Olen oma suurele inglise nime kaimule Oskar vildile vahel kade olnud. Et ta võis Redingi vanglas kaks aastat villu noppida, seejuures tundma õppides kannatamise, hinge valgustavat vaimu viljastavat imevõimu. Ta leidis kannatamise valu olevat kõige luule ning filosoofia jumaliku elu läte ja hakkas alles tuht hoones vaimari olümplase tuttavas sõnast, mis talle siiani mõistmatuks oli jäänud tõe tuumaliselt aru saama. Kes iialgi pole pisarais oma leiba söönud, kes iialgi pole murerikkaid öid oma voodil nuttes istunud. See ei tunne teid, te taevased väed. Seega oli ta minust ees. Kannatamisest tulevad intellektuaalsed tulud olid mulle võõrad. Göte taevalikude vägedega ei mõistnud ma midagi peale hakata. See rõhus mind. Minu eestiliku õiglane ja seepärast kaunis kõrge enesehinnang kõikus Deprofundis oma sügavate ilmutustega, tegi mulle õhetavat häbi. Mulle sai selgeks, et moodne füljetonistki mõne aja türmis peab istuma kuid oma filosoofiliselt infitseeritud ja uus romantiliselt kallutatud lugejaid tahab köita. Kuidas aga türmi saada? Oma isamaalt, kus nii hõlpus, olin kergemeelselt ära läinud. Munarhistlik Lääne-Euroopas Parun, Fjodaalne Austria kaasa arvatud, oli mu vastu liiga salliv. Viinis lasti mind koguni ühe sotsiaaldemokraatliku parlamentaarse vastutusel ilma korrapärast seal välismaa passita elada kaela kohtulist kurja teha. Seks puudub mul paraku kodanlik julgus. Oscar Wild'i patu plageerida. Seks pole loodus mind predisponeerinud. Kuidas velled, kuidas saada türmi? Abi tuli Ameerikast. Ameerika vabariiklik vabadus on praegu nii suur, et sa oma isiklikust vabadusest kohe ilma võid jääda, kui su nina mõnele ei meeldi. Minul aga oli ootamatu õnn, et kogu mu isik seal mõnedele ei meeldinud. Ja nõnda leidis mu õpihimuline igatsus tänu Ameerika eesti jumala sulastele ja jumala lastele ometi viimaks kustutust. Meie saksooni ja jõudis 20 kolmepäevase teekonna järel läbi Vahemerre ja üle ookeani 26. märtsi hommikul ligi 2600 reisijaga New Yorgi sadamasse. Pühapäeva pärast pidi ainult esimene ja teine klass kohe maale lastama. Vaeseid vahe deklased aga, kelle sorteerimist toimetatakse Ellise saarel New Yorgi sisserändamise jaamas alles järgmisel päeval. Ka mind, kui teise kajuti reisijat ootas, siis kojusaamis untsus? Jah, õndsus. Sest kui see rohkem kui kolm nädalat ilma kehaaluse kindluseta oled elanud. Kui sa kolmanda osa sellest ajast merehaigusega oled maadelnud ja Napolist saadik Lõuna-Itaalia barbarite laevaruume jaganud siis on pääs sellest piinast maine õndsus. Kuidas oma roheliseks roostetanud vabaduse neitsile sadamasuus vastu viskasin? Seda oleksite pidanud kuulma. Kuidas ma teda järgmisel päeval trellide tagant sõimasin. Seda saate veel kuulda. Varsti oli komisjon Ameerika sisserändamise valitsusest laeval. Tohtrid alustasid silmade uurimisega. Meie silmad olid laevaagentuuri ja hiljem laeva tohtri poolt juba korda viis laugude alt ja pealt ära vahitud, ilma et haigeid oleks leitud. Nüüdne kuues protseduur tõi aga nii mõnegi haige nähtavale kelle ehmunud palgete üle hakkasid ahastuse jõed veerema. Silmadest seda olgu seletuseks juurde tähendada ei loe arstid mitte üksnes silmahaigusi välja vaid ka teatavaid muid põdemisi. Muuseas, mõnd külge hakkavad tõbe. Kui järg minu kätte tuli, sündis midagi, mis mulle üht Mark Twaini humoreski meenutas. Kuid vein põllutöölehte toimetas, ilma et tal põllutööst aimugi oleks olnud. Ootas teda toimetuse ukse ees iga kord suur kari kartlike Uudishimulisi pärani silmil. Ja kui ta ilmus, tõukas üksteisele külge ning sosistas. Ta on midagi sellesarnast, sündis Ameerika ametnikud sõõris. Kui minu nimi korraga teatavaks sai. Arst viivitas enne, kui ta mu silmalaud üles tõstis. Ta viivitas näoilme ja pilguga, mis sosistasid seda. Ja kui ta mu silmad Argselt ning üllatuse tõttu veidi närvlikud läbi otsinud nihutas ta mu imelikku aupaklikkusega ülekuulamisametnikud juurde. Ja ka nende au paklikkuses tarduvatest nägudest sosistas mulle peaaegu kuuldavalt vastu. Tähelepanek, mida äratasin, pani mu teadagi mõtlema. Aga seksi jäetud mulle küllalt aega, sest algas ülekuulamisformaliteet. Reisijad astusid rahvuse järgi viie või kuue kohtulaua ette mille taga istus nende keelt mõistev ametnik. Nimi, vanadusamet, kas poiss või naise mees, neiu või emand. Kust tuled, kuhu lähed? Kui palju sul raha on? Kas elab sul Ameerikas omakseid, sugulasi või tuttavaid? Raha pidime ametnikudel ette näitama. Ülekuulamisel oli tagajärg, mille teatava sisemise rahutusega märgatavaks võtsin. Minu silma all sündis midagi, mis viimsel päeval oinaste ja lammastega sündivat. Kuna suurem osa reisijaid võis kajuti salongist pääsmetega lahkuda asetati paarkümmend inimest aegamööda kohtumõistjate paremale käele istuma. Nende seas olin ka mina ja see istumine kestis kaua kauemini igatahes kui jätkus minu pinevile rebitud kannatust. Et ma oma ülemuse pärimised tõtt mööda ära olin kostnud ja oma hinge teadsin suurematest pattudest puhta olevat siis kähvasin viimaks istmelt ja esitasin jagajale karmitoonilise küsimuse, kas mitte eksitus ei ole mind oinaks peetakse? Ei olevat, vastas mees viisakalt. Ma võivad selle poolest täiesti rahuneda. Arstil olevat mulle veel mõned küsimused esitada. Miks ta seda siis ei tee? Mul pole aega ega himu siin kauem istuda. Pilk, millega ametnik tohtrit otsis, ilmutas nähtavat kitsikust. Ka tõmbas ta pea minu poolt loomu sundlikult kaugemale. Ta vastas mulle pisut kogeldes, mida nägin isegi, et arstil olevat veel mõnede reisijate silmad läbi vaadata, mis toimus salongivälise ukse ees. Aga tohter oli juba kiitus tema kõrvadele minu kärsitud küsimust kuulnud. Ta tõttas mind rahustama kaks minutit veel siis võtmata endale au ennast minule pühendada. Kusjuures ta mu näost vaate läbi puuris, mille ots vist kuklaaugust välja ulatas. Arst lõpetas töö, aga hambaid kiristades nägin teda vargsi laeva sisemistes ruumidesse kaduvat. Üle õla viskas ta minu poole pilgukese, mis pistis mulle äkitselt tunnetuse pähe. Ta tahab laeva teenijailt järele küsida, mida nad minust tähele on pannud, enne kui hakkab mind üle kuulama. Ja hiljem selguski, et mul oli õigus. Alles tüki aja pärast, kui talle minu tungival nõudel järele oli saadetud, ilmus ta jälle salongi. Kuid mitte ainult arst ei hakanud nüüd minu ülekuulajaks, vaid ka üks komisjoni liige, kellele veel teine pealt kuuldavaks kaaslaseks tuli. Tohter algas. Kas teil mitte vaenlasi ei ole, kes teile igal viisil kurja püüavad teha, kellest te koguni võite oletada, et nad teile elu peale käivad? Ei, mul on enda teada ainult vastaseid, mitte vaenlasi. Mis laadi teie vastased on? Nad võivad ainult poliitilist laadi olla. Isiklikke vihamehi teil ei ole? Ei, vähemalt ei tunne ühtegi. Teie ei karda kellegi poolt jälitamist, kimbutamist, augu kaevamist, mitte kellelegi poolt? Ei. Teie ei tea oma vabadust ja elu kuskil hädaohus olevat, ütleme Euroopas. Minu isamaa-ametivõimud võiksid mulle vabaduse suhtes kitsendusi teha, kui ma nende volipiirkonda puutuksin. Seda jätan targu tegemata. Ma arvasin teise, mitte arstliku ametniku silma läikest midagi lugevat, mis tundus nagu lootustandev. Ahah. Vene valitsus sooviks teid siis kätte saada. Kas võiksite meile ilmutada, missuguse süüdistuse põhjal see süüdistus on mul vaid ajalehtede kaudu teada ja põhjeneb kuuldavasti minu osavõtul 1905. aasta revolutsioonist. Olin tol ajal ühe opositsioonilise ajalehe toimetuse liige ning võtsin kõnelejana ka valitsuse vastastest miitingutest osa. Ei, ma ei jätnud mainimata ka oma pilkelehe kaagi asja, mille pärast mind Helsingis 1906. aastal kinni võtuli ähvardanud. Ja see on kõik ja kas kunagi vangis olete olnud? Veel mitte? Te kõnelesite oma poliitilistest vastastest kas neid enesel ka Ameerikas arvati olevat? Vististi ja need oleksid siinsed eesti mustasajalised? Ma olen nende vastu ühes siinses lehes paar pilkelist artiklit avaldanud. Kas teie oma poleemikast ka kunagi usulisi asju olete käsitlenud? Nüüd oli minu käes kord ahah, hüüda. See küsimus valgustas situatsiooni nagu välgusähvatus, pimedat tuba? Ei, usuliste asjadega pole tegemist teinud, küll aga nende isikute poliitikaga, kes usust endale elukutselise äri on teinud. Kas teie millalgi pikemat aega haigemajas olete olnud? Võttis tohter jälle sõna? Mitte iialgi mõnes ravilas, mõnes sanatooriumis, mõnes avalikus tervendus asutises mitte iialgi. Meie informatsiooni järgi on aga lugu nõnda teie informatsioonide järgi Teie informatsiooni järgi, härra Ma kargasin naerdes püsti. Teie informatsioonide järgi olen ma lihtsalt hullumajas olnud, nagu mulle kõigest selgub. Kas teie ei võiks mulle öelda, kuidas teile meelde tuli, minu kui teile täiesti tundmatu isiku üle, kelle siiatulekus teil aimugi ei võinud olla, informatsioone nõutada? Minu uudishimu jäeti kustutamata ja ülekuulamine lõpetati. Teine ametnik andis mulle, kui tohter minema oli, vehkinud viisaka seletuse. Ma pidavat homse hommikuni paraku veel laevale jääma. Siis viidavat mind sisserändamise jaama, kus ma oma tõendused protokolli pidavat andma. Mispeale mulle tee Ühendriikide pinnale sadamaid vabanevat. Komisjoni arst ei usaldavat nimelt vastutust minu eest enda peale võtta. Kaotate ju ainult ühe päeva lisastat rüüsides juurde kuna ta väikesed vesihallid silmad minu omade sees ümber rurgitsesid. Ma arvan, et oma vaimse olekuga pika teekonna vältel kellelegi tähelepanulaeval endale polnud tõmmanud. Aga nüüd sündis seda. Kuna teised kinnipeetavad kas pisaraid valasid või kohmetu murega nurka pugesid, laskus minu hingele lühikese, vihase tusa kannul isevärki, soe ja pehme ja lahe huumoritaju mida ma käte hõõrumisega ning laia südamliku muigamisega avaldasin. Mu meeles mõlkus midagi võitliku, midagi rõõmustavat näis mulle üsna ootamatult korda läinud olevat. Võidurõõm ja magus kahjurõõm segamini. Paar kelnerit vaatasid mind ja väristasid kaastundlikult pead. Jumaluke, ikka jälle leidub vastaseid, kes peavad targaks teha rumalusi. Tenuntseeri eesti väljeke, kes sa sellega oma moonaka põlvest saadik nii harjunud oled. Aga ära Tenuntseeri valega, vale tuleb välja ja siis pussitasid vastase asemel iseennast ja oma erakonda. Ehk kui sa valeta kuidagi läbi ei saa. Ma tean, kui raske see sulle on, siis valeta vähemasti peenemalt ära, nii palju paksu peale aja. Ega siis ameerika chinovnikuil peade asemel tohletanud kaalikad õlgade vaheliistu. Ma ei pea eesti tõuintellektist mitte liialiselt lugu aga seda ei tihkama tunnistamata jätta, et meie sugu vennalised hingekarjased kodumaal poliitiliselt siiski veel nupumehed on nende kõrval, kes suure vee taga sääraseid asju ajavad. Issand, anna neile andeks, aga ka minule, kes ma sellest nii mittekristlikku rõõmu tunnen. Selguse, mis mul selle valekaebuse üksikasjade suhtes laeval veel puudus, tõi mulle hiljem Ellis Ailandile mu naine. Minu Tenunud seeria oli ameerika eesti hingekarjane Rebane. See mees andis New Yorgis välja eestikeelset kristlikku nädala lehekest saades selleks rahalist toetust, muulaste protestandi usku kogudustelt. Hirm, et mina hakkan New Yorgis ilmuva sotsialistliku lehe uus ilm kaastoimetajaks lehte toimetas minu naine Linda Jurman ja uus ilm sööb tema lehekese, siis lugejast lagedaks, oli vaese missionärikese ajanud marru. Nii et ta sule võttis ja minu peale Tenunud seatsiooni sepitses, millest rumalamad ei võinud ollagi. Mees olnud ka veel nii ennatlik, et tunnistajate kuuldes selle denud seatsiooniga ähvardanud. Nõnda sai lugu eesti Rinkonis üldiselt tuttavaks. Ja kui mind laevalt maale ei lastud, nähti, et ähvardus oli täide saadetud. Ma sõin hea isuga õhtust ja saatsin rahuliku öö mööda, hoolimata sellest, et teadsin enese juba vangi olevat. Sest kui ma õhtul tekki mööda laevanina poole tahtsin jalutada, mis vastu sadamasilda seisis, tuli mulle üks saksoonia ohvitser, keelatas vastu. Ma võivat ainult mere poole olevalt taga tekil liikuda. Järgmisel hommikul olid tollirevisjon. Minu reisikorvis huvitasid ametniku kõige enam raamatud. Teatava pettumusega vaatas ta mulle otsa, kui talle muuseas pihku puutus Haine teoste kogu iluköites. Anarhist, kes loeb ainet, ei meeldinud talle nähtavasti otsis taaga pomme ja terroristlikke lendlehti mu kehva vara hulgast siis viitis aega asjatult. Varsti olime oma kolidega väikesel aurulaeval, mis sõidutas meid Ellis Atlandi poole kuna terve meie kolmas klass umbes 1700 inimest juba paremini sinna oli veetud. Tilluke saareke, mis kannab mainitud nime, on New Jersey osariigi päralt ja asetseb New Yorgist natuke maad edela pool. Happeri lahte voolava Hatsoni jõe suudme ligidal. Saarekese lon ehitatud kobar, massiivseid Telliskivihooneid, mis oma nägusate tornide, suurte portaalide ja rõõmsate aknaribadega soetaksid üsna imponeeriva ja ühtlasi külla kutsuva mulje. Kui sind ei heidutaks teadvus, et see ehituslikult nägus igast küljest veega piiratud kindlus on suur vangikoda. Sest reisija, kelle jalg vastu tahtlikult selle hoonestiku läbedest üle astub on lühemaks või pikemaks ajaks. Ameerika Ühendriikide arestant. Ta elab trellide taga ning vahi all ja õhtust hommikuni lukustatud uste taga. Sa oled vang, kas sul mingit süüd on või mitte. Ning kui sa nii kehvake oled, et sõitsid kolmandas laevaklassis uude maailma siis lähed ainuüksi selle süü pärast pokri, kuigi ainult päevaks või paariks. Selle vangla tume tähendus on saanud tänavuse aasta esimesest jaanuarist peale uue varju juurde. Ameerika sisserändamisseaduste käsitlemist on kõvendatud iga tõke, määrust tarvitatakse suureri korrossusega. Ühendriigid kaitsevad endid nende arust üleliigseks läinud sisserändamise vastu. Nopitakse hulkade seas tervise, tööjõuainelise järje ja kõlbluse poolest kobedamad lollused välja. Kõik teised saadetakse sageli õiget ühistel põhjustel tuldud teed tagasi. Laevaühingud on seaduslikult kohustatud tagasi lükatuid maksuta sinna viima, kust nad tulid ja neid Ellizaylandil nii kaua toitma, kuni laev teele läheb. Uus seadus, mis sisserändamist veelgi kitsendab, on ettevalmistusel. Aurupaadist viidi meid munderdatud vahimeeste juhtimisel peahoone määratusse, inimestest, kubisev asse sisiskonda ilmatu saali koppel traattaradega pikkadeks kõnnikordadeks jaotatud võttis meid vastu. Siin formeeriti meist nähtavasti põhjuste järgi, mis kellelegi siia toomise tarvilikuks olid teinud üksikutes algakesed, keda hakati pikema ootamise järel kantselei idesse toimetama. Mina leidsin enese viimaks ühest väheldusest ruumist, mille uksel seisis arstlik jaoskond ja kus mitu Virka ametniku tinti ilusale valgele paberile sikutasid. Siin hakatakse siis vist Su kruvisid järele vaatama, mõtlesin, ega nad sind ometi pikemaks ajaks mõnda kummiseintega üksikkongi uurimise alla ei pane. See oleks pagana igav nali. Nimi võeti kirja ka laeva oma siis paluti istet võtta ja oodata. Istun ja ootan. Tund möödub. Teine tund möödub, kolmandast tunnist möödub pool kõigi teistega, ootajaist tehakse tegemist, vanad lähevad, uued tulevad, ainult minu hõlma ei hakka keegi. Minu kärsitust ei pane ükski tähele. Kas see provokatsioon ei ole? Ehk loodetakse mind nii kaugele saavat, et kargan kantselei härradele karvu ja pillun midagi pähe? See lühendakse lihtsustaks tõepoolest mu protsessi märksa. Kuid tulgu mis tuleb, leppida ma selle ümberkäimisega ei võisi. Ma supsasin istmelt, astusin suure puldi ette ja seletasin härradele, et ma ei mõtle kauemini enam oodata. Mul olevat kõht ja see olevat tühi ning mul olevat ergud. Ja need ei laskvat ennast mitte kauemini vägistada. Veel ei ole ma Ameerika seadusi rikkunud. Teie asi on selle eest hoolitseda, et see jääks ka lähemail hetkel sündimata. Kui suur suu kuskil mõjub, siis Ameerikas seda tarkust sain hiljemgi kogeda. Kohe mindi abi otsima. Paar minutit hiljem olin teises ruumis kahe arstliku ülekuulaja ees, kellest üks küsis inglise keeli, teine aga küsimused saksa keelde ja minu vastused inglise keelde tõlkis. Seesama eelne laul minu valitsevatest vaenlastest. Kas te Euroopas mitte tähele pole pannud, et teile uulitsal järele kõnnitakse? Tulen küll. Ühet kõnnivad järel, teised ees. Mitte nii, et teile keegi alatasa järele hiilib, teid vahetpidamata silmas peab teie liikumisüle arvatavasti mingi salanõuga ja kurjatahtega valvab? Ei doktorihärra, tagaajamishullust ma ei põe. Nad vahetasid teineteisega kiire pilgu, mis ära sulas muhelusse. Teie olevat paar aastat Euroopas nimelt Saksamaal ühes närviparanduse asutises ravimisel olnud. Kas teie ergud on nüüd jälle korras? Niisuguse asutise tarvis näivad minu Tenuntseerijat küpsed olevat. Muidu luiskaksid nad pisut arukamalt. Miski pole kergem kindlaks teha, kui mina rohkem kui 27 aastat vahetpidamata oma kutse pärast ametit olen pidanud. Keda te oma Tennuntseerijateks peate? Tähendasin oma umbkaudselt arvamist ja andsin selle põhjenduseks pikema seletuse, mida ülekuulajad teraselt tähele panid. Minu imestuseks pöörasid nad uurimise nüüd asjadele, mis olid arstlikult alalt hoopis väljas. Kuid hiljem sai mulle selgeks, et see sündis ikkagi arstlikule eesmärgil. Minu vastuste järgi taheti mu vaimse tervise üle otsustada. Härrasid huvitas kõigepealt minu poliitiline meelsus. Kas olete kunagi anarhistlikele võimisilistlikele aateile lähedal seisnud? Ei, ma olen ainult sotsiaaldemokraat. Nihilismi kohta lubage mind tähendada, et selle nimelistest poliitilistest vaadetest kõneldi õndsa turgeeni või ajal, kes müntis voolule ka selle nime. Niisiis läinud sajandi kaheksakümnendatel aastatel. Praegu aga elab ja valitseb nihilism veel ainult minu Tenunud seantide peades. Missuguse sihiga on ajalehed milledele kaastööd teete? Osalt demokraatliku kausalt sotsiaaldemokraatlikku ka, kuid viimased ilmuvad ainult väljaspool minu isamaad. Seepeale võeti kõnesse üks kaebuse punkt, mis üllatas mind samuti täieliku uudsusega nagu too vaimuhaiguse lugu. Minu ära põgenemine naise ja laste juurest. Valekaebajad olid nimelt puhast tööd püüdnud teha. Nad kalkuleerisid. Mida rohkem süüsid, seda keerulisem kaitsmine, seda kindlam vastase tagasisaatmine. Euroopasse. Sisserändamise valitsusel aga tagasisaatmisega praegu suur rutt. Rabeleb, tõrvatud mees enese ühest konksust lahti, eks siis pea teine ja kui mitte teine, siis ehk kolmas. Seepärast vaimuhaiguse ja anarhismi kõrvale veel perekonna kuritahtlik mahajätmine, mida Ameerika sisserändamisseadused nagu kaht esimest Kippatu tingimata immigrandi kojusaatmisega karistavad.