Kui kogu rahvas Veebruari lõpp 40 aastat tagasi oli Eestimaal päikesepaisteline öösel paukus külvel pakane, aga päeval valitses suur sula loodustõotas varajast kevadet ja polnud midagi imestada, et juba küünlakuus oli kujunenud ajalehtede keskseks teemaks ees ootav kevadkülv. Rahvale oli vaja leiba ja leivakõrvast. Seepärast ei tohtinud ükski hektar põldu jääda sel kevadel täis külvamata. Sõda oli külad meestest hõredaks teinud. Suurt puudust tunti hobustest ja põllutööriistadest. Seemedki ei jätkunud, igal pool oli tarvis aegsasti oma jõud ja vahendid üle vaadata ning vajaduse korral ka ümber jaotada. Tööstusettevõtetele anti ülesanne valmistada uusi põllutööriistu ja remontida olemasolevaid. Kuigi seiklusest tänapäeva mõistes, siis veel ei räägitud. Esmase kollektiivse töövormina propageeriti talguid millest pidid eriti jännis üksikmajapidamise tõhusat tuge saama. Niiet valmistuda hoolega rahumeelseks tööks. Kuigi sõda käis veel omasoodu. 40 aastat tagasi avaldatud sõjateates oli muuhulgas öeldud. 24. veebruari jooksul lõid meie väed Samlandi poolsaarel Königsbergist Loode-pool tagasi vaenlase jalaväe- ja tankirünnakud. Samal ajal pidasid meie väed Königsbergist edela pool lahinguid vaenlase Ida-Preisimaa grupeeringu hävitamiseks ja vallutasid asulad. Ecker Kuhnen langendur, Kvischen, Pervanden, Schüüne Berg, Rauspa, antiiken, vill, tarben. Tantsigist lõunas ja edela pool vallutasid meie väed pealetungi lahingutega. Asulad Sironsnu maks, hausen, Volbrandobo ossovo sammusch, Klootnia krossi Jentsik, mossin Steinberg, Stredsin krundi seadsi. Jätkusid heitused vaenlase sissepiiratud garnisoni hävitamiseks. Veel räägiti selle päeva sõjateates lahingutest Preslow piirkonnas ja Doonau põhjakaldal Comarnost ida pool. Teistes rindelõikudes märgiti luuretegevust ja kohaliku tähtsusega lahinguid. Näis, et sõda on nüüd Eestimaast väga kaugel, sest teati vähe või teatud üldse vaenlase grupeeringut Kuramaal. Tegelikult oli see küllaltki ohtlik ka Eestimaa jaoks, kuna sealt võis tulla noahoop selga. Ja just 40 aastat tagasi läksid Eesti sõjamehed sõjateele Läti ja Leedumaa poole hävitamaks grupeeringut Kurland, kelle ülemad ei tahtnud mõista, et nende mäng on mängitud. Sõda nõudis veel arvukalt ohvreid ja seda mitte ainult reavõitlejate ja noorema ohvitseri koosseisu hulgast, kellel tuli seista nii-öelda nina vastu lina. 20. veebruaril 1945 teatasid ajalehed Nõukogude armee noorematest väejuhtidest ühe andekama kolmanda Valgevene rinde juhataja armee kindral Ivan Tšernjahovski surmast. Ta oli saanud raskesti haavata lahinguväljal Ida-Preisimaal. Nüüd taas Eestimaale võib öelda, et 1945. aasta veebruarikuuks olid esimesed sammud vabariigi rahvamajanduse taastamiseks astutud. Kõik allesjäänud ettevõtted töötasid täie pingega, kuigi oli suuri raskusi tooraine ja materjaliga, aga ka soojus ja elektrienergiaga. Selle kõrval oli hakatud tegema ettevalmistusi sõjatules hävinud vabrikute ja tehaste taastamiseks. Elu hakkas tagasi tulema Kreenholmi manufaktuuri, balti manufaktuuri ja veel mitmete teiste suurte ettevõtete varemetesse. Tellingutes olid 1941. aastal ära põlenud balti jaamahoone varemed. 14 10. jaanuaril 1945 kirjutas Rahva hääl Estonia teatri- ja kontserdihoone taastamisest. Talvisel tööperioodil tahetakse koristada prügist ja rusudest kõik ruumid. Koristamistööde lõpetamisel alustatakse põrandate valamise, siseseinte püstitamise ja krohvimistöödega korda on seotud endise teatri restorani ruumid, mida näitlejad kasutavad praegu sööklane. 28. veebruaril 1945 avaldati ajalehtedes materjale Estonia taastamisprojektide võistluse tulemuste kohta. Varemetes majad, mida oli võimalik taastada, anti üle ettevõtetele ja organisatsioonidele ehitate uuesti üles saate elamis või tootmispinda. Varemete koristamisega oli alustatud juba 1944. aasta sügisel korraldatud hoogtööpäevadel. Ent suure töö päris algus seisis veel ees. See läks lahti 1945. aasta kevadel enne maipühi ja kestis raugematu hooga mitu sõjajärgset aastat. Kuid veebruaris 1945 oli iga töökollektiivi põhiprobleemiks õige rütmi kättesaamine, tööviljakuse suurendamine, tootmisplaanide täitmine. Peamist hooba seatud eesmärkide saavutamiseks nähti sotsialistlikus võistluses. Kuid esialgu ei tahtnud võistluse asjad mitte kuidagi edeneda. Ei olnud kogemusi, organiseerijaid ei olnud töölistel, keda tuli võistlema organiseerida. Kui lugeda 40 aastat tagasi ilmunud ajalehti, siis on sotsialistliku võistluse organiseerimise probleemid nendes alati esiplaanil. Muidugi oli brigaade, kes innukalt omavahel võistlesid. Eriti nakatas võistlusvaim noori siia nüüd ka väike meenutus kild praeguselt Tallinna tänavavalgustuse elektrivõrkude direktorilt Ülo Västrikult. No 44. aasta oktoobrikuus ma astusin tööle Tallinna meresadamasse ja kuna ma olin lõpetanud Tartu tööstuskeskkooli, määrati mind Noorte brigaadi brigadiriks, brigaadis oli seitse meest ja mina olin kaheksas ja meie ülesandeks oli siis valmistada mitmesuguseid puitkonstruktsioone ja detaile, mis läks siis kõik põhimõtteliselt merelaevanduse hoonete taastamiseks ja taburetid põhiliselt Nõukogude armee tarbeks. Töötingimused no võrreldes tänapäeva töötingimustega tunduvad muidugi viletsamad, meie näiteks töötasime sakslaste poolt maha jäetud barakis kus loomulikult ei saanud õiget soodust olla õiget valgustust, jaga ootus tehnilisi tingimusi, noored tegid tööd entusiasmiga ja kellelegi ei tulnudki mõttesse, et võib kergemini midagi saavutada, kuna me olime raskustega harjunud, sest teda oli käimas raske oli toiduainetega ja küttega ja teatavasti Tallinn oli ju kannatada saanud pommirünnaku läbi. Elamistingimused olid võrdlemisi rasked. Vahepeal toimus suur sotsialistlik võistlus Üle-Eestilise Noortebrigaadide vahel austava rindebrigaadi nimetuse saamiseks. Ja nõukogude armee aastapäeva puhul, 23. veebruaril omistati kysis Ellgaanüü linnakomitee poolt või isegi keskkomitee poolt, täpselt enam ei mäleta. Kahele Tallinna brigaadile rindebrigaadi austav nimetus. Üks oli siis meresadamalaudseppade brigaad, mida juhtisin mina ja teine oli siis Tallinna Masinatehasebrigaad, keda juhtis seltsimees kullerkupp. Tööväliselt me tegelesime isetegevusega, ma mäletan, ma käisin laulukooris, Ma mäletan, ma tantsin rahvatantsu, isegi raadio olid väga vähestes perekondades tol ajal. Ja seetõttu sisustasime oma vaba aega niimoodi valmistasin de õppima asumisele ja 45. aasta augustikuus toimusid eksamit kindlasti saal tehnikumis ja ma läksin siis õppima. Uus töösse suhtumine ei tekkinud loomulikult üleöö. See nõudis aega ja teadlikkuse kasvu. See nõudis ka sihikindlat kasvatustööd töötajate hulgas. Omamoodi jõudude ülevaatuseks kujunesid paljudel elualadel kokku kutsutud nõupidamised, konverentsid ja kongressid, mida 1945. aasta esimeses veerandis oli arvukalt. Nimetagem siinkohal olulisemaid. 11. jaanuaril tulid kokku metsatööstuse töötajate esindajad. Seitsmeteistkümnendal jaanuaril peeti põllumajandustöötajate ülevabariigiline nõupidamine. 28. jaanuaril algas Eesti NSV intelligentsi esimene konverents. Viiendal veebruaril oli Eesti NSV keha kultuurlaste aktiivi esimene ülevabariigiline nõupidamine. 28. veebruar oli Eesti NSV noorsooesimese kongressi avapäev. Kolmandal märtsil alustas tööd Eesti NSV naiste kongress. 29. märtsil tuli kui talurahva esimene kongress. Kõigil nendel kokkutulekutel olid kesksel kohal kasvatustööprobleemid, mille edukast lahendamisest sõltus edasiminek kõigis eluvaldkondades. Kui palju oli inimeste teadvuses siis veel seda vale ja laimumürk kil, mida sinna oli süstitud kodanlikus Eestis ja fašistliku okupatsiooni ajal? Tuli aidata inimestel sellest vabaneda, et nad puhta südame ja siira sooviga lööksid käed külge eesootavale hiiglaslikule üles eitavale tööle. Tuli aidata inimestel jõuda äratundmisele, kui suurt kahju on tekitanud eesti kodanlikud natsionalistid oma nõukogudevaenuliku propagandaga. Ja kui palju kahjulikku võib veel sugeneda, kui sellele ühtse rindena vastu ei astu. Ta on väga selge hinnangu andis intelligentsi esimesel kongressil kodanliku natsionalismi-ile oma ettekandes. Partei keskkomitee esimene sekretär Nikolai Karotamm. Kodanlik natsionalism on surmavalt ohtlik kõik eesti kultuuri arenemisele. Ta on kultuurile ohtlik kui vähktõbi. Ja see vähktõbi on tarvis välja arstiga. Kodanlik natsionalism on eriti ohtlik poliitiliselt, sest ta püüab eraldada eesti rahvast teistest Nõukogude liidu rahvastest eeskätt vene rahvast, kellega eesti rahvast ühendavat kauaaegsed, elulised sidemed ühise võitluse ja tööalal. Ta püüab eesti rahvast isoleerida teistest rahvastest, sulgeda teda oma kitsasse õue aeda. Ta taotleb Eesti poliitilise sõltumatuse likvideerimist. Eesti allutamist reaktsioonilisele imperialism, millel tema sõltuvusse seadmist reaktsioonilistest impi realistlikest maadest fašismist. Töö käis, elu edenes kõigis raskustes, sellest hoolimata oli tahet, oli entusiasmi. Ja taas näitas meie noorsugu oma head pealehakkamist. Meenutus kild praeguselt personaalpensionärilt Voldemar lehelt, kes 40 aastat tagasi töötas komsomoli Läänemaa komitees ja hiljem palju aastaid oli parteitööl. Komsomoli esindajaid oli, oli enamus volinikest, kes käis kõigi aktsioonide läbiviimisel, võtame alates viljavarumise eest ja, ja kevad külvist ja eriti väga tähtis oli seal all metsavarumine. Kuna rahvamajandus vajas puitu ja siis sellega tegelesid isegi valla kogu komsomoliorganisatsioonid väga aktiivselt tol ajal vallas kommunisti oli vähe ja komsomoli arvestati kui, ütleme, komsomoli maakonnakomitee esindaja tuli valda kohe kutsuti nõupidamisele ja koosolekule ja ja arutati küsimust temaga ja sellepärast, et meie olime partei poolt instrueeritud täielikult partei poolt antud volitused ja me pidime kõiki asju tol momendil, mis oli kõige tähtsam. Pidime ka eriti kaasa aitama tolleaegne valla kaader, kõik selle asja ilusti sai paika panna, mina mitmel pool aitasin kaasa parteiorganisatsiooni tugevdamisele, partordid, valla töötajad olid ka noored ja, ja ilma mingi suuremate kogemusteta. Tuli tuli ka selles osas abistada matk Hiiumaal Emmaste vallas. Paar-kolm kommunisti rääkisin, saime nii kaugele, nii et parteiorganisatsiooni tugevdada. Ridalas ja Noarootsis ja parteiküsimustega tuli tihtipeale nagu öelda, rinda pista. Põhiülesanne oli jah, komsomoliorganisatsioonide taastamine. Et vanad arvele võtta, sõrmevallas oleks noorteorganisatsioon, ütleme esindaja, kes läks, oli seal kaks-kolm päeva või nädal aega paigal ja moodustas seal konsu laulantsiooni. Kes oli sekretäriks, sai valitud, tegutseti maakonnabüroole ja sellele sai siis antud täielikult instruktsioonid, kuidas ta siis peab vallas abistama ja missugused põhilised ülesanded ees seisavad. Kõige raskem võis olla ideoloogiline töö. Paljud arvasid, paljud kartsid, et võib tulla veel midagi muudab. Ja et seda kõike inimesele selgeks teha, see oli, see oli suur töö. Muidugi, küsimus ei ole väga palju. Kuidas siin elatakse, kuidas seal mis asjad, kolhoosid, miks neid organiseeritakse? Selles polnud tollal midagi iseäralikku, et komsomoli organisaatorid täitsid partei antud ülesandeid ja aitasid Kaasa parteiorganisatsioonide loomisele. See oli aeg, mis nõudis igaühelt tööd mitme mehe eest. Eriti pikad ja töörohked olid siis partei ja nõukogudetöötajate päevad. Operatiivset lahendamist nõudsid sajad ja sajad küsimused. Ja niimoodi oli see kõikidel juhtimistasanditel mõni sõna vabariigi valitsuse, Eesti NSV rahvakomissaride nõukogu tööstiilist. Tol ajal meenutab Lembit Lüüs, kes 1945. aastal oli toiduainetetööstuse rahvakomissar. Kõik küsimus otsustati rahvakomisjon nõukogu täiskogu koosolekul, kõik rahvakomissarid, kes olid kohal Tallinnas viibis, need võtsid sellest osa ja peab ütlema, et rahva komis õu töötas väga-väga operatiivselt. Einer oli rahvakomisjoni esimees ja ta oli ka nii hästi sõnakas mees ja, ja väga operatiivne mees 44. aasta lõpul. Asudest taastamistöödele ei olnud tunda, siin meil ametkondlike barjäär mõnel rahva komis Raadil või mõni ettevõttel on mõnda materjali vaja ja tal omal ei olnud seda siis, kui seda kusagil teises rahvakomissariaadi süsteemis või mõnes ettevõttes oli, siis seda sai päevapealt ilma mingisuguse hävitmata. Seda rahvakomissarid ise olid nii vastutulelik üksteisele, kui üks kaebas teisele, et mul puudub seda või aitame siis igal aja alati teine rahvakomissariaat aitas, teist andis, mis tal võimalik anda oli ja teinekord kui ei olnud rahvakomissari kokkuleppel jõudnud, seal sai pöörata Rahva Komissarov esimese NSVL Veemiale poole, sõimer alati andis korralduse anda, mis oli sellepärast, et siin ja seal ettevõttes eriti metallidest oli puudus, teinekord torutust oli puudus ja kui kusagil võttes seisis neid või oli mingisugune tagavara kusagil siis kergesti saime jahil maja viitmat saime, nii et niisugust ametkondliku barjääre nagu praegu on, et et kirjavahetus käib tagasi mitu kuud, kui ennem kui asi liikuma hakkab, seda sel ajal ei olnud, seda. Need küsimused otsustas päeva pealt ja kiiresti ja sagedasti ka ilma mingisuguse paberi vormistamata. Tähendab vormistas küll ettevõte, kes andis, saatis saatekirja, ettevõte, kes vastu võttis, tõendas, et ta on vastu võtnud, tasus selle materjalist, aga muud kirjavahetus sagedast ei olnud mingisuguseid. See ei tohiks kõlada ette heitena praegustele süsteemide vahelistele suhetele, mis on paljude määruste ja eeskirjadega reglementeeritud. On ju majanduselu ja muudki eluvaldkonnad kümneid kordi ulatuslikumaks ja keerulisemaks muutunud. 40 aastat tagasi lihtsalt teisiti ei saanud. Et meie vabariik vajas tõhusat abi väljaspoolt rahvamajanduse taastamisel ja ideoloogilise töö korraldamisel, moodustas Üleliiduline kommunistliku bolševike partei keskkomitee oma otsusega 11.-st novembrist 1944 KB keskkomitee Eesti büroo, mis tegutses 1947. aastani. Büroo eesotsas oli alguses Nikolai Shattalin, hiljem Georgi perov. Eesti NSV-st kuulusid büroo koosseisu kõigepealt Nikolai Karotamm ja Arnold Veimer ja siis veel mitmed teised. Eesti büroo aitas vabariigiorganitel välja arendada tugevat koostöösidemed vennasvabariikidega, mida esimesel nõukogude aastal veel teha jõutud. Paljudki valusad probleemid lahendati büroo abiga kiiresti. Nüüd meenutusi ühe tööstusharu taastamisest. Jutt on toiduainete tööstusest ja rääkijaks taas Lembit Lüüs. Alguses väike loetelu. Väga olulisi purustusi ei olnud, oli purustatud endine prantmani šokolaadivabrik, seal Sakala tänaval oli maha põlenud Tartu maanteel kaunis alguses endine Genowceri kompvekivabrik, kõige suurem leivata Endel Rotermann, leiva tehes oli korras tainas üldse ennem sõda oli umbes 40 leivatehast leivatööstust, mitte tehast, vaid nendest oli umbes üks 36, seitse oli Tallinnas ja üks kolm-neli olid nõmmel aretatud, kõik pisikesed, nii kahe kolme ei töölisega töötas mõned toolid ka üldse peremees oma perekonnaliikmed töötas, tundsime huvi ainult suuremate vastu ja need siis olid ka terveks jäänud leiba või seal tegema hakata nendes kõigis, kui, kui nüüd tööjõudu on ja ja jahu on need nende pärast ei olnud muret. Lihakombinaat oli Tallinnas üks ainukene sõnaga, samas kus praegune lihakombinaadi see oli, ennem kodanluse korraga kuulub osaühisus liha ekspordile. See oli terve siis piimakombinaat oli Tallinnas vöörid, piimatööstus ainuke, mis oli Jakub seal tänaval, see oli ka terve ja selle me panime üsna varsti käima kompvekivabrikutest Cave oli terve, mida hiljem nimetati, nimetasime ümber Kaleviks, siis oli jahu tänaval Klaussonist kompvekivabrik küllalt suurtööstus töötab ka praegu veel, see oli terve. Ja siis Reola, Pärnu maanteel sai ta ümber nimetatud karamelli võtab praegu Kalevi Tsehhile suuremat kohalikku tööstust, neid oli tainas, enne sõda oli umbes 12 13 tööstust, need olid põhiliselt väiksete, teised nende vastu erilist huvi tundnud, osa olid okupatsiooniaeg, tooraine puudus, raid, nendest tegevuse lõpetanud suurt kalatööstust kombinaati ei olnudki, ennem seda väiksed kala töötlemise, põhiliselt kilusoolamise punktid. Suuremad nendest olid terveks jäänud suurem kahjumis Tallinnal toidan tööstusettevõtete alal oli kindlasti taina külmunud purustamise ainukene külmune tainas asusadamas ja see oli täielik purustatud, nii et sel ajal meil tainas üldse mingisugust külmu nüüd ei olnud enam järele jäänud. Nii et seda me tulime, hakati hiljem siis tegema ja tuli kiiresti tegema hakata ja kuna uue hoone ehitamist ei olnud nii kiiresti mõelda sellest, mida kaitsja saatusele võtsime, kohe ette Tombi tänaval endine linnatapamaja. Ja kuna me arvasime, et seal me niikuinii loomi tapma enam ei hakka, siis seal tapamaja isoleeris, mis eest ära panime külmetusseadmed sisse ja juba 44. aasta lõpuks oli juba nii ärapärane külmhoones oli meil olemas, oli raskused, kõige suurem raskus oli transpordi küsimus. Kuna masinaid oli vähe bensiini ei saadud nõukogude tagalas nii palju juurde tuua, kui vajadused põhiliselt Leosed toimusid sõjaväele ja sõjaväe jaoks. Nii et transpordi suuri raskusi. Aga me siiski kuidagimoodi ikka elasime ja peab ütlema seda väga sagedasti abistasid neid ka sõjaväeosad, kui häda suurel leivatööstusel mäletan, tihtipeale sai sõja valvekas palutud ja nad andsid meile bensiinileiba, saaks välja vedada. Hiljem läks masinate osas läks kergemaks 45. aastal pärast seda, kui Kuramaal purustati sakslaste grupeering, meil õnnestus saada kokkuleppele rinde tagalaülemaga. Ja ta andis meile üle salduse trofeed masinate baasil salduse linna. Lätimaal oli koondatud sakslaste poolt maha jäetud veomasinad. See oli tohutu suur park, trofeemasinapark seal oli, võib-olla mitu 1000 masinat oli tuli, sõjaväel oli kohustusi utiili üle anda, aga kuna see oleks väga palju tegemist rutiili andmisega, saime nii kokkuleppele. Tagalaülem andis meie ministeeriumile Truffe'i autode pargi tingimusel et meie võtame sealt, mis meil sobiv ja vajalik on ja ülejäänu anname süle. Utiili annab, saatsime operatiivgrupid välja, sa oled tõesti väga palju masinaid mõhilistolt diisel maininud suured teisel masinal. Kahest-kolmest masinast tehti uus masin ja me saime siis mitukümmend täiesti korras, diiselmasinad saime aga ülejäänud osad vaid tagavara osadeks, siis selgus, et seal mitte ainult veomasinad ei olnud, palju oli sanitar masinaid, tervishoiu rahvakomisjonis, viiul, riiuli, lihtsad sadama mehed välja, vaadake järele Mistel sobivat sanitaarmasinat, võtke omale silmis hiiul lasi sealt alt tuua tervishoiu rahvakomissar mitukümmend sanitaarmasinad, siis oli sinna kokku aetud väga palju tuletõrjemasinaid WTC tuletõrjemaitset, Läti tuletõrje- maitsenud, kust need kõik olid pärit. Siis ma rääkisin tuletõrjemeestele, et seal on tuletõrjemasinaid, lambaid, tuletõrjemasinad, garantii, et üks ja teine organisatsioon Eestis, kes masinaid tahtsid taga roosasid sai antud neil võimalus sealt võtta, need me saime sealt, vabariik sai väga palju masinaid, väga palju tagavara osi ja kui kõik lõpuks tehtud ja see koor sealt baasist ära võetud. Saldusel linnal tekkis huvi, et ta tahtis omale ka seal saada. Ja lõpuks need ülejäägid, mis ülejäänud, andsime üle siis salduse linna täitevkomiteele, jälle tingimusega, et pärast lehe vajalikke autode ja siis tagavara äravõtmist. Ülejäänud osa annab utiili ära, nii et meil sellest utiili andmise kohustusest saime vabaduses ja niimoodi. Nii et seal me saime transpordiga, saab jalad alla. Rahva varustamine oli mõistagi probleemide probleem. Kuigi toiduainete tööstus oli sõjast väikese valuga välja tulnud oli raskusi nendegi kaupadega, mida elanikkond pidi toidukaartide järgi saama. Kui tihti tuli väärtuslikke produkte asendada vähem väärtuslikega osa toiduainetest jäi üldse saamata, mis niigi tagasihoidlik operatsioonide juures ennast kohe tunda andis. Huvitav on lugeda nelja aastakümne järel Tallinna linna täitevkomitee protokolli 10.-st aprillist 1945 milles on otsus elanike varustamise kohta töötava rahva püha esimese mai puhul. Kuulakem. Kaubastatakse välja antud toidukaardid täies ulatuses jahilinemata, välja arvatud suhkur, mida kaubastatakse erikorralduste alusel. Selle täitmiseks on välja kuulutatud rasvaine. Terve kuu kogus kõigile tangaine terve kuu kogus kõigile laste suhkrukaardi alusel müüakse pakikesi, mida valmistab KV 2000 tükki. Sisaldavad 100 grammi šokolaadikompvekke ja 200 grammi biskviit. Ja veel mis pühade puhul. Soola 400 grammi kõigile tikke kolm doosi kõigile pesupulbrit, üks pakk kõigile niiti, üks rull kõigile nõela lõnga, üks kera kõigile viina 0,75 liitrit, kõigile väljon kuulutamata liha isegi märtsi teise poole eest, samuti aprillikuu terves ulatuses, mis tingitud liha puudumisest samuti puuduvad asendavad ained. Kuulaja kas mäletad neid maipühi? Esimene organisatsioon, mille juhtivad organid pärast sõda valiti demokraatlikul teel salajase hääletusega oli ametiühing. Teatavasti olid partei ja nõukogudeorganid ajutiseks lihtsalt kohale määratud. Eesti NSV-s tegutses 1945. aasta alguses 16 harukondliku ametiühingud, keda disid Keskkomiteed. Ülevabariigilised seisis ametiühingute eesotsas tollal Eesti NSV ametiühingute kesknõukogu. 1945. aasta märtsis toimusid kongressid ja konverentsid harukondlike ametiühingutes. 23. aprillil aga astus kokku Eesti NSV ametiühingute esimene sõjajärgne kongress. Nüüd mõned meenutused Ferdinand Eisen neilt, kes 40 aastat tagasi oli ametiühingute kesknõukogus juhtival tööl mis oli ametiühingu tegevuses kesksel kohal. Üks peamisi ülesanded oli muidugi sotsialistliku võistluse arendame selles olukorras ja sellega kaasa aidata ka meie rahva majandus, et aasta on riigi kaitsevõime tugevdamisele. Teine probleem oli töötajate elukondlikud murret. Sõjajärgses Eestis oli need küsimused ju väga rasked ja väga palju tuli siis tegeleda nende küsimustega kuidas inimeste töö ja elutingimusi vähegi dollarist inglisparandada. Ka palgaküsimuste korraldamisega oli ameti andmetel kõvasti tegemist. Kolmas küsimus oli muidugi poliitiline selgitustöö sõjajärgses olukorras fašistliku okupatsiooniaegse laimukampaania ja hirmukampaania järelmõjude vastu võitlemine Nõukogude korra ja nii-öelda selgitav nõukogude demokraatia olemuse selgitamine. Sest et esimene nõukogude aasta oli igatahes just nagu teate, väga lühike. Sellele järgnes kolm ja pool aastat okupatsiooni. Need poliitilist selgitust ja selgitustöö. See oli vast üks nii kõige kolmas, kõige olulisem. Ja mis palju vaeva ja nats. Ja muidugi tuli siis ka kõik see, mille järgi me ametiühingud. Kõigepealt tunneme kultuuritöö, pioneerilaagrid, puhkekodud. Sõna tõsises mõttes nagu klubisid õieti ei olnud, esimene, mis me Eesti ameti, kes nõukogu endale võttis ja taastas, oli Trumpi klubi seen endine mustapeade klubi ruumides, pikal tänaval. Temal loodi sellisena juba 40. aastal Tombi klubi nime all. Ja siis me peale sõda taastanud ametinimetajat, et ja seal hakkasime siis juba ka laulukoori taastamisega maa, tegelesin neil kuni kongressini Eesti NSV ameti, kes organisatsioonilise osakonna juhatajana ja siis nende kongresside ja nendega vahetult seotud. Ja esimesena tuli siis minu juurega Karindi ettepanekuga selle klubi juures kooli organiseerida. Ma mäletan. Ja sealt sai siis ka alguse, aga meil tuli seda ruumi jagada näiteks raadioringhäälinguga või raadiokombel, sellised ühtegi saali neil ka ei olnud, kus raadiosaateid korraldada. Estonia oli purustatud sõjas. Ruumikitsikus oli ka tohutult suur ja kasutati kõiki vähegi millekski sobivaid ruume ja punanurka. Selleks, et inimestega kokku saada või koosolekut teha, avasime nädala ametiühingu kooli, see hakkas tööle selles samas Tombi klubis pikal tänaval. Kas kogu aega pikka aega oli ametiühingu kooli direktoriks? Ader? Ta rääkis nii soome ja eesti murran natuke pisut aktsendiga segamini, aga see ametikool ja see kuulus minu resoori, ma olin seal lektoriks ühtlasi kogu aeg. Ja siis tema komplekteerimise ja tema töö korraldamisega olin ma küll seotud ja ja, ja varsti avati Moskvas kõrgema ametiühingute kool, kuhu me ka oma inimesi saatsime. Kui palju sinna sai saadetud, praegu pääst ei mäleta, aga igatahes kõrgemad Moskvasse ma käisin isegi meie inimesi sealgi seal õppisin neid külastamas, neid vaatamas, seal. Taastamise juure jah, asuti, asusime ka kohe. No üks esimesi pioneer laagreid, mis ameti kesknõukogu enda hoole all oli ja siis mis minule vahetult siis minu alluvus kuulus. Kuna ma olin sellel esimesel kongressil valitud, siis kes nõukogu esimehe asetäitjaks? Esimene oli muidugi Vääna-Jõesuu pioneer, laagri taastamine. Seda tegime tõesti inimestega aktiivi korras väljasõitude ikkagi, kes, nagu töötajad ise ametiühingutöötajatega esimene laagri vahetus saigi avatud. Niisuguses olukorras, kus ta päris korras veel üldse ei olnudki, oli isegi nurinäide, aga noh, nii nagu sõjajärgsel kiiruga ja tolleaegset materjali nappuse juures võimalik oli me siiski asuvale avasime seal laagri puhkekodud, olite kõvasti sõja ajal kannatada saanud ja ma käisin selles küsimuses ministri nõu esimehe asetäitja kressi juures et saada tagasi mõned puhkekodud ja sanatooriumis enne sõda ameti kätes olid olnud Kress vastast tol ajal väga lihtsalt ja sõbra jutuajamises, et 40 50 protsenti kõigist pinnast on hävinud ja kui te midagi tahate tagasi saada, siis üle nelja, 50 protsendi meil ei ole võimalik, trahvi andagi, täpselt ei mäleta. Juvist Pärnus hakkasime kõigepealt peale Pärnu puhkekodu taastamisega. Pärast Eesti NSV ametiühingute esimest sõjajärgset kongressi, mis toimus 23.-st 25. aprillini jätkus siis ametiühingud, töö, nisugune, organisatsiooniline ja, ja ka miteeris poliitiline konsolideerumine. Ja siis umbes nii poole aasta pärast võtsime siis kokku valitud Eesti NSV ametiühingute kesknõukogu pleenumi teisest neljanda augusti 1009 45. Seal oli siis sotsialistliku võistluse arendamise küsimus, esimene, nagu ma mäletan, ettekande tegi siin tolleaegne ameti, kes nõukogu esimees Leonhard Illisson. Teine küsimus oli ametiühinguorganisatsioonide töö seoses tööliste teenistujate elu oluliste tarvidust rahuldamisel ja elu. Ja kolmas oli siis Eesti ametnike organisatsiooni organisatsioonilise töö seisukord ja järjekordsed ülesanded, kus siis ettekande selles küsimuses tegin mina, kes siis olin ka esimehe asetäitja ülesannetes. Siia juurde veel nii palju, et sõjajärgsetel aastatel etendasid ametiühingud olulist osa Töökollektiivide ühteliitmisel ja häälestamisel. Kuna paljudes asutustes ja organisatsioonides siis veel parteiorganisatsioonid puudusid. Meie põgus tagasivaade 1945. aasta algusesse suutis haarata vaid üksikuid valdkondi. Kuigi raskusi ja puudusi oli palju, oli ometi elu siis sisukas ja muutus iga päevaga rikkamaks. Ja nagu ikka ei sündinud uus võitluseta. Klassivaenlased ei istunud käed rüpes. Nad röövisid rahva vara, tapsid uut elu, ehitavaid, rahulikke inimesi. Kuid see võitlus oli nende jaoks lootusetu, sest uus peab võitma ja võitis ka 40 aastat tagasi.