on nagunii-öelda meie riigis või meie maal inimesed, kes mingil hetkel tundub natukene võõritatud sellest valitsevast olukorrast sisse noh, seda tsitaati võib selle nagu võtta. Ja tundekasvatus on ka ilmselt kasvanud sellest võõruse tundest võõruse. Et näiteks riiki tundu olevat oma, et või see Eesti, mis nii-öelda riigi tasandil ma ei tea, läbi viiakse või kehtima pannakse, ei ole päris see riik, milles ma ennast kodu sana tunneks. See raamat ilmus juba eelmise aasta alguses ja see räägib ühest teistsugusest ajast. Tuleb nüüd nentida. Kas nüüd aastal 2021 on olukord muutunud? Midagi on teistmoodi, kas see on muutnud ka tundekasvatust, kas raamat on midagi kaotanud? Ma ei usu sest üldse noh, kuna seal raamatus on nagu nimepidi mainitud igasuguseid koalitsiooni liikmeid ja tollaseid koalitsiooni liikmeid enam mitte. Selle julguse sain neid nimesid nimetada hoopiski ühelt Vana-Rooma luuletajalt, katturlus. Gaius Valeri oskab Tullustad ja dollareid mitmeid luuletusi, kus on igasuguseid konsuleid hurjutatud mingitest sõprade naisi ja noh, jumal teab keda enamik nendest nimedest mitte keegi enam ei tea, inimesed isegi tegelikult ei tea, kes Tullus ise oli. Aga samas ma nagu lugesin neid luuletusi ja nagu sügavalt nautisin seda. Ja siis mõtlesin, et nagu, et okei, et panna pärisnimed raamatusse, et kas see siis muudab kuidagi ajalikuks selle teksti või et nagu see tekst oleks aktuaalne, on ainult ühes mingis perioodis mis sa siis aastal 2019 2020. Aga tullu, see nagu see lugemiselamusena luuletustest, see andis mulle julguse kasutada ka pärisnime ja konkreetseid inimesi väga ajalises nagu määratletud punktis. Et sest lõppkokkuvõttes see nagu väga ei loe, me just arutasime sõbraga, et kust see piir läheb, et millal see tekst nagu püsib nauditav ka aastate pärast, kui kõik need nimed on näiteks meelest ära läinud, inimestel ma ei tea, poole sajandi pärast näiteks on mingisuguseid räpilugusid, kus on lihtsalt lihtsalt nimed järjest ja siis me saime nagu sellest aru, et okei, et nimed võivad olla ka mingit teist teksti võiks seal vahel olla. Nii et ma loodan, et selles raamatus on see tasakaal olemas. Juba jõudsid räpi juurde, oled sellest väga põnevalt kirjutanud ja ka arvustajad on, on selle tõttu üritanud tõmmata paralleele sinu kirjutatu niiviisi ja võib-olla siis mingi hiphopi vahel selle hoogsuse või rütmikkuse tõttu ja see oli sirbis sellises tekstis tühi, kus sa selle oled kõige paremini tegelikult välja joonistanud. See räpi, juskui, julgus, omamoodi selline julge pealelendamine, samas mingi alandlikkus aitabki lõppeks kirjutada. Ta räppi mõju ei ole ma sinna teadlikult pannud, ma lihtsalt kuulan seda muusikat mitte küll läbivalt, aga ütlema, et enamik muusikast on kuidagi hiphop või sinna arendi kaudu kanti, et see on kuidagi alates teismeeast mulle meeldima hakanud. Scutsialist tuli, siis oli veits nagu pauk minu jaoks eesti keeles selliste asjade. Aga see julgus võib külla tulla sealt, jah. Üks mu lemmikuid on Kendrick Lamar. Et ma küll vahepeal jagada tema räpis on vahepeal selline endaga suureks tegemine või? See on ka sellega seotud räpis mustanahaliste taust on võib-olla nagu allasurutud aust, siis meil on vaja nagu sellest välja tulla ja mõnikord see nagu kõrvalt vaadates tundub, nagu metsik ego, Puustimine või suurendamine lugudes on metsikult enesekesksed või ennast kiitvad nagu sõnad. Aga seda peab kontekstis vaatama, et nad üritavad siiski luua mingit teistsugust väärtust iseendale, et nad ühesõnaga, see on ülepingutatud reidi vastavaks selle enda sotsiaalse allasurutuse vastu. Et ma küll sellist ego upitamise väga nagu isiklikult ei taha teha või, või no nagu teema. Aga julgus nagu täpselt kirja panna ja ausus enda vastu põhimõtteliselt tuleb sealt minu jaoks räpist, see võib tulla ükskõik kust mujalt, aga minu jaoks tuleb sealt kohast Kuigi oled öelnud, et tundekasvatus on ka väga isiklik raamate, siis siin võib-olla hakkab see minajutustaja ja autoripositsiooni vahele väga selge vahe just tekkima. Et Need, kaks erinevat narratiivi Jaapani ja Eesti narratiiv on minu arust väga selgelt välja joonistatud ja ikkagi näha on, et need on kirjutatud kunstiliseks tekstiks, nii et peab säilima mingi mingi teatav distants, loomulik. Distants on mul kõigi raamatute puhul võib-olla seal just see selles raamatus jahet jaapaniliin On üsna selgelt fiktsionaal. Inimesed enam-vähem, kes mind tunnevad, teavad, et see on funktsionaalne, et võib-olla siis selle pealt see vahe tuleb suurt sisse. Aga minu raamatutes on mõnikord mõeldud mingit asju nagu sõna otseses mõttes või on nagu tõsieluliselt, et see, seda ta ilmselt elas läbi. Aga see on vist ilmselt Viktsionaalne ja mõnikord on juhtunud tegelikus elus on täiesti vastupidi, et see, mis tundub uskumatu, on tegelikult juhtunud. Ja mõned loogilisemalt asjad on fiktsionaalsed. Samamoodi ka arvamustega et see, mida kirjutad minu minategelane ei ole ilmtingimata see, mida mina kirjutaksin. Kui tähtis on maailmavaade sinu jaoks ilukirjandusliku autori puhul? No oleneb, millal sa maailmavaate all silmas pead, ütleme, poliitiline maailmavaade. Ei ole tegelikult oluline. Et kui ta ei ole ainult lihtsalt ütleme, vihane või vägivaldne või kus see maailmavaade ei suuda nagu ei proovi isegi mõista mingisuguseid sügavamaid hobuseid ma ei tea ühiskonna all või üksikinimeste eludes või et siis minu jaoks on natuke tühise maailma avada. Et mina küll võin seal raamatus väga eksplitsiitset väljendada isiklikku arvamust mingi teatud poliitilise olukorra kohta siis mis sealt ikkagi minema tahaks, olulisem on see. Võib-olla leida siis sõnu millelegi, mis püsisid seal all kuskil? Ma ei oska seda nagu paremini seletada, aga selle raamatu puhul on minu jaoks ikkagi olulisem see inimlik tasand või isiklik tundekasvatus. Küll on seal valulik reaktsioon, aga selle reaktsiooni Meie eelmises saates oli külas luuletaja Jürgen Rooste, kellelt Ta ilmub peagi uus luulekogu signaal surnud tähelt. Ja tal on seal üks tekst, mis mulle väga kaasa hakkas kõlama. Natuke tsiteerin seda. Mõtlesin noorena alati, et halva inimese hääl, kunst on parem kui väga inimese halb kunst. See on ju selge. Geenius võibki endale lubada paha olla. Aga hiljaaegu on juhtunud midagi mu ajuga või mu hingega, et ma vahel tajun, et inimese kunst, ta luule ja laulud ongi kuidagi sillad hädavad ja hääd juba ta enda pärast ja halva inimese kunst roiskub kätte ära, kui see on ka päält näha. Geniaalne. Mul on sama tunne, tegelikult siiski eelistan häid inimesi. Ja seesama geniaalne Jürgen Rooste, kellega sind on tihtipeale kusjuures võrreldud, et tegu on mingi sellise sotsiaalhinga luulega muidugi hiljaaegu alles. Siis on jah, raske leida teisi inimesi. Igal juhul seesama geniaalne Jürgen Rooste arvas värskelt ajakirjas edasi, et kultuurkapitali žürii oli erakordselt julge auhinnates su kogu tundekasvatus, siis selle sina preemiaga meie siin koolis ei kirjuta sellele arvamusele tingimata alla, vaid eks me noh, me arvasime, et, et see liisk või niipidi langeda. Aga kuidas sulle tundub, et kas see on nende poolt kuidagi väga julge, olles ise ka kirjandustoimetaja? Ma ei tea, kelle kohta seal nagu rohkem. Võib-olla ma kahtlesin seda, kas raamat saab Kultuurkapital, Dali toetuse. Miskipärast ma ei hakka nimetama, miks toetus tuli ja ma sain aru, et sellega ei ole mingit probleemi, tagantjärele kuulsin. Ja siis ma olen nüüd tükk aega nagu, ma ei eelda, et mu raamat kuskil mingit enamik matsiooni saab, sest noh selles mõttes elada ei ole absoluutselt produktiivne või sest lihtsalt häirib kirjutamist. Üritan elada niimoodi, et kui ma olen luuleta, mida ma ei ole nagu iga minut päevast ka enamiku päevast olen ikka nii-öelda luuletaja, silmade ja kõrvadega siis luuletaja asja nagu luuletada, et jätan need teised asjad ära. Ja siis sellepärast nagu ma eeldanud ka, et et see kultuurkapitali kirjanduse aastaauhinna nominatsiooniga saab. Et minu jaoks oli meeldiv üllatus. Kui oluline on sinu jaoks tunnustus? Kink psühholoogile sai omal ajal ka suitsu. Luulepreemia. Suitsu esiläks ikka päris korda küll, et andis nagu julgust, sest Kink psühholoogile oli mitte küll päris esimene samm, aga mul esimene samm rääkida siis enda vaimsest tervisest või üldse sellest teemast. Kuidagi mitte varjatult, see on muidugi jah, mis on seal naeratuse, mitte vaheletus nende luule puhul veits nagu fiktonaliseerimise puu. Aga ütleme, et see oli minu jaoks senikirjutatu seas nagu samm mingis teises suunas. Ja siis et sa said tunnustatud suitsuauhinnaga, siis andis mulle nagu julgust, et selle teemaga edasi minna, mitte küll julgust, et edasi kirjutada, sadam oleks niiehknaa teinud. Aga et andis kindlust ja lugejate tagasiside oli ka väga positiivne, et inimestele korda ja mul endal ei tunne, et nagu ma olen siis midagi head teinud. Praegu on võib-olla mulle seda olnud isegi natuke palju tunne kaasatuse osas. Üritan sellega hakkama saada. Käia raadiosaates, anda teha vestlusõhtut, teha pilte sirbi jaoks. Jaoks on see kummaline, väitis mulle vähemalt see natukene läheb ära üks hetk, et siis saan keskenduda jälle oma elu peale või mitte, et seda oleks kohutavalt palju, võrreldes mõne teise telekuulsusega või midagi. Aga minu jaoks on seda praegu natuke palju, et võib-olla võtab harjumis praega. Aga tõesti, sinu luulekogusid on arvustanud nende üle mõtisklenud tõelised koristused alates Hasso Krulli, kes sai ka igavese kevade arvustuse eest orase preemia. Jaak Tomberg, Mart Velsker, Aare pilv, et ikkagi tuleb selliseid väga tõsiseltvõetavaid arvamusi. Aga mul on vedanud küll, ma tean seda väga hästi, et ma töötan ise ajakirjas, siis, Noh, on hästi, kui raamat saab kaks või kolm arvustust eriväljaannetes siis et mind täiesti üllatus, et näiteks king psühholoogile sai nii palju tagasisidet või siis inimesed leiavad midagi, eks me siis ei ole seda tahtlikud sinna toppinud, aga rõõm on näha, et et see on pakkunud mõtteainet mitmetele ka minu eeskujudele või kunagistele autoriteetide õppealastele. Autorid. Kas sind ei häiri see, et need arvustajad võtavad sinu teksti ja teevad sellest nagu oma teksti nad kirjutavad selle kuidagi üles. Ma ei tea. Kas sa ei tunne? Et arvustajad vist, kui sõidavad sinu loomingu peal? Sõidavad ei noh, jällegi nagu võib-olla siit tuli välja, siis ma olen õppinud siiski kirjandust, et kõik need, mis seal siis seitse aastat seitse aastat õpetasid mulle seda, et otseselt ei ole mingit mööda tõlgendamist või valestimõistmist. Aga mis on ema praktikuna näen mõnikord siis laiskus lihtsalt või, või ei ole tahetud mõista seda nagu arvustustest eriti autor võib-olla ise saab sellest kõige teravamalt aru, et suva see mööda lugemine, aga ta ei ole viitsinud üldse lugeda, see on natuke, see on see, mis häirib. Aga minu arvustuste puhul seda ei saa nagu väga kurta. Et needsamad korüfeed ikkagi loevad päris lähedalt. Kas sulle tundub ka, et maailmas on olemas kaht sorti autoreid? Ma nüüd esitan kaht sorti autorid. On olemas inimesed, kes kirjutab tavat koos teistega, kirjutavad teistest inimestest ja siin võib mõelda näiteks 90.-te rühmitustele. Ja siis on inimesed, kes kirjutavad üksinda. Kas sa oled nõus ja kummas sa ennast pigem liigitaksid? Ma ei tea, kas ma nõus olen, aga ma liigitaks ennast sinna üksinda kirjutajate sekka. On jah raske, võib-olla teistega koos võib-olla luua seda, mida ma praegu ma ei ole proovinud, tegelikult võib-olla kui oleks kellegi sõbraga, teeks hoopis mingit teist asja, mingit, miks mitte funktsionaalselt võib-olla artiklit midagi. Aga mul ei ole ammu juba sellist akadeemilist isu midagi. Tõsisemat. Teha. Olete päris mitmes kohas ka kirjeldanud oma kirjutamisprotsessi, viimati näiteks 30. märtsil toimus utoopia raamatupoe onlain-vestlusring, kus kirjeldasid ette käid ringi, silmad ja kõrvad, lahtikogud, kujundeid, pilte, mõtteid ja siis jalutad, käiad neid peas. Siis õhtul kell üheksa istud ja kirjutad luuletuse valmis. Suhteliselt armastan selles osas rutiini või mingisugust kindlustunnet. Jah, päevaselt jah, kogu aeg on nagu ta silmad lahti ka magades, et kui mul vähegi meeles midagi hommikul üles kirjutada või et noh, et valmisolek kujunditeks on kogu aeg. Et kõige paremat kujundit tulevadki nagu kontaktis välisega või kontaktis oma välismaailmaga. Et sa võid väljas naa mingit linnumaja või midagi, millest tekib mingi kujund, et see linnu ma ise ei ole nagu kujundlik, aga see, mis sina, lood, sellest on siis lõpuks kujund, aga mulle meeldib see hingeline kontakt nagu sisemise välise. Aga jah, rutiin, see on hea nagu mõtete genereerimiseks, mida vähem sa pead nagu mõtlema teistele mõtetele kui luuletuse kirjutamiseks mõtet. Seda keskendunult. Ma ma saan seda teha, seda paremini see välja kukub. Et ma küll iga päev ei kirjuta. Aga kui mul on nagu tunne, et ma tahaks õhtul kirjutan midagi jah, siis ma lähen oma jalutuskäigule kindlale marsruudile, siis ma ei pea mõtlema, kuhu ma lähen, lihtsalt kõnnin. Ja Ma jõuan kuskile, et saaks koju ja siis ja siis ma kirjutan. Kas niiviisi jõuavad ka tegelikult inimesed, needsamad teised inimesed sinu tekstidesse? Otsest nagu sõnasõnaliste dialoogide jaoks mul lihtsalt nagu mälu ei ole, aga mõnikord värsked vestlused, võib-olla jäägi kõige rohkem meelde vaid mingi distants olema ja siis ütleme, mitme kuu pärast tuleb meelde mingi vestlus. Siis mul on selle distantsi tõttu mingi klaarim nagu nägemus sellest suhtlusest ja on ka öeldud. Aare pilv vist ütles, et see on seda raamatut hulka nagu näidendina võtta või tal on sihuke dramaatiline laetus ehk siis mitmehäälsus võib-olla. Nõus. 2018. aasta luulekogu libavere tunnistab minajutustaja, et Iraklus tõmbab teda. Kuidas suhestub see üksi olemine üksi kirjutamine eraklusega? Ta ei ole nagu teadlik äralõikamine endast teisest maailmast, ühesõnaga või välisest sära lõikamine toimub nagu selle baasilt, et üks hetk, kui sa kirjutama hakkad, sul on vaja keskenduda oma asjale, lihtsalt võtab selle tähelepanu ära. Aga ma erakuks ennast nagu ei pea erakluse üldse. Kuidas võtad, sellel on ka religioosne taust, ühesõnaga salakarmid, leegid, kes on erake, kes mitte. Aga ütleme niimoodi, et mul on tõmme siis omaette olemise järele rohkem kui erakluse. Sest päris inimestest eemal ma ikkagi ka ma ei saa, ma olen käinud kamas mõnikord üksinda päris pikalt, isegi siis viimaseks päevaks on ikka päris tõsine, nagu tahaks näha kedagi juba. Et need, et need püksimatkad või käimised on just head meeldetuletus, et ma tahaks minna nüüd tagasi inimeste sekka. Ma arvan, et Kink psühholoogile on see, kus kõige rohkem on kirjeldatud seda inimeste pelgus. Samal ajal inimeste vajadust, et vead ka väga toredat ida raadiosaadet katus, mis räägibki vaimsest tervisest. Räägi veidi sellest saatest, et see algas aastal 2019. Jah, ma tundsin, et, Noh, ma tegin ühe saate värske rõhu alt, vaimsest tervisest ja ma tundsin, et sellest saatest jäi nagu väga väheks. Aeg saanud, mitu, mitu saadet näed, saigi. Esmapakkusin ise välja selle raadiosaate toa 2019, võib-olla ei olnudki nii väga neid podcast ja telesaateid sellest vaimset tervist, nüüd on ilmunud nagu päris palju. Ja mul on väga hea meel näiteks ETV-s. Ma ei mäletagi, mis selle saate nimi oli, selge pilt midagi. Ühesõnaga kus tuntud inimesed jagavad oma vaimse tervise probleeme, mis on väga hea populariseerimis või teadlikkuse tõstmise. Aga ma tundsin, et mul on vaja nagu teha midagi teistsugust. Pluss veel. Et oleks vaja seda teemat likustada just läbi inimeste isiklike kogemuste, pigem et mul on käinud saatetes küll ka spetsialiste, eksperte, näiteks ohvriabi juht ja siis koolipsühholoog. Ja nii edasi. Ja mulle meeldib selle saate juures, seal on tunniajane vestlussaade üks-ühele üritan seda hoida, et üks-ühele on siis nagu sügavuti minna. Ja iga kord ma õpin midagi ja alati mul on nagu tunne, et et see on asja ette läinud ja see võib küll veits isekas olla, aga see saade annab mulle mingit tunnet juurde, et ma teen midagi väärtuslikku. See saade on tõesti väga hea, mulle meeldib see sellise konkreetse kontsentreerituse pärast ja see on üllatavalt julge. Alati on seda kuulates selline tunne, et uskumatu et selline jutt on eetris. Mida on raadio kui meedium sulle juurde andnud, sest see on midagi täiesti teistsugust kui paberile kirjutamine. Julgustan andnud keemiast ja sest esimesed saated siiamaani on närv sees enne saadet, nagu sa ilmselt tead. Aga, aga siiski läheb paremaks, et ja häälega mulle meeldib nagu rohkem ma, ma ei talu filmimist või pildistamist, sellega ma vist ära ei harju. Ja õnneks ma ei peagi sellega harjuma, sest seda ei juhtu. Aga raadio häälega? Jah, see on midagi uut. Minu enda jaoks on raadio olnud selline uue ukse või akna avamine kirjutamisse. Et see annab kuidagi mingid võtmed kätte, kuidas tekstist hoopis teistmoodi mõelda. Ökonoomsemalt mulle tundub? Jah, võib küll olla, jah. Töö, mis ma teen, iga saate puhul sina teed, võib-olla sellist kultuurilist eeltööd ma mina kaevu on igasugustesse, vaimsetesse häiretesse ja ja ka ohvriabi seadusesse lugesin korralikult läbi ja küsimus ühesõnaga väga põnev on ennast nagu kurssi viia, see on minu jaoks nagu kool, põim lihtsalt, et enne saadet ka pikalt tegelenud. Aga ma üritan seda nagu vaadata seda teistmoodi kui kirjutamist ja just see mulle meeldibki. Et see on teistmoodi, selline kala mingis mõttes loominguline väljund või leida need kõige põletavamad küsimused või et see annab mulle teistsuguse sisendi ja samas ka väljundi, kui mul seni, mis ma teinud olen. Minu arust raadio ise on, püsib alati aktuaalne, kuigi ta on üks varasemaid selliseid prootkastingvi asju, et nad inimesteni jõuda. Ja kui tuli televisioon Carretiga, et raadio võib-olla kaob ära või see televisioon asendab raamatuid ja kõiki. Aga nagu näha, siis raadio kestab tänaseni. Podcastid on nüüd igal pool, igalühel on oma podcast, ma ise ei ole selles ka puhas poiss. Aga see, kuidas ma ütlen mind ennast huvitab see nagu see eetri immanentsus ütleme niimoodi, et ta on, ta on olemas nagu sihuke vorst, täiskogu aeg, et paber või kirjutus on kuidagi hoopis Puursem. Tundub tundub küll jah, sest raadiosaadet pead teatud intensiivsusega läbi viima või et kui see nõnda otse-eeter käima läheb. Mina, oma saated ma mängin alati, nagu oleks otse-eeter, et siis on nagu pinge. Et jutt peab käima ja sa pead seda vestlust hoidma ja ühesõnaga jah, ta tekitab mingi intensiivse tõstetud tunde nagu, et sa just täpselt mingi simmanentsuses kohal kogu aeg täiesti keskendunud tekst, võib-olla minu jaoks on see intensiivsuse keskenduma, aste on ka seal olemas. Et eriti luule pool, võib-olla prosaga, sa võid, on seal nagu rohkem aega või võid selle teksti juures. Ma ei tea, poole sõna pealt ära minna. Aga luuletusega on sageli selline asi, et ikkagi lõpp on silme ees või? Luuletuse lõpp on. Mitte, kui minu lõppes. Et ma võrreldav ikkagi minu arust intensiivsus astmelt on ka mingi kõrgendatud olemine. Oled tekstiga tegelev inimene igapäevaselt töötad, värskes rõhus proosa toimet. Tatjana. Millised on praegu just praegu Eesti noore kirjaniku sellised kõige põletavamad küsimused? Väga. Väga laiali on see pilt tegelikult see, mis ajakirja jõuab, on väga väike osa, tegelikult proosas on neid teemasid raske, sest väga vähesed kirjutavad mingit otseselt mingeid tulitaval või põletaval teema. Meil on ikka, oleme seal aru saanud aastate jooksul toimetusega, et mida probleem siis seda glisseerisime, see tekst on, sest nad ei ole lihtsalt noored ei ole jõudnud veel lugeda ja elada niipalju, et see moment või see faasta läbi elada. Ühesõnaga ja seega tekstid võivad olla sellised vanamoodsad või ei ole otseselt reaktsioon isegi praegusele maailma, vaid on. Aga ma tahaks küsida seda, et kas töö värskes rõhus? Sa oled teinud juba mõned aastad, seitse aastat kas oled ise ka tundnud, et oled läbi teinud mõnes mõttes sellise protsessi nagu värske rõhu autoritest alustasid samamoodi värske raamatuga aastal 2013 lihtsalt. Et jah, olen ka läbi elanud selle faasi, kus kui on üks kaks lemmikkirjanikku kohustuslikust kirjandusest koolise, siis paratamatult kirjutad väga suures mõju all nende kirjanike mõju all. Ja kuna sa oled noorem, siis ei ole see ka otseselt aga läbimõeldud. Aga need sammud tuleb lihtsalt läbi käia, nagu mina olen läbi käinud, on teised enamik värskele autoreid on sealt kuskilt tulnud. Ja avanevad vaikselt. Mingile teistsugusel kirjutamisel muutuvad originaalse maks isikupärasemaks aastate jooksul. Et seda on kõige toredam näha tegelikult ytle autoreid, keda ma olen näinud mitmeid aastaid juba. Jumalik vanus nüüd oled isegi jõudnud. Kohe jõuate maikuus selle tärminini, et, et saad liiga, paneks värske rõhu autori jaoks. Ja siin olekski hea küsida, et quo vadis, kuhu edasi? Siis mina just peni silu, kuhu teie lähete edasi? Ma kusjuures arvasin, et ütled täpselt niimoodi, sest talle öelnud, et sa ei taha väga rääkida sellest. 2000 seitsmeteistkümnendal aastal ütlesite meie kallile toimetajale Maia Tammjärvele. Kui temaga siis sedasama küsimust kohe edasi, siis arvasid, et Lesbos kavatsesin minna küll jah, siiamaani ta minna, ausalt öeldes. Aga ma siis nagu küsisingi, et kuhu, kuhu sa tahaksid järgmisena minna, et kui ei taha tekstidest rääkida millest tegelikult on väike maitse, proov selle aasta jaanuarikuu vikerkaares väga põnev, väga huvitav. Luule, nautisin väga, aga kuhu sa tahaksid, et kas elu või luule või mingil sellisel mida kujundlikust geograafias, kuhu sa tahaksid minna? Mida ma tahan leida õnne? Tahaks natuke reisidega, et praegu on selline noh, ei saa reisida ja mul on niisugune tunne, et päris mitmed, kes on isegi kes ei ole olnud metsikud reisiinimesed. Ei, ma ei ole ka selline, kes käiks iga aasta mitmes kohas või et minu jaoks on suhteliselt suur ettevõtmine kuhugi minna, et ma ei ole selline väga suur rändaja, seikleja, aga ma arvan, et praegusel ajal on paljud nagu tundnud, et nad juba liikumas sinna paisu taha, ehk siis nad on nagu mingid pais tahaks kuskile välja minna. Ma just hiljuti lõpuks ajasin oma ratta välja siis murega, oh issand jumal, ma sain, sain linnal mingi tiiru peale teha või et see teine nii-öelda riigi sulgumine või lockdown nimetataks, ma ei teagi, eesti keeles on sellele hea vastaja suletus või tagasihoidmine või kinniistumine või see kõlab vägalastega. Aga tundub, et see on korrektne ka, et ta ei ole mõjunud nii üllatuslikult, aga ta on siiski mulle vähemalt mõelnud üsna tugevalt või on seda lämbumise või koha peal seismise tunnetel rohkem olnud kui esimesel pool. Eelmisel kevadel aasta tagasi, siis. Ja mul on tunne küll, et ma lihtsalt tahaks nagu reisida, et ma olen juba kogunud raha selle jaoks, ma ootan seda momenti. Loomulikult kõik inimesed sooviksid praegu kuskile minna, lihtsalt kasvõi ära sellest kinni istumisest. Millised on sinu toimetulekumehhanismid praegu ja mida oskaksid soovitada, või tekstid? Jah, lugemine. Üks viis küll, kuigi lugemine on ka toas istumine mingis mõttes, et nüüd võib-olla ilm läheb palju paremaks, saaks istuda pargipingil. Aga Ma üritan koduste vahenditega teha mingisugustki trenni. Käin jalutamas regulaarselt, nüüd ka rattaga, ilmselt rohkem. Liikumine, ühesõnaga liikumine mingil määral kas füüsiline või vaimne. Et mul on küll vahepeal meeldib nagu istuda maha nagu praktiliselt mitte midagi teha, aga seda seda ei saa nagu teha ülemäära või kogu aeg, et mul ei ole seda budistliku munga järjepidevust kindlast. Kuigi ma ilmselt olen liikumatum, kui nii mõnedki inimesed, aga jah, liigu. Aitäh Tõnis Vilu, selle te olete vestluse eest ja ilusat kevadet aitäh kutsumast. Aprillikuu lõpus ilmub kirjastuselt Varrak luuletaja Eda Ahi kuues luulekogu maailma avastamine, mille toimetajaks on Helena Läks. Kuulakem nüüd nelja teksti sellest kogust. Sa ultra helised ekraanil nagu vanadele kala ja näitad koostöö altilt ette oma kärmed, käed ja jalad. Üsna kummaline mõelda, et ma olen sinu ema. Ja see veider mõte paneb hinge ultra helisema. Jeesus konflikt. See pole Petlemm, see on Pelgulinn palatine, Läänemere hall. Ja see siin on Tallinn, mitte tall. Aga hall on igal ajalinn. Varsti pärast sinu sündi süttis täht kas just ainult sinu sünni puhul aga süttis, süttis igal juhul. Me nimetame teda päikeseks. Siin toas on sinu esimene valgus. Ses palatis on sulle värske õhk. Aga sellelt seinalt puudub rist. Me ainus usk on hoomamatult vana. Et elu siiski väärib elamist. Maarjat küll, siin pole ainult maa Jeesust kee kosta, kõigest diee ei paista, piibli tarku puudub põhk. Ja paraku meist kahest koosneb see kasin vastuvõtu komitee. Näevata tolles toolis tukub Tölpa ja saamatult sind süles hoiab Mõhk. Tublid emad. Tubli, ema, tass on ikka täis, ta ei jõua ilmaski sealt juua. Tubli, ema süda ei saa täis. Ja ka tema pilk on üsna tühi. Tubli ema, kallistus on pehme. Kurnatusest on ta haare loid. Tubli, ema on nii vahetu, et ei teegi ööl ja päeval vahet. Tublil emal piiritu on, lahkus, ta ei lahku oma piiridest. Hoiab terve päeva silmatera. Imelik, et päeva nõnda nüri. Monarhia meie tütar ja tõeline printsess kui üldse monarh, siis pigem enese, ainuvalitseja, oma saatuse, käskijanna, nii röövli kui kohtumõistja oma põlvini merede, admiral. Mis drooni arupärija oma enesekindluse kaitsja ja kindlameelsuse kindral. Luuletaja Eda Ahi luges neli teksti oma aprilli lõpus ilmuvast uuest kogust maailma avastamine. Aga nüüd on mul hea meel tervitada siin oma head kolleegid, toimetaja Maia Tammjärve. Tere, kuidas läheb. Tere, hästi ei lähe kõik. Mis on uudist? Kirjandusmaastik? Esimene kirjandus, soovitused, mis meil täna on, on selline, mille kohta võib öelda, et see ju ei ole ilukirjandust, sest ta tõepoolest ele. Aga selleks on seni viimases vikerkaares ehk siis selle aasta Vikerkaares numbriga kolm ilmunud Hend, Kalma artikkel, Esseistlik artikkel, Kadrioru aednik. See räägib kontsert n platsist. Päris põhjalik, üle 60 lehekülje pikk ja võib-olla, miks sellest kirjandussaates on mõtet või kohane, keda on selles ilmnema poeetika tõttu? Ilukirjanduslikku potentsiaali siin ei ole küll aga poeetilist küllaga. Ja see algab juba pealkirjast, Kadrioru aednik, nagu näha, aga, et aga jätkub ja poeetika on singa kuidagi teemana esil, võib-olla Dentalma ise ajaloolane ta ei ole hariduselt küll, aga võib-olla meelelaadilt natuke võiksin ajaloolaste välja lüüa, aga tegemist on tegelikult õigusteadlase ja ka natuke filosoofiaga. Ja Konstantin Pätsi poeetika või, või selle aja poeetika. Et seda on end Kalma uurinud põhjalikult lugedes mitte ainult elulugusid Pätsi kohta, mida on kohutavalt palju, vaid ka selleaegselt 30.-te, iseäranis siis, aga ka, aga ka veidi varasemat hilisemat meediat ajakirjandusest ta lapse täitsa otseselt, et need päts, kujundid, et mitte ainult tema kui aednik, vaid ka näiteks riik, mesipuu ja rahvas kui mesilaspere. Et sõda on siin hästi palju ja mis mulle veel iseäranis meeldis, on see, et seal on ka tähelepanu. Samuti 30.-te ajakirjandusele tuginedes Pätsi raamaturiiulile ka sellises nii ilukirjandust, filosoofiat, riigist rääkivat kirjandust, eriti omavalitsusest aga aiandusalast, lekteeri oli väga palju, ehk siis aedniku teema ja aednik olemine ei olnud talle ainult metafoorselt oluline vaid ka reaalselt aiandusega tegeledes väga aktiivselt ja ka ega harida ennast sel teemal on väga palju. Ja lisaks soovitan ka kuulata vikerkaare koduleheküljelt podcasti tunniajane sihuke jutuajamine, kus toimetaja Velmet ja sest selle artikli autor räägivad muuhulgas ka, aga, aga paljudest teistest teemadest ka muuhulgas just sellest metafoorsusest. Et kas näiteks, et kas poliitikast rääkides kasutada sõja metafoore, mis on ju ka tänapäeval väga-väga-väga tavalised või siis kasutada selliseid leebemaid metafoore? Igalühel see minu kirjandus soovitus seekord tuleb tunnistada, ma isegi veel loen seda ja pigem aeglaselt, sest et ma nii väga naudin seda eelmise sajandi alguse keelt ja seda just nimelt seda kujundi väljatöötamist, mis Hend Karmol on õnnestunud täiesti vapustavad, siin nii tore lugemine, see on tõsi, et eriti algusest siis refereerib neid rohkem, aga siis viimane alapeatükk. Kas ta räägib nostalgiast seal tundub, et noh, mitte mõjuäng, vaid võib olla mõjuväljas seal selleaegse keelekasutuse mõjuväljas, et mitte siis refereerides, vaid vaidlemata esse istlikult mõtiskledes nostalgia teemal on ka ise päris poeetiline, mis, mis on ta räigete kiljun vaimustusest. Aga minul on kaasas soovitamiseks üks päris eriline teos, see on Iraani kirjaniku Začek Hedajati valik kogumit. Kolm veretilka, mis ilmus eelmisel aastal Tallinna Ülikooli kirjastuse biblio teegaasiaatika sarjas ja pärsia keelest, on selle 20. sajandi siis esimese poole Iraani kirjaniku jutustused novellid tõlkinud ja tegelikult ka tervet teost põhjalikult kommenteerinud. Üllar Üllar Peterson ja mullas. Noh, tõesti meeldib, see on selline ülisünge lugemine tõesti päris raske lugeda, olgugi et tegelikult on Hedajati kasutatavad vormid omamoodi väga värskendavad praegusel ajal sellised nagu head duaalsed sümmeetriad, mis meie tüvitekstidest täitsa puudub, et meil on ikka selline kolmestes käimine nagu kristlusele omane, aga siin on kuidagi sellised vuaalset vastandused, mis on hästi huvitavad. Aga jah, kirjutatud justkui realistlikult ja loed ja loed ja järsku avastad, et oi, aga siin ma juba ju tegelikult olin ja see tekitab sellise painama müstilise sellise aura, et vahel võib hakata lugeja omaenese vaimses tervises suisa kahtlema. Ma et vaimsest tervisest, meil ka selles saates mitmel puhul juttu, et ma nagu soovitan seda aga niimoodi ettevaatusega, et Hedajati tekste on kutsutud ka psühhonovellideks just nimelt sellepärast, et see väga kuidagi tõesti hästi kirjeldab inimese psühholoogia toimimist ja minu lemmikosa tegelikult on siit hoopis pikem jutustus lühiromaane Hadži aka mille tegelikult on tõlkinud hinnagens ja mis ilmus juba 1959. aastal Loomingu raamatukogus, aga mis on ka nüüd siia kaasatud ja tõesti, see on lihtsalt kvaliteetne teost nagu ikka Tallinna Ülikooli kirjastuselt millest on saanud ilmselgelt üks minu selliseid kirjastusi. Ja väga soovitan seda lugeda, kusjuures mulle järjest enam hakkab tunduma, et just eriti sellisel kevadisel tärkaval ajal väga hästi sobib lugeda mingeid süngeid tekste, kuidagi millegipärast haagib hästi. Aga mina järgmine soovitas ja ka viimane täna soovitus on. Katrin Pautsi novellikogu Tallinna tume mis on üsna äsja ilmus varraku kirjastusest ja selle on toimetanud tiine haug ja illustreerinud lumimari. Ja see, On tõesti tore raamat. Alguses seda tagakaane tekst ei tahtnud väga uskuda, et siin tõstetakse süngust või õudsaid elemente esile. Alguses mulle tundus, et seda siin nii väga ei ole. Aga mida tekste edasi, seda rohkem selliseid süngeid äsja tuli, et hästi, mida ma väga tahan esile tuua, on see raamat, üllatas mind korduvalt, mida ei juhtu minuga, ma pean ütlema enam kuigi tihti. Et tõepoolest siin on see Katrin Pauts, krimikirjanduse taust mängib ikkagi hästi rolli, et see isegi tänapäeva novellikirjanikud enam nii väga ei pea, üllatama vist lugejat, et see ei ole nagunii kohustuslik küll, aga krimikirjanik peab seda tegema. Ja ta on tõesti ka väga hästi kirjutatud. Kellel veel lugemata soovitan tingimata. Ja lõpetuseks tahaksin veel prääksuda, et kirjastuselt hea lugu on taas ilmunud üks trükk klassikute klassikut, Taani kirjaniku Jens siks kooriraamatute palle üksi maailmas mille aktuaalsus ei lahtu vist tõesti ja kunagi. Et eks me kõik ju tahaks, et saaksime kommipoes piiramatult šokolaadi süüa, lennata, kuule trammi juhtida või et Hitlerit ei oleks eksisteerinud. Aga asjalood on ikkagi nii, nagu nad on. Me ei ole üksi maailmast. Aitäh. Maia Tammjärv. Soovitavast ja kohtume seekord kolme nädala pärast. Selline sai tänane XII kirjandussaade koogol, kus said sõna Tõnis Vilu, Eda Ahi, Hint, Kalmo saadik Hedajat, Katrin Pauts, Jens siks koor. Tuletan meelde, et parasjagu on käimas koogoli esimene kuulajamäng. Saatke meie meiliaadressile koogol R punkt ee üks nii-öelda Telegram, Nikolai Vassiljevitsh koolile. Kõige toredamal ja loomingulisem ala. Kirja saatjale on kirjastus Tänapäev välja pannud Gogoli Peterburi juttude eksemplari, mille võitja selgub juuni alguses. Saate on kokku pannud Helle Paas, toimetanud Maia Tammjärv ja mina olen Kaisa Ling. Koogol tänab tähelepanu eest, soovib ilusat kevadet ja jäägem peatse jälle kuulmiseni.