Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Lugupeetud kuulajad, tere tulemast järjekordsesse kunstiministeeriumis. See on siis saade, mis kajastab meie jooksvat kunstielu jooksul kunstielu paljuski näitustepõhine ja nagu te kindlasti viimastel, sest uudistes teate siis näitustega näitusele minemisega on asi natuke, tundub hapuks minevat. Sellel hetkel, kui me salvestame neid intervjuusid veebruarikuises kunstiministeeriumisse, ehk siis päev varem. Minul on küll väike lootus, et äkki näitusemajad, muuseumid saavad mõistlikel tingimustel ja hoolikalt oma külastajaid Nende logistikat suunates ikkagi jääda avatuks. Aga igal juhul meil on valitud tänasesse saatesse kolm näitust ja kunstnikud on stuudios ja loodame, ütlen juba ette ära, et et te saate neid näituseid siiski külastada. Millest me täna räägime. Selline pikk ja ebamäärane sissejuhatus, aga ajad ongi kuidagi ebamäärased. Algame esimese looga, milleks on Vilde majamuuseumis, näituse nimi on Linda Vilde muuseum ja mul on hea meel öelda siinkohal tere kunstnik Liina siibile, kes on selle näituse Tervist väga meeldiv, aitäh kutsumast. Ja ütlen kohe ära, et kui me oleme eetris siin laupäeva hommikul, siis näitus ongi nüüd lahti kindlasti veel täna kella viieni. Vastasel juhul on see lahti 27. märtsini, aga vaatame, mis siis saab igal juhul. Ma arvan, et see näitus on väga väärt, et saada see jälg siia mahajäetud. Kõigepealt Liina, ma küsiksin sinult, et neile, kes ei ole veel näitusele jõudnud, siis kes oli Linda Vilde ja miks ta siin paelus? Linda Vilde oli Eduard Vilde teine abikaasa, see on võib-olla see, kuidas Eesti kultuurilugu seda teab. Aga tegelikult oli ka naine, kellel oli lisaks kirjaniku abikaasale olemisele ka oma agenda ja ta tahtis jätta endast tähenduse. Ma arvan. Tal oli tähtis olla keegi ja ta alustas ajakirjanikuna tõlkijana ühiskonnas, lõi aktiivselt kaasa, osales naisteorganisatsioonide töös Tallinna linnavolikogus, et ühesõnaga tal oli selline poliitiline sotsiaalmajanduslik agenda. Lisaks sellele, et ta oli Eduard Vilde naine ja kaaslane, ütleme nagu sõber, kaaslane, Eesti agent, mida iganes. Ja, ja ma saan aru, et see projekt sai alguse, kui kuraator Kadi Kesküla kutsus sind Vilde muuseumisse, andis vabad käed, siis selle majamuuseumi pärand ja kogudega tutvumiseks. Ja see on tõsi ja tegelikult seal natukene Maarin sinu kunstnikud, kogudes teema järel noppe, sest me olime Kadiga varem rääkinud sellest ja mina olin tohutus vaimustuses sellest projektist, mis meil oli siin paar aastat tagasi ja mitut ka nägin ja mõtlesin, et väga huvitav oleks ka kunagi teha midagi sellist. Ja kui kadi andis voli töötada seal Eduard Vilde muuseumi kogudes, siis oli mulle täiesti selline nagu kullaauk, et Linda Vilde põhimõttelt visanud praegu midagi ära, et tema arhiiv, mis on osaliselt selle muuseumi abi kogu on väga suur ja laialdane, et seal on kõik, et võiks uurida igasuguseid erinevaid asju, seda, kuidas peeti korterid nõukogude ajal, sest kõik gaasiarved on alles ja igasugused muud elektrikviitungid ja, ja siis samuti ka linna Vilde postkaardid, tsaariajast, et see on hästi huvitav materjal, mis seal on. Aga võib-olla räägiks natuke sellest uurimistöö osas, sest et kui sa juba mainid, et ta ei visanud midagi ära, et see kõlab juba nagu peaaegu abituks tegev vana, et see maht on ilmsel tohutult suur ja sa ei ole ju kasutanud ainult tema arhiivi, vaid sa oled täiesti otsinud tema jälgiga teistest kogudest ja teistest arhiividest. Ja selles mõttes, et alustasin muidugi Eduard Vilde muuseumist, aga siis tuli Meie esimene koroona sulgemine ja tegelikult siis ma ei saanud muuseumis käia, aga siis ma lugesin kaasaegsete mälestusi, lugesin Elo Tuglase päevikuid ja mõtlesin, et noh, tema suhe kirjaniku naiseks olemisega ja ka tema räägib natukene Linda Vildest oma mehe repliikide kaudu ja siis kui sai minna uurima neid kogusid soli septembri alguses, siis jah, ma sukeldusin alguses võib-olla ei olnudki mingit väga selget fookust, kuidas seda teha, et ma arvan, see fookus oli kõige rohkem Linda Vilde Köleri tänava korteri peal. Köleri 21 seitse, kus ta elas, kui ta lahkus rohelise aasa nende ühisest korterist, kui Viidla suri. Et jah, see oli selline keskne. Aga siis hakkasid tulema sellised huvitavad leiud nagu rein luusi, fotosid, mis on näituse tunnusvisuaal selline hästi tume pilt. Ja Rein luus oli Linda Vilde majakaaslane ja see pilt tundus selline nii teistsugune kui nõukogude agenda. Ja siis juhuslikult ma leidsin ka sellise hästi väikse pisikese foto. Linda Villes noore tütarlapsena, mille oli teinud Eduard Vilde, noh, need kõik kõik need asjad on ju olemas olnud seal muuseumis, aga nendel ei ole lihtsalt tähelepanu pööratud vaikselt oma elu seal elanud. Siis kuidagi hakkasid need mingisugused suunad seal kujunema. Ja lisaks ma sõitsin Põltsamaale, et vaadata Linda Vilde lapsepõlvemaid ja seda maja muidugi, kus ta sündis, ei ole enam alles selle asemel oli seal kivikuhi keset põldu, aga Põltsamaa muuseumis neli pius on aidanud hästi palju ka otsida ja mis nende muuseumis on ja nagu seda Põltsamaa kohaliku Vana-Põltsamaa sellist kohalikku taustu tuua. Ja siis kindlasti on sellised käsikirjalised materjalid Eesti kirjandusmuuseumis eklas kirjandusloolises arhiivis, kultuuriloolises arhiivis ja siis rahvusmuuseumis muidugi on ka ajalehe materjale, linna Vilde toimetas ajalehte, puhu silm New Yorgis sisse Need koopiad, osad on ka rahvusarhiivis ja filmiarhiivis on kaadrit Eduard Vildest on ka Linda Villest nõukogude aegsete kroonikakaadrid, et need olid need põhilised kohad. Ja siis ma muidugi lugesin veel juurde Karl Asti mälestusi ja ühte kui teist seda tausta saada, et tegelikult see muidugi alati iga uurimistöö jääb liiga lühikeseks alati alati. Ja muidugi ma ei kujutanud ette, kui ma hakkasin seda tööd tegema, kui suur see tegelikult on? Üks tunne, mis mulle seal näitusel jäi, oli see sinu ja Linda Vilde huumor kuidagi sünkab väga hästi ja sa mainisid juba siin näiteks Elo Tuglase Elo Tuglase päevikuid lugedes üks tunne, mis mul nendest jäi, oli ka see. Tundub nii lahe, et ma tahaks tema sõber, et kuidagi ta tundub nii inspireeriv ja nii kui selline intelligentne, irooniline ja tähelepanelik ja nii edasi. Kui lähedale sina jõudsid isiklikult Linda Vildele, et kui hästi sul on tunne, et saad teda tundma, said või kuidagi, mis tundeid ta sinus tekitas? Ma kardan, et ma ei saanud talle siiski väga lähedale, sest mul on tunne, et Linda Vilde ei olnud selline inimene, kes oleks tahtnud, et temale endale väga lähedale saadaks. Ta oli tagasihoidlik ja ta arvas, et, et tema elu ei ole kindlasti nii palju väärt kui tema mehe elu, millele ta pühendus nagu selle mehe elu promole elu tööle kõigele, et, et see esile tuleks, et kui ta algul isegi rääkis. Meie vormis endast ja oma abikaasast, siis hiljem ja ainult sellest alles Eduard Vilde. Ta pani ennast täiesti tagaplaanile ja, ja tegelikult tema mälestused, mida ma alguses lugesin, üsna nagu arvestades, et seal on suur tõeväärtus siis mida rohkem ma lugesin kuskilt kõrvalt mingeid asju, selgus, et tegelikult tema mälestused on ka selline huvitav konspiratsioonifiktsioon. Ma hakkasin mõtlema, et võib-olla see oli sellest, et nad pidid. 1905. aastal, kui nad osalesid revolutsioonilistest sündmustest, siis konspiratsioon oli üks selline põhiline asi. Kuidas üldse midagi teha või tsensuuri hakkama saada, et võib-olla sellest kujunes mingisugune eluhoiak, et ta konspireeris ka siis, kui ta ei pidanudki seda tegema. Ja ühesõnaga, et Ta nagu põikab ära eest või, aga, aga mul on tunne, et võib-olla ta oligi hästi mitmekesine, et ta tegi paljusid erinevaid asju ja võib-olla see, kus ma kõige empaatilisem suudan temaga suletud, ongi see nähtamatu töö, mida ta tegi oma mehe raamatute toimetajana kirjavahetused, kirjastustega trükikodadega, et kõik see töö, mis on tegelikult selle 33 kogutud teose köite taga, et see on raamaturiiulil, on üks riiul, on täis neid köiteid, aga see, kuidas see saab selleks köiteks, seal on tohutu töö, mis ei paista tegelikult ju kuskilt pärast välja. Ja siis ka see, et lilled tohutu hiiglaslik kummipuu ja ka mis on ka praegusel näitusel ja seal on ka Eesti vabariigiga sama vana. Et tahtsingi küsida, kas need on needsamad ja needsamad taimed, ainult need on palju väiksemad kui Linda Vilde eluajal, et tal olid rohelised sõrmed ja seal võib olla teine asi, millest mul tekib empaatia, et tal oli väike aiakene pirita kosel. Kahjuks sellest ei ole väga teada, kust see täpselt asus, aga kirjavahetusest Vildega tuleb välja, Vilde pidevalt käib linnale peale. Müü ära see, ära käi seal umbes tule Saksamaal või teeme midagi muud elus. Aga mul on tunne, kui Linda ja Eduard olid olnud emigratsioonis nii pikka aega, siis lillenähtavasti põhimõtteliselt tal oli hea meel Eestisse tulla, aga ta siia sai, ta tahtis jälle ära. Aga mul on tunne, Lindal oli tähtis siin selliseid eesti juuri ajada või nagu üldse mõelda, mis see on ja kuidas see aeg ka võib-olla oli üks viis selleks. Lihtsalt mulle jäänud sellist muljet, et ta oli väga pühendunud Eduard Vildel, et sa oled ikkagi toonud välja just nagu selliste erinevate ajakapslite või teemakapslite kaudu ikkagi väga tema enda. Jah, ja seda ma püüdsingi, ma püüdsin Vildet redutseerinud nii palju, kui suudan. Ta õnnestus, väga hea, sest ma tahtsin täiesti näidata, et mis oleks see, kui seal oleks seda Vilde kihistust, et seal on, võib-olla see kirjutas laud seal, kus nende kirjade ja postkaartidega, aga et, et näidata seda, et tal oli ka oma elu ja ma arvan, et tal tegelikult ju oli, tal olid sõbrad kõik ja ta elas päris kaua aega ka kirjaniku lesena elas üle paarikümne aasta või 30 aastat põhimõtteliselt, et et mis ta siis tegi, et ta luges tohutult palju, et ja kahjuks tema ei kirjutanud mälestusi nii nagu Elo Tuglase päevikut või isegi kui ta kirjutas, siis seda ei ole alles. Ja see ka, et tema esimene lugu naljajutt ootamata, mis on näituse ajalehed, mis need. Et kui ta oli selle avaldanud, siis talle tundus, et ta rohkem ei kirjuta, sest ta ei suuda kirjutada nii hästi kui Eduard Vilde. Aga Vilde oli temast 15 aastat vanem, et ta oli kirjutanud 15 aastat rohkem ja tal olid hoopis teised teemad, et mul on tegelikult tohutult kahju. Linda Vilde pani oma sulada nii-öelda kõrvalpausile Ausile. Aga sa alustad seda näitust selles mõttes nagu kronoloogiliselt. Tagantpoolt, et me astume sisse ja me kohtumegi kõigepealt selle nimetatud portreega, mis on ka näituse plakatil selline vana naine, selline mõtlik, vana naine ja sealt ta liigub tagasi kirjaniku, lesknaine, sotsialism, mus uus ilm, eks ole, ja seal kõige viimases toas on siis lapsepõlve nende see vabaabielu ja kohtumise lugu, et, et miks seal tagurpidi See kuidagi tuli kohe, mul ei olnud hetkekski selles aja osas kahtlust, ma ei tea, miks, aga ma arvan, see tuligi võib-olla selle uurimise järgi ka, et mul olin. Köleri tänava korter oligi kõige esimene teema või kõige silmnähtavam ja kõige suurema materjaliga siis kirjaniku lesk, seal ma püüdsin, mind huvitas väga tegelikult see muuseumi loomine, Vilde muuseumi loomine ja Linda Vilde osa sellest ja see loodi juba 1946 ja selle taga seisis Johannes Vares-Barbarus kes ka ilmselt lõikas sealt mingisugust poliitilist profiiti või selles mõttes, et neil oli vaja ka ju leida keegi kirjanikke, kes sobib Nõukogude kaanoniga, et igas nõukogude liiduvabariigis tuli keegi leida. Ja siis Eduard Vilde sobiks selleks hästi ja kõik see, kui see muuseum tuli ja siis Linda Vilde sai sinna koguda hoidjaks, ta põhimõtteliselt hoidis oma korteris endiselt korteris oma asju. Jaa, et see on nii kummaline teema, et sellest võiks teha filmi, seal on seda materjali piisavalt, et kõik need suhted ja siis see, kuidas talle tähistatakse Eduard Vilde sünnipäeva, siis ta tuleb oma koju ja siis muuseumi töötajatega koosnevad, istuvad nende suurepäraste lopsakate taimede all ja joovad kohvi või teed kooki. Ja millest on saanud need muuseumi eksponaadid, sest üks kiht, mida sa kasutad, on ka just nimelt see nii-öelda, mida ma ei ole tegelikult teistes isiku muuseumites väga märganud. Ta oleks kuidagi see tagasivaade sellele metatasandile ka, et et sa oled eksponeerinud sellist, ka selliseid eseme kirjeldusi, kuidas siis muuseumitöötajad proovivad neid taimi muuseaalidena kirjeldada? Kusjuures mitte ainult taim, mis on paks raamat, selle asja nimi on inventari raamat ja seal on joonistatud, suleb ja ka ümber ka mööbliesemed Eduard Vilde sokid, mis huvitaval kombel on siiski nagu fotokollaažina siis keegi väga täpselt kirjeldanud neid esemeid, et kust need saad ja kui palju need maksid ja ja kui suured nad on. Mõõdud on juures, et see on hästi tore raamat, selline et muuseumid metatasandil on minu meelest huvitav. Et võib-olla see on üks selline isikumuuseumi eksistentsi õigustus kaeda, räägib tegelikult nii palju oma ajast, millal see muuseum tehti. Jah, sest 1946 eks ole, et see on ju nii tormilised ajad tegelikult nii ruttu ja, ja kogu selle pöördunud maailma ja pöördunud ühiskondlike olude, eks ole valguses teha muuseum ja kohe hakata aktiivselt kogu maja nii-öelda kogusid korrastama, et see on tõesti väga rikkalik leid nii-öelda, millest ammutada. On ja tegelikult noh, need esimesed ekspositsioonid, sellest on ka fotosid säilinud, et seal olid käsitsi kalligraafilises kirjas kirjutatud tsitaadid Vilde teostest ja siis see oli väga selline marksistlik Lenin, isklikult stalinistlikul positsioonilt koostatud ekspositsioon ja siis seal olid ka need kunstiteosed teenid Mahtra sõjast ja malts, rätlased laeva ootamas ja nii edasi ja seal oli ka tegelikult mälestustuba Johannes Vares-Barbaruse Ale kus Lydia Koidula Brist vaatab Stalini pildile seinal. Selline ja väga pöörane, ütleksin, et totaalne kunstiteos. Jah, aga sellel näitusel saekus Kayla rannikuga, kes oli kujundaja, te olete jaganud selle ekspositsiooni sellisteks poolkaarekujuliste eks, kõrgete värviliste kardinatega Oasideks teema kapsliteks. Räägi palun natuke sellest kujundusvõttest valitud värvida, sest et ma saan aru, et naine sotsialismi peab olema niisugune lipupunane aga teised ja vahepeal ma nagu külastajana ei saanud aru, kui, kui nagu sinna kardina sisse ma võin tungida. Et mulle tundus, et need nagu ripuvad tõesti selliste hästi ilusate eredate värvi palakatena, aga ma nagu jah, ma ei saanud aru, kui sügavamale sinna ma saan ennast nagu pressida, sisse lugeda kõiki neid äärtes olevaid. Absoluutselt igasse kapslisse võib pressida ennast sisse, kui keegi veel läheb seda näitust vaatama, niikaua kui seda saab, siis palun puge kapslisse. Et see mõte oligi Linda Vilde, kes oli tagasihoidlik, ei tahtnud, et temast räägitakse, et võib-olla see kapsel tähistabki selliste nagu natukene kapseldunud naiselikkust, aga samas ikkagi teatud sellist vastutustunnet, et aja ees, et hoida ja säilitada. Ja need kapsli mõte tuli Kairelt, et me ei tahtnud teha sellest muuseumit. Kuigi näituse pealkiri on Linda Vilde muuseum siis kogu aeg oli selge, et ei taha teha selliste klassikalist muuseumi lahendust, et võib-olla kõik see lahendus mängib selle mõttega muuseumi mõttega, aga et tegelikult need asjad või need fotod, mis seal näitlejal on ja graafiline materjal, et see on kõik vaktsiinile, et ainsad originaalsed esemed ongi siis lilled ja mõned Linda Vildele kuulunud isiklikud esemed. Aga jah, et selline kuidagi minimalistlik lähenemine või selline hästi puhastatud lähenemine ja need kapslid ja sealt ka need valikud. Et mida näidata, sest tegelikult oleks võinud ka teha mingisuguseid teisi kapsleid aga loomulikult palju palju ja aga ruum seab piirangud ja siis värvid, et ma käisin kaks korda kangadžunglis mitmeid tunde veetsin seal, et mõelda, mis on Linda Vilde värvid. Ja siis kujunesid sellised värvid roheline smaragdroheline või mis on uuel ilmal, mõtlesin New Yorgi fassaadide peale Manhattanile, seal on sihukesed huvitavad tumesinised ja sügavad sügavad rohelised toonid on värvitud puidust, sellised nagu poeseinad, et mulle tundus kuidagi see värv, on see või ma ei tea, kuidagi see tumeroheline, Kopenhaageni, New Yorgi mul seostus ja siis naine, sotsialism, must, tegelikult ta ei ole täiesti lipupunane. Ta pigem nagu siukse roosa poole. Ja siis see suitsukas heleroosa, mis on Linda noorest põlvest rääkiva põltsamajast. Et ja tundus, et see on kuidagi selline ajastu värv. Ja mängib kokku küll. Mulle tundus tumeroheline kirjanikulese sellises kapslis jällegi selline, see oli tumesinine, sinine jah, vabandust, et, et, aga igal juhul selline väärikas ja sügav toon, et see oli tõesti selline väärikas roll ja väärikas, märg. Ja ma arvan, et ta kandis ju vägagi hästi selle rolli välja. Ja ma arvan, et oli hästi väärikas inimene. Aga kui mõelda korraks teistele väikestele isiku muuseumitele Eestis, et kas sul on mõni oma lemmikveel, mis sulle kuidagi Mulle meeldivad sellised muuseumid, kus ei ole kõik nii kõrgtehnoloogiline ja kus on mingisugused sellised kummalised subjektiivsused tungivad välja, et näiteks väga tore on Tammsaaretuba Jõesuus siis Haapsalus oli kaua aega Konstantin Türnpu muuseum, seda vist enam, ma arvan, ei ole. Kuressaares on Aavikute muuseum, võiks selliseid hästi kuidagi, nad ei ole mingit, kuidas ma ütlen kohe, kõik lähevad sinna ja need on nagu umbes a la lennusadama tüüpi kohad, et et seal on aeg, on natukene jäänud seisma, aga samas mitte halvas mõttes seisma, kus on erinevaid asju, kihistusi ja Juhan Liivi muuseum, minu meelest on ka üks väga hea näide. Ma olen muidugi mõtlesin tegelikult kui ma tegin seda näitust, et mis üldse on isikumuuseumi saatus Eestis. Et minu meelest formaat tuleb kusagilt, aga kui elujõuline see on või mis peaks olema see funktsioon või et kuidas seda mõtestada, et ta kindlasti peas kuidagi kaasajale omama mingit laiemat tähendust kui muuseum, et ta peaks olema võib-olla mingisugune keskus või nii, nagu tegelikult Tallinna kirjanduskeskus püüab ka, et püüab luua sellise lugemisruumi raamatukogu või see, et kus inimesed saavad lihtsalt minna, käia, lugeda, raamatuid, vaadata näitas, et kuidagi selline olemise koht Aga nüüd Linda Vilde kõrvale, et mis on sinu järgmised teemad ja projektid, millega edasi tegeleda, et natuke võib-olla kergitada seda kardinat. Ka praegu on kaks filmiprojekti, et üks on Montaažis, see on see, mida ma filmisime eelmisel suvel Haanjamaal ja Helsingis räägib Helgi kuusikust ja tema roosiaiast filmiroosile raius. Ja siis jah, aiast naisesti aiast jällegi nagu sellised teemad, millest ei saa kuidagi mööda ja siis teine on selline veel uurimisfaasis võib-olla kunagise jõua filmiks. See on nõukogude filmi amfiibinimene, mingisugune laiendus, tänapäeva sellega tegelemine. Ja siis samuti ka. Me püüame lõpuks näidata Eestis ka ta projekti Tallinn 67, et Heli Reimann, kes on selle uurimisse taga, tal ilmub raamat rautledzi kirjastuselt ja siis ajaloo muuseumiga koostöös, me üritame luua sinna sellise filmi ja heliinstallatsiooni tallihoonesse, et see on kõige lähen praegu. Aga. Tõmban siinkohalt jutuotsad kokku, aitäh. Liina Siib kunstiministeeriumisse tulemast näitus nimega Linda Vilde muuseum peaks olema avatud 27. märtsini. Kui nüüd pannakse piirangut, siis kiirustage, otsige infot muuseumi kodulehelt, aga suur aitäh ja siis veel palju inspiratsiooni edaspidiseks. Suur tänu ja kõige paremat jääge terveks. Head kuulajad, jätkame kunstiministeeriumiga ja järgmine suurepärane näitus, mida olen käsitleda võtnud ja siia kutsunud ka kuraatorid, sellest rääkima on kumu kunstimuuseumi uus püsiekspositsioon nimega identiteedimaastikud, mis avati siis kumu 15.-ks sünnipäevaks. Selle näituse ära vaatamisega Õnneks kiiret ei ole, kuna püsiekspositsioon loodetavasti jääb üles vähemalt nüüd mõneks aastaks ja loodetavasti see intervjuu siin tekitada, pigem siis sellist isu ja ootusärevust, et kui näitused jälle lahti tehakse, et siis vähemalt see näitus te kindlasti saate seda minna vaatama. Ja olengi siia palunud, kuraatorid Linda Kaljundi Linda tere ja kuraatori ja kumu kunstimuuseumi direktori Kadi Polli delegaadi. Aga ma kõigepealt küsiksin Linda käest, et, et sina ajaloolasena oled nüüd juba mitmendat korda sattunud kunstimuuseumisse ja sellise kunstinäituse kuraatori rolli, et mis siin kunstinäituste juurde tõmbab. No vot ei teagi need, millega ennast välja vabandada, ma võin võib-olla algatuseks öelda küll seda, et ma alguses sattusin ja tänu Tiina-Mall Kreemi kutsele, kes siis ka Kadrioru kunstimuuseumis töötas, varem mõtlesin tegelema ajaloopiltidega, et kõigepealt, kui ta tegi sellest vanema baltisaksa ajaloopildi, sest siis me koos koostasime Friedrich Ludwig von Maidele sellise baltisaksa ajaloopildi autorikogumikku hiljem koostasime, siis kureerisime koos Eesti ajaloopildi näitus sealt edasi, Skadi juba kutsus kumu kunstimuuseumisse külaliskuraatoriks. Varem tegime koos Skadja Eha Komissaroviga vallutaja pilgu näitus ja sealt edasi siis nüüd selle vanema kunsti püsinud. Ja, ja kui mõelda, et noh, ma arvan, et tegelikult see selline muuseumist töötamise kogemus kuluks ära, ma arvan, igal ajaloolasele igale sellisele ülikoolis töötavale õppejõule, teadlasele. Et see pakub nagu palju võimalusi töötada koos toredate inimestega nagu näiteks Kadid. Aga nagu töötada selliste materjalidega algus siis nagu visuaalkultuuriga või materiaalse kultuuriga ja tegelikult nagu testide hästi palju selliseid ideid või üldistusi või arvamusi, mis näiteks Eesti ajaloo- või kultuuri kohta on kuidagi käibel akadeemilises maailmas, et vaadata, et kui hästi nad nagu vastu peavad sellise pärismaalt Reali pealt. Ja teistpidi ikkagi, ma arvan, nagu ka selle oma ideede esitlemisega kaasnenud selline väljakutse, et võib-olla igasuguseid abstraktseid ideid jälle selle kohta, et kuidas Eesti ühiskond on ühel või teisel etapil arenenud. Aga et kuidas seda nagu näidata, eriti ma arvan just kunstimuuseumis kunsti kaudu ja mitte nagu ka taandadest, siis kunsti, sellisele üksnes mingite ideede nagu peegeldajaks või selliseks illustreerimaks võid antena, kus seal kunstile endale ka teovõimet Võib-olla minu siin on esimene hetk, uude püsiekspositsiooni sisse astudes oligi üllatus selle üle, et ei olegi ootamas kohe rasketes kuldraamides teosed, vaid hoopis alustate selliste sissejuhatavate videoportreede ka seejärel tõelise enese kehtestusena mõju esimeste eesti soost kunstnike avar saal, mitte siis kronoloogiliselt baltisakslased ehk siis kunst Eesti aladel. Nii et juba nagu algusest peale oli mitmeid selliseid üllatusi ja muutusi ka selles kuidagi retoorikas, millega te materjalile läheneda. Aga siit nüüd küsimus, et kui kiiresti teil loksus paika see üldine struktuur ja põhimõtted, millest nagu ehitama hakata ja paljude nagu vastavalt siis sellele, mis materjali oli, eks ole, pidite kohandama. Eks me oleme umbes kaks aastat, ma arvan, niimoodi üsna intensiivselt sellega tegelenud ja vist see, et, et me tahaks, et seal oleks nagu mingi avang või mingi avaruum avasaal sellel näitusel, et see oli meil üsna algusest peale, et tõesti, et kui ta enne näitas, kohe algas, et sa lähed otsa nii-öelda liftiesisest koridorist, astud kohe sinna Eesti kunsti ajalugu sisse, siis tundus, et nagu sellist mingit sissejuhatust, mis annaks teksti või mis ala see on, mis ajalugu siin on olnud, missat geograafiline asukoht on. Et me mõtlesime mitut moodi, et kas me teeme seda teatud nagu valime mingit kontseptuaalselt pildid, et umbes viis teost, mis kannaks niisuguse sissejuhatuse kogu järgnevale. Aga siis me jõudsime selle filmivormini või natukene ise nagu tahtsime ka, et see ei oleks lihtsalt ainult selline loeng, vaid ta oleks veidi selline videoinstallatsioon. Et kindlasti noh, rääkijatega oli väga palju tööd, et loomulikult, et see, et see niisuguses huvitavase lühikeses vormis, et ta tõesti ka mingit sisu kannaks, aga et selline ta praegu saia, need kõnelejad, et kellele me oleme väga tänulikud Ulrike plat ja ja Krista Kodres ja paatus, Andres Kasekamp ja David Vseviov. Et nad minu meelest on täpselt õige koha peal Tiina Aabeli koostatud varamu, mis oli siis püsiekspositsiooni alla, mille te välja vahetasite, oli väga selgelt stiili ajaloolise ülesehitusega ja lõi sellise turvalise Eesti kunsti kuldajatunde ja kindlasti just see varamu ekspositsioon oli midagi, mis kõnetas kõige laiemat publiku segmenti, kõik kruiisituristid, neil oli aega alati ainult selle varamu jaoks ja nii edasi. Aga mul on tunne, et te olete seda materjali ikkagi ja selle perioodi kunsti komplitseerinud, et asjad ei olnud nii lihtsalt nii kuldsed ja nii kuidagi turvalised ja näidata seda Eesti kultuuri, läbipõimumist kogukondade ja nii edasi, mis kindlasti osale publikust pakub tunduvalt rohkem pinget ja osadele mõjub võib-olla ka natuke võõristavalt või segadusse, vähemalt sa oled Linda öelnud, et et piirialadel selliste traditsioonide põrkumisega tekib just kõige huvitavamaid kultuurinähtuseid, et mulle tundub, et kokkuvõttes üritate seda nii-öelda perifeeria, et me alati ütleme, et meil on siin nii, vähekiht on nii õhuke, eks ole, olemise perifeeria, perifeeria, eks ole, ja nii edasi, et seda kuidagi ümber mõtestada. No eks meil oli kindlasti ka lihtsam selle võrra, et Tiina Abeli kureeritud suurepärane eelmine varamu püsinäitus nagu mängis mingid võimalused, mingid arengulood läbi, mille peale siis sa ise omakorda uut lugu hakata ehitama ja ega see selline mõte, et ma ei tea, perifeeriasse piirialadel sünnib huvitavaid asju, kultuurinähtusi, mis on põimitud ja lõimitud ja laenavad mitmelt suunalt, et seda ei ole meiega Kadiga ise oma tarkusest välja mõelnud, vaid seda Juri Lotman ja sestsaadik ma arvan, hästi palju eesti kultuuri kohta. Aga mulle tundub ikkagi, et nagu viljakam viis siinsele kultuuripärandile, sealhulgas kunstile nagu läheneda, et selle asemel, et näidata, et kuidas siin hästi tublisti hoolikalt küll nagu mitukümmend aastat hiljem, aga siiski tehti järgi mingisuguseid stiile või uuendusi, mis ta varem, eks ole, mõeldi välja Euroopa keskustes. Et see ei ole võib-olla nagu minu jaoks isiklikult kõige huvitavam viis eesti kunstist mõelda. Ja just nagu seda kohalikku omapära nagu tõsiselt võtta ja vaadata ka seda, et mida sellest Adoteerumisest siis sünnib, eks ole, just sellisest kohandamisest, kus need impulsid tulevad kuskilt Saksamaalt Euroopa keskustest, kus on pikka aega, Peterburi on selline nagu tõmbekeskus ja, ja ka nagu karjääri tegemise keskus. Et ma arvan, et see tegelikult avab seda siinset kunsti palju põnevamalt, kui ainult selline tubli Euroopa keskuste õpipoisi roll. Et võib-olla, mis on ka üks nagu selline publiku jaoks ehk ka märgatav erinevus ja meie jaoks oli hästi oluline erinevus võrreldes eelmise püsiekspositsiooniga, et eelmine püsiekspositsioon ikkagi jutustas seda meie kunstiajalugu ennekõike maali kaudu. Et maal ja skulptuur olid need niisugused suured žanrid, mis seal väljas olid, et et tegelikult seda kõike niisugust uuenduslikku või huvitavamat poolt, et meil oli hästi oluline, et tuua kaasa ka paberil materjal, joonistused ja graafika. Ühtepidi see kindlasti on nii-öelda muudabki seda väljapanekut kirjumaks, et ta ei ole nii selline just moderne ja puhas ja suurejooneline, võib-olla kui oli see eelmine püsiekspositsioon, aga see annab nagu võimaluse, et ma usun, et hästi palju seda meie regiooni nagu huvitavamaid asju tegelikult ei olegi teostunud just paraku maali žanriliselt võib-olla seda professionaalsust ja, ja oskust ja rikast tellijat ei olegi nii palju olnud, et sünniks maale või veel vähem skulptuure vaid väga palju on olnud just niisuguseid katsetusi paberile, et arvan, et see on nagu miski, mis nagu teadlikult tegelikult rikastab seda pilti jätanud väga, nagu publikul on oskust seda seda vaadata või hinnata mis olid need tööd, mida ei saanud välja jätta karisoled Köleri truud valvuril maininud juba varem, et aga ja et mis teil veel olid sellised, tahad, ei taha pead minema. No oli ikka neid töid olijateks, võib-olla selles vanemas oli just teatud Köleri tööd noh, tema ema, isa portree või tema kodukoht on ka kindlasti sellised pildid, aga need meil sobitusid väga hästi sellesse lukku, mida me näitasime, et võib-olla selle truu valvuriga me olime jah, tehtud, see töö peab väljas olema. Aga kindlasti Eesti kunstist on, on neid olulise teatud Oskar Kallise kalevipoja tööd ja meil on Kristjan raud ja Ma ei tea, ole, reisijad meeldib väga paljudele on jäänud juba eelmisest püsiekspositsioonist meelde. Võib-olla päris ootamatult tuli ka selliseid, et KuMulonju väga tugev haridusosakond ja alati on nii-öelda õpetatud piltide kaudu ja sa ühel hetkel ka tajuda, et sa ei saa seda niisugust juba muuseumi pedagoogilist traditsiooni ka täitsa momendi pealt ümber kirjutada, et on mingit tööd, mille kohta on juba nii palju materjali või mida on aastaid õpetatud. Nii et, et selles mõttes olid ka teatud ma tea. Konrad Mägi maastik punase pilvega oli ka kindlasti näiteks üks töö, mis oli Mägi loomingust just ka ette antud. Jah, või sellised tööd, mis oli mõeldud just nagu ka lasteaiaprogrammidele, mis selline omamoodi väljakutse ka teistpidi nagu väga tore võimalus jälle mõelda ka selle peale, et ollakse nagu lastega muuseumisse, ka lastel oleks Nendes ruumides midagi vaadata. Ja mingis mõttes oli nagu tore väljakutsed, sedasama truu valvur, eks ole, mis mingis mõttes nagu ei haakunud alguses justkui meie nende narratiivide, aga, aga ma arvan, ta leidis endale nagu hästi head sõbrad ja sellise väga toreda grupi sünnitas sinna koos lenneffi üllatusega. Köleri kuulsin effi kordusega, et selliste Peterburi salongi maali Murphy meeleolu tekitav nurk sobib sinna tegelikult väga hästi. Aga just see uue püsika tegemine, Aadi uue kaanoni kehtestamine ja, ja kunstiajaloo kirjutame ja nii edasi, et mis oli teie jaoks kõige keerulisem või millele te kõige rohkem kuidagi pead murdsite peale selle, et töid on tohutult palju, mida kõik ei mahu seintele. Võib-olla seda kõige rohkem on isegi rasketeks ta, et loomulikult, et see valik, et mis sisse, mis välja ja siis see, et sa ikkagi teed selle näituse justkui arvutis enne ära, aga siis sa tegelikult ruumis reaalselt, et veel nii palju vähemaks võtma. Et meil tegelikult see noh, nii-öelda töögruppe, kujundajate grupp, kellega me seda tegime, seal ikka kuidagi väga-väga hästi toimis selliste vastanditena, et meil oli arhitekt Raul Kalvo, kes väga sõbralikult muudkui aga pani kõik need pildid, mis me seal seintel soovisime jätta väga nagu rahulikult lasime need kõik sisse panna. Ja siis Tõnis saadoja maalikunstnikuna, kes teadagi on sellise väga minimalistliku maitsega, väga tema jaoks niisugune esteetiline puhtus on ikkagi väga oluline, et tema jälle siis nii-öelda reaalselt ruumides oli noh, see väga tugev tõukejõud, kellega koos jällegi vähendasime töid, nii et sa sisse-välja, et see on kindlasti üks selline noh, väga niisugune meeldejääv. Et see on ka muidugi igat näitust tehes, aga püsiekspositsiooni puhul veel, et sa ühel hetkel ikkagi avastada ennast lugemas, et mitu kelleltki autorilt töid nüüd välja sai, et siis, et kuidagi vaadata noh, et loomulikult, et kõik sisse saaks aga keegi ka liiga mitme tööga, siis ei saaks niisugused, mida võib-olla tavalist näitust kureerida, et see ei ole nüüd niisugune, et seda kunstiajaloo kirjutamise kunstiajaloo tegemise tunnet on kindlasti püsiekspositsiooni puhul märgata. Nähe see Ghana oleks kuidagi ka mitmekesine meeste kõrval ka naisi oleks erinevaid nagu etnilisi rühmi ja nii edasi ja et selle võrra nagu kunstipilt, kui oleks ka või pilt sellest kunstist oleks mitmekesine ja noh, ma arvan ikkagi, et seesama, et nagu mingisugused tendentsid siis kunstis või ühiskonnas, mida tahaks illustreerida. Aga noh, teatud teemade puhul lihtsalt, et peab nagu ka leidma mingi tasakaalu sellise nagu kunstiliselt ennast kehtestavate tööde ja vahel ja siis nende tööde vahel, mis võib olla nagu kuidagi ei saa nii hästi hakkama näituseruumis teiste tugevamate tööde kõrval. Et seda ja noh, kindlasti on nagu mingisugused nagu teemaplokid, kus oli nagu, kui seda valikut vähem, ma arvan ka igasugune selline avangardsem kunst kui eesti kunstnike rühm nüüd kõrvale jätta või ka näiteks selline kriitilisem kunst kuskilt kahe-kolmekümnendatest, kus pink ei olnud võib-olla liiga pikk Jah, et see on kindlasti, et see on nagu hästi see, et, et noh, mis meil on mõlemale hästi huvitav olnud, et sa ju ikkagi selgelt teed näitust, sa ei kirjuta artiklit, kus sa ei pea igat oma sõnale illustreerima, vaid tõstet, et seal oli väga näha, et see, niisugune hästi kindel eelmise püsiekspositsiooni Tiina Aabeli tehtud valik, et nendes töödes ei olnud üldse kahtlust, aga kui sa tahad ju tuua sinna neid paralleelseid hääli ja oma teemasid, mis sulle tunduvad olulised, et sa pead leidma, aga need pildid, mille kaudu mitte lihtsalt, et sa tahad seda teemat näidata, vaid tõesti sul oleks nagu pilt, Need, pildid ise räägiksid selle teema eest just, et kuidagi näituse üldine nagu tase ei langeks, vaid need teemad tunduks, et ka ikkagi visuaalselt sellised, et nad oleks nagu köitvalt sinna juurde toodud ütleme tegelikult selle naisteteemaga, mida me väga teadlikult juurde tõime, sellega meil et materjali on väga paljud, need on väga huvitavad, sellega on ka viimastel aegadel tegeldud, aga, aga seal olid mitmed niisugused teised teemad meil näiteks tööstuse, keskkonna teema, mida me võib-olla tahtsime rohkem juurde tuua, aga et see jääks selliseks liiga nagu justkui noh, otsituks või niisuguseks artiklipõhiseks ainult mõne graafikalehe kaudu sisse toodud. Et selles mõttes väga huvitav jällegi, et, et vaadata et millised teemad on küll aktuaalsed, aga võib-olla pildis sedavõrd ei kanna. Jah, see ajalukku sissekirjutamine, ajaloost väljatoomine, sissekirjutamine jõulisemalt, et sa ikkagi algab ka ju sellest materjalist, mis on, et mis sul käes siis on, mis on siia läbi imbunud meie ajane. Uuel püsikal on õnnestunud ka juba tekitada väikest poleemikat seoses teatud teoste nime vahetamisega kaasaegsemaks siin kui lisatud märksõnu, nagu ma ei tea, kas liigne, aga selline jutumärkides poliitkorrektsus ja nii edasi mulle tundub, et see on just selline väike torm, mis tuleb kasuks väike heas kandaalikele. Aga et need teoste nimede vahetus, kus siis mustlaspoisist sai Rooma poiss ja neegripeast sai lihtsalt mehe pea ja nii edasi, et kas te otsustasite need teoste nimede vahetused koos kuraatoripart Buschauga, kelle projektiruumis need teosed on eksponeeritud ja Projekti ruum erinevuse esteetika siis selle teemaga ka tegeleb. Kas te otsustasite, tean, et kõik koos ja kas need on juba jõudnud ka muuseumi andmebaasidesse, kas muisis on uue nimega teoseid? See on hästi tore või, või selles mõttes hästi teadlik valik meie poolt, et, et kui me kohe siin ütlesime, et mingid teemad, mis ei mahtunud näitusele või mingid teemad, mis võib-olla ei kanna välja püsiekspositsioonis tervikuna, et siis tegelikult ka see, et me tegime, need kaks projektiruumi on selles suures näitusepinnal, et need projektiruumid on just selliste näituste jaoks, et nagu on praegu erinevustest, kriitikat selle pärast, mida aga võib-olla esimeseks valisime. Et need on mingid teemad, mis on aktuaalsed, mis võiksid Peaksid ühiskonda kõnetama ja mis on selline teatud nagu mõttehetk muuseumi jaoks või, või eksperiment kuidas mingite teemadega ringi käia. Et selles osas, et seal oli küll paat pluss all, siis täielik selline kuraatori vabadus. Et pigem oli noh, just seal nagu see katsetamise koht, kuhu nii selle, et kui me mingites osades ma arvan, et et ikkagi noh, täiesti kumu, rahvusvahelise kunstimuuseumi nad, et ma usun seda, seda neegri sõna me ikkagi nagu ei taha pettuda. Aga seda, et kuidas nimetada mustlasi, kuidas kasutada või kuidas tulla toime idamaade sõnaga, et mis nagu tähendab milliseks see tänaseks selline eksootiseerivad, kuidas neid töid peaks nimetama või kuidas neisse peaks suhtuma, kuidas neid näitama, et see on just selline arutelu koht, mida see projektil on, et need kindlasti ei ole jõudnud muuseumi andmebaasidesse praegu. Ja lisaks ka, et muuseumi andmebaas ka, et veel kord kuidagi rõhutada, et need tööde nimed, et need ongi enamjaolt kõik muuseumis pandud ja need on asjad, mis andmebaasides on ka, et see ei ole kuidagi, et kui uus antud nimi, et see kaob, kas kõik need eelnevad nimed vaid tegelikult andmebaaside, noh, võimalus ongi ju see, et sa näed, et kuidas genees on olnud mingi pealkirjaga, et sul jäävad praegused ja tegelikult ju noh, sellistes kunstipraktikates ikkagi iga kuraator ja iga kord kuseteost kas näitad või teda publitseerid. Et siis sa mõtled korra selle peale, et kuidas kõige paremini, kuidas, milline see nimi parasjagu oleks. Nii et selles mõttes jah, see kindlasti ei tähenda mingit, et nüüd me oleme sellise tõesti hoogtöö korras, et nimetanud ümber kõik vähegi häirivaid ja kelle jaoks häiriva pealkirjaga teosed muuseumisse. Aga noh, need arutelud tööde ümbernimetamise vajalikkuse üle, et need ei käi ju ainult mitte kumus Eesti kunstimuuseumis või noh, näiteks detsembrikuus Aikamises rahvusvaheline muuseumiühing selle Eesti haru korraldas ka sellekohase seminari, nii et ma arvan, et see on nagu märksa laiem diskussioon ja tegelikult ma arvan, Eesti muuseumikogudesse puutudes palju puudutada just nimelt ka näiteks erinevate põhjarahvaste nimesid, kus on ju samuti palju selliseid problemaatilisi nimesid ja noh, teistpidi ma arvan, tuginesime hästi palju ka nagu mujal Euroopa ja läänemaailmamuuseumid ütles käivale diskussioonile, kus tegelikult tundus just hea mõttes selline erinevate pealkirjade eksponeerimine oleks võinud juba nagu selle varasema pealkirja ära peita, vaikselt ära muuta, aga siis oleks tekkinud seda diskussiooni, mille nagu sihuke hea mõttekas pidamine on nagu väljakutse, aga ma arvan, et võib-olla lõppkokkuvõttes on sellest ikkagi nagu kasu kõigile ja sealhulgas ka teistele Eesti muuseumitele. Jah, ja natuke võib-olla nende diskussioonide juures, et võib-olla oleks pidanud seda paremini prognoosima eta või et noh, mitte see, et see tähelepanu tekitab, see teatud mõttes oligi see eesmärk, aga võib olla ka veidi nagu üllatav on, või noh, selline negatiivselt üllatavam just olnud selle kuraatori niisuguse rahvuslik tausta kohta käivad viited, et see, et kas selline diskussioon tohib alata siis ainult eestlaste poolt, et kas seal nagu, et kuidagi see on ka olnud võib-olla midagi, mis mis on nagu üllatanud. Üks asi, mis kipub selliseid püsiekspositsiooni ilmet alati muutma, on teoste rändamine ajutistele, näitustele, et kui meelsasti te laenate välja või suunate, siis sellist Eesti kullavaramut ja klassikat nendelt seintelt minema? No hästi raske südamega tahaks loomulikult nad peaksid kõik püsiekspositsiooni tegijad, et alati mõtlevad kohe selline, et siit nüüd midagi välja ei laena. Täiesti jälgida seda või noh, olles ise täiesti muuseumi juhtimisega seotud, et et siis ma saan aru, kui keeruline see on mingis mõttes, et meil on juba ette teada näiteks et Konrad Mägi teosed lähevad nüüd kohe selle aasta sügisel Espoos Emma muuseumisse, et me juba teame neid vahetusi eta. Ja lisaks on võib-olla, et see püsiekspositsioon on, kuna meil on nii palju paberil materjale, siis tegelikult noh, mis jääb ka nagu vaatajat paljud märkamata, aga et üks meie hästi suur töö kuraatoritena on olnud see, et meil tegelikult ongi püsiekspositsiooni vähemalt kõiki neid paberil töid, mida läheb kokku välja umbes 400. Et need on jagunevadki juba kolme komplekti, et me hakkamegi kolm korda siis aastas või kaks pool korda aastas hakkame me vahetama seda püsiekspositsiooni, nii et selles osas jah, need muutused on nagu ette planeeritud. Kumus on nüüd avamisajast jäänud veel järele ainult installatsioon, kajakas ja jalakäijate tunnelis tuuri galerii esimesel korrusel, Weitzenbergi püstide väljapanek, et ikka tekib küsimus, et kas need ka mingil hetkel nüüd uuendada? See kindlasti ei ole eraldi eesmärk, et kuumus ei oleks ühtegi ümberjälge aastast 2006 avamisest. Et ei, selle kohta, pigem on kindlasti kumu jalakäijate tunnel, on niisugune asi, millega kindlasti tahaks eraldi tegeleda ja küllap siis selle võib-olla natuke funktsiooni muutus üldse, et ta ei ole kindlasti sellise avaliku pinnana kõige õnnestunum lahendused, küllap siis muutuvad ka need skulptuurid, aga seal just et kas asendada media kanakaruga Karu kanaga, et see ei ole nagu eraldi eesmärgiks, nii et praegu jah, ei ole hetkel niisugust eraldi võetud, seda ja kindlasti ka need Vaidzenbergi püstid tegelikult, mis on laenatud ju Eesti kunstimuuseumile Neeme praegu jätsime, need sobivad nagu väga hästi sellele püsiekspositsiooni alguseks ja sama on tegelikult kajakaga lihtsalt jah, et kummaline küll, et eelmisest püsiekspositsioonist kõige elujõulisemalt jäigi, sest tegelikult kaasaegne või noh, nii-öelda selleaegne kunstniku lahendus, et mis moodustavad siis praegusele Neeme külma, Tõnis Saadoja purjeinstallatsiooniga, et ongi justkui kahes tiivas niisugused väga hea kontseptuaalse terviku. Jah, ma mäletan, et kumu avamist sellega seoses kirjutati, et ei ole maailmas palju kunsti, mis sobiks kõrgetesse kolm nurksetesse otsa saalidesse, et nüüd on minu meelest leitud väga efektsed lahendused nagu mõlemas tiivas sellele. Aga suur aitäh, Linda Kaljundi ja Kadi Polli kumu uue püsiekspositsiooni kuraatorid kunstiministeeriumi saatesse, seda tutvustamast näitused on nüüd küll märtsikuuks. Suures osas tundub, et suletud, aga õnneks püsiekspositsioon jääb veel mitmeks aastaks. Ilmselt ma saan aru, et te olete pakkunud, et kuskil neljaks viieks aastaks seda iluviga. Ma arvan, et oleks küll tore, kui ütleme nelja-viie aasta pärast, keegi teine pakuks selle järgmise uue tõlgenduse eesti kunstist välja. Jah, et 15 aastat kindlasti see ja eriti, kuna noh, et mida rohkem sa kaasad ka sellist kaasaegset kunsti, mida rohkem sa kaasad ka näiteks videot siis kindlasti seal on mingid niisugused ajalised piirid, et võimalik ka, et uut püsiekspositsiooni peab hakkama nagu jupikaupa uuendama, mis on ka üks, viis väga hea, aitäh teile ja kohtume siis ikkagi, ma ütleksin näitustel. Te kuulete, saate kunstiministeerium rubriiki Tartumelised, mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kuni 20. märtsini on kogu galeriis avatud Holger looduse näitus, taasluua neid vanu nõlvakuid. Näituse keskseks teemaks kujundiks on Dante jumalikust komöödiast inspireeritud purgatooriumi mägi. Näituse avamisel ütles loodus kõiki vene konstruktivistliku kunstniku datlini kuulsast tornist alanud olevat. Ent kui ma loodusel nüüd mõned nädalad hiljem kunstiministeeriumile Zoom'i vahendusel intervjuu anda palusin, nimetas ta tõukeandjana Lars von Trieri filmimaja, mille Jack ehitas, kus sarimõrvarist peategelane sarnaselt pantega jumalikust komöödiast peab filosoofilist dialoogi Antiik poeedi Bergiiliusega. KUS NEID vanune halvakuid näituse ülesehitus oli minu jaoks nagu ikkagi päris kala paari aasta pikkune protsess, kui nüüd ajas natuke tagasi minna, siis ma mõtlen, et ilmselt kõige esimene asi, millest see näitus algas, oli Lars von Trieri film maja, mille Jack ehitas. Mille peale siis see Dante teema ennast natuke minu jaoks rohkem avanes ja selles mõttes, et noh, sihukese hilise arenguga inimesena mina ei ole seda tantet nagu varem väga lugenud ja seal sellise kummaline kooskõla selle nii-öelda oma moraaliga, peategelase ja tema sihukese nõuandja, Vergiiliuse siukene suhestumine seal filmis oli niivõrd kummaline, et panin pärast nagu natukese ta jumalikku komöödiat uurima küll. Ja sellega seoses kuidagi tekkiski selle hierarhilise purgatooriumi mäe motiiv, mis on hästi kahepalgeline oma loomu poolest. Ühtpidi ta väljendab justkui sellist moraali või sihuke kujundlik moraali. Tal on ja teistpidi seal taga varjatult anda selline võimu etalon, et nende kahe selline nagu kristlus üldiseltki, selline näiline fassaad ja selle taga oleva kujundi, nagu selline ühitamine tekitas väikest siukest elevust. Ja siis muuseas, loomulikult on tegemist ka ilusa proportsionaalse kujundiga, mis on visuaalselt väga köitev. Ja, ja mulle tundus, et see mäekujutis on kaasaegses kultuuris nii ilus kommertslik kiiresti vastuvõetav element, et nende kahe asjavaheline seos näiteks selle purgatooriumi mäe ja siis sellise ema ilusa vormi vahel kaasaegses maailmas kuidagi umbes väikese väljakutsena natukese tegeleda nende kahe asjavahelise suhtega. Mäemotiiv niisamuti nagu torn on looduse näitustel sageli korduv. Näiteks ehitas ta 2016. aastal vaal galerii näitusele uur, laup, vasktorudest torni, mille otsas oli maastikumaal vaatega mäele. Mulle tundub, et need mäe ja torni kujund, torn kui inimtekkeline mägi mille otsa saad siis ronida, on nagu oluline olnud, sellepärast et eestlasena kannatan ma teatava madala perspektiivi kompleksi all nagu. Ja see tähendab seda, et see ei ole sugugi igapäevane, et, et ma näen nagu maailma kuidagi laiemas perspektiivis ja võib-olla see on üldse mingisugune laiem niisugune platvorm, kust võiks nagu vaadata eri rahvaste ajalugu, kui palju sõltub sellest, millised perspektiivid neile elu jooksul on olnud üldsegi täiesti visuaalsed perspektiivid, kindlasti on see 370 mitme meetrini on Munamägi, eks ole, mis maailmastandardite järgi künkaks nagu kvalifitseerub, et kui seda uhkelt mäeks nimetada, vaat seal on see iroonia küll, mille maalse vurlovi näitusel tegin ka nii-öelda nagu vasktorudest mäe ja selle kineetilise installatsiooni, nagu püüdsid siis nimetamise teel tekitada nagu mäge sinna galeriiruumi. Praegu kogu galeriis avatud näitusel on aga loodusekäsitlus mäest märksa metafoorsem kuigi ujumite vähem. Mänguline. Stenek Miller Tšehhi animaatorina illustraator, kes on ennekõike tuntud animatsioonide kant, kus peategelaseks mutionu on teinud illustratsioonid ka Edward petiska raamatule maailma rikkaim varblane Holger looduse näituse üks suure promaadilisem öömaal, millel loodus okupeerinud akadeemik Milleri illustratsioonide eest. Kusjuures maal, maailma rikkaimast, varblasest vagunitäie viljaterade kõrval on raamitud päevinäinud pilliraami, millel ilutseb paskplaat kirjaga Victor Carrus. Vilja riigile. Oma aja ära teeninud raha, mis ilmselt oli siis sellel tööl on algselt nagu esimene, ma ei julge öelda originaal, sest ma ei tea, mis seos korrusel seal raamiga on, aga ühesõnaga õnnestus mul sellele niimoodi küüned taha saada ja ma pean tunnistama, et see Carrus, vilja riigil on minu jaoks kuidagi olnud alati nii märgiline töö, sest kunagi, kui ma üldiselt hakkasin maalikunstist mõtlema, midagi enne tegema, nukka aja päris lõpus. Kuidagi mulle see sotsrealismi meeldis, ikkagi see kujutluslaad meeldis ja, ja pildid meeldis, maalilises meeldis ja karusemaal siis oli see esimaal minu meelest tol hetkel, mida igal pool ka 80.-te lõpupoole veel seda ikka tsiteeriti siin-seal nagu pidevalt selles mõttes selle töö mingi kummaline kahestpidine, mõju nagu oli väga võluv, selline kullakarva idealistlik maastik, vili on ju ideaalne asteekide kuldpõhimõtteliselt, mis seal sätendab ja see ju meeldib inimestele ikka. Kas sul on selle maailma rikkaima Varblasega kellas Carruse ruumi sisse, nüüd panid, et kas sul on sellega sama vahetu lugu rääkida. Oli sul see raamat kodus? Ja sellest oli mingi fantastiline soomekeelne versioon, mis oli ülihea trükikvaliteediga imeliste värvidega. Ma ei mäleta, kas ma lugesin pigem abist, vaatasin pilte, see teema, see moraalikäsitlus seal raamatus jõudis kuidagi täitsa nagu mingi mudila sai ju ka täitsa korralikult, et mis on õige ja mis on vale, oli seal ikka väga selgelt. Et sa ei tohi oma sõpru hätta jätta, et sa pead jagama kõike, mis sul on, et sa ei tohi mõelda iseendale. Ja see, kuidas seda piltides teeneks miller nagu väljendas, oli minu meelest nagu fantastiline jällegi see kullamägi, mida, mida see varblane ühel hetkel siis arvas, endale kuuluvat ei toonud talle kuidagi õnne. Lugu on sellest, kuidas külmal talvel grupp varblasi üritab, terasid leida kuskilt rongijaama lähistelt ja üldiselt nad on hädas omadega ja üksnes Varblastest läheb teistest eraldi, avastab ja sisse pääseb, vagun on uks lahti ja lähed sinna ja avastab selle kuldse viljamaja ees ennast olevat ja samal ajal pannakse seal vaguni uks kinni, nii et seal üksi kogu omasel ülielusuuruse varandusega kõigest ja ta nagu oletaks osanud unistada ka esialgses õnne saatnud, nagu seda vilja nokkima ja nokib ennast nii paksuks, et ta ei mahu nagu sealt ka aknavõre vahelt enam välja. Ja siis ta nutma jääb sinna mäe peale. Ja kuna kuidagi siiski ühel hetkel need vaguni uksed avanevad ja ta läheb oma sõprade juurde ja avastab, et tegelikult on sõbrad need, mida ta vajavad, mitte siis viljamägi. See oli väikelapse rõõmuks nii kujundlikult ilusti joonist raamat. Et ja nostalgia on siin kindlasti märksõnaks, et see raamat ilmselt vajas nagu käsitlemist. Holger looduse näitust taasluues neid vanu nõlvakuid. Kogaleriis saadab päike trükis mis sisaldab kunstnik Tanel Randeri esseed ning haavab natuke kujundi ja mõttemänge, millega loodusnäitust koostades töötas näituse viimasel päeval. See on 20. märtsil toimub kogu galeriis Holger looduse ja Tanel Randeri vahel. Vestlus. Te kuulsite saata Kunstiministeerium rubriiki Tartu möliseb oma näitusest taasluues neid vanune hõlbakuid, rääkis kunstnik Holger loodus. Mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni.