Kui kogu rahvas Iialgi ei unune kurama kevad kevad 1945. Porimürskude ja miinide õhkimine, kuulipildujate tärin kuulide lakkamatu viin paljudele sõpradele sõjaseltsimeestele jäise viimseks kevadeks. Kui tuleb uus valguse aeg, hakkavad nende haudadel õitsema lilled kui elu sümbol. Need sõjaseltsimehed andsid oma elu selle eest, et meie võiksime elada. Nii ta on, et kurama kevad ei unune ühelgi Eesti korpuse sõjamehel. Aastakümnetegi järel meenuvad sealsed lahinguväljad. Meenuvad pingsat ootehetked pealetungi lahingute eel. Meenuvad need rasked minekud, kui kõlas käsk rünnakule siis tundus igale mehele, et pikal rindel ei ole tähtsamat lõiku kui nende oma Kuramaal. Et kuskil mujal ei ole vaenlane nii visa kui nende vastas. Ometi olid lahingud Kuramaal märtsis 1945 ainult üks episood loendamatute sellesarnaste episoodide hulgas. Kuramaal ei otsustatud peamist. Seal ei antud vihatud vaenlasele surmahoopi. Sealsed lahingud kuulusid kategooriasse, mida Nõukogude informbüroo sõjateadetes nimetati kohaliku tähtsusega lahinguteks mille puhul lahingu paikkagi ära näidatud. Ma ei taha sellega vähendada korpuse sõjameeste sangarlikkust kaalu ega nende osa võidu sepistamisel. Oodatud võitu aitasid vähendada iga vaenlasega peetud lahing. Iga hävitatud vastase suurtükitank, iga rivist välja viidud fašistlik sõdur. Kuid nüüd sõjakaardi juurde. 24. märtsil jätkasid teise Valgevene rinde väed tantsigi suunal pealetungi, kuigi vaenlane võttis päeva jooksul ette üle 20 vasturünnakulöökidega lõunast ja läänest, purustati Prausti linna garnison ning see tähtis teede sõlm vallutati. Niimoodi algas Nõukogude informbüroo sõjasündmuste kokkuvõte 40 aastat tagasi. Enne kui jätkame, tahaksin peatuda ühel asjaolul. Nimelt mõnikord, kui räägitakse suure isamaasõja lõpuperioodist, tavatsetakse pidada 1945. aasta veebruari ja märtsikuud suhteliselt rahulikeks kuudeks viimse hiigelpealetungi hoolika ettevalmistuse kuudeks. Tõsi, pea suunal Berliini suunal oli suhteliselt vaikne. Sinna koondati tohutul hulgal tehnikat ja inimesi fašistliku Saksamaa pealinna ründamiseks. Kuid mujal veebruar ja märts ei olnud vaikset kuud Nõukogude saksa rinde kolmes ulatuslikus lõigus, kus ööd ja päevad kestnud ägedate lahingutega jahvatati läbi vastase arvutud jõud andmata talle mahti ei vägede ümberpaigutamiseks ega strateegiliste reservide loomiseks. Need kolm ulatusliku lõiku olid Ida-Preisimaa, Alam-Sileesia ja Ungari. Nagu sõjateatest juba kuulsime, tungis punaarmee peale tantsigi suunas. Meie sõjamehed olid jõudnud juba ka sadamalinna tõnia lähistele. See oli nõndanimetatud Ida-Preisimaasõjatanner, kus meie väejuhatus organiseeris oskuslikult tihedat koostööd maavägede ning õhu ja merejõudude vahel. Ühele poole hakkasid asjad saama alamsileesias, kus meie väed jõudsid 24. märtsil Lääne naisse jõeni ja vallutasid sakslaste võimsa tugipunkti ja tähtsa teedesõlme naisse linna. Vaenlase vasturünnakut seal hakkasid vaibuma, ta oli sunnitud kaitsele tõmbuma. Väga keeruline oli olukord Ungaris, kus lahingud olid kestnud vahetpidamata viis kuud. Märtsi alguses oli vaenlane koondanud Budapestist edelasse 11 tankidiviisi sealhulgas ka läänerindelt ära toodud kuuenda SS-tankiarmee diviisid. Vaenlane lootis nende jõududega purustada meie väed, käigud forsseerida Doonau ja hõivata jõe idakaldal plats Tarmid operatsiooni jätkamiseks. Selleks saatis ta lahingusse sajad tankid, liikursuurtükid, soomustransportööri, tohutul hulgal suurtükke, lennuväe ja suured jalaväekoondised. Kuid kõik oli asjata. Kolmanda Ukraina rinde väed ei löönud vankuma äärmiselt ägedatest kaitselahingutes purustasid nad vastase jõud ja läksid üle pealetungile. Nõukogude informbüroo teatas 24. märtsil 1945. Visalt edasi liikudes hõivasid kolmanda Ukraina rinde väed moori linna. Ägedaid lahinguid peeti säkeš väherbari linna pärast, mis oli muudetud sakslaste kaitse tähtsaks tugipunktiks. Linna lähistele oli rajatud arvukalt otlejad Sote kõigis kivimajades paiknesid tulistuspunktid. Pärast vihaseid tänavalahinguid kuue raudteeliini sõlmpunkt. Säkkes väher var vallutati. Eriti vihaselt kaitsesid sakslased Vespremi linna ja raudteesõlme. Nad paiskasid seal lahingusse üle 100 tanki. Enamus tiigrid ja pantrid. See tankigrupp hävitati. Oskusliku tiibmanöövri ja frontaalse rünnakuga puhastati väspremil linn, sakslastest vaenlane kandis tohutuid kaotusi. Niisugune oli olukord rinnetel 40 aastat tagasi. Kuulajal peaks nüüd selge olema, et märtsikuu 1945 oli kõike muud kui rahulik. Ent mingem nüüd tagasi kuramaale. 24. märts jäi eesti korpusele tegelikult viimaseks pealetungipäevaks, sest 25. märtsil tuli käsk kaitsel asuda. Märtsikuu viimasel päeval vahetati Eesti sõjamehed rindelt välja. Oli aeg oma hõrenenud ridu täiendada ja uuteks lahinguoperatsioonideks valmistuda. Sõda polnud ju veel lõppenud. Oli tarvis hästi läbi mõelda, kuidas edasi toimida. Sest nagu näitasid pealetungi lahingud Kuramaal oli vaenlane mõndagi õppinud punaarmee kogemustest. Seda said ka Eesti sõjamehed omal nahal tunda. Mida nimelt selle kohta mõni sõna erupolkovnik Mihhail Ülenurmelt endiselt 300. laskurpolgu staabiülema asetäitjat. No sakslastega on, oli meil ennemgi kokkupuutumist näiteks Veliki Luki all, seal oli tugev kaitsepositsioon, kuid seal ei olnud organiseeritud nõndanimetatud mobiilset kaitset. Aga vaat siin oli juba sakslastel kätteõpitud ja mobiilse kaitsega just aitas vasturünnakutega, näiteks kui meie pataljonid, kellel natukene eduli saavutatud kuskil tee peal nendel olid valmis seatud nõndanimetatud ründegrupid ja ründegruppidega siis nad tegid vasturünnakuid ja võtsid tagasi vallutatud või õieti hõivatud maa-alad sakslaste taganemise perioodil juba alates Stalingradis. Nad hakkasid taganema ja õppisid selle asja päris hästi selgeks. Mina arvan niimoodi. Lahinguväljal on igal sõjamehel oma osa täita kuid täis suudaks õieti midagi korda saata, kui ta kõrval ei oleks sõjaseltsimehi, kui tal ei oleks küünarnuki tunnet. Seda tunnet, et mina aitan, sina aitad, tema aitab, kõik aitavad 11. See kümnekordistab jõudu. Selle tunde ajel sooritatakse kangelastegusid. Nüüd pisut lähemalt. 300. laskurpolgu pealetungist, mis algas nagu teistelgi polkudel seitsmeteistkümnendal märtsil. Esimene lahingupäev erilisi tulemusi ei andnud, sest vaenlase vastupanu oli äärmiselt visa. Kuid teine päev siis sündis kangelastegu, mille kaja ei kustu kunagi. Aga räägime kõigest järgimööda. Erupolkovnik Mihhail Ülenurm. 18. märtsil pärast 20 minutilist suurtüki tule ettevalmistust jätkata rünnakut ja vabastati siis Prei ja kupje asulat. Seoses sellega, et polgu parem tiib jäi lahtiseks andis polgukomandör esimese pataljonikomandörile major Wilsonile käsu rünnata vaenlast piki raudteed ida suunas ja hõivata kindlustatud tugipunkt liidene. Esimese pataljoni pealetung peatati vaenlase tiheda tule tõttu ees olevalt kõrgendikult ja kruusaaukudest. Suurtükitulega suudeti suruda maa suurem osa tulepesasid kuid raudtee vahimajast lõuna pool asuval künkal jäi hävitamata vaenlased võt mis takistas esimese pataljoni edasiliikumist. Esimese roodu komandör kapten kaldaru andis ülesande teise rühmakomandörile leitnant Ungarile blokeerida. Künkal asunud vaenlasel sott kutsuti välja suurtükituli totti pihta. Ja sel ajal, kui Kunderi rühm jõudis välja raudtee tekkini kust sotine jäi neli. 50 meetrit ütelda under viis oma rühma rünnakule kohe peale suurtükitule lõppu, sest varjatud edasiliikumine oli võimatu. Sotistamatud kuulipilduja tuli sundis ründajaid peatama. Samal ajal hakkas vaenlane tulistama miinipildujatest raudteetammi ümbrust, mille taha jäid esimese pataljoni võitlejad. Litter under naiskriitilist olukorda rühmas blokeerijate ees sotiline lähemale ja viskas sotti aerosooli suunas käsigranaadi mis sundis vaenlase kuulipildujad hetkeks vaikima. Orahvidega viis ta võitlejat rünnakule, kuid vaenlased tutist avati tuli ründajate pihta, mis sundis ründajaid maadligi. Lutelt number sai ka raskelt haavata, ka tema rühm kandis kaotusi. Osava vestiga tabas teine Kunderi granaat, soti ambra, suuri kerkis tolmusammas. Pallase kuulipilduja vaikis ja Jakob undril avanes võimalus läheneda sotile. Kuid sotist uuesti tulistama hakati, otsustas ta iga hinna eest täita oma kohust. Olles raskelt haavatud, tõusis ta viimast jõudu kokku võttes püsti, tegi varudes viimased sammud ja kattis oma kehaga soti Ambrosuuril. Jakob Kunderi käskjalg hüppas tema järel Truti katusele ja viskas Abrosuurist sotti käsigranaadi, mille järgi kuulipilduja vaikis. Jacob Kondre rühm tõusis, kui üks mees rünnakule ja hõivas künkal asuvat sotti ja teised kaevikud. Vaenlase vastupanu murti kogu tugipunktis ja õhtuks vabastati kõrgendik täielikult. Niimoodi siis sündiski kangelastegu. 15. mail 1945 anti NSV Liidu ülemnõukogu presiidiumi seadusega leitnant Jacob Kunderile postuumselt Nõukogude Liidu kangelase nimetus mis on meelde jäänud Jakob Kunderist kui inimesest. Kui sõjaseltsimeest. Isiklikult ma tundsin teda küll 1000 92. aastal minu teada alles tuli sõjaväkke ja siis oli 100 koolis, pärast sõjakooli lõpu tuli meie polku ja tema oli ühel ja samal ametikohal kogu aeg. Noor ohvitser tuli polku tagasihoidlik, väga distsiplineeritud. Ta oli sel ajal veel komsomol ja komsomoli organisatsioonis. Tema võttis aktiivselt osa kõigist ülesannetest, mis komsomoli ette olid püstitatud. Isegi oli suuteline ohverdama oma elu. Selleks, et teised tähendab esimese pataljoni võitlejad saaks laskes tingimustest välja, et nad saaks edasi liikuda ülesannete täitmisel. Jacob Kunder võitles esimese pataljoni koosseisus. Sealsamas kõrval asus kolmas pataljon, kellel oli selles Plydene operatsioonis samuti raske ülesanne täita. Edasi ongi meenutamas Roland Paemurd, kes vanemleitnandina oli toona kolmanda pataljoni komandör. Üheskoos mindi seitsmeteistkümnendal märtsil pealetungile. Üheskoos võideldi raudtee ja pliidene raudteejaama pärast. Alustame sellest, kui esimene lahingupäev oli lõpule jõudnud. Raudteelõigu selle saime ilusti kätte. See oli tähtis sellepärast, et ta selle raudtee mööda soomusrongiga takistas väga palju tegelejaid. Ööseks jäime metsa alla. Sakslasel oli niisugune mood, et ta ehmatas meid kogu aeg tallalismiseks, lõhkevad kuulid sellega pani valangu metsa puu otsas, need lõhkesid ümberringi kildusid täis. Järgmisel hommikul see oli 18.. Hakkasime siis blideni jaama poole minema, aga seal oli tuli nii tugev Pealt, tal oli hästi kindlustatud soomustranspordid ja nagu tiigrid, pantrid, Ferdinandi, need olid tal seal valmis. Nii et sellest päevast midagi öösse vastu, üheksateistkümnendat. Siis anti meile abiks tank, iseliikuvat suurtükid. Pime oli, läksime rünnakule. Aega sakslasega ei maganud. Tema avas meile niisukese marulise miinipilduja tule, et olevaga meelset rutusele tule alt väljas. Hommikuks siiski saime Miama jaama vallutatud. Miinipilduja patareid, mis olid, need saime ka ära likvideerida. Kes jäid maha, kes võeti vangi? Jaamori terve seda ei olnud suudetud veel puruks lasta, selleks läks nii kiireks ja edasised rünnakud sama päeval mõneski kohas äpartusid. Seda ütles, et maastik oli väga kinnine, soine, võsa, mets. Tema viia ka iga paari-kolmesaja meetri tagant suured tugevad kindlustusvööndit, sest tal oli seda aega teha. 21. märtsi hommikul alustasime uut pealetungi, enam mitte pliiline jaamast rotiideni jaamast vasakul seal üks maantee. Üle maantee oli sakslaste territoorium. Siinpool me olid meie territoorium. Ettevalmistust, tule peole, sahkasid hommiku, alles valge oli juba. Läksime rünnakule. Mina ei saanud palju maad, üks 300 meetrit sain edasi minna, siis sain haavata. Andsin roodu juhtimise üle läksid tagalasse sidepunkti. See haavatasaamine oli huvitav minuga. Killud tungisid mul käest läbi ja kui läksin sidumispunkti, küsiti, et kas sul midagi on, relvad, pisteri andsin ära. Kas taskus ka midagi, meelemulli taskus, granaatsütik sees. Sanitar võttis selle granaadid kasuka taskust välja, vaatsus külje pealt poole pöidla suurune tükk sisse. Keelt ja kysis kassetikum ka, jah, on küll. Keeras sütika välja, siis üks sütikusterveli natukene hele. Kui see oleks nüüd lõhkenud, siis oleks lennupooleks. Aga kui ei oleks seda granaate? Otsese kild oleks mul ka mao ära viinud. Nii et õnnetähe all sündinud. Sõjaõnn olevatki kõige suurem õnn. Ja tagantjärele imetletakse mehi, kelle lahingutes vedas. Kuid kõige tähtsam oli siiski sõduri tarkus. Arukas sõjamees suutis ka keerulistest olukordadest tervena välja tulla. Me teame, et Kuramaal võitles Eesti korpuses arvukalt noori, kes polnud varem lahinguis olnud. Need olid mobiliseeritud pärast Eesti NSV vabastamist. Kuidas kogenud sõjamehed neid rohelisi vastu võtsid? See küsimus on mind ikka huvitanud, sest läbi tule käinud meistri abi oli noorte elude säästmisel väga oluline. Küsin seda Rapla mehelt Viktor vodkat, kellest Kuramaal sai 900 seitsmeteistkümnenda polgu kolmanda pataljoni võitleja. Kuna mina olen sündinud ja kasvanud Võrumaal siis meid mobiliseeriti seal kuuendal septembril, rinne seisis alles Tartu all ja meid viidi Pihkva ja katsina kaudu viidi Narva Eesti tagavarapolku. No tagavarapolgus muidugi oli, ainult kaader, oli, olid vanemad sõjamehed, et kõik oli sel ajal olid noored, aga kui korpusse viidi jaanuarikuus siis peab ütlema, et vanad sõjamehed võtsid väga hästi vastu ja mina olin näiteks kuulipilduja, teine nummer oli esimene number oli ikka ennem ka sõdinud, vähemalt ta oli vist Saaremaal oli sõdinud. Ta oli minust mõned aastad ikka vanem ka ja me elasime ikka temaga nii nagu isa ja poeg, kui talvel külm oli, temal oli kasukas, minul oli sinel, siis võtsime minul sineli seljast ära, tema tegi oma kasukahõlmad lahti, mina pugesin sinna kasuka hõlmade vahele. Sineli tõmbasime üle pea ja sai sai talvel seal metsas metsas ikka mõne tunni magada ka. Nii sõlmussis sõjamehe sõprus. Kuid lahinguteed võivad kujuneda ka hästi lühikeseks nagu Viktor Ott Kallas oli. Aga hommikul, 18. märtsil asusime otse pealetungil. Väga ilus ilm oli, soe oli pealetungil muidugi sattusime kõva tule alla ja ma sain esimese tunni jooksul sain haavata. Sõjal on palju palge pooli on ootamatusi ja üllatusi olla. Rõõmsaid hetki on tragöödiaid. Sõja ajal on elu mitmetahulisem kui harilikul ajal sest inimene on normaalseid rööpaid välja paisatud. Sageli on hiljem raske mõista, kuidas kõik oli, mis juhtus, kuidas me suutsime kõike taluda. Johannes Ilves, endine 921. laskurpolgu luurerühma mees pärast sõda mitu aastakümmet miilitsatöötajana avaliku korra eest hea seisnud inimene temalt meenutus kild kurama lahingu päevilt. Kui me seisime Kaulutse mõisa juures mõisa juurest paremal pool jõgi, Väike-Olidon ja polgukomandör mullas andsid, korraldused, tuleb luurelahinguga teha. See tähendab seda, rood läheb rünnakule ja luurajad pead tooma siis selle rünnaku ajal keeld roodu komandör Meesak või metsa või midagi selletaolist olidad ja ütles niimoodi, et minu pool vairoodus on ainult 17 meest järgi jäänud 160-st. Et mul ei ole võimalik rünnata. Siis anti temale abiks kõik käskjalad, meid ka siis saadeti koos tuua keelt. Ja kui me jõudsime oma positsioonile tagasi sinna, sakslased olid meie ruudud tagasi löönud ja võtsime selle positsioonid tagasi, siis roodu komandör karjub hurraa edasi. Kui memmed lõppetist ärases, üks karjub pike hurraa edasi. Karjub kogu aeg ja hakkasime edasi hüpanud, mis asi see siis on, et mis mees niuke karjub, tuli välja, et sakslane oli jäänud maha. Neil oli roheline niukene Zlatali seljas, vaid see jope, maskeerimisülikond, sisi, Macorkad ja leiba ja see oli täis tuubitud, tal ise karjus. Uraan aitas, meil karjud uraan. Ja kui me vangi võitsime, tuli välja, et oli poolakas, tegelikult olid mobiliseeritud alles pioneerpataljoni pioneerpataljoni sapööripataljon ja siis ta elas meie juures peaaegu kuu aega. Siis me andsime seal kommendati köögist talle süüa, olid meil nagu deegeetjaks, tulime tagasi temale, tee valmis ja andis meile teed ja tegi tule maha ja kui tuld lubati teha ja pärasest pool kästi kohe kiiremas korras diviisi staapi viia. Nagu see oli juba nii vana, et sellest keelest ei olnud suurt tolku ka enam midagi. Meie rühma võitleja anguli tähendab, Tarkendist olin. Ja see mees oli siis niukene. Iga lõunalt kadus ära meil õhta ja hommiku ja nagu söögiaeg oli tema kadunud. Küsisime tema käest, kus sa käitlejad tõi, meile ei vastanud mitte midagi. Aga ükspäev siis tuleb koos sakslasega Termus sellase kannab polgukomandör mullasele ette, et ma tõin keeletoidule, pole vaja võtta, toitun talle oma käest. Ja niimoodi ta käis mitu päeva ja nii nagu passis välja, et õigel ajal rabas kinni, et ise ka pihta ei saanud. Aga lõpuks Kuurama lõpupoole. Ta lõhkeb kuuliga kõhust läbi ja sai surma. Niisugused ongi need sõjapalge pooled. Kuid nüüd on mu ees laual sõjamälestuste käsikiri kirja pannud endine seersant Elmar luht, pärastine Kauaaegne Harju rajoonioperaatorite juht. Kui Eesti korpus kuramaale sõitis, oli ta haige. Hiljem tervenenuna sattus aga Leedu 16.-sse diviisi. Tema nägi sõja väga karmi palge poolt. Loeme käsikirjast, kuidas algas tema kolmas lahing Kuramaal ja millega see lõppes? Ja siis nad tulid kõrgustiku vasakult ja paremalt poolt suursuguselt roomikutel lõgisedes, mitte kiirustades. Vaenlase tankid, ahelikus nagu sõdurid, aga sünged, hirmuäratavad jääb kurjakuulutavat. Nad liikusid meie poole kuulipildujast ja kahurist otsesihtimisega, tulistades automaatorid nende kannul. Tundus, et mõne hetke pärast meid lömastatakse mürsud lõhkesid nüüd selja taga. Ja äkki ma ei uskunud oma silmi, tankid ei liikunud enam. Tõepoolest ei liikunud. Tulistasid kuulipildujast ja siis tulid automaatorid rünnakule. Algemantas kuulipilduja tööle. Hüüdsin enda kõrval kükitavale leedu noormehele. Viidia, võtame granaadid. Algem antes jäi hetkeks justnagu mõttesse, hakkas siis aga kiiresti kuulipildujat laskeasendisse sättima. Lühikeste valangutega tulistas ta meie poole tulevaid automaatoreid järskude tardus käed lasid kuulipilduja lahti näkku valgusveri ja mees vajus küljeli. Kõik oli saanud otsetabamuse näkku. Lidia haaras nüüd ise kuulipilduja, sest karabiini polnud siin enam midagi teha ja hakkas tulistama. Sakslased aga liikusid meie poole jõudes juba granaadiviske kaugusele saanud kuuli vasakusse õlga, pidiviidjagi kuulipilduja jätma. Aga ta võttis granaadid. Hakkasime neid kahekesi vaenlasele vastu loopima ja fritsud pidid peatuma. Nad hakkasid granaate meie poole loopima, ent nad olid juba liiga lähedal, niiet granaadid lendasid meist üle ja lõhkesid tagapool. Tundsin, kuidas mulle miski mitmel korral vastu õlga lõi ja kuidas veri hakkas mööda selga alla valguma. Granaadi killud olid tabanud. Samas märkasin oma välitasku kadumist, killud olid selle kanderihma läbi lõiganud. Ei olnud mahti taskut maast üles korjata, granaadivaru vähenes, mis saab edasi. Esialgu oli vaenlane veel meie ees, ent siis märkasin, et ka vasakult lähenevad saksa sõdurid. Nad olid läbi murdnud ja tahtsid meid ümber haarata. Meie olukord oli rohkem kui kriitiline. Olin juba varem oma selja taga mürsud rehtrit märganud. Vaevalt et seal midagi päästab, agama hüüdsin viitjale, et hüppame siin üheskoos granaadiviskamisega, tegime hüppe. Vitja kukkus kohe, mina sam hiljem jõudmatelt rehtrini. Tugev löök parema puusa pihta oli mu maha niitnud. Pöördusin kiiresti ümber ja nägin minule suunatud püstolitoru paari meetri kaugusel seisva saksa ohvitseri või allohvitseri käes. Tõusin, tulistasin ja kukkusin uuesti. Ei teagi, mis edasi juhtus, sest suure verekaotuse tõttu kaotasin teadvuse. Edasi juhtus nii. Et raskelt haavatud punaarmee seersant Elmar luht sattus sakslaste kätte vangi. Teadvusele tulnud, jõudis ta enne, kui sakslased ta lahinguväljalt ära tassisid, oma partei liikmekandidaadi kaardi mulla sisse ära peita, sest selle leidmisel oleks tulnud kindlasti oma eluga maksta. Ja nüüd veel üks lehekülg. Mind talutati kuhugi paremas puusas, tundsin teravat valu, Silmees viirastused, esmaabipunkt, valget kitlit, sidemed ja arstiriistad. Kuid maa-aluses punkris, kuhu mind sisse viidi, olid valgetes kitlites meedikute asemel hoopiski süngete nägudega saksa ohvitserid. Mulle ootamatult hakati küsimusi esitama puhtas vene keeles. Oled kommunist, küsiti kõigepealt, raputasin pead. Dokumendid. Mul polnud neid. Kuhu sa nad peitsid? Rääkisin välitasku kadumisest, seda ei usutud, seal olid kommunist oma parteipileti oled ära peitnud või hävitanud, karjus ülekuulaja. Ta andis peaga märku, mind hakati läbi otsima ja mida polnud, seda ei võidud ka leida. Vildid maha, ei suutnud seda käsku täita, siis need lihtsalt rebiti jalast, nii et valutav puus oli otsekui tules. Silme ees lõi mustaks. Ma ei taibanud kohe, miks mu vilte vaja oli. Aga kui ka need läbi katsuti, oli selge, et ikka veel loodetakse midagi leida. Läks aega, enne kui pildid uuesti jalga sain, siis kirjutati mu nimi ja muud andmed üles ja kästi mind ära viia. Talutate mind kuhugi pimedasse muldonni. Kas tõesti arstiabi ei antagi? Mind valdas jõuetu viha, on sead. Kuid kaua ei saanud oma mõtetega üksi olla. Keegi, kes veel onnis oli, hakkas rääkima alguses leedu keeles, millest ma aru ei saanud siis vaevalises vene keeles. Mees oli samas lahingus, kus mina haavata saanud ja terve päeva ilma abi saamata, selles onnis lamanud. Temagi ei osanud midagi arvata, mis edasi saab. Lohistasin ennast narileja, järsku saabunud rammetus viis mind unehõlma. Hommik algas kurjakäsklusega. Püsti seisab saanud seist. Kukkusin, sest parem jalg ei kandnud. Siis suruti mu pihku mingit toigas aidati üles ja toika najal ma võisin seista. Sõdur käskis mind endale järgneda. Juba eemalt nägin meeste rivi. Nad olid meie mundris, niisiis vangid oli venelasi ja leedulasi enamuses haavatud. Üks automaadiga sakslane asus rivi ette, teine taha. Auguti, käsklus, sammu marss. Kuhu, seda ei teadnud keegi. Ka niisugune võis olla sõja tegelikkus. Vangi langemine üldse sõja lõpus, aga eriti olid tragöödia satuti ju fašistide kätte, kellelt nõukogude inimestel polnud loota mingit halastust. Neid nädalaid sõjavangina sealsamas kurama kotis mäletab Elmar luht elu lõpuni. Ainult vaenlase täielik tingimusteta kapituleerumine vabastas tema ja tema saatusekaaslased, kes olid veel ellu jäänud sellest põrgust lõpuks veel midagi, mis kinnitab, kui karm ja halastamatu oli sõda. Kui me oma saates rääkisime Tallinna vabastamisest. 22. septembril 1944 oli mikrofoni ees Elmar Nakermann üks kahest mehest, kes vabanemispäeval hõiskasid Pika Hermanni torni punase võidulippu. Teine mees, nagu me teame, oli Johannes Lumiste, kelle häält raadiokuulaja pole kuulnud ja kahjuks ei saagi kuulata. Kuhu jäi Johannes Lumiste. Seda on korduvalt küsitud. Nüüd siis vastame. Räägib suure isamaasõja veteran 40 aastat tagasi 354. laskurpolku tankitõrjesuurtükirühma komandör Valter bluufelt. 24, märts 40 50 muidugi olime Kaulatsi mõisas juba pärast Eesti lahinguid. Lumist teatavasti oli mandri esimese roodu esimese rühma komandör, siis oli luure luurerühm. Teda edutati pataljoni staabiülemaks tase vannitati hauas ta teatavasti sai punalipu ordeni, oli ees, mis anti kätte Kuressaare linnas kaheksandal oktoobril. Teadsime, et polkovnik võrk kutsus kokku ohvitserid nõupidamisi. Väga sula oli, oh nii nagu Kuurama kevad oli. Sulas ruttu ja kohe oli see pori väljas. Lumistel oli tarvis üle põllu tulla. Kas poolteist kilomeetrit, no võib-olla sutsu vähem saatis teda käskjalg Vladimir, kao. Natukese aja pärast saame teada niimoodi, et Lumiste sai pihta, kuidas see juhtus? No kujutage ette, ohvitser tuleb sinelis kaardi task külje peal ja teda saadab reamees no vintpüssi sineliga. No kas vaenlase snaiperid ka vabandust, lollid ei olnud, kui vaenlase vaatlejad, see oli päeval päise päeva ajal. Muidugi võeti sihikule ja oligi küps. Hiljem polgu kokkutulekutel on olnud juttu lumistest. Mehed küsivad, kus on meil uniste? No aga paljud ei teadnudki niimoodi, et igaüks ei olnud kõige selles lahingus, tema ei ole teadmata kadunud Kaulatsi mõisada langes, on maetud ühishauda Pilsbidel jaama juures. Tahaks siiski Johannes lumistest, keda tegelikult viis ära pime juhus, pisut rohkem teada. 43. aasta suvel Kalinist täienduskursuselt tulime, trehvasime ajutiselt vene tagavarapolku, mis asusaapad finaas ja seal oli 500 korda pataljon, selle pataljoni numbrit ma ei mäleta, komandör oli major kiisk. Mina trehvasin rühmaks rühma komandöriks organitelt Lumiste Johannes Lumiste, kes siis oskas seda teada niimoodi, et sellest mees seal niisugune mees, kes viib täide kõikide korpusepoiste unistuse, nagu öelda. Me nägime Temaste maantee tähendab tema rühma poisid tema rühma seersandiks reamehed, nägime temast ka niisugune, nagu kuldsete kätega meest vabal ajal temale meeldis nikerdada. Suvine aeg, istusime männi all maas, keegi rääkis midagi, temal oli näpu vahel mõtlesin, mis, mis tal esialgu vaatorit nikerdab, pussnuga pussnuga oli, peab valmis ja siis tal oli parasjagu käsil selle tuppe nikerdamine. See oli alumi, plaat oli peal peal, vaatame, niimoodi oli valmis. Pikk Herman ellips seal peal. Ja sõnasula. No ei saa, kui me mõtlesime, et mis see suure võiks tähendada. Hiljem muidugi selgus niimoodi, et see oli tema abikaasa nimi Aleksander tari alla Kallasel pärit, rahvuselt venelanna, niimoodi üks aastat 15 tagasi, siis kui ma ei eksi ja võib-olla ka rohkem külastasite kodu valmistasin ühte kirjutist lumistest. Ja siis küsisin ka, et kas on mingisuguseid esemeid säilinud. Ja väga huvitav niisugune tunnete pahlakas oli kohe niimoodi, et tema toob, näitab niimoodi sealsamas pussnoa C5 lausa meid nagu 43.-sse aastasse. Sama pikk Hermann peal, no tuhmunud natukene see samane alumiin pealt. Pussnoa ots oli murdunud, Tallinna linnamuuseum oli käinud palumas seda eset muuseumile perekondadel keeldus tookord seda eset perekonnast välja ei antud. On minu teada, on ta praegu perekonnareliikvia, mis temast on öelda. Ta oli äärmiselt kohusetruud Taali täpne mees Kuusk, Aru üks tema kaaslasi ütleb niimoodi, et. Ta oli hea laskur, muide, ta polgus juhendas laskurite või tähendab snaiprite kooli snaiprite rihma. Ta oli hea ratsutaja, Eli Kaldma mäletab, nii. Paremat seltsimees ei saanudki olla kui Johannes Lumiste. Kapten Pikri, kes oli kuulama lahingutes, tähendab, esimese pataljoni komandör meenutab samuti, et kui seltsimees kui spetsialist täpne kohusetruu. Vaat niisugusena on meile jäänud meelde Hansumiste. Kuremaa kevad oli ääretute raskuste kevad, tuhandetele sõjalistele märtsist 1945 ei osatud veel täpselt ära arvata, millal tuleb see päev, kus maailm taas pöördub väiksesse, kui lilled hakkavad lõhnama rahuaja lilledena. Kui linnud hakkavad laulma rahuajalindudena, kui ükskordi jalg astub lõplikult koduteele. Ei teatud seda päeva, ent usuti kindlalt, et see päev tuleb. Varsti tuleb enne kui kevad-suveks üle kasvab. See päev tuli ja selle tänutäheks puhkevad igal kevadel, vennas, kalmudel loendamatu lilleõied. Elus sümbolid.