Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Head kuulajad, kena märtsikuud teile, eetris on jälle kunstiministeerium. Positiivne on, et vaatamata eriolukorra kestmisele sel aastal märtsikuine kunstiministeerium läheb kenasti eetrisse. Meil on täna saates kolm teemat, kõigepealt vestleme Gadjel tähistega Kai kunstikeskuses räägime natuke kunsti valdkonna arengukava arengutest ja kriisipaketist, mis siis ka kunsti valdkonda puudutavad. Seejärel vestleme Kirke Kangro ka, kuidas läheb vabade kunstide õpetamine seoses nüüd selle väga erakorralise aasta aiaoludega ja Indrek Grigor väikese sissevaate Madiscatzi näitusele Tartus pühapäev, mis uurib siis kunstnike võimalust puhkamiseks. Head kuulamist, mina olen maarjamürk. Tere, Gadjel. Jaa, tervitused Sulle sinna Hiiumaale, praegu. Tere, Maarin ja tervitused päikeselised Hiiumaalt tagasi. Kõigepealt küsiksin, kuidas läheb nii sul kui kui Kai kunstikeskuses Eks minul endal isiklikult läheb praegu päris tõsiselt, et see pausi aeg, kui kai on kinni ja avalikke üritusi korraldada ei saa, kulub tegelikult täiesti marjaks ära, et selliseid telgitaguseid tegevusi ette võtta. Kail läheb ka üldjoontes hästi, muidugi ootame väga, et saaks jälle publikuga kohtuda. Et eelmisest aastast küll oleme nii palju õppinud, et plaanisimegi kohe selle aasta avanäituse natukene pikemalt ja näituste vahelised perioodid veidi pikemaks. Et loodame, et meil õnnestub programm siiski planeeritud mahus publiku ette tuua ka ka selliste väikeste pauside kontekstis. Aga küsiksingi just nüüd enne kui näitused jälle avanevad nendegi köögipoole tegemiste kohta seda, et Eesti kaasaegse kunsti arenduskeskus on olnud koos Eesti kaasaegse kunsti keskuses Eesti Kunstnike Liiduga olnud sellise algatuse juures nagu kunstivaldkonna arengukava koostamine. Ja eks see natuke tutvustaksid seda protsessi, mis praegu käimas on. Minu küsimus oli kohe, et mis te teete seda kolmeorganisatsioonina, miks mitte, et laste ainult ühel vedada. Ma võib-olla siis kõigepealt vastan su küsimuse teisele poolele ja siis tutvustan veidi selle protsessi ülesehitust, et kolme organisatsiooni vahel jagamisel on mitu põhjust. Esiteks on meil kõigil organisatsiooni täna oma profiil, ülesanded ja eesmärgid ja keegi meist ei tegele kogu kunstiväljaga korraga. Seepärast tundus, et kolme peale jagades on meil võimalik saada väljast terviklikum vaade. Teiseks tähendab see, mida ma eelpool kirjeldasin, ka seda, et meil on kõigil omad kontaktvõrgustikud kanaleid. Et seda protsessi tutvustades kõigi kolme organisatsiooni kanalites, loodame siis jõuda võimalikult paljude kunstiväljal toimetajatoni. Kolmas põhjus on see, et kogu arengukava protsessi sisuks on soodustada ka sellist sünergilist, mõttevahetusse, koostööd, et ka juba planeerimise faasis tundus täiesti loogiline sellega algust teha. Samuti on ka muidugi praktilised põhjused, et meie kõigi organisatsioonidel on küllaltki palju tööd aga väga väikesed tiimid ja praegune korraldus aitab seda töökoormust mõistlikumalt jagada, et oleme siin ka erinevaid ülesandeid omavahel põrgatanud, et võib-olla erinevate teemade puhul siis mida arengukavas käsitlema, on siis see üks juhtpartner, kes ka selle praktilise poole enda peale võtab niimoodi, et kamba peale saame seda koormust mõistlikult jagada. Ja muidugi on oluline ka see koostöö tegemise aspekt, et arengukavaga me tahame soodustada ka sellest valdkonnasisest koostööd ja tundus loogiline siis ise siin ka eeskuju näidata. Ja kui protsessist rääkida, siis arengukava puhul me oleme kaardistanud viis kuni kuus suuremat teemat, mille puhul siis toimuvad iga teema kohta sellised avalikud veebiarutelud. Nende aluseks on sellised töölehed või nii-öelda alateema kirjeldused, mille loomisel siis toetume kultuuriministeeriumis hetkel toimuva kultuur 2030 nii-öelda suure arengukava kunstiosale ja proovime siis sinna täpsemalt sisse vaadata. Kas sa saaksid tuua nendest viiest kuuest teemast ka näiteid? Ja näiteks praeguseks oleme me juba läbinud kaks esimest teemat. Et esimeseks oli meil siis loovisikute vabakutseliste hakkama saamine ja toetamine väljal. Ja selle raames siis toimus meil kolm beebi arutelu ja kolm ei olnud mitte erinevate teemadega veebiarutelud, vaid neid oli kolm tükki lihtsalt selleks, et kogu huviliste grupp Pi mõistliku suurusega alagruppidesse jagada. Et kõik, kellel on teema kohta kommentaare, saaksid oma teemasid siis esitleda. Ja teine teema on meil samuti läbitud, et see puutes siis valdkonna organisatsioonide arengut. Et seisavad ees näiteks arutelud siin lähiajal ka sellise Kunstiligipääsetavuse kunsti kommunikeerimise jaga hariduse ja järelkasvuteemadel. Väga hea giid ja räägitud, et neid selliseid arutelusid laiematel, mis teil kunstipoliitilistel teemadel kipuvad eest vedama institutsioonid, kuraatorid, institutsioonide juhid ja nii edasi ja et kunstnikud kuidagi kipuvad vähem nendes aruteludes osalema, et kuidas sulle tundub, et kas praegu on just nagu kunstnike hääl hästi kõlama saanud ja kuidas võiks neid rohkem kaasa rääkima õhutada? Ma tahaks loota küll, et kunstnike hääl on on saanud kõlavamaks, sest et igas seni toimunud arutelus on meil osalenud ka kunstnikke. Et siinkohal ongi väga hea, ma arvan, arvan see lähenemine, et oleme kõike kolmaorganisatsiooniga siis infot jagamas, et loodetavasti jõuame rohkemate kunstnikeni, et kunstnike kaasamisega laiemalt. Selles mõttes ma arvan, et see murekoht ongi see, et, et kes siis saaks rääkida kogu kunstnikkonna eest, et kui organisatsioonidel on selgelt töötajad ja juhid, kes siis väljendavad organisatsiooni seisukohti siis võib-olla tekibki raske koht selles, et aga kestis, kunstnikest kõneleb aga näiteks siin arengukava protsessis esimese teema juures tekkiski selline mõte huvikaitsespetsialisti koha loomine väljale. Kes siis oleks just pühendunud kunstnike ja teiste vabakutseliste huvide eest seismiseks ja selle huvikaitsespetsialisti töö lihtsustamiseks ja talle juhiste või, või suuniste andmiseks oli siis mõttega võib-olla moodustada selline kunstnikest koosnev töögrupp, kus siis need kunstnikud, kellel on rohkem soov ja huvi sel teemal kaasa rääkida, saaksid siis oma mõtteid avaldada. Aga üldiselt ma usun, et ongi lihtsalt vaja soodustada ka ka kunstnike aktiivsust ja kutsuda neid erinevates aruteludes osalema. Ma küsiksin, et miks sellist dokumenti üldse vaja on, et mida see võiks muuta, seda ei ole ju varem kunagi tehtud. Eks see arengukava või mingi taolise dokumendi loomine on olnud õhus ka varasemalt, aga tõepoolest praktikani ei ole seni jõutud. Et mida meie loodame selle dokumendiga saavut, seda on siis ühest küljest kaardistada kunsti välja praegust seisu, aga teisalt ka natukene visioneerida, unistada sellele, et kuhu me jõuda tahaksime. Aga selle juures on väga oluline ka, et arengukava protsessis paneme paika siis konkreetsed ülesanded, sammud, mille kaudu neid eesmärke saavutada, et see võib-olla aitab siis tagada või võib-olla annab natuke konkreetsema vormi lootusele ehk siin välja koorunud ideed saavad ka praktilise vormi. Teisalt, et on, on oluline, ma arvan ka lihtsalt selline välja arutamise ja suhtlemise soodustamine ja miks mitte teha seda sellises struktureeritud ja teemadeks jaotatud vormis mis võimaldab kõigil kaasa lüüa. Ja loomulikult ootame ka eestvedajate poolt siis ka selliseid juhiseid-suuniseid märksõnu ja ülesandeid, mida siis oma edasise töö planeerimisel arvestada, sest et meie kõik oleme ju kunsti väljateenistuses ja kõige parem ongi, kui väliselt ütleb, milliste teemade arendamisel on praegu kõige suurem vajadus? Kas sellel arengukaval on mingi ajaline piir ka, et näiteks et kui eriti seal seatakse mingeid konkreetseid ülesandeid või tegevusi käiakse välja, et näiteks järgmise viie aasta kohta, et, et siis mis on see pikem plaan kas seda jälle taaskord kokku tulla ja arutada ja vaadata üle asjade seisud? Jah, hetkel ongi ja ma arvan, selline realistlik ajakava võiks olla, et tänavu siis umbes ma pakun suve keskpaigaks või vähemalt sügiseks valmiv dokument, siis võiks seada neile sihid ja tegutsemisülesanded lähimaks viieks aastaks. Et võib-olla siis viie aasta pärast on, on põhjust uuesti kokku tulla ja vaadata üle, et kuidas senise arengukava täitmine on läinud ja eks ta astub samas ka ka ühte sammu selle kultuuriministeeriumi nii-öelda suure arengukavaga, millel on siis hetkel seatud 10 aastane piir. Kui nüüd see kunstivaldkonna arengukava püüab adresseerida suuremaid ja pikemaajalisemaid plaane, siis meil on ikkagi käimas hetkel jätkuvalt koroonakriis, mis ka mõjutab kunsti valdkonda tugevasti ja sina oled olnud ka selle kriisipaketi väljatöötamise juures just kunsti poole pealt, et nüüd on tulnud juba uudised, valitsus on eraldanud kultuurile märkimisväärse summa, sealhulgas ka siis kunstile. Aga küsiksin, kuidas sulle tundub, et kas selle abipaketiga elab nüüd kunstivaldkond kenasti selle praegu ju teadmata pikkusega pausi üle. Kunstivaatest on kindlasti oluline, et see plaanitav kriisipakett adresseerib nii vabakutselisi, kellele meie valdkond suuresti toetub kui organisatsioone ja üritusi. Et praeguste sõnumite valguses võib kriisipaketi ülesehituse ja mahuga üldjoontes rahul olla. Aga nagu öeldakse, saatan peitub detailides, et ma olen hetkel ettevaatlikult optimistlik, aga tegelikult oleneb vastus sellele küsimusele lõplikult sellest, et millised saavad olema konkreetsete toetusmeetmete tingimused ja kellele need toetused saavad siis olema kättesaadavad. Seda ma tahtsingi just ka küsida, et et millised on kunstivaldkonna vajadused võrreldes teiste kultuurivaldkondadega, et kas on siin erinevad proportsioonid, mida ja kuidas oleks vaja toetada ja, ja kas kas sealt võib tulla just neid saatanlike detaile? Noh, kui me mõtleme sellistele hetkel välja kuulutatud toetusmeetmetele laiemalt, siis lisaks sellele kultuuriabipaketile on näiteks ka palgatoetuse meede töötukassast ja selle puhul võeti välja tuua, et kui küsida, kui hästi palgatoetus kultuuri valdkonda aitab, siis vastus on, et oleneb, millisest kultuurivaldkonnast me räägime. Et kui mitte vastandada, vaid võrrelda siis näiteks näitekunsti või teatrite valdkonda aitab palgatoetus küllalt hästi samas näiteks kunstivaldkonda, mida iseloomustavad pigem väga suur vabakutseliste osakaal väga väikesed tiimid ja väga suhteliselt väikene hõivatus klassikaliste töösuhetega, siis meid näiteks palgatoetus nii palju ei pruugi aidata. Proportsioonidest rääkides on kindlasti valdkondi, mille puhul on selliste keskmiste organisatsioonide suurus ja ka hõivatute osakaal palju suurem. Et kunsti puhul tulebki silmas pidada, et näiteks suuremat kunsti muuseumit kuuluvad hoopis selles arvestuses või jaotusest, siis muuseumide valdkonda. Et kui me räägime kunsti valdkonnast, siis seda iseloomustavad ikkagi pigem ka väiksemad organisatsioonid ja väiksemad eelarved kui võrreldes siin teiste kunstivaldkondadega. Aga ma loodan, et kunstivaldkonna hääl kõlas nende pakettide väljatöötamisel siiski piisavalt ja mis oli, ma arvan, väga positiivne just kui me räägime näiteks sellest töögrupist, kes oli kultuurivaldkondade ülene töögrupp, kes siis esmalt pani kokku kultuurivaldkondade ühispöördumise, mis saadeti välja kuu alguses ning seejärel jätkas tööd juba ideede vormimisel, konkreetsemalt, eks ettepanekuteks siis selle töögrupi puhul ma tooksin esile selliste valdkondadeülest solidaarsust ja mõistmist üksteisemõistmist ja et me saime kõik seal laua taga pole, tundub väga hästi aru, et valdkonnad on erinevad. Aga noh, näiteks kas või seesama näide, mis ma tõin, et see töötukassa aitab ühte valdkonda ei tähenda, et me nüüd peaksime laitma või kiitma töötukassa meedet vaid just pigem välja tooma, et mõnda, see aitab, aga teist võib-olla mitte ja miks ja seal töögrupis meil siis ka koondasime erinevate aspektide alt. Et milline see toetusvajadus on ja usun, et me suutsime üsna hästi illustreerida seda vajaduste mitmekesisust ja ma väga loodan, et kui tullakse nende detailide juurde, siis see mitmekesisus, säilitamine jääb ka eesmärgiks. Mulle tundub, et see solidaarsus, mis sa välja tõid, on väga oluline ka kultuurivaldkonna sees, et mina olen küll kohanud kuidagi sellist suhtumist, et miks ta nii vaesed olete seal või mis teil häda on kogu aeg ja nii edasi, aga et kunstirahastamises on ju täiesti hoopis teised proportsioonid avaliku raha osas, kui, kui on mitmetel teistel kultuuri valdkondadel ja nii edasi, et, et võib olla ka see hääle külama saamine ei ole ainult nagu kultuurivaldkonna ja ma ei tea valitsuse vahel aga ka kultuurivaldkonna sees, et et mõista ja kuidagi empaatiliselt suhtuda, et need kõik asjad on nii erinevalt arenenud ja nii erinevalt välja kujunenud ja millegipärast erinevalt ka paika loksunud kuidagi. Täiesti nõus ja ma ütlen, et kui me seal tutvustasime ka töögrupis võib-olla enda valdkondade selliseid eripärasid, siis väga sageli oligi ahaa, efekt, et ahaa, ma ei teadnudki, et see on nii või miks mõni asi nii on, et, et selles osas? Ma arvan küll, et kui kui tahtsin selle kriisi peale vaadata ka mitte ainult negatiivselt, vaid ka positiivset, siis kindlasti võiks välja tuua sellise kultuurivaldkondade omavahelise dialoogi kasvu. Ja tegelikult muidugi ka ma arvan, et on väga positiivne see, et nii kultuuriministeerium, aga näiteks ka rahandusminister on olnud väga ava, et meie ettepanekutele ja väga tänulik selle üle, et, et me oleme valmis dialoogi pidama ja oleme meiega. Neil on muidugi väga tänulikud selle eest. Kui nüüd mõelda, siis kriisist väljatagurdamisel, nagu on Tanja raudselt väga hästi sõnastanud, siis mida saaksid erinevad osapooled nagu kunstiväli ise avalik sektor, erasektor teha, et kuidagi sellises jah, nüüd nagu võimalikult hästi välja tagurdada. Mulle tundub, et üks selline hea mõte on, on, kus viga näed laita, seal tule ja aita. Et seda jagada ka mõtteid, teha, ettepanekuid olla selle osas julge, et Eestis on ka kõikide valitsusametnike kontaktid täiesti avalikult kättesaadavad ja kogemus näitab, et avatus dialoogiks või selgitustööks on on täiesti olemas ja samamoodi, et kui, kui endal tekib mõni hea mõte, kuidas kriisi seljatada, siis tasub seda ka kolleegidega jagada. Eraseks tarilt mahutaks julgemad kultuurivaldkonna toetamist. Ma tean, et möödunud aasta on siis olnud väga keeruline ka väga paljudele erasektori ettevõtetele aga kel vähegi võimalik, siis võiks kultuuri toetada, sest et kultuuri elujõulisus on see garantii, mis, mis tegelikult paneb käima selle kiirema taastumise sellel hetkel, kui see viirus on taandumas ja, ja saame jälle pöörduda võib-olla natukene normaalsema elu poole. Et kultuur panustab inimeste vaimse tervise hoidmisse pakub rõõmu, vaheldust, positiivseid emotsioone ja väga oluline, aga selleks, et taastuks ka turism et tegelikult just mõeldagi niimoodi, et kultuuri toetamine on siis võimalus tegelikult kiirendada seda taastumist ja pöördumist tavalise elu juurde. Kui nüüd mõelda veel selle väljatagurdamisel peale, siis mida sina enda töös ja oma organisatsiooni töös näed, et et mida te võtate kaasa sellest sest erakorralisest olukorrast ja ootamatust olukorrast ja mis peab jääma nii-öelda vanamoodi, ehk see aja arvestas enne pandeemiat? Ma arvan, et kindlasti mis sai kinnitust siin pandeemia jooksul, on see, et kavates paindlikele lahendustele kiirele reageerimisele on hädavajalik, et ei maksa ennast ja enda plaane liiga tõsiselt võtta. Et peab olema valmis selleks, et tulevad korrektuurid. Kindlasti ma arvan, et see pandeemia panna kõiki mõtlema selle peale, et kas on vaja tingimata kvantiteeti, et võib-olla vähem, aga paremini on, on ka üks hea mõte, mida kaasa võtta. Ja kindlasti. Ma arvan, mis tore on see, et see kriis on pannud vaatama rohkem avatud silmadega ringi siinsamas Eestis ja lähiregioonis. Et miks mitte leida endale rohkem koostööpartnereid ka nii-öelda oma koduhoovi pealt. Aga mis jääb vanaviisi? Ma arvan, inimeste soov ja huvi ikkagi koos käia ja kunsti puhul ka kunstifüüsiliselt kogeda, et see ei kao kuhugi. Ja sellega peab ka tulevikus arvestama, et luua inimestele võimalusi ja pakkuda neid elamusi. Väga hea, suur aitäh Gadjel tähistaja siis jagamast neid tegevusi, mis vaatamata siis sellele näitused ja sündmused on pausil ikka aktiivselt toimuvad ja loodan sinuga kohtuda siis reaalajas reaalses ruumis. Mõnel kunstiüritusel. Samad sõnad ja ilusat nädalalõppu kõigile, aitäh. Head kuulajad, nüüd on rõõm siin kaugühenduse teel tervitada Kirke Kangrot kunstniku ja Eesti kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna dekaani. Tere Kirke ja kuidas läheb nii sinul isiklikult kui ka siis EKAs sinu teaduskonnal? Aitäh küsimusteks läheb enam-vähem hästi, aga see vastus on hetkel vist sarnane kõigile Tsoomist sumini. Ja sellise üsna madala profiiliga siin hetkel, sest et nii kunstniku kui ka kunstiakadeemia töötajana piirangute aeg annab ikka väga kõvasti tunda ja ega ega lihtne ei ole, et praegune elu on vist selline alternatiiv elu, aga seda kõigile. Tahtsingi natuke küsida, et kuidas selle alternatiivelu raames siis vabade kunstide õpetamine kulgenud on, aga võib-olla kõigepealt sa tutvustad natuke seda vabade kunstide teaduskonda, mis osakonnad seal on, palju tudengeid on, kuidas elu muidu rütmis toimub. Ja vabade kunstide teaduskond on üsna mitmekesine üks neljast Eesti kunstiakadeemia teaduskonnast, siis need on arhitektuur, kunstikultuur ja disain ka. Aga meil on üsna erinevad erialad, leiavad asemel siis koondab ühte õppekava kokku maali, graafika ja installatsiooni, skulptuuri õppekava, kunst aga eraldi õppekava baka tasemel on siis fotol samuti stsenograafia ajal animatsioonil ja eks nad on üsna erinevad, näiteks animatsioon tegelebki. Nii BA kui MA tasemel põhifookusega siis filmi valmimisega, stsenograafia on meil päris muutunud, on, varem oli ta keskenduks nagu sellisele klassikalisele teatrile, teatrikujundusele, ka filmikujundusele, siis nüüd on ta muutunud Ene-Liis Semperi kehand üsna eksperimentaalseks. Nii et läheneb juba ka sinna sellele kaasaegse kunsti teistele õppekavadele, mis on siis meil fotokunst ja foto ja kunst tegelikult jagavad ka seal palju kalju oma mõttemaailmas ja ka tõesti konkreetsete kursustega. Aga magistritasemel see kaasaegne kunst kõik ongi viidud ühe õppeka alla, seal ei ole enam nii-öelda erialasid, vaid nagu me teame, kaasaegset kunsti saab teha igasugusest materjalist ja igasuguses formaadis, nii et et sinna astuvad meil sisse ka mõnikord näiteks ma ei tea filosoofiataustaga või sisu, mis koreograafia taustaga inimesed. Aga siis lisaks nendele professoritele, kes, kes fotos graafikas insolatsiooni skulptuuris maali õpetavad, on siis seal ka uus meediaõppejõud, nii et, et meil on selline helikunsti põhine uus meedia. Ja siis eraldi veel on õppekavad. Animatsioonis on siis täiesti rahvusvaheline õppekava, kus eesti keeles muidugi õppides saab, aga ametlikult on ta inglisekeelne stsenograafia magistriõppekava, meile on hetkel natukene peatunud, Ene-Liis Semper loob sinna eesti uut õppega ja meil on siis paralleelne kaasaegse kunsti inglisekeelne õpe ka, nii et, et põhimõtteliselt on, on ekas üks väheseid siin Baltikumi ruumis ametlikult ingliskeelseid õppekavasid kaasaegse kunsti fookusega. Just äsja oli meil siin sisseastumiste intervjuude voor ja hakkas ütlema, et olin täiesti liigutatud, nähes, et üle maailma üle maakera on nagu nii, nii suur huvi ka selle kaasaegse kunstiõppe vastu, need väga, väga positiivse sellise tunde andis, vaatamata piirangutele on üles leitud neti teel see meieõppega ja väga-väga arvestusväärsed noored kunstnikud tõesti. Aga jah, lisaks on veel vabades kunstides tegutsemas joonistamise õppetool, mis küll õppekavaga ei ole seotud, aga, aga Tõnis Saadoja, kes siis juhib seda õppetooli, hooliksid kõikide joonistamist ees, mis me ikka eest, mis me siis välja pakume oma üliõpilastele. Et selline on see teaduskond, kuidas läheb noh ega ei kunstnikega ka kunstiharidustöötajatel ei ole ju kunagi liiga mugav ja lihtne see elu, et viimastel aastatel on läinud hästi see, et elame ja tegutseme uues majas koroonapiirangutega muidugi nüüd viimasel kahel aastal seda vaja nii väga tarbida pole enam saanudki. Aga üldiselt, et ikkagi üsna lootusrikkalt, et hetkel on, on vabade kunstide teaduskonnas niivõrd hea seltskond õppejõude ja kes kohe ligi ligi meelitavad ka hea seltskonna õpilasi, nii et et kui nüüd katus on ka pea kohal, siis kaevata ja justkui ei tohiks, kuigi eks eks siis nii ka ei ole, et probleeme ei ole nendega klapp ka igapäevaselt tegeleda. Aga kui nüüd uurida natuke selle kohta, kuidas saab ikkagi kunsti õpetada, distantsid, millesse me kõik oleme olnud surutud, et mis on võimalik ja, ja mis on nüüd selgunud, et ikkagi ei ole võimalik. Kunstiõpetuses distantsilt on väga raske, ei taha öelda, et see on võimatu. Alati on võimalik mingeid lahendusi leida ja seda me oleme ka teinud, aga kui nüüd küsida meie Grofessoritelt, siis loomulikult nad nad ei hakka hõiskama ja keegi ei leia, et see alternatiiv tegutsemine mingilgi moel saaks asendada, kompenseerida päris kunsti õpetamist. Vahendeid on muidugi tehnilisi olemas ja see on suurepärane, et palju hullem oleks see, kui me peaksime selle sellise kunsti õpetamise üldse katkestama ja, ja vahepeal tegema pausi. See oleks ka üliõpilastele väga kurb, sest et millega nad siis muidu praegu tegeleksid. Aga ega ta lihtne ei ole. Selline vahetu keskkond on, mitte ainult läks, et õppejõud saaks konkreetselt tulla sinu teose juurde öelda, et vot siit see ja küsida küsimusi, et tajuda seda kunstiteost, mille ümber ikkagi kogu meie õpe käib. Lisaks sellele on ju puudu selline sotsiaalne keskkond, mis on põhiline, eriti vaator, ma arvan kunstnikule üldse. Loomulikult siis ka alustavale kunstnikuna need teised vaadata, kuidas teised teevad, kuidas nemad millegi peale reageerivad. Et seda ikkagi Zoom'i vahendusel ja sinisel arutelul, kus saab sõna siis, kui kätt tõstad virtuaalselt, et see on vägagi takistatud. Et ta on muidugi Alternatiivina parem kui mitte midagi, aga kindlasti ma ei arva, et kunstiõpet saaks iialgi täismahus või asendada niimoodi virtuaalselt. Aga noh, välja on mõeldud igasuguseid võimalusi, et lõppude lõpuks toimuvad meie maalitunnid onlainis kus siis üliõpilased maalivad kodus, neil on maalipukid koju viidud ja neil on seal poolik töö. Ja võimalik on siis õppejõule seda ka kuidagi kaamerast näidata. Edasi me tegutsesime eelmisel aastal sel kevadel, me oleme natukene rohkem valmis sellist riskivaba stuudiosse lubamist ka tegema, nii et et need tudengid, kes siis suuremõõtmeliste maalidega maalistuudios töötavad, et neile on siiski loodud selline režiim, et nad saavad käia ka seal väga hõrendatult ja maskiga ja intervallide pauside vahel oma tööd edasi tegemas. Võib-olla küsiks ka sellise tudengite vaimse emotsionaalse heaolu toetamise kohta, et, et see on ju ka kooliskäimise juures oluline, osanas mainisid juba sellist grupiga koosolemist ja üksteise toetamist ja nii edasi, et et kas on ka tunne, et tudengid on kuidagi nagu ära kadunud käest ja kuidas te püüate osakonnana? Jah, sellist nagu inimlikku tuge neile anda? Kaugteiega jällegi. Ja huvitav on sellele vastata, sest et tegelikult need kogemused on erinevad eelmisel kevadel, kui selline isolatsioon tuli mõneti nagu tõelise šokina siis tudengid reageerisid teistmoodi oldigi sokkis. Võib-olla mitte eriti ei mindud kaasa nende virtuaalsete alternatiivpakkumistega seal, et aga sel aastal on, on minu meelest ma ärgata ka tudengite sellist teadlikkust, et nad saavad aru, et see aeg nüüd läheb, sellega tuleb midagi pihta hakata. Õppejõud on rääkinud, et nad on kaasa tulnud kõikide nende alternatiiv võimalustega, mis välja on käidud ja on täiesti aktiivsed. Eelmine aasta tõesti oli, oli kuidagi tunda, et nad vajusid ära, sest et kõik normaalne süsteem kukkus kokku ja inimesed on õppinud elama selliste piirangute ajal. Palju tuleb sellist infot, et nad ikkagi tegelevad teooriaga, rohkem loetakse kõik materjalid, mis õppejõud annavad. Kuivõrd tänuväärne on see, et nüüd on aega neid ka tõesti põhjalikult lugeda. Et kõik see Puudutab teoreetiliste õpetaja on minu meelest vabade kunstide teaduskonnas saanud lausa nagu mingi tugev juurde. Et muid segajaid ei ole, ei ole, neid väljakutseid, ei ole näiteks kavamisi, ei ole, ei ole pidusid, nii et selles mõttes on, on jah ka tõesti olnud kasu sellest, et on leitud üles selline sisemaailm või väärtuslikud tekstid, sealt otsitakse ja seda inspiratsiooni ja infot ja, ja mingisugust kohtumist. Aga noh, ega kunstipraktika tegemine on ikkagi väga keeruline tingimustes Diaal üliõpilasi, kes on oma keldri teinud skulptuuri valamisest stuudio üritatakse ikkagi seal köögis oma oma teoseid lõpetada ja, ja eks see on keeruline. Eriti raske on olukord muidugi meie rahvusvahelistele linlastele. Paljud on mulle kirjutanud, et mida teha, et kunstiakadeemia on üheksanda maini ametlikult suletud, et kas ma pigem mõttekas koju minna. Et seal on mul suurem kelder, kus oma kunstitööd edasi teha? Tõesti raske on siin siin jah vastata ja eks see psühholoogiline aspekt on ka vist välistudengitele kõige keerulisem. See on muidugi keeruline kõikidele, aga, aga on suur vahe, kas sul on keegi teine inimene vähemalt koduraadiuses olemas, nii, sa oled päris üksinda kuskil ühikatoas eriti kohtuda kellegagi ei tohi, et see on keerulisem ja raskemini talutav. Ta kui oskaks arvatagi, et mulle endale tundub, kui saaks, saaks mõnda aega üksindust, ei oleks koosolekuid ja ja saaks omaette olla ateljees, et see oleks unistus. Aga kui sul ei ole perekonda ümber ja sa pead üksinda kõikide probleemidega pidevalt vastanduma, et see on seal, on raske psühholoogilist tuge oleme püüdnud pakkuda? Mina lausa olen siin pakkunud võimalusi teaduskonna arendusrahade toel selliseid individuaalkonsultatsioone saada ka ühelt healt psühholoogilt, kellega me oleme koostööd teinud siin vabale kunstide teaduskonnas meilegi rääkimas käinud, et kuidas hakkama saada selliste piiripealsete psühhotüüpidega ja just hästi tundlike natuuridega, keda meil on kunstiakadeemias päris palju. Et siis on võimalik saada sellist individuaalkonsultatsiooni temalt. Samas kunstiakadeemia võttis siis nüüd lausa täiskohaga tööle psühholoogi, enne oli ta veel 0,7, viie kohaga ja tema ajad on loomulikult Mik täitunud, et selge on see, et psühholoogiline tugi on hetkel väga oluline. Meie kunstiõpe ongi paljudele noortele kunstnikele olnud kasutusel loogiline tugi. Just kunstipraktika tegemine, seal enda välja elamine seal sarnased inimesed, kes tegelevad sarnaste probleemidega, nüüd on see kõik hästi vähendatud olekus ja noh, see annab ka siin tagasilöök, et me peamegi mõtlema, kas tuleb kuidagi veel enam seda psühholoogilist tuge pakkuda. Aga väiksed meetodid siin ka aitavad, näiteks meil on magistrikaasaegse kunstitudengitele professoritega sellised individuaalsed konsultatsioonid. Nendele lisaks on nüüd hakanud professorite osad tegema siis ka nagu selliseid grupikohtumisi, et kohtutakse suurema hulga inimestega, et selline sotsiaalne võrk ikkagi säiliks ja oleks sellist ametlikku kohtumise kohta ka teiste tudengitega. Psühhonõustamine on olnud õudselt oluline. Ma tahtsin siia jätkuks küsida, et et tegelikult isegi kui me nüüd tagurdama sellest kriisist kenasti välja, siis siis kindlasti see on muutnud meie ja sellist kaasajatunnetust ja kindlasti see jätab oma jälje ka sellele, kuidas kaasaegse kunstielu kui selline üldse toimub, et kuidas sina tunned, et mis asjad võiksid jääda nüüd kindlasti nii-öelda sellisest enne pandeemiaaegsest elukorraldusest ja kunsti õpetamisest ja kas midagi on, mis nüüd mõned võtted või meetodid, ka see õppelahendused või midagi võiks isegi tulla kaasa sellisesse post pandeemia, järgsesse aega, uude normaalsusesse. Kindlasti on ju palju selliseid avastusi ja avastatakse ka neid võimalusi, mis juba enne pandeemiat meil olid käes nii kunstiakadeemias kui üldse kunstimaailmas. Minu meelest on virtuaalne kunstitarbimine kindlasti boonus. Loomulikult ei saa asendada päris kunstikogemust, aga, aga noh, kui palju me üldse jõuame, ega me siis seda kõike head kunsti jõuagi ise kogeda. On ju olemas kunsti ajakirjad ja portaalid ja kunstiministeerium näiteks, eks, mis vahendubki meile häid saat kunsti. Ta ei saagi nõuda, et kõik kõigel saax kohal käia. Aga mingil määral peab ikkagi seda päriskogemust ka olema, et ainult ainult selle virtuaalse toel kindlasti haka mõju ei saaks. Ja, ja noh, kui ma siin eelmine aasta veel olin täitsa rahulik, siis ma tunnen, et kunsti vaatamise põud hakkab mulle isiklikult juba lähedale jõudma. Üsna tüütu on see, et ei ole saanud ka rahvusvahelistele näitustele minna ja tudengeid viia. Aga ma arvan, et et selline kunstikaja, mida, mida pakub igasugune virtuaalruum on, on suurepärane, eelmisel kevadel ma väga palju näldisin kunsti mida vahendati online'is ja boonuseid on seal, mitte ainult see, et sa jõuad sinna kohale, kuhu sa muidu ei oleks jõudnud, vaid ka vaid ka mingisugused väikesed lisanüansid näiteks kunstnik kui kohtumine tema enda tuurid, mida noh, siin on juba päris raske riskida, ta kellaaeg sobiks kui, kui tehakse selliseid kuraatori tuure või kunstniku kõnelusi. Selles mõttes on nagu väga tänuväärne, et me olime pandeemia tõttu sunnitud ninapidi sinna sinna nende vastsete vahendite poti minema ja, ja need on olemas ja arvatavasti ka jäämas. Näiteks, kui rääkida kunstiakadeemiast, siis eelmisel kevadel me tegime virtuaalset tase, tase on siis kunstiakadeemia lõputööde näitus mis tegelikult oli minul mõttes olnud juba mõnda aega, et kahju, et kunstiline lõbutseda, näitus milleks pingutavad kõik, osalised saab võib-olla natuke dokumenteeritud, kuid, kuid mitte nii nii ametlikus, nii heas vormis. Ja minu meelest me selliste asjadega võiksime kindlasti jätkata. Ta on kunstiarhiivina väga hea materjal. Ja, ja tõesti võib-olla läheneme ka näitustele või, või kontsertidele või kirjandusüritustele, kuhu me muidu oleks isegi läinud. Mina hiljuti külastasin. Online seminaril räägiti keelereeglitest kindlasti, muidu ei oleks sinna jõudnud. Aga nüüd ma kuulasin seda arutelupäeva ja see oli väga inspireeriv ka, saab, saad nagu spioonina minna sisse sellistele üritustele, kuhu oma näoga alati ei julgeks minna, nii et ma arvan, et tualetikultuuri surfamine on väga palju võitnud sellest, et on taime, on pannud meid avastama neid platvorme. Aga siinkohal ma peangi otsad kokku tõmbama, aitäh Kirke Kangro-le, Eesti kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna dekaan ja kunstnik ise ka jagamast, natuke või, või võimaldamast, sellist sissevaadet, kuidas kunsti õpetamine sellel erakorralisel ajal läinud on, ei ole kerge, aga et mõned kogemused siiski me võtame kaasa ja ma loodan, et see kõik muutub võimalikult ruttu sarnaseks kunsti kogemusi õpetamise poole pealt, sellele pigem, mis, mis oli varem. Tere, Te, kuulete, saate Kunstiministeerium rubriiki, Tartu möliseb, mina olen saatejuht Indrek Grigor. Võrdlemisi vahetult enne kolmandat märtsi, kui Eestis taas karantiini nõudmisi karmistati ja kõik näitusasutused oma uksed sulgesid, avati Tartus terve rida näituseid. Diana tomaane kureeritud Läti fotograafide näitus Pallase galeriis ning Kaido Ole ja Jonas. Kas Joonase ühisnäitus Kunstimajas saidki vaid mõned päevad avatud olla? Veebruaris avatud Eike Epliku ja Siiri Jürise näitusel Tartu kunstimuuseumis läks mõnevõrra paremini. Niisamuti nagu aparaaditehasesse koondunud arvukatel näitusepindadel, millest paljud avasid oma näitused juba kuuendal veebruaril aparaaditehase galeriide öö raames. Viimaste hulgas oli ka Holger looduse näitus kogu galeriis, millest rääkisin eelmises kunstiministeeriumis. Otsinguga toona plaani rääkida seekord kogu galerii kõrval tegutsevas fotogaleriis AG 47 avatud Madis Katsi näitusest. Pühapäev. Karantiini taaskehtestamine tekitas hetkeks peataoleku tunde, et mis siis nüüd saab. Eelmine aasta katkes kunstiministeerium karantiini tagajärjel üldse. Aga uus normaalsus on omaks võetud. Saate ärajäämise mõte ei tulnud kellelegi pähegi ning mina otsustasin Omalt poolt panna olukorrale punkti tõdemusega, et kui uus normaalsus tähendab seda, et näitused toimuvad olenemata sellest, et keegi neid külastada ei saa on täiesti kohane või ehk suisa hädavajalik neist rääkida. Niisiis tänase saatelõigu keskmes on Madis Katsi polaroid fotode näitus. Pühapäev Tartu aparaaditehases galeriis A G 47. Madis kaitse on vabakutseline fotograafiagraafiline disainer, kelle kutseline tööelu algas nullindatel lõpus mil vabakutselise tundus ainus alternatiiv reklaamibüroo tööle. Siis, kui mina nii-öelda pidin hakkama asjadega tegelema või oli aeg või, või ma ei tea. Küpsus ei olnudki mingeid muid erilisi variante, väga vähe oli neid kohti, kuhu minna ja hakata tööle. Et kui ma tahtsin loominguga tegeleda, siis põhimõtteliselt minu eluvaldkonnas. Vabakutseline oligi nagu esimene valik. Et kui ma ei tahtnud hakata mingisuguseks reklaamifirma graafiliseks disaineriks Sis graafilise disaini vallas oli, oli vähe võimalusi, kui ma ei tahtnud hakata nagu lapsi rasedaid pildistama, siis fotograafia vallas oli nagu vähe võimalusi. Kui ma tahtsin pakkuda pilti, mitte teenust siis ei olnud üldse mingeid muid võimalusi, kui olla vabakutseline, tõsi, samal ajal oli Reformierakond, kes ajas oma loomemajandust ja selle tulemuseks on on siis palju mikroette. Umbes minuvanuste seas, kus on üks inimene, üks ettevõte kõik nagu töötavad, mitte päris majandusloogika alusel, aga juriidilised kehad on olemas, raha liigub ja riik saab mingeid makse ka ühel hetkel. Mulle tundub, et see ettevõtluse väljakutse jäi minu põlvkonna vabakutselistele firmat luues, nagu tihtilugu teisejärguliseks, et kasv ja kõik nii edasi, et seda juriidilist keha oli lihtsalt vaja. Et kuidagi üldse olla. Et mitte päris nagu üritadagi kuidagi sotsiaalmaksu mingites Töövõtulepingutest jupi kaupa kokku saada. Kas ma kahetsen? Ei, ma ei kahetse. Kas ma tahaks oma ellu täna ja kas me tegelikult oleks tahtnud juba tollel ajal sotsiaalsete garantiide mõttes veidi rohkem turvalisust ja kahtlemata. Aga muus osas ma nagu kindlasti ei kahetse. Mailis kaitsenäitus räägib tema 2015. aastal iseenesele antud lubadusest pidada pühap päeva. Esimene polaroid fotonäitusel ongi aastast 2015 ning kannab nime algus. Kuid näitusel on ka teine sats fotosid, mis pärinevad 2020. aasta suvest ehk kahe pühapäeval pildistamise hooaja vahel, on viis aastat. Mis fotodest aga tingimata ilmne on see, mida Cats vahepealsete aastate jooksul õppis. Kas see on kandnud ja ja natukene nagu on, kas ma olen võtnud mitu head saaki pannud arenenud ja paremat seemet muudkui uuesti mulda? Ei julge öelda, mis see pühapäev või pühapäevaga tegelemine mulle andnud on? Eelkõige olingi mõistmine, et puhata on okei, ükskõik kas ma olen olnud enne tubli või ole ehk siis puhkamine ei ole mingi asi, mille ma peaksin kindlasti välja teenima. Kui sul on kehv töödistsipliin ja sa tunned, et sa ei ole piisavalt palju teinud ja maailm tihtilugu on väga varmas sind toetama ja kinnitama sulle, et sa tõepoolest ei ole piisavalt palju teinud. Siis ta tahab tulla Su puhkeaega kaasa sellise paha lõhna alla. Et sa tegelikult ei lülita välja seda stressi kogu aeg kaasas ja ma arvan, et siin tuleb puhkemisest ka midagi välja, sest see puhkamine on lihtsalt üks järgmine kohustus. Ja vot see on küll midagi, mille ma olen selle aja jooksul väga sügavalt enda sisse saanud nagu juurutatud, et puhkamine ei ole mingi asi, mille eest tuleks maksta tööga ehk siis, mis tuleks nagu puhtalt välja teenida. Ma teen nii palju tööd, siis ma võin nii palju puhata. Ei, kui sul tööd ei ole või töö tegemine välja ei tule, siis vahet ei ole, ikka pead puhkama, ikka pead tegema midagi muud, ikkagi pead ümber lülitama ja see on täiesti okei. See on suur avastus ja kass 2015 ei tulnud välja, et ma pidin 2020 uuesti sellega tegelema hakkama, eiei tuli küll ja vahepeal isegi püsis päris hästi meeles et 2015 see on ikka päris nii, et ma nüüd nagu selle projektiga alustasin väidet 2015 jooksid mitu erinevat mõtteliini alguseks kokku. Häda on sellest puhkamine, sõnana on tööga seotud. Meie keeles meie mõistmises ehk siis meil tegelikult ei ole sõnavara, et rääkida olemisest väljaspool seda tööpuhkamise tsüklit, mida ma tegelikult tahaks kasutada, et kirjeldada seda parimat püha puu olemist, nii et nende kaastekstidega seal näitusel natukene katsungi avada seda osa, mille kohta tegelikult sõnul ei ole, pildid aitavad. Ja kui ma ütlen seal, et lapsed on pühad olemise meistrid siis kaudselt just seda ma mõtlengi laste olemise viis on väljaspool seda töö ja puhkuse. Mäng ei ole laste jaoks mingi asi, mis vastandub tõsiselt olemisele. Mäng on nende olemise viis. Nüüd kui me viime neid kooli ja kui me korraldame neile hästi aktiivse hobi, elu ja trennid ja asjad, siis me tõenäoliselt korraldame selle ära. Me korraldame nende elu ära ja tekitame neile tööstruktuuri, isegi kui nad veel tööl ei käi. Ja pühapäeval miks ma ütlen, et lapsed on püha poolemise meistrid, nad ei ole seda ainult pühapäeva, siis nad ei ole puhkamise meister, nad on pühapäeva moodi olemise meistrid, sai, korralda nende eest asju ära ja lasen lahti. Ja siis nad lihtsalt on, nad on nii nagu sina tahaksid olla, aga sa enam ei oska. Asjaliku, see on ka parem sõna, mille vastand jälle puudub. Noh, ma võin rääkida asjaliku, nii, et ta laetud väga tähtsaks või nii, et ta on üsna neutraalne, aga mul ei ole võimalust rääkida neutraalsete asjalikkuse vastandist ja puhkamisega lõpuks sammaeda. Puhkamine käib tööga koos, puhkamine on tööga seotud, puhkamine on positiivne siis, kui sundpuhkamine ei ole positiivne, siis kui sa peaksid tööd kellegi arvates puhkamist üksinda, ei ole olemas, sest sa pead puhkama tööst. Ja jällegi sõnavara saab otsa. Mis ma tahan öelda, on see, et olemine nagu ise hele küsimuses ütlesite teiste väärtuste või, või nii-öelda mittetöö, mitte raha teenimise väärtuste, mitte majandustsüklilise osalemise väärtuste järgi olemine on iseenesest väärtus. Väärtus jah, millel on tõsi. On võimalik minna liiga kaugele, saada endale teenitult või teenimatult ullikesi kuulsus külge, kui sa selles väga osav. Aga ikkagi tahaksid, seal oleks sõnavara, et me saaksime rääkida olemisest, heast olemisest. Ma ei tea siis puhkeolemisest mingit moodi olemisest, mis on väärtuslik. Ja mis tegelikult on selle töö ja puhkan tsüklist väljaspool ja sellepärast ongi väärtuslik ja seepärast ongi eraldi asi ja seepärast ongi tähtis ja sellepärast ongi mõtet teha. Näitasime vaatajale, et üritada seda asja kõnetada, kätte saada, sest meil ei ole sõnu. Polaroid fotodest koosnevas näitusest pühapäev mida ei saa külastada Tartu aparaaditehases asuvas galeriis HG 47, kõneles kunstnik Madis Katz. Mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni.