Ülekuulajate nõudmisel jutustasin neile oma esimese ja teise abieluloo ära. Et ma Berliinis 20 aasta eest tsiviilabiellu olin heitnud, et mul iialgi lapsi pole olnud. Et ma oma esimesest naisest juba ligi 14 aastat lahus olen. Et see kui mittekristlik abielu riigis, mille alamma olen seaduslikult maksusetuks on tunnistatud ja et ma oma maailmavaate ning poliitiliste põhjuste pärast Venemaal 1905. aastal vabaabiellu astusin, et kirikliku laulatuse tseremoonialt pääseda. Kas teil oma esimese abielu maksusetuks tunnistamise kohta dokumenti on niisugust dokumenti võimul olla? See on Venemaa valitseva senati määrus, mida säilitatakse Vene riigi seaduste kogus. Kui mina 1905. aastal uuesti tahtsin abielluda, pöördusin ma enne advokaadi poole, et lasta oma endist abielu seaduslikult lahutada. Minu advokaat härra Jaakson Riias andis mulle, kui ta asjasse puutuvad seadused läbi oli vaadanud ning ka Evangeeliumi Luteri usu kindralkonsistooriumi järele oli küsinud otsuse, et minu abielu kui Venemaal ipso maksuseda abielu mingit vormilist lahutamist ei nõua ning kohtuliku protsesside lahutatav ega maksusetuks tunnistatav ei ole. Venemaal otsustab abielu asjus ainult kiriklik ametivõim millele aga mitte kiriklik abielu ei allu. Ilmlikel kohtul jälle puudub abielude suhtes iga kompetentsus. Et minu Venemaa bassil seisab minu endise abielu maksusetuse kohta asjaomane märkus. Seda ei tulnud mul meelde mainida. Kaolin passi Euroopasse maha jätnud, kust ma ta hiljem traadi teel kätte nõutasin. Seega lõppes inkvisitsioon, kuid ainult tänaseks, kui mind veel kahest-kolmest kantseleist läbi oli fikseeritud, kus minu kohta ikka jälle midagi paberisse pisteti. Jõudsin viimaks endisesse traat võredega hiigelsaali ning pikkade vahekodade kaudu ühte osakonda, mille eelkoridori sein kandis lappidaarsed pealkirja emigrantide korterid. Kae korterisse pannakse mind siia, mõtlesin kasvava põnevusega. Vist ei saa siis maale pääsemisest täna veel asja. Minult küsiti mäherduse rahvusega, ma soovivat koos elada. Ma valisin sakslased, kuid puhtamad silmapilk hiljem olümpogris. Ma astusin oma käsi kompsudega ühte ruumi, mis võis vaevalt 140 kuubik meetrit suur olla. Ruum oli inimesi puupüsti täis. Ühed istusid kolmel seinte ääres seisval pingil ja kahe lainukeselt aiatoolil, teised seisid istmete puudusel püsti. Raudsammaste külge kinnitatud magamisraamid. Kaks kõrvuti, kuus paari peale kutti olid lae alla tõmmatud. Suurt mere poole minevat akent kaunistasid raudsed, võrk, trellid. Kambri kõrval asetseva avara väljakäigu koha uks seisis lahti ning esitles mu ninale lõhnakest, mis mitte liiga kange, aga ka mitte liiga lahja ei olnud. Väljakäigukohas oleva veekraani kallal kustutas üks germaani noormees parajasti oma janu. Teine ajas habet, kuna kolmas vaigistas sealsamas mingit muud vajadust. Ma tervitasin, härrasid kaasvange ja küsisin, kas neil ikka nii vähe ruumi on. Mõne päeva eest oli meie salongis pisut lahedam. Vastas mulle üks väike habemik sakslane võltsimatust räästani murdes, kuna ta pöidlaga põlglikult üle õla näitas. Aga tunaeile tuubiti meile terve Pfalzi pillikoor 23 muusikalist kelm ühes oma mürariistadega lisaks. Ja nüüd seisame tihedamalt koos kui papit põrgu väravas. Ja oleksid siis veel mõistlikud Moose kandid, kes tooksid vahel väikese valsi nutusaare rahvusvahelise publikulahutuseks kuuldavale hoogoi istuvad pingid läbi, sülitavad põranda Ligedaks, aga pillid lastakse kotis roostetada. Me puhume veel ainult kurvastust, ohkas üks süüdistatud Faltslastest, kes norutas oma lühikese piibu Nossiga nurgas imar vängelt lõhnava suitsupilve sees. Kuna tema kõrvalt kerkis virn kottides ja kastides olevaid muusikariistu. Poisid kotam, andke ometi uuele vabariiklastele teedia istet, käsutas järsku keegi kõhukas berliinlane preisi alamohvitseri toonil. Kas te pimesikud ei näe, kuidas Ameerika priiuse ära on rammestanud? Mis minusse isiklikult puutub, härrad, vastasin neile magusalt, siis ei tee ruumi küsimus mulle vähimatki muret. Minu ülemkoda on nimelt natukene korratuses. Mul käivad tujud peal, mille puhul ma naabritele ja teistele ligidal olijaile enam vähemalt tülitavaks võin saada. Ma nimelt löön, hammustan torkan noaga, kõmmutan Brauninguga. Säärast anarhistliku otsekohest. Aktsiooni alustan enamasti siis, kui ma parajal pilgul istet ei leia või kui naabrid mind pigistavad. Tarkadel hetkedel, mis paraku mitte liiga sagedad pole. Olen muidugi igasuguse terrorivastane. Mind kuulati viisakalt Erasusega ja siis pöördus väike habemik Saxilane moose kantide poole seltse igal kulla Pfalzi välja, et oleks küll parem, kuid telliksitendile komissari härral teise hotelli numbri teie all enamasti on istmed kinni teie süü, peamiselt on salongis valitsev kitsikus. Teile võib siis meie väga austatud terroristlik kaaskodanik kõigepealt pahandavaks saada. Kas te sihukesel tusatujul ka pillisid lõhute? Küsis minult üks noor naeruhimuline Austria sakslane. Pillid, mis mulle kätte juhtuvad, ajan kohe lõhki. Häda häda, Faltsi poisid oma pille armastate ju enam kui oma elu. Mida te veel ootate, kui hakkab vehkat tegema? Karjus noor piltilus, austerlane. Meie võlla naljatlemine jäi pooleli, sest korraga hakkas rahvast kubisev vahe, kuda suust suhu käivast hüüdest sööma, sööma, sööma, rõõmsasti rõkkama. Vanaldane saksi, isand heitis minu kaaslaseks. Ärgu täitku Teitze sireenide laul, liialdatud ootustega tähendas ta melanhoolselt. Vaadake minu keha mööda alla ja te saate aimu, kuidas euroopal laevaseltsid meditsiin nuumavad. Kas teie siis juba kauemat aega siin olete? Kümnendat nädalat, mis kümnendat nädalat tellis atlandil. See pole palju, härra vastase ära kuivanud sakslane Re signeeritud naeratusega. Siin on üksikuid isikuid, terveid perekondi, kes juba kolm, neli või viis kuud pisarsilmil laevaühingute armuleiba söövad. Aga miks neid siis nii kaua kinni peetakse? Nad protsessi vaat sisserändamisvalitsuse otsuse vastu, mis määras nad tagasisaatmisele ja protsessid võtavad Ameerikas sagedasti rohkem aega kui mõnel tagurlikul maal Euroopas. Küllap ma teile mõnda protsessi lugu hiljem jutustan. Kui söök on siis nii halb? Ta pole iga kord mitte liiga halb, aga kuidas teda serveeritakse, see võtab hundil kiisu ära. Teie võite aga süüa saada ka raha eest, siis antakse teile natuke paremat, aga hind on soolane. Olime astunud vahekotta, millesse voolas paljudest ustest Rushinali jamavaid inimesi, Nende seas naisterahvaid ja lapsi, igas vanuses, ka emasid, rinnalastega. Et ka meie salongis oli korteris pisemaid ja suuremaid alaealisi, kuid ainult poisikesi. Seda olin juba tähele pannud. Sellest kitsast koridorist seletas minu kaaslane, on pool meesterahvastel pool naisterahvastel jalutamiseks tarvitada, võtada kumbki osa umbes 25 lühikest sammu pikk kuid jalutamisest ei ole jalutajate suure hulga pärast juttugi. See on ainult hädine trügimine ja üksteise vahelt läbi pugemine. Koridori suu ees istub alati vaht ning naisterahvastest lahutab meid nende ja meie vahel istuv naisvalvaja. No kas meid siis iga päev värske õhu kätte ei lasta? Jumal hoidku, ega see vene vangikoda ole. Väga harva pääseme tunniks või paariks hoone katusele. Nimelt täiesti selge ilmaga. Et see õige oli, seda sain edaspidi ise näha. Kahe esimese nädala jooksul olin ainult ühe korra katusel käinud. Ehk küll ilmadel viga ei olnud. Hiljem hakkasid need korrad sagenema vahest rohkenevate haiguste mõjul, sest ruumisid täitev õhk oli väljakannatamatu. Mitme pika vahekoja kaudu ringi jõudsime ilmatu suurde söögisaali, mis seinast seina pikki mõõttamataja, katmata laudu ning lihtsaid talgupinke täis oli Reatud. Ainult ühe laua ots esimeses reas, Valendas lõuend katest siin sõid, nagu varsti nägin, maksvad võõrad. Suured plärinaja plaginaga, pilluti ühes saali osas halli kirjuid, emailitud söögiriistu kausse ja taldrikuid laudadele. Kuna see töö teises osas, kuhu meie kogunesime juba valmis oli nägime ainult veel oma isu kahanduseks, kuidas kaunis räpased noormehed auravad ja mitte väga armsalt lõhnavat toidusodi suurtest plektoobritest, kaussidesse ja taldrikuid potsisid nagu praaka või rokka looma küladesse. Seejuures tallasid nad jalule istepinkidel ringi ja vedasid neid mööda komatoobrid edasi. Kas see on siis söök ja söögikoht teise laevaklassi reisijatele? Küsisin saksilaselt. Siin on esimene, teine ja kolmas klass demokraatlikult ühele järjele seatud, sain vastuseks. Vahe seisneb ainult selles, et kaks ülemist klassi käivad teisel ajal söömas kui kolmas. Kui aga raha eest sööte, siis saate tellitud toitusid nii kaua oodata, et teie söögiaeg lõpul kolmanda klassi omaga kokku langeb. Reporteri uudishimu sundis mind esmalt maksuta lõunalauas istet võtma. Kui ma jäin sinna ainult paariks minutiks. Juba leeme ja liha limane sodine nägu pitsitasid kurgu kinni. Maitsensiit maitsen sealt nämmitsen natuke kinniste silmadega ei midagi, mis ei libises ei libise. Ja sellisel toidul peavad inimesed nädalate ja kuude kaupa elama. Laevaseltside armuleib, mis armuleib need rahvusvaheliseks Trustiks ühinenud laevaseltsid pruulivad väljarändajatest iga aasta nuumatut dividendid välja. Nad on sõiduhinnad viimasel aastakümnel ühiselt tohutu kõrgeks kruvinud ja nad ajavad oma äripõhimõtte järgi, mida nimetatakse avalikuks pettuseks. Kui kapitalistlikus ärimaailmas oleks sõna pettus, tuttav Üheski laevaagentuuris, kust sa endale kalli raha eest sõidupileti ostad, ilmutada suled poole sõnagagi, et Ameerika sadamates lõksud välja on pandud. Kuhu sa imekergesti sisse võid sattuda. Et Ühendriikide sisserändamisseadused on täis haakekonkse, mille abil ülearuseks peetavad juurdetulijad ilma mingi tõsise põhjuseta tuldud teed tagasi võidakse saata. Ainult sinu tervis vaadatakse agentuuris ja laeval pealiskaudselt üle. Aga kui sa sellest enesele lootuse ammutad, et ameerika tohter sinuga terve leiab olevat, siis võid kindlasti eksida. Ta tarvitseb Su ihult mõne muhukese või vistriku kese leida. Ta otsib su keha küljest mõne iludus vea üles ja sa lähed armutult tagasi, kui sa ametniku televahest muidu ei meeldi nimelt priske nooruse ja Atletliku tugevusega. Sa lähed mitte meeldimise puhul juba seal nii ligidal seisval juhul tagasi, et sul Ameerikas varalisele heal järjel olevat sugulast või sõpra ei ole. Kes sulle tööd ning tarbe korral ainelist abi võiks anda ja kes sisserändamisjaama sulle järele tuleks. Oma tõotusi peab see toeta ja kohtu ees pealegi vandega kinnitama. Ameerika sisserändamismäärused on sari, millest läbi pudenevad need, kellel siinsele produtseerivale kapitalile küllalt tüseda tööjõudu pole müüa pakkuda või kelle tööjõu kohta vahest karta on, et see Ameerika kurnavaile tööd meetoditele küllalt ei vasta. Iga laevaagentuur peaks enne, kui ta tahtjale sõidutähe müüb, need määrused trükitult viimasel ette panema, kirjaoskamatu hile, need aga suusõnal teadvustama seda laevasõiduliinidelt nõuda oleks valitsuse kohus. Aga valitsused kaitsevad isamaalise rahvamajanduse tulul laeva seltsi, mitte rahvast, kelle kopikatega need seltsid õitsvat äri ajavad. Ma viskasin noa ja kahvli käest ning asusin kaetud laua otsale. Ehk ma küll hiljem veel nii mõnigi kord osalt raha hoidmise, osalt protsliku tuju tõttu laevaühingute armulauast osa võtsin. Mida mulle seepeale maksu eest ette kanti, oli rohkuselt rahuldav, maigult aga üsna alaväärtuslik võrreldes kõrge hinnaga poole dollariga. Hiljem, kui ma oma naiselt New Yorgist häid võileibu ja muid suupisteid hakkasin saama, lasksin enesele maksulauas ainult veel suppi ja kohvi anda. Sakslasel oli õigus, maksulauas sain tellitud roogasid nii kaua oodata, et ma söömisega veel mitte lõpul polnud kui kolmas klass määratu müdinaga saali tormas. Mäherdune, lasum, vana maailma häbi, see näljane sõjavägi, mitu 1000 meest ja naist ja last tuli Itaaliast. Euroopa viina ja puuviljaaiast tuli Austriast, Ungarist ja Venemaalt Euroopa nisu ja rukkiaitadest. Tühi kõht ajas need eedeni elanikud toidu all ägavate puude ja põldude vahelt üle maailmamere siia. Üksainus laev oli 3200 itaallast kõnesoleval päeval Saarele toonud. Teiste rahvastiku kokku viibis New Yorgi katsejaamas pealt 6000 inimhinge, kes olid tulnud maailma otsast leiba otsima. Iga uus päev ja iga uus laev tõi maale lastute ja tagasi saadetud asemele uusi leivaotsijaid. Nutusaare hiigelruumides ei rauge kunagi näljaväe jala, müdin ei kuiva kunagi nende hirmu, pisarad kellelegi taheta otsitud palukest kätte anda. Mäherdune kuhi, kristlikku kultuur, maailma paganliku barbaarsust. Sest kas arvate, et nüüd itaallased, Grovaatlased, Sloveenlased, poolakad, ungarlased, serblased, kreeklased ja mitut tõugu venemaalased rahvused, kes kristliku kiriku rinnast põlvest põlveni haridust on imenud? Need, räpased inimesed seal, kes praegu toidulaudade peale ahnelt tormi jooksevad kultuuriliselt läbistiku kõrgemal seisavad, kui nende hulgas jõuk hiina kulisid, kes rahulikul viisakal tagasi hoiul viimaks seal istet võtab, kuhu küllalt vaba ruumi on jäänud? Ei pooltki. Nende kulunud riidehilbud räägivad vaesusest nagu eurooplaste omad enamasti. Kuid nad on puhtamad ja korralikumad kui itaallaste ja mõnede teiste laste ihukatted. Nende näod ja kaelad on paremini pestud. Nende patsi Palmitsetud juuksed, hoolsam nii suletud kui Kalabria, Apuulia ja Sitsiilia kristlaste omad. Kes nende kui paganate peale üle õla vaatavad. Ja kui sa ühtede ja teiste näojooni silmavaadet, kogu vaimset olemist ja käitumist võrdled, siis kipub Aasiat sisaldav vaekauss vägisi vajuma. Ma sain hiinlastega hiljem kaks ööd ühises ruumis magada. Oleks mind tahetud itaallaste hulka panna, ma oleksin käredat protesti tõstnud. Kui puhtuse tunne on kultuurimärk, siis sain Ameerika kultuurist pärast lõunasööki ilusa Impressiooni mälestuseks kaasa. Söögilauad pühiti põranda luudadega toidu jätistest puhtaks. Poisid paterdasin jaluli jalatsitega pinkidel laudadel ringi ning luuad, mida nad tarvitasid, olid nagu teisedki luuad. Järgnev õhtupoolik kandis minu Erkudele juba ohtrasti eelmaiku kõigist sellest, millele meil pärast tuli vastu panna. Ei silmapilkugi vaikust, ei silmapilkugi rahu. Nagu sõjaleer algava lahingu eel, täis hüsteerilist ärevust täis peata tammumist täis artikuleerimata häälitsemist. Neile inimestele siin on aimamatult raskesti pähe löödud. Kuna nad kuulsa Vabaduse kuju ees seisid ja teda ihalusest imestasid, sai metallist hiigelneitsi äkitselt elavaks ja rabas neile oma priiuselambiga vihase hoobi alla. Ja nüüd tuigerdavad nad pead hoides ja ehmatusel karjatades tema ümberringi. Keegi ei tea, miks vabadus ameerika vabadust teda oli löönud. Ja et seda keegi ei tea, et igaüks on halvatud sündmuste paljast võimalusest. Siis kaotavad nad usu mõttelise tasakaalu iga määra hädaohtude kartmises. Ning üks pärib teise käest õõnsalt silmal, mis meiega tehakse. Miks meid siia pandi? Ma nägin ühel päeval noort ukrainlast, kes ennast ühest ruumist teise ei lasknud viia. Ta toetas sõrad vastu. Juh lambahirm otsmikul. Ametnikele tegin Arrice nalja. Mul läks silm niiskeks. See külapoiss tuli vabasse Ameerikasse, Venemaalt. On siin türmisid süüta inimeste jaoks, mõtles ta. Siis võib singavitsu ja veel midagi paremat saada. Kolmel vahimehel oli tegemist, kui nad tumma tõrkuja üle läve said. Mehed muretsevad naised, nutavad, lapsed kriiskavad, istutakse maha ja tõustakse üles, kobitakse koridorist tuppa ja toast koridori. Üks püüab teisele oma lugu jutustada, head nõukirjata, koormatud rinnale kergendust leida, tumedus helki otsida. Aga teine kuulatab sind ainult poole kõrvaga. Ta mõtted on oma asja köidikuis. Ta on isegi seletuse ja lohutuse otsija. Sellest melust ja jamastaga lõikavad veel tuunid läbi, mis, nagu brutaalselt Wembla hoobid närvidele pihta käivad. Ametnikud müürgavad välja hüüda kohtu ette kutsutavate nimesid. Peotäissedeleid käes, ilmub neist üks ja teine vahekotta ning paneb toru hüüdma. Ei ilmu kutsutavat kohe. Siis astutakse üksikute ustete ja korratakse müristavaid hüüdeid. Selsamal lärmaval kombel kutsutakse ka neid vange välja, keda tuttav või sõber vaatama on tulnud, sest kokkusaamine sünnib nagu vangikojas kunagi selleks määratud ise äralises ruumis vahimeeste valve all. Säherdune üleskutse müürg mõjub vangistatusse iga kord elektriseerivalt. Kõik ajavad kõrvad kikki, pisarad peatuvad, südamed soiknevad. Igaüks arvab lähemal pilgul oma nime kuulvat. Mõned ergu põdurad jooksevad ette, ilma et neid oleks nimetatud. Väike kõlasarnasus pettis neid kutsutud aga kahmavad oma bambukesel väriseva ärevusel kokku ja pistavad kasvõi käpuli uksest Ühte meest, kes ajas parajasti habet. Nägin välja jooksvat üks põsk lage, teine veel täies habemes, millelt ainult vahtu varrukaga ära jäigas. Mõned jäävad ära. Kohus mõistis maale pääsemise neile vabaks. Teised ja ikka enamasti suurem osa longivad aga pikkamisi tagasi. Hall mure, tume viha ja nõutu ahastus näos. Nende kohus jäi pooleli või nad mõisteti tagasisaatmisele lähema laevaga. Meie igapäevased külalised olid siis veel rahvuslikude seltside agendid ja misjonärid. Rahvused, kellest on Ameerikas suuremad asundused olemas ja kelle liikmed seepärast rohkel arvul sisse rändab, on siin ühingud ellu kutsunud. Kes siinolijate kui ka siia tulijate õiguslikud ja majanduslikud huvid eest tarbe korral välja astuvad. Hädalistele abi annavad, tööotsijal ja teenistust juhatavad ning isegi ärilisi asju toimetavad nagu rahade sisse kasseerimist, paranduste korraldamist, volikirjade muretsemist, laevapiletite ostmist ja nii edasi. Selle laadilised tugevat seltsid on siin, iseäranis sakslastel, ungarlastel, iirlastel, tšehhidel, soomlastel ja itaallastel. Aga venelased pole ilma säärase kaitse ühinguta. Ja eestlaste eest hoolitseb oma nõrka jõudumööda New Yorgi Eesti sotsialistliku ühisuse juurde kuuluv noor majandusorganisatsioon. Seda liiki tähtsamatel seltsidel on Ellise saare sisserändamisjaamas oma väikesed bürood ning asjatoimetajal on ülemuse poolt volijaama ruumides vabalt liikuda oma rahvuse liikmeid üles otsida ning kinnipeetavate asju aidata ajada. Kellel maale pääsemiseks näiteks raha puudub, sellele muretseb selts raha. Kellel advokaati vaja, sellele soovitab ta ustav advokaadi, keda tühiste põhjuste pärast kinni peetakse. Selle vabastamiseks astub seltsi asemik asjaomastest instantsidest tarvilikke samme, säherdusi, erakaitse asutisi on seda enam vaja, et riikide siinsed asemikud oma maade kimbutatud kodanikudele peaaegu kunagi appi ei tõtta. Kirjuta või telegrafeeri konsulile, kui palju tahad. Sulle ei anta vastustki? Seda kurtsid mulle vihaselt, eriti sakslased ja Austria ungarlased. Venelasi ei maksa nimetadagi. Jah, kui mõni suurem elukas imelikul viisil Ameerika lõksu langeks, küllap siis saadikud ja konsulid teaksid, mis neil teha, on. Aga lõksu langenud on ju enamasti töölised ning talupojad ja nende pärast ei maksa diplomaatidel sõbraliku riigiga sekeldusi alustada. Mis veel puutub mainitud rahvuslikesse abitamis seltsidesse, siis ärgu jäägu tähendamata, et nad oma asju Ellise saarel väga ettevaatlikult ja tagasihoidlikult peavad ajama. Nad on saarel ainult sallitud, nende voli võib kustuda. Seepärast võtavad nad ainult lihtsamaid selgemaid kergemaid süüdistuse ja puudustuse asju endi korraldada jättes keerdsõlmed kimbuta, tule soovitatud advokaatide arutada. Säärane asi oli ka minu oma. Vene avitamis. Ühing ei võinud muudkui mulle ustavat õigusteadlast juhatada. Olen talle aga sellegi eest tänulik, sest ministrilt saab Peikon. Minu advokaat ilmutas end mehena kes pühendab põhjalikku asjatundmist aususe ja truudusega. Seda ei leidu Ameerikas kuulu järgi mitte sagedasti.