Veel jälgima, kui õhtud olid meie hommikut teise klassi kongis pani õhtune palavus mu higist nõretama. Siis raputas mind hommiku kella viie ajal käre külm unest. Peldiku ja kasarmu segalõhn tahtis hinge kinni matta. Ihu oli närtsinud, vaim roidunud, keel kurgulae külge kuivanud. Vaade teiste magajate tohletanud ja sagedasti rumal tooretele nägudele täitis hinge Lailusega. Üks ärka ja teise järeldustab uimast pead. Silmad jõllitavad uduselt ringi vahtida. Visalt virguva mõistuse ette, astub aeglaselt unustatud häda. Mahasurutud ohkeid põgeneb rusutud rinnast ja siis hakkab üks ja teine piinaraamist põrandale kobima. Viimane tuletab laada kõrtsi meelde. Teda katab pori kõrval kõiksugune puru ja praht apelsinikoortest ja vorstinahkadest. Kuni paber russi otste ja piibu tuhani. Väljakäigu kohta ka, kus silmi pestakse, lainetab varsti. Kui sa mitte esimeste seas järele ei jõua, siis pead end käterätikusse kuivatama, mis sarnaned põranda küürimis kaltsule. Ainult kolm käteräti 24 mehe peale. Pesuvärk enesest on hea. Valgest kivist anumasse jookseb ühest torust külma teisest kuuma vett, nagu see on Ameerika majades üldiseks pruugiks. Siin pesevad emigrandid, kama, ninarätikuid, muu pesu võid talitajale ära anda, need lasevad ta masinast korraks läbi. Ei maksa midagi saada ka niisama mustalt tagasi, kui andsid. Kuni kella kaheksani nuusutame oma haisusid ja silmitsema oma pori, siis avatakse uks. Neegrid tulevad ja vinnavad voodid üles. Ämbrimehed tulevad ja Sudivat põrandale. Tohter tuleb ja küsib haigete järele. Siis käsutatakse pruugostile. Kuid söögisaali ukse ees on enne suur ülelugemine, et kas öösel keegi putku pole pannud. Saarekest piirab ümberringi ookean, siiski kardetakse põgenemist. 32 vahti on öösel väljas. Saar seisab rannaga, telegraafi ja telefoniühenduses. Ka kaldal valvab seadusesilm linna politseinikud ja näol. See kõik ei päästa meid hommikusest revisjonist. Nimepidi hüütakse üles ja ükshaaval lastakse vahtide vahelt läbi saali. Toiming kestab hulga aega. Ja kui sa siis kiriseva kõhuga oled söögiruumi jõudnud, teretab sind pruu kostilaud, mis isule silmapilk otsa peale teeb. Palja veega keedetud hall, vedel riisipuder, lögased ploomid, loputamata heeringad ning kohv. Millesarnast ma veel kunagi pole näinud, veel vähem joonud nagu pesuvesipõranda küürijate pangedes. Maigu poolest lihtsalt defineerimatu uudishimu pärast maitsesin teda kord. Karistus oli kibe. Maksulauas sain viie sendi eest midagi, mis kohvile enam lähenes, aga veel ammugi mitte. Kohv ei olnud. Ja siis algab päev see Erkusid katkestav vaimu materdav hinge kallal nürilt nüsiv päev täis rahutut arutamist, toast kotta ja kojastub papp täis trügimist, rüsimist võõraste inimeste parvedes täis möirge hääli, nutukahinat ja kõnemadinat. Austria mehel oli õigus paar esimest päevani jäledad. Ka minu huumor, mis mind muidu nii kergesti maha ei jäta, oli kolmandal päeval nii täiesti ära auranud, et ma kindlasti nõuks võtsin laevaga, millega ma olin tulnud Euroopasse tagasi pöörduda. Kui minu asi reede hommikuks, mille saksoonia teele pidi minema veel mitte, pole otsustatud. Iseäranis kuuldused teiste siinolijate nädalate ja kuudepikkusest vangipõlvest tõukasid mulle selle mõtte ligidale. Ma kartsin oma tervise eest. Selle kadu ei võinud Ameerika, kuhu ma pealegi jäädavalt elama ei mõelnud, jääda mitte tasuda. Ja Ellizaylandi brutaalsused kustutasid mu reisimehehimu suurt ookeanitagust vabariiki tundma õppida täiesti maha. Ma pole barbaarsete maade sõber, ma tahan midagi muud näha, kui mis mulle vene kodust juba tuttav on. Esmaspäeva hommikul oli mind saarele toodud. Kesknädalal pärast lõunat kutsuti mind kohtu ette. Ma astusin vahi juhtimisel avarasse ruumi, mille keskpaigas seisva pika laua ümber istusid viis või kuus härrat. Kuna seinte pool asetsevad toolide read olid kohtupublikut täis Pealt kuulajaiks, jäeti saali nimelt need minu saatuse osalised ja nende tunnistajad ning lahtinõudjad, kelle asi juba läbi oli arutatud. Kohtupidamise avalikkuse põhimõte oli seega täidetud. Ameerika kohus vallutab peale tunnistajate ka kaebealuse ära. Minagi pidin käe üles tõstma, vandesõnu ette ei loeta. Vaimuliku vannutajat ei ole. Üks kohtunikudes, tähendab ainult, et sa kõigevägevama jumala nimel nüüd tõtt peab tunnistama. Laual puudus kohtukull ja iga muu selle tähenduslik märguriist. Kohtunikkude näod aga peegeldasid valida tõsidust. Uus ülekuulamine keerles kõigiti kaebepunktide ümber vaimuhaigus anarhism, nihilism, perekonna kuritahtlik maha jätta. Et Ameerika mind enam ei meelitanud. Kuna emakese Euroopa pale Ellizaylandi tumeduse taga seda armsamalt kumama lõi, siis võisin kohtu sakaste ristküsimused, jaheda rahu ja teatavat Rotsliku ükskõiksusega ära vastata. Ma ei jätnud lõpuks tähendamata, et kui kohus otsusele jõuab mind mitte maale lubada siis jätvat maa oma edasikaebamise õiguse tarvitamata ja soovivad kohe ülehomse laevaga tagasi reisida. Sest Ellise saare elu ei suutvat mina kauemini välja kannatada. Krabinal pandi minu soov protokolli rutust, millega seda tehti ja kohtukergenevast rinnast sain märku, kui hea meelega minust lahti taheti saada. Mida oli minusugusele sulemehel nende härrade utilitaristlikule. Isamaale kappakkudagi. Kuna mind istet lasti võtta kutsuti eeskojast keegi tunnistajana kohtu ette. Keda ma Ameerika pinnal esimest korda näha sain. Minu naine. Tema oli mind pühapäeva õhtul ja esmaspäeva hommikul laevalt käinud otsimas. Esimesel puhul ei lastud teda hilise aja pärast enam sisse. Hommikul Luisatud aga meelega või kogemata. Mina olevat takistuseta juba linna läinud. Kui ma aga päeva jooksul pärale jõudnud, tuli eideke mulle teisipäeval enne lõunat saarele järele kuid jäi hiljaks ette. Laskmisaeg, mis vältab kella üheksast 11-ni, oli parajasti lõppenud. Nõnda ilmus ta kesknädalal uuesti. Et minu asi aga veel kohtu ees käimata oli, siis ei lastud meid kokku, vaid ta pidi, kui ülekuulatav tunnistaja nii kauaks ootama jääma, kuni kohtujärg meie kätte jõuab. Mis mitu tundi kestis? Minu teise poole pühkimine oli lühike. Tema toimetusel ilmuva ajalehe sisi järele küsiti hoolega. Minu endise ja meie praeguse abielu kohta päriti sedasama teada, mida minulgi. Ning saadi needsamad vastused. Et tsiviilabielu on Venemaal maksu, setu, aga ka kohtu teel eriliselt maksusetuks tunnistamata. See fakt põrkas ka nüüd kohtunikkude uskumatuse vastu. Nende nõue oli näidakkuma midagi mustvalge peale ette. Sedamaid järgnev kohtuotsus sisaldas, mida aimasin. Mind mõisteti tagasisaatmisele. Et saarelt tänaseks viimane laev New Yorgi poole minekul oli. Siis ei saanud ma naisega ka nüüdki veel sõnakest rääkida, see pidi homse peale jääma. Nüüd võeti minuga toiming ette, mis mulle üpris lõbusa tuju tõi. Kui mind mitmest kantseleist läbi oli viidud, kus ikka ja jälle midagi kirjutada leiti. Jõudsime ühte kontoriruumi, kus mind järgmine huvitav ülekuulamine, ootusametnik. Kas revolvrit on? Mina ei ole ametnik minu keha mööda uurivalt üles-alla vahtides ehk aga on mina. Mis siis, kui oleks ametnik? Peate ära andma? Mina, aga miks? Ametnik, seadus, mina, kas kardetakse mind kellelegi elu kallale kippuvat ametnik, seadus, teie olete deporteerimisele mõistetud? Mina, kas revolvri mulle pärast tagasi annate või endale jätate? Ametnik kärsitult seda pealt ära ootama? Palun, revolver välja anda. Mina ei ole revolvrit. Mõtlesin nüüd tuleb läbiotsimine. Kuid ei, nii kaugele ei mindud. Vaatas külmu põuedest veel korra kahtlaselt üle, aga jätkas edasi. Kas nuga on? On, andke siia. Ulatasin talle tillukese sulenoa kätte. Selle nüri terati oli kaks tolli pikk. Konfiskeeriti, tunnistati tapariistaks. Kas veel mingeid terariista on? On ja ma otsisin talle oma kübarakarbist väikese Ameerika habemeajamisaparaadi, millel oli pooleteise tolli pikkune tera sees. Vaadeldi, peeti aru janti tagasi surmavateks ei peetud camu pabeross toppimis, torukest ja pulgakest. Siis mõõdeti mu pikkus selle tarbelise mõõtetulba küljes ära ja tähendati mu juuste ning silmade karv ametliku raamatusse üles. Milleks, kui küsida tohin? Tulete ehk teinekord tagasi kohmati vastu. Tagasisaadetavaid tahetakse enese tapmise eest hoida, seepärast võetakse nendelt kõik, millega nad sedakorda võiksid saata. Aga ühises hoiuruumis on küllalt teisi, kellelt terariista vahel ka laskeriista mingil süütul ettekäändel võis laenata neilt, kes mitte deporteerimisele pole mõistetud. Üks ungarlane näiteks lõikas parajasti suure terava taskunoaga oma rahvusliku ihurooga salaami vorsti kui tuppa tagasi ilmusin. Mis mul viga oleks olnud, seda temalt paluda ennast välja käigukohas tasahiljukese ära nokitseda. Kuid mitmel mu kaaslasel olid ka veel harilikumad, pikema teraga habemenoad kaasas, mida ilmaolijad üsna tihti laenates tarvitasid. Mitte palju parem pole passimärkide määrus. Kui ma mõne aja pärast võõra nime alla legitimatsioon ei nõuta. Tagasi tuleksin võeta, kui mind kinni nende tuhandete hulgast, kelle kah helkijad, juuksed, hallid silmad ja nii ja nii mitu sentimeetrit pikkust. Vaevalt olin pool tundi jälle oma murelikude kaaslaste hulgas istunud, kui süda põksuma lõi. Sisemine hääl ütles, võõriti tegid enneaegu, viskasid püssi metsa, mõtle vastaste võidurõõmule pea silmas, et nendel lööke vähem sinu isiku, kui sinu erakonna pihta oli sihitud, pitsita hambad kokku ja kannatab välja taganemisega, juhid nende hoobi märki. Tõe hääl on alati läbilõikava mõjuga. Ma häbenesin. Ma suunasin ennast argpüksiks, hellitatud mamma pojaks. Heda maja ei saa. Kas ma oma apellatsiooni taganduse tühjaks võin tunnistada? Võite küll. Tehke seda kohe, sest juba homme pärast lõunat viiakse teid laevale. Kostis Mülleri härra, keda meie tema kauase saare põlve pärast maja isa nimega austasime. Ühtlasi tarvitasime teda alati kui õigusteadusliku nõuandjat, sest emigratsiooni, kohtute juriidilist struktuuri ja asjaajamispraksist oli väike sakslane tublisti tundma harjunud. Veerand tundi hiljem andsin vahile edasitoimetamiseks kirja ära, milles omakohtu ees avaldatud soovi, et mind kuunardi liini lähema laevaga triestiretoneeritaks tagasi võtsin ning emigratsiooni jaama komissarile kohtu deportatsiooni otsuse vastu apelli esitasin. Edasikaebused käivad nimelt ehk nad küll töö ja kaubandusministeeriumi lähevad enne saarekomissari käe alt läbi kes neile oma soovitava või mittesoovitava heaksarvamise juurde peab lisama. Harilikult paneb minister riigisekretär komissari heaks arvamist oma otsustamise juures täiel määral tähele sest viimasel on vastasel puhul õigus ministri otsust täitmata jätta. Alles siis, kui minister teise edasikaebuse komissari heaksarvamise vastu ära otsustab, peab komissar alla vanduma. Mõlemad võimud balansseeruvad siis teatava piirini. Antud korral võib aga protsess komissari ja riigisekretäri alt veelgi kaugemale minna. Nimelt iseseisvate kohtute kätte, mille otsused siis kummagi võimupiiridest üle ulatuvad. Järgmisel päeval kutsuti mind ühte kantseleisse, kus keegi lageda põsega jänkinäoline vanahärra mulle naeratades, kui minu advokaat esitles. Minu naine oli vene seltsi agendi soovitusel mister Peikoni mulle kaitseks kaubelnud. Rahalise toetusega olid paar Eesti sotsialistliku organisatsiooni mulle kähku appi tõtanud. Mida võite mulle tõotada, mister Peikun. Ärawindeid saarelt kostis halb ja rahuliku kindlusega. Süüdistused on teile tuttavad ja üldiselt, kuid kirjutage mulle täielik kaitsekiri kõigi kaebuses puutuvate asjade kohta. No kui kaua võiks protsess kesta? Umbes kaheksa päeva? Kui advokaat kaheksa ütleb, siis võib julgesti veel kord kaheksa juurde arvata. Ta naeratas. Kui siinne elu teile liiga kare on, siis kujutage endale ette, et olete sõjakorrespondent. Ja teil on hea naerda, teie ju ei tea, mis mul särgis on? O, tean küll, minu Ellizaylandi klientidel on kõigil midagi särgis olnud, kuid saare faunat muuta ei seisa minu võimuses. Ma tahan kohe seletada, mispärast ma ligi kahe nädala jooksul pesu vahetada ei saanud. Minu pesu ja riided olid mu suures reisikorvis, mida kuskil laoruumis alal hoiti. Emigrandid on õigus oma kraami juurde pääseda, kuid teda peab sinna viidama ning ainult kaasas oleva ametniku nähes tohib ta endale sealt midagi eluruumidesse ühes tuua. Ma tegin aja jooksul neli katset lattu saamiseks kolm korda. Asjata. Lubati viijale öelda, kirjutati nimi üles, ei midagi. Nõnda ootasin päevast päeva, kuni kannatus viimaks lõppes. Ähvardasin komissarile kaebuse saata, kui minu nõuet viibimata ei täideta. See mõjus. Üks juudi rahvusest ametnik viis mu kraami osakonda. Sealses kantseleis kirjutati siis kõik ilusti paksu raamatu sisse, mis ma korvist välja võtsin särgist sokkidest kuni kaela, sidemeni ja krae nööbini. Arvatavasti oli seda kontrolli osalt ka sellepärast vaja, et ma korvist endale mingit tapariista korteris seisaks viia. Nüüd oli siis pikk kaitsekiri kirjutada kus seda teha, selle möllu ja mulina sees, millest ma iga päev elasin üsna võimatu näisse mulle esiotsa olevat. Paar katset läksid ka tõesti nurja kuid viimaks sain hakkama. Pea kohal rippus paratamatuse Tammoklase mõõk. Kuna minu ümber sõelutimbaditi naerdi nuteti, paiskasin ma saksa keeli paberisse, mis mul oma kaitsjale oli seletada ja juhatada. Esimesele kirjale saatsin järgnevatel päevadel täiendusi järele sest ei tulnud rahuliku järelemõtlemise võimatusel kohe meelde. Lohutust ja julgustust jagasid mulle edaspidise piina jooksul teated, et minu saatusest mitte üksnes New Yorgi Eesti organiseeritud tööliste ringkondades osa ei võetud, vaid ka kaugemal Philadelphiast, Washingtonist, Supeeriorist, mädissonist, isegi San Franciscost ja portlandist Vaikse ookeani ääres sirutati mulle venna käed kas ainelise või moraalse toetusega vastu. Tunnistajaid andis end üles, kes mind ja minu minevikku tundsid ning tõele teed võisid rajada. Iseäranis mõjuvalt astus minu eest välja keegi Washingtonis, näidates ministrile Tenuntatsiooni tervet motiiviliste iseloomulist madalust. Kuid ma unustasin, et ma enne seda, kui minu edasikaebus Washingtoni ära läks Ellise saarel veel ühe ülekuulamise alt läbi. Käisin saare isevalitseja komissar Williamsi ees. Sel härral, kes mind kõrgi bürokraadi pilguga üle õla fikseeris, olid parajasti suursugused, külalised büroos. Uhked härrad ja prouad, kes endile õiguse võtsid mind oma lameda jänki uudishimu objektiks teha. Kui Williams neile minu asja magusa lahkusega lühidalt teada oli andnud. Ja selle julgelt irvitama ja lobisema seltskonna ees toimetas komissar politseiniku nähvakusega ka ülekuulamist. Õnneks oli see lühike, muidu oleksin ehk ka asja kahjuks rahu kaotanud. Minu meelsus, mu hullumajas olemine ja Saksamaa abielu. Need olid ta pealiskaudse pärimise sisu. Tema kalgist kõrgist diktaatori näost polnud mul raske välja lugeda, et see mees minu apellatsiooni mitte ei toeta. Ja nõnda oligi. Minu esimene edasikaebus lükati Washingtonist tagasi. Juba kuue päeva pärast tuli eitav vastus. Alles nüüd algas minu advokaadi tegevuse viljakam osa vaheajal kogutud tunnistuste ja tunnistajate najal. Et mind deporteerimis ohu vastu igaks juhuks varjata, võttis ta välisest kohtust nõndanimetatud habeas korpuse käsu välja millega minu asi tarbe korral emigratsiooni valitsuse võimu alt tavalise kohtuvõimu alla võis minna. Lihtsam, ja odavam oli muidugi esimesega asja ajada ja nii töötas mister Peikon oma tunnistustega eeskätt Ellizaylandi ja Washingtoni mõlema instantsi kallal. Dokumendi, mis kindlaks tegi, et minu, mitte kiriklik Saksamaa abielu on Venemaal maksuvuseta muretses ta kohalikult kreekakatoliku ülempreestrilt esimesena paigale. Ja sellega oli mõjuv Hakatus tehtud.