Kui kogu rahvas Täna sa mind jälle saadad sõtta. Õnn, et jääv kord saabuks vägiteost. On nii mõistmatult valus võtta kätsu pärisevast kitsast peost. Tulen tagasi, miks peakski surma iga sõdur saama sõjatee? Korde õnne 1000 küllast hurma sinu seltsis tahaks tunda veel. Lausumata sõnad jäävad suune, vedur huikab, algab rindesõit. Läbi veebruari niiske tuule kajama jää, tule kaasas, võit. Ning kui kodulinn jääb selja taha kõigest südames, vaid armas seos vagunis supilt. Nagu raha kuldset, hoian robelises peos. Kuuldud värsid olid 40 aastat tagasi üliväga päevakohased ja siis Ralf Parve nad kirja panigi. See oli uue sõjasõidu alguses, mis viis Eesti korpuse sõjamehed sünnimaalt taas eemale kuhu seda teadsid esialgu ainult kõrgemad ülemused. Mis siis imestada, et enne ratastel asumist liikus meeste seas mitmesuguseid kuuldusi ja tehti rohkeid oletusi. Tasapisi loodeti sattuda kõige põnevamal suunale, see on Berliini suunale. Oli ju strateegias võhikule Ki selge, et peatselt peab algama pealetung fašistliku rassi pealinnale ja et see jääb selle sõja viimaseks suurrünnakuks. Kuskilt oli lendu lastud isegi kuuldus, et Stalini käsul pidavat Berliini ründama üheskoos kõikide Nõukogude rahvuste esindajad ja eriüksustena. Alust seal kuuldusel muidugi polnud. Õigemini ilma mingi käsuta olid punaarmee väekoondised niigi paljurahvuselised ja nagu hiljem võime tõdeda, olid Berliini vallutajate hulgas ka eestlased. Meie sõjameestel tuli lahingusse astuda sünnimaale hoopiski lähemal Kuramaal kuhu olid klammerdunud fašistliku armeede grupi nord suured jõud, kes moodustasid omaette väegruppi Kurland ja kes Hitleri käsul pidid küünte ja hammastega seal oma positsioone hoidma. Armeede grupi nord juhataja kindral Sõrner põhjendas seda oma käskkirjas järgmiselt. Praegusel etapil peetakse võitlust Saksamaa kui kindluse pärast, kuid igal kindlusel on oma väliskindlustused või eelpostid. Need on kui lainemurdjat, mis pidurdavad vaenlase survet nõrgendavad ja killustavad tema jõude enne kindluse vallideni jõudmist. Kullamaa on meie idapoolseim eelpost. Olen kuulnud arutlusi, et sakslastel polnud Kuramaa kotist nagunii kuhugile pääsu. Milleks siis veel need ohvriterohked, lahingud, pealegi kui sõja lõpp juba silmaga näha. Nii lihtne see muidugi polnud. Kurama kott jäi mere poolt avatuks ja 1944. aasta lõpus oktoobrist detsembrini toodi Saksamaalt kuramaale rohkesti täiendavaid reserve kuni 1000 meest päevas. Peale selle veeti juurde tohutul hulgal sõjavarustust. Ja seda mitte ainult selleks, et Kuremale püsima jääda vaid hoopiski suuremaid eesmärke silmas pidades. Sel ajal, kui Eesti sõjamehed koondusid tähte positsioonidele Kuramaa grupeeringu vastu käisid ägedad lahingud vaenlase tugevate jõududega Ida-Pommeri alam ja ülemSileesia ning Ida-Preisimaa territooriumil. Seal tuli punaarmeel sõna tõsises mõttes igat jalatäit maad võita raskete ohvrite hinnaga. Kuramaa polnud Ida-Preisimaast kuigi kaugel. Kui meie väed oleksid seal passiivseks jäänud, oleksid hitlerlased päris kindlasti püüdnud läbi murda Königsbergi grupeeringu hävitamisega tegelevate punaarmee vägede tagalasse. Seepärast oli tarvis vaenlasele peale sundida rasked kaitselahingud, et tal puuduks võimalus oma strateegilisi plaane realiseerida. Nüüd pisut sellest, kui suured vaenlase jõud seisid seal kotis. Tukkumsi ja Liepaja vahel olid nõukogude väed blokeerinud ühtekokku 30 diviisi kahest fašistlikust väliarmeest. Mere poolt toetasid vaenlast arukad sõjalaevad, mis endistviisi Kurzeerisid Läänemere lõunaosas. Just laevastiku toetusel õnnestus fašistidel uusi üksusi ja sõjamoona juurde tuua. Olgu mainitud, et viimased laadungit jõudsid Liepaja sadamasse kaheksandal mail seega päev enne tingimusteta kapitulatsiooni. Punalipuline Balti laevastik tegutses küll aktiivselt, kuid tema jõud olid vaenlasega võrreldes nõrgemad. Tunda andsid rasked kaotused nendel aastatel, mil laevastik oli suletud Leningradi ja Kroonlinna ning osales aktiivselt Neevalinna kaitsel. Eesti korpuse diviisid olid pärast lahingute lõppemist Saaremaal koondatud Tallinna piirkonda ülesandega kaitsta meie lääne ja põhjarannikut vaenlase võimalike dessantide eest. Kuid siis tuli sõjasõit nüüd lehekülg suurtükiväe kindralmajor Karl Aru mälestuste raamatust. Neljandal veebruaril 1945 kutsuti mind korpuse komandöri kindralleitnant Pärna juurde. Jutt oli lühike. Valmistada suurtükivägi ette uuele rindele sõitmiseks. Kas korpuse koosseisus või eraldi, küsisin. Korpus väljub kogu koosseisus kurama suunas. Jõudsin ööl vastu üheteistkümnendat veebruari kähku sünnipaigas ära käia, et jätta hüvasti õdede sugulastega. Äkin öine visiitja lahkumisega, kiirustamine viisid kõiki häireolukorda, mis on lahti. Rahustasin nii palju, kui suutsin, et midagi erilist ei ole. Ees on sõjaaja tavaline asi, sõit rindele. Õed aina rippusid kaelas ja halisesid. 30 aastat tulid ära ja nüüd lähed jälle. Millal ometi see neetud sõda lõpeb ja sa tagasi tuled? Osutusin prohvetiks, kinnitades pingelise õhkkonna leevendamiseks. Kui sirelid õitsevad, olen tagasi, siis on sõja lõpp ja minu sünnipäeva peame koos. Tõepoolest, nii see kõik läkski. 11. veebruari hommikul askeldada siin juba Ülemiste raudteejaamas. Ešeloni korpuse sõjameestega veeresid teele, et ulatada oma lahinguis karastatud sõbra käsi lõunanaabritele Jaama ümbrus voogas rahvast, omaksed ja tuttavad saatsid õnnesoovide ja kingituse pakkidega teele lahkuvaid sõjamehi oli kirjeldamatult ülev silmapilk. 13. veebruari õhtupoolik võttis meid vastu Leedumaal Šiauliais. Saime sirutada pikast sõidust kangestunud liikmeid. Talve karge õhk kulus vaevatud kopsudele marjaks ära. Võib arvata, et uuesti kodust lahkumine kurvastas sõjateele asujaid, sest oldi ju omastega kohtutud või vähemalt oli nendega kirjaside loodud erualampolkovnik Peeter Kross, missuguse meeleoluga mehed teele läksid? Pluss hea tõtt, seda tuleb ära lõpetada. Ega siis lõppkokkuvõttes keegi ei saanud rahuldada sellega, et edasi on lõpule viimata ja mina näiteks ei saanudki vahepeal koju. Kodu oli Viljandimaal seal kaugel. Ja oli formeerimine meeste uuesti, väljaõppinud mina ei saanudki, maksti kodus ära, täi aga emaks Ainkontaktil, ta käis mind vaatamas. Loomulikult ei osanud keegi Tallinnas eželoni asudes ette arvata, kui ägedad lahingud veel ees seisavad ja et paljudest lahkujatest pole enam tagasitulijaid. 22.-ks veebruariks oli kogu korpus juba leedumaal Tšidik jai Ukryniai ja tapsijai piirkonnas ja arvati teise balti rinde koosseisu. Missugused olid korpuse ülesanded, sellest kirjutab kindralleitnant Lembit Pärn. Hitlerlaste hävitamise operatsioon oli Kuramaal planeeritud järgmiselt. Märtsi teisel poolel otsustati teha osaline operatsioon, anda hoop kahe laskurkorpusega, kaheksas eesti laskurkorpus ja 130. läti laskurkorpus ja kolmanda tanki korpusega autse rajoonist Kleinasi Bakalni ja viiks Traubi suunas et tõmmata enda vastu võimalikult rohkem hitlerlike vägede jõude. Ja siis pärast varjatud ümbergrupeerumist ning teede parandamist anda otsustav hoop kuraama grupeeringule. 1945. aasta maikuu esimesel poolel. Kuni maikuuni seisis peaülesanne selles, et takistada vaenlase tegevust mitte lasta tal teha rünnakuid meie strateegiliste jõudude tiivale, kes tungisid Berliini poole. 24. veebruaril kehtestati korpuses täielik lahinguvalmidusse kuid kohe siiski lahingusse ei mindud. Seitsmendal märtsil saabus käsk uude rajooni paiknemiseks. Rännaku korras liiguti 60 kuni 80 kilomeetrit ida, pooleteise balti rinde kesklõiku. Kümnenda märtsi hommikuks oli kogu korpus koondunud autse lähistele. See kant oli alles äsja vabastatud. Seepärast oli sapööride palju tegemist ümbruskonna timineerimisega. Lahingusse minekuks valmistuti hoolikalt. Lahingueelset tegevust meenutab nüüd tuntud pedagoog ja keha kulptuulane Helmut Multer kes 40 aastat tagasi oli õppelaskurroodu sanitaarinstruktor. See oli üks raskem periood, kevadine aeg, öössori külmad päeva sulatas, oli lund, pori ja pidevad sajud olid, olid lumesajud, olid, vaheldusid vihmasadudega. Nii et teed, kus me liikusime, orid nagu porimülkas läbipääsmatud. Et jõuda üldse Frandi lähedale, siis ehitati palkidest teid, mida mööda said autod sõita ja siis kahureid veeti neid mööda. Aga muidugi, jalgsirännak oli protees ikka mööda seda suurt purjed, saapad olid juba ise nii rasked, neid andis järgi vedada. Ja koha peale jõudes muidugi me jäime algul siis teise ešeloni ja hakkasime siis praktiliselt õppustega peale, kuna tuli kohaneda maastikuga. Maastik oli erinev sellest, kuidas me olime lahingut vedanud ja mehi ette valmistada, täiendust olime saanud juurde mehi, kes ei olnud üldse lahingutes varem olnud. Noored, kes olid mobiliseeritud ja oma esimesed lahingristsed pidid kuuremal vastu võtta. Säärased meil kestis paar nädalat niisugune tõsine lahingõppus. Ja kõigi sellel porisel ja märjal maastikul sest me ei olnud mägisel ega metsasel maastikul väetipidamiselt. Veliki Luki ümbrus on lage täitsa, aga siin oli metsamaastik meil ees, Saaremaa siin eestilahingud, Emajõe forsseerimine, Tallinnasse tulek, Need olid kõik hoopis-hoopis midagi muud. Ja eriti just, et ta oli soo ja märg ja pori. Kevadine korje, et kui pika leidsid ikka, siis ikka pori sisse. Kuueteistkümnenda märtsi õhtul said korpuse diviisid lahingukäsu. Kindralmajor Karl Allikase seitsmenda laskurdiviisi ülesandeks jäi korpuse pealöögi suunas 354. laskurpolgu ka esimeses ešelonis peale tungides läbi murda vaenlase kaitse Kleinase balt järve joonel hõivata Kaulatsi mõis ja jätkata pealetungi ska Jauni suunas. 249.-le laskurdiviisile kindralmajor Johan Lombaku juhtimisel tehti ülesandeks 925. ja 921. laskur põrguga läbi murda vaenlase kaitsest lääne pool balt järve ning arendada pealetungi tiiv muisutzeemsi suunas. Muide, meil tuleb Kurema sündmusi käsitledes korduvalt juttu Kaulatsi mõisast. Lätis nimetatakse seda kohta pisut teisiti, aga me kasutame seda nime niisugusena, nagu ta toona korpuse võitlejatele meelde jäi. Korpus alustas läbimurret kahe ja poole kilomeetri laiusel rindelõigul. Talle anti juurde kuus suurtükiväepolku ja kaks suurtükiväebrigaadi. Korpust pidid toetama veel ka kaks tankibrigaadi kuid kahjuks ei võimaldanud rasket maastikku tingimused esialgseid kavatsusi täielikult teoks teha. Nüüd aga pealetungi algusest nähtuna ühe pataljoni ühe roodu võitlejate silmade läbi. Ja erualampolkovnik Peeter Kross siis alles roodu komandör. No seal, kas seitsmeteistkümnendal märtsil valt teises servas on läti keeles järve parti järve ääres. Meie diviis oli nagu vasakul kaldal ja seitsmes diviis oli paremalt kaldalt minema meeste. Kulatsin kohe järve kaldal välja nagu paremal tiival. Milliseid pealetung algab hommikul? Ilm on niivõrd sombune, siis hakkas lund sadama. Ja see lumi oli nii tihe, et nähtavust praktiliselt ulatus mõne meetrini, ainult maastik isi oli turbasoo ja seal asus nagu vaenlase eelkaitse. Suurtüki tule ettevalmistus algas kell 13 ja kestis 30 minutit. Kuid kahjuks nagu hiljem ilmnes seoses just sellega, et see maastik oli niivõrd kinnine ja visuaalset vaatlust nagu ei olnud. Sisuliselt tuli tulistada pindrate järgi, mitte konkreetsete märkide järgi. Ja kui siis tuli rünnaku signaal, siis vaenlase tulepesad elustusid kohe. Nad olid turbahunnikute tagant ära maskeerunud, tulistasid lõhkemate kuulidega, Sõrve sääres. Kaotasid, hakkasid koha tulema küllaltki suured. Minu ruudus sai üks esimestena surma sai esimese rühma komandör Lütseb sabolütseb, kes osa võttis Tehumardi lahingust. Jaga pataljon, komandör langes major timmida. Tema hakkas nagu teostama juba ise visuaalset luuret, jaht hakkas binokliga vaatama, snaiperi kuutide tabas otsekohe-kohe surmavalt. Ega need Türgimised siis midagi vilju eriti kannud. Et tuli juba tiiva peale hakata siis mänge saatma teist pataljoni. Ja kui me ületasime selle eelkaitseliini ja jõudsime kaevikute joon, et siis oli juba ka õhtu käes. Mina ei tea, miks pärast see oli tarvilik, aga siis öösel tekkis suur manööver, piidiumid paremale tiivale. Hommikuks selgus, et ei olnud ikka tarvis siia tulla, läksime hommikuks uuesti tagasi. Muidugi kõhud tühjaks jäid ja puhata ei saanud. Ega see paremini järgmise päeva lahingutel loomingut ei joonud. Ja kui me siis nendest kaevikutest hakkasime läbi murdma, kuid nende kajutite ees olid ju maha võetud. Puutüved olid nii umbes meetri kõrgused ja kõik nad olid langetatud nagu meie suunas. Kes me pidime peale tungima. See iseenesest juba looduslikult ei ka teatava siukse kaitse. Aga mehed olid paljudes lahingutes juba ära karastatud ja meie siiski vallutasime need kaevikud ja jõudsime välja raudteele. Siis omakorda sõitis sisse lahingukordadesse soomusrong. Tema tuli vasakult protseni suunast, jää liikus, Plydene suund on ühesõnaga vasakult paremale, piki rinnet. Tal peale suurekaliibrilist kuulipildujad kuidagi massiliselt tuletas, siis nagu ma ütlesin, metsa või puude all tuli nüüd poksi kaela väga tihedalt. Ja muidugi ka kahurid. Ja see muidugi pani meie pealetungi mõnevõrra seisma, kui see loomus rauges tagasi järgmisel päeval oleks nagu tahtnud hakata tungima, kuid sama päeva õhtul kooslus ongi pulga vasturünnak vastu rünnakuma põhilist lõimed tagasi osaliselt küll tuli tagasi tõmbuda kui see taastus hommikul ja siis oli esimene mure kohe, et kuidas saada garantiid, et see soomusrong meie lahingukordades sisse ei sõidaks. Seal oli vanemleitnant haljas tööli, sapöör, meie pataljonis, kolmandas pataljonis. See oli üks hulljulge mees ja ta valmistad, mõtlevad lõhkelaengud ette. Raudtee viskas pikali ja pani siis laht, olengi rööbaste lahti, lasi puruks. Ja siis varsti peale seda meie hakkasime edasi tungima. Kuid üle raudtee minnes ja siis ma märkasin, et seal niukse metsatukk oli, kui metsatukast välja saime tunnistuse välja. Et Saksa tankid on seal Brüsseli suunas. Nemad otseselt meie ründama ei hakanud, kuid hakkasid tulistama meie lahingukordi otsesihtimisega. Siis oli tegemist, et saada kiiresti tankitõrjevahendid. Võidi ette kujutada soisel maastikul, need asjad jäid ju kõik maha. Aga siiski saime ühe kahuri välja, kahuri komandör ennast, meie pataljon rühmast. Ernst juust, väga julge mees tõi oma kahuri välja. Panime ta seal tulepositsioonid, mina seisin ta kõrval ja tema hakkas alaga liidrist mürskudega laskma, sest tankid olid valimised lähedal, mitte rohkem kui 400 meetrit, kuid selle kaugusel ala kaliibri on kõige efektiivsemad tabamus tabamuse nimed, vaatame vähemalt 10 tabamust, rikkur tsiteerib kogu aeg, kuid siis midagi, kas XIV XIII ja siis ta läks põlema. Kuid ta hakkas ka siis meid tulistama. Mul oli seal üks väike auk. Võiks pommi lõhkemise preester seal, kus ma jooksen sinna varjul. Kui vaata nüüd mu ülemused olid kõik järge tulnud. Pataljoni komandör Ivanov oli ta nimi ja siis asetäitja, poliitalal Paavel, tisler ja Johannes Klementi, Alisa staabiülem. Mul oli alati komando labidas kaasas, masinaid teeme kohe kahekesi augu suuremaks ja ei läinud palju aega, kui kutsuti tulla vastu võtma pataljoni juhtimist. Üks mürsk, mis tanki pealt lasti, oli tabanud vastu puud, mis oli vahetusele krati arvele. Ühesõnaga pataljon komandör, seal küllaltki raskelt haavata. Pavel tisleril haavas suud, lõi mõne hamba seal suust välja. Staabiülema Johannes Klementi paiskas õhuga nüüd mitu meetrit sealt edasi tema seinaga põrutada. Lahingud muidugi arenesid edasi, meie teine ja esimene pataljon. Need olid elu arenedes meist paremalt poolt läinud sisse metsamassiivi ja liikusid viks raudtee alla välja. Kuid metsast väljunud muidugi tulla ei saanud siis seal väga tugev kais. Ka minul anti käsk minna ja ühineda nende polgu peajõududega. Siis läksingi ja olime siis nagu öösse seal. Ootasime söögitoomist ja teil toodigi süüa ja me sõime kõhu täis ja see mees, kes meil siia tõin, nagu 100., ikka termostega tuuakse ja neetud talul, siis karabiin nagu kaela peal. Ja ta läks ära ja mõne aja pärast ilmub tagasi ta valge nagu lubjapiip. Ja räägib, et läksin ja olin mõtetes ka mäda puutüvede tagasi lasin. Järsku jooksen kahele sakslasi sülle. Nonii, 15 sammu kaugusele ja nendel on siis muidugi automaatkäik suunatud, minule. Jäin seisma, aga kui kaua seda sadat vaatad, eks ole et hakata siis selja tagant karabiini võtma, seal muidugi ainult päästikule vajutamise asi. Ta ei hakanud isegi seda tegema, vaid pööras rahulikult ringe, ei hakka jooksma ka tuli ja ta tuli meieni välja. Vladimir mõtlesid ja nad mõtlesid hoopis teistmoodi kui 41. aastal nende sõdurid mõtlesid. Lahingud kestsid ja kõiki üksikasju on lühidalt võimatu edasi anda. Mitmete kurvema sündmuste juurde tuleme tagasi järgmises saates. Nüüd aga sisse Kaulatsi mõis, mille vallutamisega nähti üsna suurt vaeva. See oli tõeline kindlus, mis kõrgendikul asudes valitses ümbruskonna üle. Lahingud viisid mõisa vallutamises osalema ka kauaaegse parteitöötaja Saaremaal praeguse personaalpensionäri Bernhard Holmi. 40 aastat tagasi kandis ta õlakul vanemseersandi paelu. Kuramaa lahing oli küllaltki raske lahing meie väeosale, see tähendab 23.-le suurtükipolgule, kus ma teenisin teise patarei teise kahurikomandörina. Esimesel päeval kohe, kui algas rünnak, jalavägi läks rünnakule metsa, kus oli sakslaste kaitsejoon laial rindel, aga suurtükkidega oli võimalik minna ainult metsateed mööda, kuid metsateele minek omakorda ei olnud vaba. Tuli ületada üks väikene takistus ja kõik need, kes seda takistust ületasid, sattusid vaenlase tule all. Selle asja me saime selgeks, millest see tingitud on? Jalaväejagu, kes oli meil abis suurtükke, meeskonda Suurtüki vedamas, kuna alati hobuseid kasutada ei saanud, siis nemad avastasid sealsamas metsaservas sakslaste tulepunkti, viskasid sinna kraadi kimbu, sellega likvideerisid selle sakslaste tulepunkti ära kolm meest, kes seal olid kaitsel, said kõik surma ja meil oli avatud siis tee ka metsakahuritega. Ja esimese päeva õhtuks siis me jõudsime ületada raudtee ja ööseks jäime juba põlluservale ennem Kaulatse möisad. Milline asus otseselt meie ees ööbima. Aga hommiku algas uuesti. Lahing, prooviti alguses väikse grupiga minna sakslaste kaevikusse, kuid see ei õnnestunud. Ainuke mees, kes jõudis välja lähedal oleva maja hoovini oli jaokomandör, ülejäänud mehed keegi enam ei liikunud või olid raskelt haavatud, tähendab, toodi tagasi ja sealsamas maja hoovis oligi sakslaste esimene blin taas, kust vaenlane meid tulistas. Ja eriti neid mehi, aga kuna suurtükke 76-st millimeetrit kahurid ei lubatud alguses tulistada, kuna ei tahetud ära anda, meie asukohtadest lubati ainult 45 millimeetristel kahuritele, kuid nemad seda kindlustust ei suutnud hävitada. Ja siis juba anti meile ka korraldus ja, ja meie oma kahuritulega lasime selle maja nii-öelda läbi ja lõime ka sellelt soti puruks. Ühe vangi saime, sealt tähendab ülejäänud mehed, kes seal kaitse lollid olid, surma saanud ja sellega me nagu avasime süstee sakslaste kaevikud miljonini tuli Kaulatse mõisa lähedalt peaaegu meie metsaservani välja. Aga edasi rünnakust veel hommikul välja midagi ei tulnud, vaid sakslane tuli ka kaevikutesse ja jällegi meid ei lubatud alguses tulistada ja õhtul oli juba Kaulatsemais vabastatud ja rinne seisis kaua aega. Kaulatasime öise joonel, kuni meie rindelt Kaulatsema ühiselt sellest positsioonilt lahkumiseni. Edasised rünnakud enam ei õnnestunud meil, kuna vaenlane niivõrd tugevasti kindlustanud iseliikuvad kahurid ja tankid olid kaevatud maasse juba varem ettevalmistatud positsioonidele küllaltki hästi moondatud ja nende asukohta sai välja selgitada ainult tulesähvatust järge. Kui kahurid tulistasid. Siia lisaks meenutus kild Georg kolmerilt, kes 40 aastat tagasi kaptenina oli 925. polgu staabiülema asetäitja. Li Vikstraudi mõisa paistis sealt meil vastu ja no aga siis märtsikuus oli ju, lumi oli peaaegu sulanud see metsast väljamineku osa, see oli niivõrd madal ka sinna kaevuda ei saanud, siis mehed tegid, võtsid kas metsakuiva või siis palkidest, tegid niuksed kastide moodi, kus ta siis oli, pani oksi jumala kõhu alla ja olid seadis, lamasid seal. Üks päev ma mäletan ka, ma olin parajasti esimeses pataljonis, kui sakslased hakkasid jälle ilma mingisuguse ettevalmistused hakkasid järkjooksuga jälle meie poole tulema. No aga kuna meil oli neid kaitsegranaati vähe, neid ümmargusi emonil, kuidas kutsus, mõned kutsuvad sidrunit ekse nõnda edasi siis seal ma ei mäleta, kamis rühma mehed seal olid, nemad korjasid munakive umbes samasugused nagu need granaadid ja siis panid oma sind kasti nagu sakslased tulid nagu üles tõusid, nii viskasid paar-kolm kunagi nende poole, nüüd mõtlesin muidugi, granaadid leidsid jälle maha, aga selleks ajaks jõudjale automaadid valmis panna nagu üles tõusid saidile tuld. Sakslaste said ju sellest kavalusest aru ka, ükskõik kes seal täna tassis Nure niukestest täine, midagi oli niisugust asja siis hakkasid järkjooksuga tulema ja enam ei kukkunud, maha ei visanud. Ma. Aga nüüd üks ütles, lõikas no poisid nüüd solistiks tegelikult granaadi kaitsekraave. No ja siis külvadinaalsele tasku nii-ütelda, suurtükiväe tule ka üle ja seal muidugi oli väga palju niukseid kaotusi ja see seekord lõppedes siis nende ütelda pealetungi ära. Mulle meeldis jah, siin niisugune, kuidas öelda, et poistel välgatas niisugune mõte, kuna granaat oli vähe, et proovime kõigepealt kividega, vaatame, mis nad siis teevad ja siis, kui nad juba ära harjunud, siis läksidki juba tegelikult granaadid läksid, mängijad. Peter Kross nimetas, et 1945. aasta kevade sakslased mõtlesid juba teisiti kui sakslased 1941. aastal. Muidugi see nii oli, kuid teod siiski jäid endiseks. Ent kuulakem nyyd ära veel üks lahingulugu ja siis otsustage, meenutab Helmut Multer, endine õppelaskurrodu sanitaarinstruktor. Korraldus, et tuleb valmistada löögirühm, 120 meheline, kes murraks läbi just Kaulatsi mõisapõldude tagamõisas üks kilomeeter maad, umbes hoid niux lagedaid välju välja, siis oli metsamassiiv niuke pikkuselt oled õige vitsaga sügavuselt üks poole kilomeetri sügavuses ja meie ülesandeks jäigi antse läbimurre teostada ja kindlustada kaitse ja siis pidi meid välja vahetama ja meie läksime siis 120 mehega taheti juurde anda ka 45 millimeetrine kahur kuid seda ei saanud kasutada, kuna ei olnud ühesõnaga võimalik Q meeste jõul teda selles porisel maastikul edasi vedada. Siis olid meil laskurid kergekuulipildujat, raskekuulipilduja kaks tankitõrjepüssirühma miinipilduja rühm oli ka. Ja siis nagu minulgi instruktoril oli õieti just sellepärast raske, kuna õpperoodus ei olnud ette nähtud sanitare. Ja siis tuli nii käigu pealt praktiliselt iga rühma juurde üks sanitar panna, ühesõnaga ühest mehest ütelda, et sina oled sanitar, tale, kiik, diad, Haider, paun kätteande selgeks teha, kuidas ta peab esmaabi andma. Siduda seal avamise korral ja see oli nagu jooksu peal, kiirkursus tuli seal siis nende mõnele mehele selgeks teha. Aga langesid kõik, kuna nad ei osanud ennast õieti hoida. Instruktor või sanitaareesliinile, et ta liigub, liigub meeste taga. Kuid praktiliselt tema on suurem märklaud kui laskur, isenesest, laskur, liibuv maa külge, taan maa ligi ja sealt ta tulistab. Aga saninstruktor või sanitar, kes peab meestel esmaabi andma, sai üks mees haavata, ta nüüd selle pikali maas poris seob kinni, ega sa ei saa pea vastu maad siduda, sa pead ikka ülevalt pool olema. Aga samas sai kõrval keegi teine pihta, nüüd sa pead jooksma selle teise juurde. Ja nii et sa oled nagu liikuv märklaud, kes liigub seal eesliinil edasi-tagasi, et meestele esmaabi anda ja kuidas sa andmata jätad, kui ikka sõber leiab. Ja me liikusime, siis ahelikus üks kilomeeter maad oli seda, kui me jõudsime poole sellest maast läbida. See oli juba nii õhtu, me hakkasime minema, videvik oli need kella seitsme paiku õhtul, siis andsid Katjušade tulelöögi üle meie peade metsa. Aga sellele vastas ka sakslase kuuetorule nagu võime, hüüdsime saksa krõhuks, see andis siis meie positsioonidele vastu ja see on selgelt silma ees. Tankitõrjepüssirühm oli meist paremal pool ja need said otsetabamuse ja kui see oli astunud, siis ei olnud mitte midagi selle koha peal, sest kõik olid vastu taevast lennanud. Ja see oli siis üks tulemöll, mis seal käis, need pori ja miinikillud ja mis seal õhus lendas ja siis kuna läks pimedaks, siis sakslane lasi metsa ette fosforpommidega sellega ühesõnaga lõi nagu lõkketule lõkete vööndi ette ja meil tuli nüüd lõkete vahelt läbi minna, siis me olime jällegi nagu märklauad, sest siis oli selgelt näha, kus mehed tulevad võrdlemisi suurte kaotustega. Me jõudsime metsa ja metsas oli nii lähivõitluseks, läks ja südaööks me jõudsime siiski kiilu sellest metsast läbi lüüa ja ringkaitse praktiliselt sisse võtta, nii et olime oma ülesande täitnud ja laskemoon oli võrdlemisi otsakorral ja ootasime peale südaööd pidi tulema meid välja vahetama kuid vahetust ei tulnud, hommiku hakkas koitma ja koidikul hakkas sakslane uuesti peale rõhuma. Ja kapten varendi oli siis selle 120 mehe löögirühma komandöriks oli, tema sai seal raskelt haavata. Ta ei tahtnud küll ära minna, kuid paratamatult tal jalg oli ärale astuda, tuli teda evakueerida ära sealt. Ja mul tuli üldse selle operatsiooni jooksul öö jooksul neil üle 40 mehe, mis ma ise sealt tule alt siis sidusin ja välja lohitsioneeti tuli välja paladka peal vedada välja need mehed, kes ei saanud enam ise omal jalal liikuda. Ja siis öösse, kelle ma tõin viimasena välja, olime oma kunagine keskkooli koolivend seersant Rein patsik, ta sai lõhkekuuliga Maku, ta suri metsambatis siis ja siis ma läksin veel roomasin metsa tagasi et sealt välja tuua veel, aga praktiliselt oli seal võimatu, tuues sakslased olid juba metsa tunginud sisse ja need meie haavatud veel, kes metsas olid üks just poisk, mis oli, ja minust umbes üks seitse kaheksa meetrit eemal, kui ma roomasin sa sisse, no seal oli kolm sakslast, olid sealjuures nädal ja ma üksinda ei saanud nende vastu midagi teha, ma olin seal teiselpõõsa taga maas ja siis nad mõnitasid seda poissi seal lõpuks lõid täägiga rindu, ühesõnaga tapsid ära. Ja mul oli seal üks kolm granaati oli veel järgi need, ma siis siiski selle ühe granaadi kasutasin nende peal ära. Sain selle poisi eest kätte tasuda, et need sakslased sai hävitatud ja siis roomasin sealt välja, metsast tagasi. Umbes üks 50 meetrit metsast eemal järgi jäänud mehed olid võtnud kaitse sisse, seal olid kuidagi kaevunud, siis nii palku andis võimalik. Ja hommikul õnneks 354. polgu üks rood tuli meile Pill ja saab nagu meil välja vahetama, sest et me juba kasutasime sakslaste relvi, kuna meil ju omal laskemoona ei olnud, tulistasin nendega ja õnneks siis see 354. polgu rood tuli siis täies varustuses, vahetas meid välja ja me tulime, nüüd me olime siis poolteist päeva õieti olime seda lahingut pidanud seal, kui me tõmbasime tagasi ja meist oli 120 mehest jäänud järgi umbes 20 mehe ringis. Ülejäänud olid siis, kes võitsid haavatutena evakueeritud, kes olid langenud. Mehisuse eest haavatute päästmisel autasustati Helmut Multerit kolmanda järgu kuulsuse ordeniga. Lahingutest Kuramaal jõudsid täna kuulajani vaid mõned episoodid. Me jätkame seda teemat, sest päevad märtsis 40 aastat tagasi olid Eesti sõjamehele väga rasked. Me jõuame rääkida kangelastegudest, mille kaja ei kustu kunagi. 10. märtsil 1945 jäi sõja lõpuni veel 59 päeva.