Tere, härra Holm jälle. Tere, armas sõber. Nerman, kui tohib nii nimetada. Tere tulemast ringhäälinguaastapäevale, nüüd on siis 63. Mul on kaasas üks vana vana raadiolehe kaassõna aastast 1931, kus siin on ära toodud pilt. From fold Holm mikrofoni ees on see vana mikrofon, ringhäälingu teine hallo mees ehk nõndanimetatud noor onu lugemas päeva uudise, tore, seda nime ei mäletagi. Raadioonu neile, ma tean küll, kas see oli nüüd esimene kord üle hulga aja olla, ringhäälingu aastapäev oli küll tõesti oli esimene kord, ma just mõtlesin, et oleks täna rohkem, aeg-ajalt oleks kõnelenud sellest, kuidas 60 aastat tagasi ringhäälingu kolmandal aastapäeval, kuidas Ringhääling siis välja nägi ja kuidas ta töötas, ajalimiidi tõttu ei olnud võimalik seda teha. Selle põhjal, mida te täna kuulsite, nägite siin, selles valges saalis suhtumine asjadesse, kriitikasse, olemisse, ringhäälingusse tervikuna. See õhkkond oli väga tore, mulle meeldis, et nii toredasti sisse kritiseeriti teadvustajaid ja teisi meeldis, et õhkkond oli selline vaba tõesti, Mati Hint ja omad keeleteadlased, keeleinimesed nii siiralt kritiseerisid just sõnaga esinejaid mikrofoni ees ja ma tahtsin ka sellest rääkida, ma nagu mõtlesin Garcent, kas tohib niiviisi öelda, aga ma sain sellest julgust ja siis diktsioon on ju väga tähtis keele osa, eks ole. Ja siis julgesin ka mõningad mõtted fiktsiooni kohta öelda. Täna kõneldakse Eesti raadios eesti keelest ja teie olete ju kuulutanud juba üle terve Eestimaa, austatud Mati Hint. Teie armastate Eesti raadiot? On ju Eesti Raadio aastapäev ja selle puhul tuleb kõigepealt ikkagi Eesti raadiole õnne soovida ja meile kõigile õnne soovida, et meil on eestikeelne Eesti Raadio ja viimastel aastatel jälle ka eestimeelne Eesti Raadio, kuigi ma ei tahaks ütelda, et Eesti oleks lausa mustasajaline kunagi olnud. Alati on Eesti raadios siiski olnud midagi, mis on eesti keelt ja eesti meelt aidanud püsida. Aga Eesti raadio eesti keelega ei saa asi olla palju parem kui eesti keeles ka mujal massiteabevahendites ja see on üldiselt halb. Minu arvates on kõige suuremad ohud praegu meil stiilivahede kadumine eesti keeles ja üldine lohakus keele kasutamises kuid on üks teine valdkond, kus professionaalide abi on tingimata vajalik. See on üleval härrased ülitugeva ja eesti keele grammatilist struktuuri laastavad vene keele mõjud. Me peame koos nende vastu välja astuma, õieti öelda me vajaksime niisugust keele, puhastamiskampaania, mis selle sajandi teistkümnendatel aastatel eesti keeles tegi euroopaliku keele. Nüüd me läheme ju tagasi Euroopasse ja meil peab olema kaasa võtta oma omapära, säilitanud puhas eesti keel. Teie saite siin täna selliste raadiokonverentsil, kõige suurema aplaus aga esinesid kõige suurema kriitikaga meie aadressil. Kuidas te seda seletate, et mu kriitika aplausiga õigeks tunnistati, see õieti öelda annab mulle lootust, et inimesed, kes töötavad sõnaga mõistavad eesti keele puhastamise vajadust, ei ole ma täiesti kindel, et ka raadiotöötajad ise peavad jälgima oma keelekasutust. Täpsemalt kui seni.